BrokRogain VIII

BrokRogain seeriast mul veel kolm aaret külastamata aga tasapisi saab neid jalutuskäike ette võetud. Siin oli küll praegu üsna meeldiv matkake. Auto jäi kuhugi oksahunniku kõrvale, sest edasine tee ei paistnud enam autosõiduks ilus olevat. Aga jalutamiseks oli väga hea. Vahepeal oli üks metsanoorendikuga künklik lagendik ja siis sattusime jälle rajale. Lõpus väike mäkketõus ja juba konteiner paistiski. Kevadisel ajal, kui võsa leebe ja putukaid veel üldse pole, üsna mõnus kulgemine. Aitäh jalutama kutsumast!

Huvitav, praegu vaatan kaarti ja jälle ei saa midagi aru, et kust poolt me lähenesime ja millal maanteelt maha keerasime. Täpselt nagu siis kui plaani paika panime, et siit me nüüd läbi põikame. Kohapeal tundus kõik küll suht lihtne ja loogiline. Muidugi juhtus see asi nüüd küll, et kui auto ära panime, siis esiti panime valet teed pidi punuma, aga see sai õnneks ruttu selgeks, et pekki läks. Ots ümber ja järgmine valik oli juba õige. Lõpus oli väheke võsas ja tuulemurrus ragistamist, muidu niisugune lihtne rada mööda astumine. Seegi BrokRogain nüüd siis logitud ja sellega sai üle poolte , nimelt kuus, neist aaretest külastatud.
Tänud peitjatele ja hooldajatele seda mälestust elus hoidmas.

Nagu paljud eelnevad, pidime ka meie oma auto kuhugi maha jätma, sest nulli sõita nagunii ei saa. Tee peal hakkas aga kergelt vihma tibutama, seega said targu kummikud jalga ja kilekad selga. Hiljem, juba metsas jalutades läks aga sadu üha tugevamaks, ning tõsi, kilekad päästsid meid hullemast, aga nt püksid, mis ei olnud kaetud, said ikka väga märjaks. Seda enam, et tegelikult valgus see vesi kilejopelt ju just pükstele. Mis siis ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks ning meid tegi käesoleval matkal märjaks. Ei see tuju rikkunud ning aarde leidsime kenasti üles. Aitäh!

Auto jätsime umbes 800 meetri peale ja läksime mööda laia teed kuni vana talukohani, sealt sai metsa pööratud, aga väga hull võsa veel ei olnud, putukaid-mutukaid ka mitte ning sai kenasti kuiva jalaga aardeni. Üsna lihtne leid, ei midagi kaelamurdvat praegustes oludes. Aitäh!

Aitäh aarde eest!

Tundub, et siia on tuldud vist erinevaid radu pidi. Mulle endale tundus kõige mõistlikum läheneda kirdest. Parkisin oma auto koordinaatidele N 57° 58.595' E 026° 36.797' ja hakkasin astuma. Algselt mõtlesin logide põhjal veel edasi sõita, kuid õnneks seda siiski ei teinud - teeääred olid lepavõsa täis ja ühes kohas keset teed oli ka vähemal poole meetri sügavune auk. Jalgsi oli seda teed aga päris mõnus läbida.
Lageda peale jõudes tuli natuke kõrgemas taimestikus kõndida, aga pikkade pükstega polnud see ka probleem. Pärast lagunenud hoonet jäi küll üks muidu märjem ala teele, aga praeguse kuivaga võis üpris vabalt igale poole astuda. Kõige hullem oli tegelikult aarde juures, kuhu kõik tiibadega valvurid kogunenud olid ja kambaka tegid. Seega võtsin ruttu boonusaarde info, panin nime kirja ja lippasin tagasi.

Poolel teel oleval kahe metsatee ristumiskohas , koordinaatidel N 57° 58.348' E 026° 36.716' piilusin veel, et kust teine, oluliselt parema läbitavusega metsatee tuleb. Selgus, et tuli otse üle põllu, kuid edasi ei näinud, kas see suundus pärast põlluäärt mööda mu valitud parklasse või ühines näiteks hoopis kaardil kagus oleva teega. Jäägu see siis teise avastada.

Tänud peitjatele!

Mis mul saab mägede vastu olla, vallutan neid naudinguga ja arvan, et raskused on ületamiseks. Mida raskem teekond, seda nauditavam on finiš. Kahju, et tee peale jäänud tareke on kokku kukkunud ja ümbruses raietöid tehtud. Väga põnev oleks olnud metsa seest leida tareke. Ja veel põnevam oleks olnud näha nõidade kokkutulekut seal mäe otsas. Oleks võib olla nende riitusest isegi osa võtnud.

Koordinaadid päises uuendatud.

