Arumetsa

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

25 september 2011 leidis Indrek Ild [kil]
Leitud koos kasutajaga [carina], kaasas oli ka [geokrahv]

25 september 2011 leidis Kats, Indrek ja jäljekoer Luna [carina]
Toredas kohas see aare. Et elamus oleks vääriline, soovitan otsida aaret suvel või sügisel ja lähendeda mööda vett. Oled küll Eestis ja Õhne jõel, aga tunne on selline, nagu oleksid kuskil Amazonasel. Ilus puutumatu loodus on seal kandis ja tore, et on ikka peitjaid, kes sinna kanti juhatavad. Leitud vihjele vastavast kohast üsna kiiresti. GPS algul natuke trikitas meiega ja naljakas oli vaadata, kuidas peitja siis muheles, kui me vales kohas tuuseldasime :) Aga peagi ka see leid tuli.

30 juuli 2011 leidis Peedu, Rein, Georg, Britta, Veiko [peedu]
Haa! Süstemaatiline töö viis sihile. Natuke piinlik lugu, et aaret märkas esimesena Rein, kes sündmuspaigal viibis esimest korda. Veiko loopis lanti ja Britta jagas end paadivalve ja aardeotsimise vahel. Meeskonnatöö. V: käsi, J:auto.

26 juuni 2011 ei leidnud Peedu, Marko [peedu]
Tegime kiire vahepeatuse aga ei leidnud.

19 juuni 2011 hooldas Lisete, Sten-Erik, Kadri ja [geokrahv]
Retketasime paadiga Suislepast Tondisaarele. Vahepeatusel vahetasime Arumetsa aardel konteineri. Nüüd on väikese klaaspurgi asemel normaalmõõtmetes säilituskarp. Aardekirjelduses aarde suurus muudetud väiksest normaalseks.
Müts maha Aini ees, kes aardeni suvisel ajal mööda maad läks. Meeldivat aardeleidu kõigile!

19 juuni 2011 leidis Lisete, Sten-Erik, Sven ja [pekadrip]
Kõige mõistlikum on läheneda sellele aardele mööda Õhne jõge... nii ütleb aarde kirjeldus. Kuna endal ujuvvahendid- lestad-paadid-aerud-kummimadratsid-jne-puuduvad, siis oli kõige targem meetod aardeni pääsemiseks leida tuttav paadimees ja küüdisoovi mainida ;) Tänane päev istus nagu rusikas silmaauku selleks- paras lõõgastus hullumeelse töö keskel. Teekond aardeni möödus vaikse paadimootori popsumise saatel, kerge landileotamisega. Tekkis küll tahtmine öelda (nagu ühes reklaamis), et siin ei ole kala... No oli, aga erilist isu neil polnud ikkagi... Õiges kohas maabumisega oli aardeleid lausa käkitegu, kõrge rohi oli ainult jube märg, sääsed olid mõõdukalt näljased ja aare korras. Sel aastal olime kolmandad logijad... Ei me võtnud, ei me jätnud... Sven vahetas ainult konteineri ära... Mu arust muutus suuremaks. Aitäh Svenile peitmise ja mõnusa paadi-ja aarderetke eest!

11 juuni 2011 leidis Ain [aints]
Et lapsepõlves sai siin kandis marjul-seenel käidud, siis kujunes nostalgiliseks kinnisideeks aardeni jõudmine Õhne jõe paremkaldalt ehk läbi metsa, madalsoo, siirdesoo ja raba. Teele langenud puu juurest näitas geps aardeni 2,48 km, aga muidugi linnulennult. Tegelikke kilomeetreid ei viitsinud fikseeridagi, kuid aega kulus koos puhkepeatustega ligi neli tundi. Silmakirjalik oleks väita, et küll oli tore jalatuskäik. Maastiku raskust, kolmekümnekraadist kuuma ja tohutuid sääse- ja parmupilvi arvestades oli see rännak lihtsalt jube. Ei soovita seda kellelegi. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et eesmärk sai täidetud. Vesi oli jões veel päris kõrge, aga rännak kummikuid ei eeldanud, kuigi aegajalt vulpsas jalg päris sügavale pehmesse pinnasesse. Aare heas korras. EVEJ. Aitäh peitjale pinget pakkunud väljakutse eest!

