Käbikuninga: Piiriäärne paradiis

Eks ta üks päeva põhieesmärke oli jah. Ühtlasi ka kõikse viimane leidmata käbikuningas. Nüüd on selle seeriaga ühel pool, kui just veel üks netis logi kirjutamine välja jätta. Eks siin jagus neid emotsioone seinast seina. kes tundis rõõmu, kes hirmu. kes külmetasid niisama varbaid ja hoidsid meeleolu üleval. Aga tehtud ta sai.

Tänud.

 3 

Vanim leidmata Võrumaa aare. Ühtlasi raskeim leidmata Võrumaa aare.

Esmalt positiivse poole pealt: siin lõunalaagris resideerus ka mu vanavanaisa ning infotahvlil olev pilt on mu vanaema erakogust. :)

Natuke mitte nii positiivse poole pealt: olin aardele juba väga lähedal, aga siis tegi üks oks krõks ja kuigi vabalangus oli väike, siis ehmatas see piisavalt ära ning tulin alla tagasi. Tublimad tiimikaaslased viisid alustatu ilusti lõpule.

Mõistatuse lahendamine polnud keeruline ja oli lootust, et logiraamatu täiendamine pole ka väga keeruline. Aega aga siiski läks, kes parasjagu ei roninud, pidi hundirajal jalutusringe tehes vahepeal sooja tegema. Suurepärane tiim ja tulemus loomulikult selliste parimate kaaslastega saab olla ainult positiivne. Aitäh.

Antud aare oli mu jaoks päeva eesmärk, miks üldse nii kaugele Tartust sõita. Tarmo sõnade järgi oli kõik kergemast kergem. Kohapeal ikka selgus, et nii ei ole ja päris kaua läks aega kuni nimed logiraamatusse said. Peaaegu 3 aastat läks aega selle logimisega, eks näis millal viimase Käbukunni, Hiiumaa oma alistatud saab.

Leitud koos shimkaga. Aitäh aarde eest!

Processil

 1 

Plaanin sattuda aarde juurde 13.08 keskpäeva paiku. Kui keegi koos ronimisvarustusega on juhtumisi samas kandis ja sooviks samuti aaret leida, siis palun teada anda. Telefoninumber on kasutaja all näha. Kaunist suve!

Kõht mustikaid ja metsmaasikaid täis söödud. Aare leitud ja logitud. Hundi kohta ka ühtteist teada saadud. Suur aitäh aarde eest.

 4 

Peale vinkadi vonkadi läbi teiste aarete olimegi lõpuks jõudnud Пиириярне парадиисi. Väga põnev ja huvitav koht. Täna see paisjärv küll enam mingit silmailu ei paku. Pigem mingi ära kuivanud konnatiik. Üsna keeruline ette kujutada, et siin uhke kaardsillake on olnud. Nüüd paneb sellest mõtlemine ohkama. Aga meid ootas siin tänase päeva üks põhi eesmärk täitmist. Ma keskendusin mustikate korjamisele ja pärast, kui teistel ronimised tehtud kõlkusin ka pisut köie otsas. +++++ punktid annan GC lehel oleva nime tõttu lisaks. Aitäh!

Küll siin on vett väheseks jäänud. Eelmisest külaskäigustki justkui mäletaks rohkem, kuid ehk polnud siis selline põud ka. Koht ise on huvitav, aitäh!

 2 

Nojah, minu elu esimene tõsine ronimine. Enne muidugi jooksin ja käisin ära ligiduses olnud aarde juures, mis ka võtmata. Siis tulin siia tagasi ja ronimine juba käis. Sai siis kõvaste targutatud, kuni varustus minuni jõudis ja sai siis ka proovitud. No ikka väga hull tegelt, psühholoogiliselt ei midagi lihtsat. Tõmbasin end nii üles, kui esimese hooga julgesin ja ega liiga kõrgele ei julgenud ka, kui ei ole teada, mis ma seal nööri otsas tegema hakkan. ja siis veel neid nööre ümber tõsta ja värki. Huh. Ega foobia hakkas kiirelt tööle. Käed nii värisesid, et kahe käega hoiad rakmetest ja puust kinni ja mingit juttugi pole, et julgeks lahti lasta ja hakata ümber sättima. Lõpuks värisevate kätega miskit saad tehtud ja võttis ikka mitmeid väljahingamise minuteid, et jõuda selleni, et oleks vaid allalaskuva nööriga kinnitatud. Ja siis allatulemine juba õnnestus. Päris karm ikkagi. Samas järgmine kord julgeks rohkem, sest pole mõtet ennast latva tõmmata, kui ei kujuta ettegi, mis seal tegema hakkad ja kas oskad/suudad ennast alla ka lasta. Ega seal kõlkudes oli küll tunne, et kergem on ise alla hüpata ja köis läbi tõmmata, kui hakata seal ennast igast kinnitustest vabastama. Eks järgmine kord jälle ja tulebki harjutada. Vähemalt sain aru, et varustuse osas on võimalik, et tekib usaldus. Enda osas veel niiväga mitte.

 2 

Mustikate mugimise vahele silitasin metsakutsut ja seadsin pildi tegemise koha paika. Väike vaatlus ja oligi otsitav aare tuvastatud. Teised nägid samal ajal hoopis teist aaret, kuid etteruttavalt võib öelda, et minu oma sisaldas ka logiraamatut. Ove lasi liini üsna kiirelt sobivasse paika üles ja okstest mööda manööverdades sain peagi ka logiraamatu kätte. Alla jõudes andsin varustuse Arvole üle ja sain rahulikult edasist mängu jälgida..

