Hukkunud hundikoera

Lähenesime lõnast, mööda kraavi äärt kus oli mingiaeg teda süvendatud ja võsa sealt äärest lõigatud. Praegusel aastaajal on seal nagu jalutuskäik pargis, 15 minta rahulikult kuivanud maltsas sahistades olimegi vinge teostusega aarde juures.
Tegime ka aardele korraliku värskenduse!
Täname peitjat peituse eest!

Hetkel oli jalutuskäik pargis aga see olukord võib kiiresti muutuda.Tram hooldas korralikult ära.Nüüd on nii korras,et võib logida kuni see koolnud penikodu püsib.

Seda hukkunut olen ikka mõned korrad piielnud, aga nii on ta muudkui jäänud, no polnud nagu erilist isu vaatama tulla, et äkki saan kohapeal aru, miks aardel selline nimi. Nüüd siis siiski läksin ja hea, et ma ise ei hukkunud. Vähemalt parme polnud, muud elusloodust pakuti ikka südamest. Polnudki niisugust sääskedekonsentratsiooni tänavaasta kohanud. See roheline elusloodus küll otseselt ei rünnanud, aga rinnuni ulatus välja küll ja kuna olin ilma trotsides tulnud vahetult peale vihma, siis märjakssaamine oli karanteeritud. No sellega olin küll arvestanud, aga et see mõnisada meetrit nii vaevaliselt tulevad, seda ei arvanud, kuigi väikene kahtlus ikka hinges oli, kuna Wingmani ja Catibergi logide emotsionaalsus räägib enda eest. Aga käidud sain. Tsiisas küll. Need, kes selle aarde juurde minekust kui jalutuskäigust ja mõnusast kulgemisest räägivad, eriti suvisel ajal, tahaks küll kuu peale saata. Aga aarde eest tänud ikkagi, oli teada, et kergelt ta ei tule ja eks niisuguseid on ka vaja.

Jah tundub,et ekskavaator on kraavi süvendades-laiendades ühtlasi ka lõunapoolse kalda võsast puhtaks teinud,igati mõnus jalutamine praegusel aastaajal.Kuigi muidugi alustuseks proovisime ikka seda lühimat teed,kuid kraav ei tundunud küll ületatav ilma erivarustuseta.Aitäh peitjale!

Kraavi äär oli võsast puhtaks tehtud just õigelt poolt nii me kohale jalutasime.Aitäh!

Mäletan hästi seda külma talvepäeva, kui esimest korda seda aaret otsida üritasime. Kraavil paistis jää peal olevat ja arvasin seal lihtsama astumise olevat, kui võsas lumes sumbata. Õnneks või kahjuks lõppes mu teekond üsna ruttu jalgupidi vees. Pöördusime siis tagasi ja nii see aare otsimata jäigi.

Täna jätsin veeseiklused vahele ja jalutasin metsaveo traktori jälgi mööda kohale. Olin aarde tekkeloost enne kuulnud, seega leitu suurt üllatust ei pakkunud. Karbiga kõik korras. Aitäh, hea lihtne jalutuskäik oli täna.

Aitäh aarde eest! Parme õnneks vist polnud.

Esialgu oli mõte üritada siitkaudu edasi "Arumetsa" aarde minna, aga loobusin suhteliselt kiiresti eesoleva taimestiku ja veetakistuste tõttu.

Tegelikud koordinaadid on pigem N 58° 08.790', E 025° 59.972'.

Oh heldene aeg! Oleks targem olnud valida siiatulekuks mõni teine aasta-aeg. Aga mis teha - nüüd käidud ja logitud, keha auke täis, kõiksugu lendparasiitidel kõhud täis, paarsada langenud parmu jäid meist kena rajakesena maha ka...Oh heldene aeg!
Aitäh peitmast!

Siin tabas mind mitu emotsiooni. Mingil hetkel tahtsin karjuda ema. Siis taipasin, et ema siin ei ole ja mingil juhul ei tule ta mulle siia appi. Siis tekkis mitu korda mõte, et geopeitus on hulludele. Parmudega ei olnud eriti mõtet võidelda, oma suutäied nad oleksid niikuinii kätte saanud. Oli põnev nagu ikka. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Kanuumatka Veisjärv-Suislepa viimane 14 aare.

Nimi on natuke nukker ja see tühi ase metsaservas ka. Üldse oli kuidagi vait ja üksildane siin täna. Aga aitäh peitjale ikka.