10 juuni 2011 ei leidnud Nele, Oliver, Georg & Peedu (Rein oli paadivaht) [peedu]
Me tegime seal peatuse ja läksime vaatama. Ma olin veetaset vaadates nõus isegi reiesügavuse vee sees marssima. Aga tegelikult seda vaja ei olnud. Koos kolme lapsega maandusime ja marssisime paljajalu gepsu kordinaatide poole. Kui ma ka ise lolli mängin ja ei tea mida vihje ütleb, siis jõmpsikad teadsid kõik täiesti täpselt. Noh, neid on seal mõnikond. Geps näitab enamvähem kindla objekti suunas nii mõneltki poolelt. Sääskede rünnaku ja paadivalvuri pipardamise tõttu jätsime otsingud pooleli. Praeguse logiteate sisestamise hetkel on juba järgmise päeva kuupäevaga "leitud" kirja pandud, seega olen pime. No sorry, ma ei saa sundida oma salarelvi tööle sellises sääseparves. Oleks siis suhkruvati putka seal aarde juures olnud! :P

7 mai 2011 ei leidnud Urve, Oliver, Peedu [peedu]
Talgupäeva raames oli asja paadiga Õhne jõe peale. Vesi on liiga kõrge. Oleks kummikutest sisse tulnud. Küll ma suvel seal ära käin.

4 juuli 2010 leidis Rita, Peep, Sven, Lauri [algaja]
Mitu päeva tagasi tegin omaarust nalja, et lähme aaret otsima. Aga tuli välja, et olnudki nali, kõiki asju arvestades tuli välja, et igatepidi on sobilik minna ja kõikidel on omad põhjused. Tookord jäi asi siiski ära. Tänaoli taaskord sarnane juhus ja seekord oli kindel minek. Geokunni paat on minu oma kõrval ikka päris ülbe asi. Neljakesi mahtusime sinna vabalt ära. Mina mahtusin põrandale. Teekond oli hea ja rahulik. Liiklus ka väga ei seganud.Üsna märkamatult olime kohal. GPS oli unine ja ei saanud tükk aega aru, mida tast tahetakse. Lõpuks ärkas ja siis olime kohal kah. Otsimisele ei kulunud üldse aega. Ega poleks väga pikalt kannatanud kah. Tiivulisi oli seal mitu armeed, kes kõik meid proovida tahtsid. Peep nagunii leidis aarde uba ammu aga ilmselt tahtis teada kui kaua me seal kannatada jaksame. Aardelaeka kapott nõudis mõningast pingutamist. Aga mis seal imestada on ? Mina olen kalevi kommidega mitu aega harjutanud, vast seepärast asi ka õnnestus. Logimine toimus kiiresti. Tegin EVEJ ja siis kohe paadi juurde tagasi. Mingil segasel kombel suutsime ka paadi üles leida. Sven raius nagu rauda, et siin on pea kaks korda rohkem kõiki taimi kui peitmise ajal. Tagasiteel tulid juba tuttavad näod teiste paatidega vastu. Seekord ei suutnud keegi midagi väärtuslikku üle ääre vette poetada. Tänan siinkohal Sven'i kes väga mõnusa õhtu tekitas.

4 juuli 2010 kommenteeris Rita, Lauri, Peep ja Sven [geokrahv]
Suurepärane ilm ja suurepärane seltskond saatjaks aarde kontrollretkele. Aare heas korras aga keeratava kaanega klaaspurk aardekonteineriks ikka ei sobi. Algaja raudsed käed keerutasid logiraamatu kätte saamiseks tee vabaks. Järgmine kord aarde juurde sattudes vahetan konteineri.