Tänan peitmast.

 4 

Kui puhkuse alguses unistasin jah 1-2 käbikuningat vallutada, siis siin me nyyd olime. Juba siis 4 käbikunn. Lootsime kll et saame ka ennast vette kasta, aga kohapeal oli näha et paisjärvel on hiljuti tammi remonditud. Eks see pikk p6uaperiood on ka p6hjus mis järveke ei ole uuesti veega täitunud vaid selle p6hjast vaatas vastu vaid pahkluuni veekihike. Koht iseenesest oli aga ilus ja nii me siia oma telklaagri ka yles seadsime. V6i noh vettemineku lootuses käisime tegelikult vahepeal ka Poogandi l6kkekohas. Sealt vaatas aga juba yks seltskond meile vastu ja ei hakanud riski v6tma et Värska l6kkekohas samat pilti näha ja naasesime siia. Aga veel ennem seda kui "paremat" telkimiskohta otsimas käisime, ajasin siin metsavahel oma fookust paikka. Fookus saigi kl6ps paikka. Käisin auto juures ja Ytlesin Leannele et ohh siin läheb eriti kiirelt. 15-20 mintsa ja tehtud. Tegelikult läks muidugi vist ikka nac rohkem. Ei viitsinud hakata kola alt k6it välja kaevama vaid haarasin lihtsalt yhed slingid ja rakmed kaasa. Kohapeal sain kohe esimese ninanipsu kätte kui slingid ymber puu ei ulatunud. Aga ega ma ei viitsinud autosse tagasi ka minna vaid lihtsalt improviseerisin olemasolevate asjadega. Paras ukerdamine oli aga yles ma sain. Ja siis esimene s6na Sorry... jooksis peast juba igasugu m6tteid läbi. Kas ikka oleks pidanud v6tma topeltslingid kaasa, kas oleks ikka pidanud k6ie ka välja kaevama,... Õnnex väga yle m6elda ei j6udnud ja jätkasin ronimisega. Ja siis kui olin just nime raamatusse kirjutamas, pudistas yks tegelane pliiatsi näppude vahelt alla. Eino tore. Ega ei jäänudki muud yle kui Leannet appi karjuma hakata. Mina laskusin siis nii madalale kui tundus mugav olevat ja pliiatsipildumine v6is alata. Peale vist kymnendat viset saime aru et ennem saab päevavalgus otsa kui mina pliiatsi kätte saan. Laskusin siis veel m6nev6rra madalamale et slingid, kingapalead, lipsud ja muu selline omavahel kokku siduda k6isredeliks :D Pliiats redeli kylge ja naasesin k6rgustesse. Yleval hoidsin ikka ysna kramplikult sellest pliiatsist kinni et jälle... :D

Kuna öö oli kylm ja magamisest midagi eriti välja ei tulnud, siis hommikul oli omajagu aega et naaberaarde juures käia ja yleyldse ymbruskonnaga tutvuda. Päris synge ajalooga ja matkaradadel palju vaatamist pakkuv piirkond.

Olete kunagi proovinud hundil ratsutada ;)

Järve asemel ootas ees kuivanud järvepõhi mida mööda vaid veidikne vett nirises kraavi poole. Õige puu sai pildi abil kiirelt tuvastatud. Kuna puu oli siin madal, siis köis sai paika üle ladva ehk liigagi kõrgele ja aarde sai kätte juba poolel teel üles ronides.

 3 

T5-turnee mööda käbimände ehk puhkus ongi tugevatele :D #5.

Päeva teine T5 ootas meid Võrumaal ja paradiisipuu alla jõudsime umbes poolest lõunast. Reigo otsustas, et võiks lebopausi siin enne tegutsemist pidada ja nii ma sain siis ise selle kõrvale proovida meile liini paika lasta… Ei õnnestunud väga, ragulka küljes oli kummi pingulevedamiseks enam-vähem terve kereraskusega vaja rippuda ja samal ajal sihtida ja vars ka veel fikseerituna hoida ja noh, selle kõige korraga tegemine osutus päris keeruliseks :D. Kahel korral neljast sain liini küll piisavalt kõrgele kuid mitte üle sobiva oksa, ülejäänud kaks korda suutsin sihtida täpselt tüve vastu ja siis sadas muidugi see raskusekott lihtsalt tagasi maapinnale… Viiendat korda enam katsetada ei jõudnud, Reigol sai enne puhkamiseisu otsa :D. Ja peale seda polnud enam mingit jama liinide ja köite puusse saamisega, programm läks edasi nagu too kuulus same drill as every time, James! ning kella 15-ks oligi päeva põhiprogrammil juba joon all :).

Lahe koht käbikunnil igatahes Võru maakonnas ka, aitäh Simonele ja Kristjanile meid siia kõige tagumisse maanurka toomast, naabrite rongihääli kuulama :).

Parkisime auto nulli ja uurisime kaarti. Eemalt kostus kummalisi helisid, pilk kaardile paljastas tõsiasja, et Petseri raudteejaam ju peaaegu siinsamas. Võtsime suuna oletatava peiduka poole, jalutasime mööda lõkkeplatsist, kuhu seltskond oli saabunud erkpunase vanaaegse bussiga. Varsti jäi ja pildil olev koht silma, sättisime vaatenurga paika ja silm tabas ka konteineri. Eks siis tuli hakata varustust sihipäraselt kasutama, mõne katse järel saigi köis paika. Poolel teel aardeni tekkis dilemma, et kas minna alla või üles. Valisin siiski viimase varinadi ja kell 15:53 tegin logiraamatusse esimese sissekande. Aitäh peitjale.