Uued koordinaadid peab ikka aardel endal ka uuendama, mitte lihtsalt vihjesse panema. Ja geocachingu lehel pole sedagi tehtud...

Leitud, logitud, tänan!

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

Leitud.

Peale Lajavangul toimunud Põlva orienteerumispäevakut sai mõned aarded ette võetud. Eelmised olid lihtsamad, see aga põnevam. Algul proovisin väikse ringiga läänepoolt aga lõpetasin puu juures mis juba ühel eelmise külastaja pildil näha. Kirves oli kaasas aga saag oli teise autosse jäänud ning ei viitsinud toksida. Seega jäi üle talukohast rünnata, suht jalutuskäik metsas peale päevakul jooksmist. Konteiner ilmutas end alles mitmendal ringitiirutamisel. Tagasiteel tabasin teolt viljavarga, jäädvustasin tema kriminaalse tegevuse ka fotole :-)

Aardeni oli jalutada 300 meetrit.
Ei midagi konti murdvat. Karta on, et kõige hullemad selle seeria omad on veel ees
Tänud

Olin Suveseiklejate tiimile väike toetav jõud ja lubasin neile, et toon neile ära nende järgmise päeva legendi. Kuna legende hakati jaotama kell üheksa, siis oli mul veel piisavalt aega, et oma tabeleid täita ja mõni aare ära korjata. Autoga andis ikka päris lähedale kulgeda ja siis kui tundus, et enam ei saa, tuli jalad alla võtta ja aarde juurde vantsida. Mul oli pidevalt tunne, et siin oleks nagu täna minu ees keegi käinud. Kui sain konteineri kätte, selgus tõsiasi, et tõesti tõesti on olnud enne mind üks logia, ja veel hiljem avastasin seda nime mitmes raamatus enne mind. Suured tänud aarde eest.

Tänase päeva teine leid. Jalad märjad aga aare leitud ning tuju hea!
Saime autoga üpris lähedale, oleks saanud ehk veelgi, kuid teele oli langenud puu. Matkamist aardeni jäi meil umbes 15-20 minuti jagu jalgsi.
Aarde leidsime kiirelt kui tee selleni oli metsik.
Kellel mõni anum autos on siis võib selle julgelt kaasa võtta, kukeseeni oli päris palju!
Tänud!

See oli väga ropp! Tänan peitjat!

Meie teevaliku ja esisillalise madalapõhjalise kombinatsioon ei vedanud meil selle aarde juures kõige paremasse punkti ja nii jalastusime lausa 1km kaugusel aardest. Auto seiskamisel tekkis lausa hirm autost väljuda, sest miljon elukat lendasid paugutades vastua autot. Kogusime veidi julgust ja panime suure hooga minema. Mööda metsateed, läbi heina, üle põllu ja lõpuks veel varvastpidi sohu ka. Paarkümmend milliliitrit verevaesemana jõudsimegi aardeni, kaesime üle vaatamisväärsuse ja panime nimed kirja. Selle päeva esimesed selle aarde juures (päris mitmest nagu hiljem selgus). Aitäh! Brok Rogaini kvaliteet!

See oli sellise kuumusega ikka päris ropp aare. Lisaks miljon putukat kes kõik tahtsid su verd. Ja see kõrge hein. Ja võsa jne jne :D Aga kohale me kuidagi jõudsime ja peagi olid nimed ka siin kirjas :)

Mida aardele lähemale, seda võsasemaks läks teed. Kolisime kõrgemasse autosse ümber ja sõitsime kuni talukohani. Parkisime auto ja õues oli korralik müra, parmud tiirutasid. Sumpasime rinnuni võsas ja võitlesime parmudega, aga hakkama saime ja tagasitee oli juba tunduvalt lühem.

See oli päris hull minek. Põllu servas kolisime ühte maasturisse ringi ja Kristel sõidutas meid talukohta. Välja astudes tervitas meid sääskede ja parmude armee ja rinnuni võss. Boonuseks 30 soojakraadi. Kohale siiski jõudsime. Vaatamisväärsuse ja aarde ka. Vist olude tõttu üks hullemaid BrokRogaine. Ja tegemist minu viimase seeria aardega. Juhhei! :)

Siin läks suhteliselt värske jälg peaaegu aardeni. Ilma selle jäljeta poleks vist nii kaugele trügima hakanud. Auto jäi ca 150 meetri peale. Sealt edasi oli juba mõnus jalutuskäik, tänud.

Saime autoga lagunenud talumaja juurde ning siis hakkas seiklus metsas.
Leidsime aarde.
Tänud peitjale.