Mõtlesin, et võtaks õhtul enne koju minekut ühe võsaka. Polnudki erilist võsa, mõnus jalutuskäik oli hoopis. Juhtusin vist õigest suunast lähenema.

Tutvustasin kaaslastele geopeitust. Eriti meeleolukaks kujunes tagasitee läbi paksu võsa. Ehk saab kellestki neist mängur. Aare korras. Aitäh.

Tänase päeva keerulisim matkamine. Kõigepealt takistas värske oapõld. Siis kraav mille ületamisel purre murdus ja siis veel ka kõrge rohi . Aare ise oli väga huvitava lahendusega .

Kraavid jätsime heaga vahele ja nii oli lähenemistee täitsa viisakas. Peidukas jäi ka juba kaugelt silma. Tänud aarde eest!

Meie lähenesime aardele lõuna poolt ja vältisime sellega igasuguste kahtlase laiuse ja sügavusega ojade ületamist. Tee oli küll pisut pikem, aga põlvekõrgustest naatidest läbi murda ei olnud mingi probleem. Aare oli õnneks ka lihtsalt leitav ... peale seda kui null paika sai. Aitäh peitjale!

Täitsa mõnus kulgemine aardeni ja tagasi.Lõpp oli üllatav
Tänud

Tänan aarde eest!

Leitud.

Nii intrigeeriva nimega aaret läksin otsima otse paduvihma. Saatjaks Kaupo soojas autos mõnulev naeratav nägu. Kalpsasin süümepiinades üle põllu ja jõudsin kraavini. Järjekordselt veendusin, et parim jalanõu geopeituseks on kummik. Ukerdasin üle purde ja tänasin purdemeistrit. Rapsisin läbi võsa ja jõudsin nulli. Täielik nõutus. Pidi ju olema suur aare, aga mitte midagi küll silma ei hakka. 1.0 peidukas veel pealekauba. No egas midagi, laiendasin otsimiskaugust ja kui GPS nulli mujale viskas siis paari meetei kauguselt sinder silma hakkaski. Tundub, et 2020.aasta jaanipäevased sääsed on sinna pesa punuma hakanud.

Leitud. Kui üle vee sai oli asi lihtne. Väga lahe peidukas. Tänase tuuri viimane aare. Sai tiir Võrtsule peale tehtud. Sai käidud ikka üle kümmnel aardel külas. Tänud ????????

Hakkab juba pimedaks minema, päike ammu loojunud. Päris korralik kraav sattus teele ja valisin kõige jämedama kase mis üle kraavi läks... Peab vist dieedile minema, see kask läks puruks, oli na pehkinud... Aitäh peitjale!

Oo, milline fantastiline võsa oleks lause kui peaksin aardeleiu sõnastama ühe lühilausega.

Alustasin enda seiklust heinamaa ja viljapõllu piirilt. Edasi jätkus täiesti ilus rada võsa ja vilja vahel. Vähemalt nii paistis eemalt vaadates. Õige pea hakkasin saama üllatuslikke nõgesehoope. Need tuli lihtsalt ära kannatada, sest sügavam võss nägi välja veel hullem. Läksin mööda seda rada enamvähem nulliga ristija siis pressisin kõigest sellest maltsast, mis mu ette jäi, läbi. Kraav oli kole lai ja paistis ka sügav. Aga purded? Ühtegi ei näinud. Kas tõesti veeseis hetkel nii kõrge, et purded vee alla mattunud? Kõmpisin 50m ühele poole, ei midagi. 50m teisele poole, samuti ületusvõimalust pole. Pekki, paistab, et pean tuldud teed mööda tagasi minema ja siis pikemat varianti katsetama. Siis aga säras silmanurka üka purre. Pressisin ennast sinna juurde ja võttis kukalt kratsima. Kas see tõesti võiks minu raskust kannatada ja kas mu oskustepagasis on nii head tasakaalu. Veidi kõhklesin ja otsustasin proovida. Pärast 5 sammu lõin põnnama ja taganesin. Kogusin veidi julgust ja uuele katsele. Uuuggh.. Õnnestunult üle. Lõpuks oli Runescape-is arendatud agility skillist päris elus kasu. Edasi algas uus ja uhke võss. Risti-rästi puud ja ebameeldivad taimed nende vahel kasvamas. Nullist leitud teostuse massiivsus oli pärast kõike läbielatut täielik üllatus. Täitsa äge! Tagasiminekuks otsustasin proovida varianti ilma purdeta. Alguses oli mõnus niitmata heinamaa ja siis hakkas mingi 7 aasta tagune raielangi võss. See oli kõige hullem. Paar korda koperdasin sügavasse harvesteri rööpasse mia oli kõrgeid nõgeseid täis. Üks hetk pressisin vabatahtlikult ka läbi vaarikavõssi, sest selle tagant paistis midagi ilusamat. Uhke georajalaadne tee. Joppas, et selle üles leidsin, sest ei tea kuidas oleks seda viimast 30m autoteeni muidu üle elanud.