4 juuli 2010 leidis Peep, Algaja prouaga, Geokrahv [parrot]
Täna õnnestus ennast nihverdada Geokrahvi veetaksole, mis aarde otsingule suundus. Õnnestus lausa keskpingile laiutama ennast sättida. Jõel oli ikka väga mõnus, mis sest et liiklus kaunis tihe. Ühed lained siin ja teised seal, õnneks minuni pritsmed eriti ei ulatunud. Selles, et ma aarde leidmisel kõige nõrgemaks osutusin, ei saa ma nagu tavaliselt gepsu süüdistada, sest gepsu mul ei olnud. Igatahes peale pisukest häälekat suuna korrigeerimist märkasin ka mina aaret oma viletsate silmadega. Edasi järgnes kiire logimine, sest kohalikud satikad tahtsid hinge seest võtta, ning kiire taandumine taas jõele. Kokkuvõttes väga mõnus georetk. Aitäh peitjale aarde eest ja veel eraldi selle eest, et mind paati võttis.

4 veebruar 2010 leidis Neeme [neeme]
Tondisaarelt tulles oli plaanis ka Arumetsa aaret külastada. Veidi sai kaalutud õiget lähenemisteed, aga läbi raba viiv siht tundus olevat kõige õigem valik ja ega kahetsema ei pidanud. Fantastiline talvine loodus kaalus üles kõik vaevad. Väikeseks abiks olid põrsarajad - metsanotsude sammupikkus sobis minu omaga ülihästi kokku :)! Samuti ei tasu alahinnata ka notsude metsatarkust. Üritasin korra notsurajale sisse tehtud haaki sirgeks lõigata ja juba järgmisel hetkel olin jalgapidi mingis augus. Eks nemad juba teavad :)! Tänud aardepeitjale!

16 jaanuar 2010 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Novembris oli plaan küps ujuvvahendiga aardele järgi sõita kuid ei olnud ei seda ega teist ja minemata ta jäigi. Täna võtsime teekonna ette ja ilmastikuolusid arvestades juba ilma igasuguste erivahenditeta. Geomobiil jäi sõidetavale teele, kuid sellest hoolimata õnnetus meil teda tagasi jõudes välja kaevata. Aardeni jäi linnulennult ca 1km. Meil õnnestus aga põlvini lumes ja keerleva gepsuga teha tunduvalt pikem matk. Teel tabasime ennast ühel hetkel oma enda jälgedes tagasi olevat - nagu nõiaringis.Nalja kuipalju. Usalda veel aparaati;) Jõele sai esmalt mindud horisontaalasendis kuid jää kandis ja astusime inimese kombel edasi. Aare paljastus kergelt ja peale pikka matka tundus see eriti magus...no umbes sama hea kui pikniku kotist välja otsitud õunasai:) Tagasiteel aga avastasime kopraonu geomaantee ja tema toreda elamu jäätunud läve, kus pruun jõevesi tasakesi üles-alla kõikus. Kohtumist oodates väsisime meie enne kui tema ja nii jäigi peremees nägemata. Kokku marssisime maha ca 3 km (mis minule paksus lumes tundus raudselt 10 km-na):) Aitäh peitjale toreda aarde ja mõnusa talveelamuse pakkumise eest!

2 jaanuar 2010 ei leidnud Liisa, Liina, Marek & Triin [linnapreili]
Päeva eesmärk oli Arumetsa aardeni jõuda. Tegelikkuses aga parkisime auto talu lähedale ning tegime ca. 200m hoovist geomaanteed kuni 420m enne aaret üks õdedest astus teise õe soovitusel korraks teelt kõrvale ning puusani mudamülkasse. Kuna õues oli üle 20 kraadi külma siis jätsime geomaantee jätkamise aarde juurde tulevikuks.

