Savikoja aare

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud". Kevadkoristus 2020.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Nii, tänase päeva A ja O, see, milleks ma tänase geotuuri ette võtsin ja enne end päevakul soojaks jooksin. Sest Kauem Leidmata Aare nr 2 (1187 päeva) ootas leidmist. Lähenesin Broki poolt, autoga sain 225m kaugusele, lähemale kui ma lootsin. Viskasin seljakoti selga ja olin 5 minutiga nullis. Opaa... lage maa. Viimasest leiust alates on see maastik siin kaks korda total makeoveri läbinud. Kõigepealt siis massiivne tuulemurd ja nüüd täiesti lage. Mis on muidugi loogiline, tuulemurrud ikka koristatakse võimalusel ära.

Otsingud alga! Nullist ega ka mujalt raudposti ei leidnud. Mõõtsin siis gepsu nullist asimuudi 110 ja 20m. Kondasin ala läbi. Ei midagi. Pöörasin kännud ümber, vaatasin harvesteri teeks tehtud oksahunnikute sisse, kobasin külili kukkunud puude juurtes. Ei midagi. Tegin kaardile 25m ringi ümber nulli ja kammisin selle kõik läbi. Tiirutasin veel 110/20 asukohas, ikka ei midagi. Isegi mingit aarde jäänukit ei hakanud silma. Null, nada, nothing.

Ahhhh, milline pettumus. Kui enne ikka oli tegelikult lootus, et aare on alles, lihtsalt on tuulemurru tõttu raskesti leitav, siis nüüd seda lootust eriti ei ole. Kas on harvester selle maa-alla vajutanud või saemehed leidnud ja likvideerinud. Või siis ikkagi on kuskil, kust mina ei osanud vaadata.

Lõpuks kui päikest enam ammu ei olnud ja sääseparv minu ümber väljakannatamatuks muutus võtsin vastu otsuse, et aitab. Küll tuleb Karl ja leiab selle pahupidi keeratud mätta seest puhtalt geoinstinkti najalt. Või siis läheb arhiivi.

Aga, et aardekirjelduses oli ka ülesanne, siis panin nullist startides stopperi käima ning kombineeritud kahevõistluse aeg Poku aardeni 19 minutit ja 6 sekundit. Ilmselt ainult joostes oleks kiiremini saanud, autosõit mööda metsaradu võttis tempo maha :)

Käisin ka aprilli keskpaigas otsimas, et varakevad ja ehk leiab ülesse. Kui nägin, et tormimurd on koristatud, tekkis päris suur lootus. Raudvaia leidsin praktiliselt kohe ülesse, tundub et asub kenasti piiride ristumis kohas, nullist umbes 10-15 m. Puu murdudes on juure mätas sellest läbi tulnud aga post kenasti paigas. Järelikult võib see mätas puu murdudes selle purgi võibolla üsna kaugele lennutanud. Otsisin sealt ümbrusest üsna hoolega, lund praktiliselt enam ei olnud aga maapinnalt ma ikkagi midagi ei leidnud. Proovisin murdunud kännu ümbert natuke ka geooraga maad torkida aga maapind oli veel külmunud ja millelegi ma pihta ei sattunud. Ma päris maha seda aaret veel ei kannaks, äkki ikkagi Karl....... :)

Aare võib olla kadunud või lihtsalt hästi peidetud. Kui keegi, satub, võiks kontrollida.

Mitte kuidagi ei suutnud sobivat lähenemisteed madalamale autole leida ja jätsin mingilt maalt asja pooleli. Nüüd, kui Piia ja Peetri mitteleiu põhjus ülesse tuli on isegi hea meel, et kohale ei jõudnud.

Tee aardeni oli tegelikult üsna tavaline kulgemine . Mõnest kohast ei jaksa üle ronida, siis on liigatihe võsa või tüma maa ees. Tuli lihtsalt ringi minna. See mis meid ootas nulli ümbruses see oli aga ületamatu. Viimane torm oli vähemalt pooled puud juurepealt pikali lükanud. Seega oli maastik kaetud teadmata sügavuste aukudega ja tõkkepuudega. Saime maksimaalselt 8 m kaugusele nullist, siis tuli vesi alati üle kummikusääre. proovisime kõigist neljast ilmakaarest aga ligi ei pääsenud. Lisaks tekib kahtlus kas aare selles lahingumaastikus ka inimkätele hetkel kättesaadav on. Kuna aga seeni leidsime hulgalisel, siis halba muljet ei jäänud, pigem võtsime seda kui tavalist seenelkäiku

Leitud.

Leitud.

Totaalselt mõtetu võsakas.

Tänan tähelepanu eest!

