Mulgiraudtee 3

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Võib ära arhiveerida.

Välismaa lehel arhiveeritud. Tegelikult vajab plats koristamist.

Adopteerimise silt aarde juurest eemaldatud. Äkki ikkagi teen ise korda selle asja.

Lisasin aardele sildi: "adopteerimiseks"

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Najah. Kah mitu korda mõelnud, et peaks vist minema, ja täpselt sama mitu korda mõelnud, et ju jääb, küll jõuab. Täna siis jõudsimegi. Hulk aega mängisime rongi, rääkisime, kuidas oli ja mis oli. Kohapeal näitas riist nulli täpselt keset silda - mis jätab ainult kaks kallast ja kaks poolt, kust otsida. Higgsi boson oli ikka veel oma postil, kohalik kunst samuti. Tagantjärgitarkuses saame öelda, et Sass istus õigesse kohta maha, teatas, et seal ei ole, ja lasi siis mul kõik valed kohad üle vaadata. Lõpuks, kui Sassi liikuma saime, tuli ka aarde ilmavalgele. Õrnalt niiske, aga muidu kõik kenasti jonksus. Tänud, selle seeriaga jonksus!

Esimesele lähenemisteel oli tõkkepuu ees. Vaatasime alternatiivseid lähenemisnurki. Mingi viisakas tee läks täitsa õiges suunas,
äkki kasvas keset teed kolm kuuske. Jätsime auto neid valvama ja jätkasime viimased 700 meetrit tallataksoga. Leid just kohe ei tulnud, vahepeal juba arvasime, et Higgsi Boson on selle pihta pannud, aga lõpuks tuli ta ikka varem kontrollitud kohast välja. Ilus teostus. Aitäh peitjale.

Olin selle aarde enda geotuuri üheks kõige kahtlasemaks või isegi hullemaks aardeks markeerinud. Kui järjekord jõudis selleni, siis tekkis hirm. Äkki jätaks üldse "kogemata" vahele. Trükkisin esialgu siiski soovitatud alustuspositsiooni koordinaadi gepsu. Kohale jõudes vaatasin, et üks ots 1.7km ei tea mis väärtusega teed. Uurisin siis kust lühim tee. Jäin sügavasse mõttesse. Kui päikese ülekuumenus lõppes siis valisin pikema teekonna. Samal ajal olin ma ootamatult enda jaoks esimese probleemi vaikimisi ära otsustanud, et kas minna üldse või mitte. Kaasa võtsin paki krõpsu ja hiiglasliku õuna. Terve tee sillani nosisin krõpse. Vahepeal imestasin, et tuli vastu ka üks rattur. Täpselt kui nulli jõudsin, lõppes ka krõpsupakk. Ringi vaadates oskasin öelda vaid Hallleluujah. Hea, et kuskilt läbi võsa ei tulnud. Täitsa kohutav mis soine ümbruskond seal on. Järgnevalt tegin endal taskud tühjaks ja valmistasin ennast ette suuremaks kaevamiseks. Ei osanud aga kusagilt pihta hakata. Hoopis silmadega leidsin peidiku üles. Tagasiteel sõin õuna peaaegu sama kaua ja peagi olingi kuivalt ning mugavalt auto juures

Ahaa! Jõudsin ära oodata, kuni kauged külalised aarde juures ära käivad, et siis ise värskete jälgede peale kohale tormata. Viimaste logide põhjal panin kohe kummikud jalga ja nii polnud juba tuttav veetakistus mingiks probleemiks.

Nulli jõudes tuli hetkeks jälle ahastus peale: no kuhu ma siin ei oleks vaadanud? Märkasin paaris kohas kergeid kaevamisjälgi, nii et asusin ka tööle. Jõudsin umbes poolele teele maakera keskpaigani, kui tegin nutika järelduse, et vist ikka ei olnud õige koht. Ajasin pinnase auku tagasi ja uurisin edasi. Ja siis! Õujee, paistis silma! Olemas!