Vaiksel laupäeval sai ette võetud jalutuskäik siia. Jätsin auto ca 800m peale ja hakkasin minema. Tee oli täitsa hea ja autoga oleks ka 200m peale saanud. Aarde lähistel avastasin üllatusega, et tegu on ohverduspaigaga. Seetõttu oli ümbruses ka hea mitu ümber puu seotud lõngajuppi. Aaret ennast sain ikka otsida, kuid lõpuks õnneks jäi see tuttav teostus silma.

Esimese hooga üritasime autoga võimalikult lähedale saada, aga meie suuri tegusid tõusul takistas kohe alguses üks suur oks ning jätsime asja sinnapaika. Teist teed ei taibanud isegi proovida. Hea oligi, sest saime taaskord ühe väärt jalutuskäigu osaliseks. Lähenesime mööda lõunapoolsemat rada läbi vana talukoha ja üle väikese sooriba ning lõpetasime järsema tõusuga aarde juurde. Üllatuslikult ootas ees kultuurimälestis. Ja kiire ringivaatamise järel muidugi ka aare. Tagasi alla otsustasime minna laugemat nõlva mööda ja selgus, et ka see tee oli päris ilus. Igast küljest soovitamist väärt aare. Aitäh peitjale!

Ei teagi kui lähedale autoga jõudsin, aga mäletan, et kitsastel suverehvidel kulgeva ühesillaveolisega saabus piir mingil vihmamärjal mudasevõitu kallakul, kus jalgsi polnuks tõusu ilmselt üldse märganudki. Viimase piirini siledaks sõidetud ning 9 päeva pärast utililiseerimisele kuuluvad suverehvid hakkasid aga hoost hoolimata "vapsee imelikku panema". Tegin targu allamäge J-pöörde, et enne jalastumist autonina vähemalt õigesse suunda saada - see oli vist kõige teravam ja samas aeglaseim neist, mida ma üldse iial sooritanud. Esirattad liikusid peaaegu täeisti otse, mis oli hea, sest taguots istus tipphetkel praktiliselt põõsas nagunii. Tõesti hea, et kaugemale ei jõudnud, siis oleks pidanud juba traktori järgi kutsuma :o)

Erinevalt nii mõnegi aarde läheduses leidunud õunadest, on siinsed muide täitsa head ja suured - täitsa soovitan sügisel tulekut! Ja kes end juba nulli kohale veab - aardeleid on põhimõtteliselt garanteeritud, tuttav suuremõõduline konteiner ei lase kaua tühja tuult tallata. Taas üks keskmisest raskemini ligipääsetav Eestimaa huvipunkt nähtud, aitüma!

Tulin Suurejärve äärest. Siin sai lähenemisteed otsides autoga aardele peaaegu ring peale tehtud. Esimene katse oli idast, sest siia tuli lihtsalt parem tee, sõitsin vana taluni ja nõlvast alla tiigi äärde, sest kaart näitab, et sealt algab sõidetav metsatee, mida aga polnudki. Isegi jala ei tahtnud sealt minna, kuigi see oli lähim punkt, kuhu ma autoga sain, 195m aardeni. Rühkisin läbi maltsa ja puuokste autoga uuesti nõlvast üles, ja proovisin põhja suunast läheneda. Kõik kolm rada olid sellised, et autoga ei tahtnud üritama minnagi. Lõpuks jätsin geomobiili aardest läände 325m kaugusele raiesmiku nurka, kust mahakukkunud puud edasisõitu takistasid. Viskasin mõned asjad seljakotti ja jooksin aardeni. Mitte, et mul tänasest päevakust väheks oleks jäänud, aga Savikoja jaoks tuleb igat minutit aega säästa ja metsajooksuriided nagunii seljas. Nullis oli küll juba teada, millist konteinerit ma otsima pean, siiski sai enne päris mitu ringi seal teha, kui silmasin. Jälle vinge koht leitud selle sarja aardele. Edasi Savikoja poole.

Auto juurest nulli 500 meetrit läbi jõe ja logi kirja.Aitäh.

Peale tänast vihmasadu sai õhtul veel orienteerumas käidud seal lähedal ja kuna päike oli õhtuks välja tulnud siis leidsime veel jaksu ka punkti otsida. Ma elu sees poleks sinna kunagi sattunud aga näed! Geopeitus juhatas ja ei kahetse! Vahva aare ja vahva koht! Aitäh peitjale! EVEJ ja aare oli korras!

Tänud! Kodutöö tehtud ja kiirelt käidud.

Auto jäi 700m peale. Algul oli lihtne, kuni jõudsin talu varemeteni ja millegi pärast otsustasin sealt otse aarde poole minna. GPSi polnud ammu kalibreerinud ja mängis taas mängu "näitan 200 kraadi kõrvale". Kuidagi sain nulli kohale ja seal läks vist 10min enne kui aaret nägin. Nüüdseks pooled brokid tehtud.