Me kuulume kindlasti gruppi, kellel läks tund. Ringiratast mööda radu ja siis ikka võssa. Oi , kuidas neid võsas käimisi väsinuna ning hämaras armastan. Aaret otsisime juba taskulambi valgel ning tagasi autoni sai ka kiiremat ning otsemat teed. Tänase päeva viimane aare, mille järel võib öelda, et kõik tahtsid koju puhkama. J: rehvi. Kellegi jäetud off oli konteinerisse laiali voolanud ning suurem osa asju selle sisse kinni külmunud. Vajaks kindlasti sulatamist ning puhastamist.

Ei tahaks vanduda, aga küllap on selliseid aardeid vaja, et mõista, kui mitmekesine on Eestimaa loodus. Aitäh.

Õhtu põhiline eesmärk oli selles võsas ragistada, aga enne oli vaja siia kuidagi jõuda. Tee, mis siiapoole viis, ei olnud mingist kohast alates sellel talvel vist autot veel näinud ja kohati oli vaid lumesaani jälg ees, aga üks korralik jeep selle jaoks ju ongi :)

Mida kaugemale sõitsime, seda huvitavamaks olukord läks ning lõpupoole ühest järsemast nõlvast alla tulles tekkis ikka kerge hirm küll, et kurat kuidas me siit tagasi üles tuleme, aga seda otsustasime vaadata hiljem, kui reaalselt asjaks läheb. Parkisime ennast kuskile ära ja hakkasime jalutama.

Terve põlluserva ulatuses oli keegi väga tänuväärt teo teinud ja lumesaaniga raja ette sõitnud, mida mööda sai juba kõvasti lähemale. Edasi tuli valida koht, kus võssa pöörata ja kurss otse aardele võtta.

Olles tutvunud varasemate logidega oli teada, et siin on kaks varianti - sa kas satud eepilise tuulemurru peale, läbid seda tund aega ja kirud kõike siin maa peal, et sa üldse siia tulid, või jalutad kohale ja võtad aarde välja. Martin, kes oma esimesel külastusel kuulus sellesse esimesse gruppi, ei olnud kuigi optimistlikult meelestatud. Samas vahel ikka elus veab ka, sest mingi nipiga õnnestus minu valitud suunal seda õudust vältida ja saan ennast lugeda nende inimeste hulka, kes jalutavad kohale ja võtavad aarde välja. Tagasiteega ei hakanud riskima ja ajasime oma jälgi kuni olime võsast väljas.

Edasi oli aga küsimus, kuidas tagasi tee peale saada. Leidsin, et kõige parem variant on karjuda Jeremy Clarksoni stiilis "POWEEEEEERRRRR!!!" ja üritada ennast lumest ja tõusudest üles/läbi rammida. Töötas :D

Igatahes sai vajaliku võsadoosi kätte ja nalja kui palju.

Aitäh!

Viimane võsakas ja see juba oli võsakas. Esimest korda oli hea meel, et kummikud olid jalas, siin jagus vett, pehmet pinnast ja tont teab veel mida. Algus oli lihtne mööda mingit rada, siis tuli pehmem lõik, siis võsa ja lõpuks veel vesi. Jummal kui hea meel, et seal käidud ja pole siia pere kaasa sikutanud :) Aarde juurde jõudes oli vaja poolemeetrine vesi ka ületada, mis oli saanud miinuskraadidest väikse jääkirme, testima ei hakanud, sest dieeti ma ei ole viimaselajal pidanud :P

Autoga proovisime siit- ja sealtpoolt, lõpuks valisime kolmanda variandi. Heinamaa tundus algul hirmus hull oma kõrge taimestiku ja ohakatega. Tagasiteel oli arvamus muidugi kardinaalselt erinev ;)
Suvel soovitame külastada pikkade pükste ja -varrukatega, muidu on igasuguste kriimude ja kuppude ravi möödapääsmatu. Aitäh!

CMLXXIX. Kui vanameister Tali räägib, et 1,24km-i Pokust, siis tuleb see ette võtta. Kui oleks aega võtnud, oleks tänasel päeval kindel kaotaja olnud. Teatavasti on S-kujuline trajektoor liikumiseks kehva. Ja mina tegin veel 2 x S otsides paremat pinnast ja läbitavust. Lõpu eel olev kuusetihnik oli tõesti muljetavaldav. Hea vaid, et see rattaetapp ei olnud.:) Korraks kaotasin seal tuulemurrus isegi suuna. Nullis oli vaja ikka mõni mõistlikum koht (loe: kuivem) enne ära kontrollida, kui totsikule pihta sain. Rõõm oli suur, viik 1:1! Kahjuks keegi ei aplodeerinud. :(

P.S Viimane leidja oli lätlane, kes eile mu eest ka Mainzi FTF-i napsas, ta on enamikes kohtades käinud, kus minagi viimastel päevadel.
PPS. Tagasitee kulges mõistlikumalt (soovitan heinamaa taha serva kohe välja minna, mitte varem aarde suunas keerata).