Miks varem ei leidnud? Ei tea. Eks siin ole väga lihtne üle- või alamaskeerida. Üks koht on nüüd väga tuttav. Aitäh! :)

Mööda mulgiraudteed on lapsepõlves kõnnitud päris palju. Seda küll rohkem Sinialliku kandis. Nüüd üle pika aja aga taas lapsepõlve paikades ja seda tänu vahvale hobile geopeituse näol. Lähenedes raudteetammil õnnestus ka jalad märjaks saada aga see ei vähendanud otsimislusti. Igasuguseid logisid ja vihjeid sai loetud ning lõpuks õnnestus aare meil leida:)

Kuna päike pikeeris horisondi poole ja väsimus nii jalgades kui kõrvade vahel, siis arvasime et parim lahendus on sõita autoga lähimasse punkti ja forsseerida maastik otse mööda sirgjoont autost aardeni. Parkisime auto miski avaliku asutuse silti kandva maja juurde, mille puhul polnud karta kurjasid eramaaomanikke ning asusime teele nii et võsa käis raginal kahte lehte ja muttide urud meie sammumüdinast kinni varisesid. 100m (linnulennul) enne aaret muutus maastik selliseks mis meenutas põhjamaist versiooni mangroovimetsast - st raskesti läbitav padrik + teadmata sügavusega vesi. Tundus olevat hea mõte minna tagasi autosse kummikute järele. Vaevalisel kriginal paar mutrit tegid peas paar pööret ja sigines mõte maa-ameti kaardilt tuvastada pikem aga potentsiaalselt kuivem lähenemistee. Teisel katsel siis osutus suurimaks katseks paarikümnemeetrine lõik madalat maad vahetult enne tammi kus kuivade jalgadega läbimise eelduseks oli tarnamätastel veatu tasakaalu hoidmine. Saime sellega hakkama umbes 50 protsendiliselt, st pooltel meist olid pooled jalad märjad.

Kohapeal oli sild. Esimene kiire ülevaatus aaret ei paljastanud. Egas midagi, tuleb kaevata. Sai urgitsetud iga kahtlase koha pealt kuni lõpuks jõudis kohale see tavaline staadium kus kõik tavalised kohad olid vaadatud, lihtsad mõtted mõeldud, kõik logid loetud ja igaks juhuks korra veel kõik kohad üle vaadatud. Siis, kui kõrval luik juba öörahuks pead tiiva alla hakkas sobitama, kriuksatasid mutrid veel korra ja saabus leid. Tagasiteel ületasime tarnad jälle 50% edukusega.

PestOffMulgumaa#9

Nojah, jalad said märjaks ja labidas mullaseks, aga leitud ta sai. Tftc.

Teist korda siin, seekord edukalt,tänud.

Kollektiivne geopimedus, kõigil sai fantaasia otsa. Kaks potentsiaalset kohta tuvastasime, mõlemad tühjad. Ülejäänud variandid kaugelt üle raskusastmete. Vajab tõsist peamurdmist. Aga vahva jalutuskäik kuuvalgel, tähtede säras.

Leitud :) Aare korras. EVEJ. Tänud:)

Mitteleidude päev, 4/9.

Olin laisk ja tulin veidi kaugemalt mööda põlluserva. Eks seda tammi sai ikka jalutada, lihtsalt natuke vähem. Nullis oli raske mingit peidukohta tuvastada, kuigi surkisin ikka mõnuga. Keegi oli samas enda spinningu sinna peitnud, aga no selline maskeering ikka ei oleks. Korra oleksin, nina gepsus, peaaegu sillalt alla astunud. Võttis kõhedaks. Millalgi jälle!

Pärast pingelist tööpäeva kulus matk järjekordsel raudteetammil väga ära. Kohapeal tundus, et tuleb vist suuremaid mullatöid tegema hakata, sest geps näitas seekord väga imelikku kohta. Olime valmis terve jõesängi uude kohta kaevama, läks aga siiski kergemini, sest üsna pea leidis Ain õige peidukoha kätte. Hoolimata kahest minigripist oli logiraamat pisut niiske, kuid see ei takistanud sinna kirjutamast, peab veel vastu küll. Täname peitjat, evej.