25 detsember 2009 leidis Kadri ja [bjorn]
Peale suurt eeljõulu ja jõulusöömaaegu tuli suur tahtmine end pisut metsas liigutada ja kuna sobiv ohver Arumetsa aarde näol oli ligiduses olemas, siis ei mõelnud kaua. Või tegelikult ei mõelnud kaua, aga see eest magasime kaua, nii et kui hiline hommikusöök söödud, siis oli kell juba niipalju, et esialgne plaan läheneda lõunast maad mööda oleks retke suures osas jätnud pimeda peale ja seda ka nagu ei tahtnud. Alternatiivplaan oli ületada Õhne jõgi. Auto jätsime metsaveerde, ja linnulennult ol veel aardeni ca 800 meetrit. Rabasin autost kaasa veel 10 meetrit köit ja hakkasime astuma. Metsas oli mitmeid allikaid ja seetõttu pehmeid kohti, kuid sisse vajuda ei õnnestunud kusagil. Jõe ääres oligi, nagu arvatud, eelmise nädala külm sobivalt kõik töö ära teinud ja saimegi kõndida nagu jeesuslapsed mööda külmunud vett. Köiega sidusime küll end kokku, aga see oli ilmselt mittevajalik, kuna sealsamast oli jõge ületanud ka suur põder, kes on meit ikka kordades raskem. Metsloomajälgi oli sealkandis väga ohtralt. Aare paljastus kergelt ja peale väikest puhkepausi asusime tagasiteele. Tagasi sammusime mööda kraaviperve, kus oli näha laialdasi kobraste tegevuse jälgi. Edasi tagasi ca 1 tund ja 20 minutit. EVEJ. Tänud peitjale toreda talvise jalutuskäigu eest.

6 detsember 2009 leidis Aare ja Kalle [sookoll7]
Et Aarel oli juba kogemus selle jõe ületamisest kummipaadiga ja sellest tulenevate muredega, siis seekord võtsime ette teekonna kanuus, mille lasime vette Suislepas. Sealt kuni aardeni oli 4,3km. Kuna veetase oli seekord pea meetri jagu kõrgem, oli päris lihtne randuda ja aarde juurde minna. Ei sattunud ka ühtegi kopra urgu sisse astuma, ehkki nende tegemisi oli igal pool ümberringi näha. Aitähh hea kanuumatka eest peitjale!

4 oktoober 2009 leidis Karuonu tiim, Blond, Miki, Paavo ja Triin [trine]
Ajaloolise tõe huvides olgu veel märgitud, et tegu oli pühapäevaga, mil oodati suurt tormi ja raadio kordas aina hoiatust püsida siseruumides. Paras aeg laadida kaks autot varustust täis ja suunduda Arumetsa, eksole :) Ja mina siis olin see lammas, kes jäi üksi teisele kaldale, kui kapsapea ehk aerud allavett ujusid... Aitäh vaprale päästjale ja kõigile toredaima seltskonna eest!

4 oktoober 2009 leidis Blond, Heli, Kirke, Triin, Aare, Miki & Paavo [speedy]
Mina see olin, kes ässitas, et lähme läänest, lähme läänest.. Selleks tarbeks sai tõesti ühemehekummipaadid, kalipso ja ujukadki kaasa võetud. Oleks vaja, oleks ära ujunud. Kuna aga Aare tassis läbi võsase metsa täispuhutud kummika kohale, jäid ujumispüksid kuivaks nagu teisedki püksid :-) Hundi-lamba-kapsapea lugu oli tõesti üsna naeratamapanev päris elus korralda ja jälgida. Kõik soovijad said kenasti mõlemale kaldale ja viperusi peale aerude allavoolu triivimise, mille tõttu mina ühe otsa käte abil sõudma pidin, polnudki. Väga naljakas asend oli, kui käsi aerudeks kasutasin. Õnneks sai ka videole ;-) Tagasitee läbi metsa tundus palju kiirem ja lihtsam nagu ikka ja peagi pidimegi kahjuks külalislahkest Karuonu tiimist lahku lööma ja Tallinnateele skoorima asuma. Arumetsa leidmist aga küll skoorimiseks ei nimeta - ülivahva ettevalmistust ja varustust nõudev aare, mis jääb pikaks ajaks vaid positiivselt meelde. Aitäh elamuse eest peitjale ja meie seltskonnale! Aare korras. EVEJ. Ja kolmandaid leidjad siin tõesti ei uskunud olevat, ent eks neid esmaleide tuli sel retkel niigi mitu.