See üsna kodulähedane täpikolmik riivab hirmsasti silma, aga tundub, et Poku ja Brok on kas kadunud või liiga hästi maskeeritud. Niisiis jäi üle Savikoja. Mingeid illusioone ma endale ei loonud, nii et riietusin võsaürpi ja sõin kõhu banaane täis, et energiat jätkuks.

Esmalt üritasin läheneda loode poolt, kus aardega samanimeline talu. Talu jäi otse ette ja kummalgi pool oli mingi üleujutatud padrik, nii et järgmiseks katsetasin lõuna poolt. Esmalt kevadiselt sulanud kruus, siis üliharva kasutatav pinnastee... ja järsku tuleb mingi Volvo vastu. Muud üle ei jäänud, kui tagurdasin lähima ristmikuni ja lasin ta mööda. Edasi tulid tõsiligased tõusud, nii et otsustasin jätkata jalgsi. Kui auto ära parkisin, ilmus järgmise kurvi peale (vist) Volvo juht, kes vaatas pikalt ja ilmselt imestas, kuhu ma enda arust lähen. Jätsin igatahes "Maaomaniku geokirja" armatuurile.

Ja minek... esialgu viisakas põlluservas olev teerada, kus saaks maasturiga ilusti sõita, siis kuusetihnik, siis üleujutatud ala ("miks ma ometi kummikuid ei pannud!?"), siis lihtsalt märga metsa ja lõpuks aare. Kui geps maha rahunes, tuli leid kiiresti. Maskeeringut õieti polnudki ja ega pole vaja ka. Tagasi üritasin kavalalt otse tulla ja esialgu oli hea kuiv raiesmik. Seejärel aga kas tormi või millegi muu poolt pihta saanud kuusetihnik, mis oli minu jaoks küll enneolematult tihe. Roomasin-rammisin-ukerdasin seal päris pikalt. Veidi enne väljajõudmist sain ühe oksaga silma ka, nii et ülejäänud tagasitee möödus üks silm kinni.
Auto oli alles, aga ühe tõusuga sain ikka alles kolmanda katsega hakkama: nii et hoiatuseks, üherattaveolistega peab seal väga kriitiliselt teeolusid hindama.

Mis ma oskan öelda, omamoodi lõbus, aga üle ühe sellise päevas ei tahaks. Silm annab ka siiani tunda. Aitäh peitjale!

Iseenesest vahva, kuid.... Tagasi auto juurde minekuks kulus oma mitu tundi. Loomulikult oleks tahtnud ja saanud ka kiiremini, kuid oleksin siis pidanud Taneli metsa jätma :D Ma varem teadsin kuidas aega surnuks lüüa, nüüd tean et sama saab teha ka GPSga :D Tänud, väga vahva oli :)

Vaataisme Poku aarde juures, et see ju siinsamas, vaid kerge jalutuskäik metsa all, mis see siis ikka ära olla saab. See oli ilmselge eksiarvamus. Metsa all oli ukskumatult palju oskarisu ja põõsaid, täitsa tegu oli otsemonide kombel liikumisega. Lisaks jäi teele veel suhteliselt lai üleujutatud ala, mis õnneks siiski tahkes olekus oli. Uurisin veidi GPSi kaarti ja vaatasin, et mingi tee läheb ka aarde juurde. Kuna metsaalune oli ootamatult raskesti läbitav ja läks aina hullemaks, siis otsustasin selle tee üles otsida. Paraku ei tahtnud see eriti õnnestuda, sest teedevõrgustik mesa all ei tahtnud kuidagi korreleeruda teedevõrgustikuga kaardil. GPSi arvates läksime mitu korda üle tee ilma ise seda märkamata. Kui väsinuna kohale jõudsime, siis oli juba üsna hämar. õnneks leidsin aarde esimesest kohast, kuhu lambi suunasin. Aaret kätte saada ei õnnestunudki, oli teine kinni külmunud. õnneks sain siiski kaane lahti ja logiraamatu kätte. Logisin ära, võtsin aardest jalgpalli ja lisasin kondek ja panin kaane tagasi. Oli juba päris hämar. Lisaks hakkas GPSi aku tühjaks saama, mistõttu lülitasin ta vaid aeg-ajalt sisse, et kontrollida oma teekonna õigsust. Paraku oli metsaaluse teedevõrgustikuga nagu oli, ja kottpimedas tee tuvastamine polnud üldse mitte lihtne ülesanne. Sealsetel teedel kasvava taimestiku järgi otsustades polnud neid ikka päris pikalt sihipäraselt kasutatud. Tänu sellele selgus ka umbes pooltel kordadel kui GPSi sisse lülitasin, et auto on hoopis seljataga. Ümberpöörd ja uuele katsele. Lõpuks siiski distants autoni vähenes ja paar-kolm tundi pärast matka alustamist leidsime ka auto üles. Oi kui hea tunne oli. Uskumatu võsakas, aga siiski omamoodi vahva. Aitäh peitjale.