Valime alati aardeni kõige raskema tee! :)

Novot. See oli nüüd jälle üks näide Eesti külalislahkusest ja ligimesesallivusest! Geps suunas meid ühe maja juurde ja seal kerges teadmatuses, et mida edasi teha, ründas meid kergelt švipsis ninja. Kukkus röökima ja ähvardama. Küsimuse peale, et mis me valesti tegime järgnes veel hunnik alakaliibrilist, ebaintelligentset sõimu. Vabandasime ja küsisime, et mille järgi peaks aru saama, et tegu on rangelt suletud eravaldusega, kuhu mööda täiesti tavalist, vabas looduses asuvat teed pidi ei tohi sattuda. Saime uue õppetunni mehe ainuõigusest ja ähvardustest. Millele järgnes ka kõne politseisse (temapoolne), kus nagu paistis, ei oldud ka väga intensiivselt nõus temaga tegelema. Kuna seda raevu mis vaevas seda kurnatud hinge ei olnud võimalik sõnadega summutada, andsin tuleviku jaoks talle oma kontaktid ja liikusime kõrvalmaja parklasse. Pilk täis raevu jälgis meid hetkeni kui olime auto juurest ära puude vahele liikunud. Loomulikult puudusid ükskõik missugused märgid ja me tõesti ei tundnud ennast kuidagi süüdlastena. Raske on lihtsalt aru saada sellest, et kui palju Sa halba oled teinud, või kui palju Sulle on halba tehtud, kui kõik mis sinuga kokku puutub, tundub nii ebareaalselt ohtlik ja halb, et inimeste omavaheline elementaarne suhtlemisoskus kaob!

Kaevatud ja logitud.:)

Leitud!

400 m jalutamist ja kuiva jalaga nulli. Kaval peidukoht

Üsna kiire leid, aare puhas ja kuiv. Aitäh!

Heimtali poolt tulles keerasin üks hetk kuskile võsa vahele, sest geps näitas, et sealt nagu peaks saama ja tammil ma end peagi ka avastasin. Väike teerada sealt läks ning kohati oli seal päris vesine see asi, aga üldiselt polnud hullu midagi. Kohale jõudes lõõskas päike ning tuli mõni piisk vihma. Tuuseldasin seal igal pool, kus oskasin. Tulemus puudus. Siis lugesin logisid ning enam polnud just eriti kaua vaja mõelda, kus aare ennast peidab. Null näitab jah keset jõge. Sinna ma otsustasin, et otsima ei lähe :) Aitäh!

Päeva lõbusaim jalutuskäik! Praegugi läheb nägu naerule sellele mõeldes. Tegelikult proovis Sander mulle näidata, et Mulgiraudtee on tore seeria ja see tal ka õnnestus.

asi pööras kiirelt päris irooniliseks, kui eile kõõlusepõletikust praktiliselt liikumisvõimetuna olin helenile lubanud et "kui maastik läheb üle 2.0-i siis istun autos, loen raamatut ja ootan". auto juurest kohe algas tihnik, sajakonna meetri pärast läks vesiseks ja paarisaja meetri pärast hüppasime üksikuid murututte mööda üle soomülgaste, mõeldes "kus kurat siin see tamm on, kohe pidi ju tulema". lõpuks tuli alla anda ja ringiga minna.. ka otsida tuli päris põhjalikult - korralik pähkel nagu geokrahvi aarded tavaliselt ikka.

Viljandi poolt tulles on raudteetrass üks täiuslik looduse poolt loodud tunnel. Inimesed seal ikka liiguvad, sest jalgrada ju korralikult sisse tallatud. Eks loodus teeb seal kõiki asju oma äranägemise järgi. Aga kes otsib, see leiab.

No kui ülejäänud tänased aarded tulid ilusti, siis siin olime kui mullatöölised. Kuna minu gps arvas, et null on jões, siis otsustasin pärast 1,25h sillal kaevamist, enne sukelduma asumist vihjet paluda. No ütleme nii, et ma sain kaevata veel: nii enda, Iroka, Siimu ja ma ei tea veel kelle eest. Küüntest ma ei räägi, aga peidukas on aus. Me üle ei peitnud.

Kuna oli üsna kindel, et sellel teekonnal ma karusid ei kohta:), siis läksin väikesele pärastlõunasele mulgiraudtee matkale. Oli teine ju nii kodule lähedal ja pealegi "kaks korda" aarde jaoks vajalik abivahend ei olnud ikka veel kohale jõudnud. Kindad võtsin ka kaasa, et kaevamine kergemalt edeneks, aga vaja neid ei läinudki. Koordinaat osutus väga täpseks ja üllatuslikult tuli leid koheselt. Kõlgutasin siis seal veel jalgu ja vaatlesin kiile. Mõnus jalutuskäik toreda aardega.