4 oktoober 2009 leidis Miki, Blond, Paavo, Trine + team Karuonu [miki]
Arumetsa oli vaieldamatult selle kahepäevase rüüsteretke nael. Selliseid meeldejäävaid hetki oli algusest kuni lõpuni välja. Kaasa arvatud see sõbralik saba liputav koer puuris, kes oli hästi toreda olemisega. Peaaegu, et tahaks pai teha. Aga kui lähemale jõudsime ja ta "valduses" poolikut põdra tagajalga nägin, kadus igasugune silitamise isu ära. Ülejäänud osa põdrast oli juba kusagile ära kadunud.
Või siis see osa, kui nööriga tagasi sikutatav kummipaat ümber läks ja saatsime pilguga allavoolu ujuvaid aere. Paati sikutati imekiirelt tagasi, keerati õigeks ja sõuti peopesadega teisele kaldale järgmiste aerude järele. Õnneks oli Paavo kiirem, kui jõgi ja jõudis aerude viskekaugusele välja sõuda. Jälle mõned elud säästetud, mis oleks võinud georetkel kaduma minna :)
Või siis see, kuidas me Karuonuga tuuseldame aarde juures ja kirjeldan, kuidas mulle just sellised FTF'id meeldivad, mitte linnaaarete peale tormi joosta. Näod läksid muidugi pikaks, kui kaks leiulogi juba logiraamatus ees olid.
Mis tunne oli kusagil teisel pool jõge, kaugel tsivilisatsioonist kuulda kummipaadi vaikset visinat ja mõelda endamisi, kui soe see vesi ujumiseks siis ikkagi on..
Igatahes parim aare parima seltskonnaga. Ja ilm oli ka super. Tänud peitjale!

4 oktoober 2009 leidis Trine, Miki, Speedy, Karuonu ja sõbrad [karuonu]
Pisikese kodutöö tulemusena eelistasime läheneda aardele läänest. Autod parkisime lähimasse maanteepunkti ja mõtlesime küsida luba Kangru talu pererahvalt, et nende maadel pisut jalutada. Pererahvast esindas seekord vaid valvekoer, kes meile sabaliputamisega jalutuskäiguks ka loa andis. Varustuseks võtsime kaasa kaks laste kummipaati, ühe kalipso, hulga kummikuid ja kera nööri. Maastik muutus üpris varsti märjaks ja soiseks. Kuidagi me ikka vetruval pinnasel jõeni jõudsime. Kuna üks kummipaat oli juba kodus õhku täis puhutud, siis ei hakanud teisega üldse vaeva nägema. Et paat kaht geopeiturit ei kandnud, siis sidusime Miki kaasavõetud nööri paadi külge. Geopeitur üle jõe, paat nööriga tagasi, järgmine geopeitur üle jõe, paat nööriga tagasi ... Millegipärast meenus kõigile, kuidas kunagi sarnases olukorras tuli kellelgi kits, hunt ja kapsapea üle jõe vedada:) Aare ise oli geokrahvilikult hästi peidetud, aga meie suureks üllatuseks nii FTF kui ka STF juba kolleegide poolt tehtud:)
Igatahes oli see üks vahva seiklus ja suured tänud peitjale, et ta meid sinna juhatas.

3 oktoober 2009 leidis Heinz, Margus, Peter [donpedro]
Tulles tagasi kalastusretkelt, kasutasin võimalust ja palusin motoristilt metsapeatust, et võtta selle retke juba teine aare. Lootsime, et oleme esmaleidjad, aga tundus, et üks logi oli vist raamatus juba ees. Kui see ikka oli logi, käekiri oli juba hämaras raskesti loetav ja kuupäevagi polnud kirjas. Igatahes leidmine oli lõbus ja lihtne. EV, J: Limonoloogiajaama kalamuuseumi pileti.

13 september 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".