Tegelikult oli lahe ja omapärane, piinarikas võsaseiklus. Kui Eestis valitaks aasta seksikaimat võssi, siis annaksin Hukkunus hundikoera kanditatuuri üles. Aitäh aarde eest!

Unustasin mainida, et terve matka olid mul kaaslasteks 1001 põdrakärbest.

Leidsin mingi niidetud teeotsa, mis läks heinamaale. Arvasin juba, et ohoo peitja on aardeni raja teinud, aga ei, rada viis mesitarudeni, sealt edasi sain veidi võsa ja siis juba uuesti heinamaal liikuda. Lõpp paistis kenasti kätte ja mingit kraavi minu teele ei jäänud. Tulin sama teed tagasi, nüüd oli juba rada ees ka. Tänud suure aarde eest!

Suislepas olles jäi ühe 14 tundi kestnud võistluse lõpu ja kokkuvõtete tegemise alguse vahele tunnike vaba aega. Just paras et jalgsi aarde juures ära käia. Gepsus olev tee lõppes kahjuks ühes hoovis, peremees näitas mööda põlluserva suuna kätte. Aarde juurde läksin üle purde, tagasi tulin ringiga et mitte jälle samasse õue sattuda. Aitäh!

Kui hundikoer sellisesse võssa tuua siis ta isegi mitte ei hukku vaid sureb lihtsalt maha.

Võidusõidu pilvedega olime kaotanud. Vihma sadas, Tõrvast lahutasid meid veel mitukümmend motivatsioonikilomeetrit vastutuules, leidmist ootasid 4 ja pool aaret ning mõttelisest graafikust olime juba paar tundi maas.

Ja siis korraga peatab Karl ratta vihmamärja milleeniumivõssi ees, mille kõrval Arumetsa kahvatub. Proovime teist lähenemisteed. Ees ootab koristamata viljapõld. Minult tuleb kindel ei. Karli näost on näha, et tema prooviks kasvõi läbi võsa. Küllap olekski läinud, kui ma poleks selline pidur olnud, aga pikapeale pöörame Hukkunud Hundikoerale siiski selja.

Lugedes nüüd hilisemaid Raivo ("Kui hundikoer sellisesse võssa tuua siis ta isegi mitte ei hukku vaid sureb lihtsalt maha.") ja Karli ("Kui Eestis valitaks aasta seksikaimat võssi, siis annaksin Hukkunud hundikoera kanditatuuri üles.") leiumemuaare, siis kahetsus loobumise pärast on olematu. Loen 6 aasta vanust aardekirjeldust, kus seisab lause "üsna mugavalt ligipääsetav aare" ja naeran.

Tulen tagasi mõnes teises elus või aastaajal.

Kui olime minu 4000. geopeituse aarde üles leidnud, siis taastasime Võrtsjärve Väravate 5. aarde. Seejärel saabus meile juba 4 tundi varem lubatud vihm ja kõik muidugi tagantjärgi ühe korraga. Kuna taevas oli ühtlaselt tumehall ja kell lootusetult kaugele tiksunud, siis otsustasime, et kannatame ära ja sõidame edasi.

Järgmise aarde juurde minekuks küsisin, et kas 1,4km või 1,8km. Lühem variant lõppes 3km ja poriste pükstega. Piki jõe kallast aardeni matkamine, mis oli läbimärg võss, ei tulnud kõne allagi. Sõites aardega risti vahtis meile vastu koristamata viljapõld. Merilin ütles kohe, et tema ei lähe sinna aarde juurde mitte mingil juhul otse ega ringiga ja veenis ka mind loobuma. Ma ei näinud mitte ühtegi loogilist seletust miks ma peaksin minema ja võtsime suuna järgmise aarde poole.

<_Eelmine |1.päev| Järgmine_>

Leitud.

Tänud.