See aare on kõigile geoeufooriat põdevaile peitureile. Eriti värskendav 30-kraadises kuumuses. Soovitame!

Midagi me selle aardega ära vussisime, ni et lähenemistee oli nii post või poolteist (aga kindlasti mitte kolm). Ja vihma tibas kah. Ja raielank oli korrast ära. Ja kobras va loom oli seal uuristand. Ja üleüldse ... Aga noh, egas keegi teine me elu keeruliseks tee, ikka ise. Ja tagantjärgi tark olles - pold sel müttamisel viga miskit. Aare oli ka korras - aitüma!

Leitud

Peale Energiasammast liikusime siis Savikotta. Õnnestus igasuguseid hoove ja eramaid vältida (ei näinudki ühtegi) ja peaaegu, et nulli jõuda ilma autost väljatulemata. Ammu polegi nii kodu lähedalt kahte aaret päevas leidnud! :D Tänud meid sinna saatmast ja aare oli seest veidi niiske.

Aare oli ikka seal, kust kõige vähem vaadata oleks tahtnud. Tabav vihje. Aare ja logiraamat niisked.

Eelmine aasta jäi aare otsimata kuna ligipääs tundus läbi kellegi hoovi olevat.Seekord oli kannatust ja skoorijanu veits rohkem ning järgmine tee tundus juba jalutuskäiguna pargis.Lihtne ja mõnus ning suhteliselt võsavaba.Eks ka kaaslastel oli suur osa õnnestumises(või pigem isegi lõviosa), tänud!

Aegajalt on väga kasulik olla väga laisk kodutöö tegija ja mitte lugeda kirjeldust või varasemaid logisid. Nii olingi nagu valge leht, ilma eelneva sirgelduseta. Eelarvamusteta, teiste varasemate kogemustega mürgitamata... :P Ja nii kujuneski sellest käigust täiesti tavaline jalutuskäik Eestimaa mitmekesisel ja tihti nirul pinnasel. Samas ei midagi ülirasket ega tapvat. Geopeitus, selle esialgsel kujul- on punkt looduses ja vajadus navigeerida ehk siis jõuda lihtsalt kohale. Kõik.
Selles polnud midagi ületamatut, isegi kraavidel olevad "sillad" läbisid tugevuskontrolli edukalt. :)
Tänud toreda seltskonnaga jalutuskäigu eest! Aare korras, omal kohal ja täiesti leitav. EVEJ

Esimene valitud tee aardeni viis kellegi hoovi, kus koer meie peale haukuma hakkas. Uksed olid majal lahti kuid keegi meiega suhelda ei tahtnud. Kuna sealt oleksime pidanud ikkagi kellegi hoovist läbi minema siis loobusime ja läksime uut lähenemisteed otsima. See uus tee oligi märksa parem ,sest enamus ajast kõndisime mööda metsarada. Viimaseks takistuseks olid mõned kraavid, pokud ja veidi võsa kuid ei midagi hullu. Gps keerutas hullumoodi kuid mingi sisetunne ajas ikka õigesse kohta ;). Tagasitee kulges tuldud teed mööda. Tänud!

Siin jäi minu osaks esimeses parkimiskohas edasi mineku loa nõutamine (ei saanud hakkama, sest peale koera ei olnud kedagi kodus ja nagu hiljem selgus olekski see lähenemiseks vilets koht olnud) ja teises kohas magava lapse ning autode valvamine. Püüdsin ennast lohutada punavate pohlade söömisega. Neid oli seal tõesti palju. Üldiselt mingi vastik võss. Aga noh tänud siiski.

See raudne maamärk (loe nurkraud) on üks võimalus aarde leidmiseks ( 11.01.07/sookoll: uus aare asub vanast kohast 20 meetrit asimuut 110 suunas, või siis kolmnurga teraviku vastas suunas. (või 25-28 meetrit teiste arvates)). Asukoht ... maa-ameti kaart näitab selles kohas kolme maakonna kokkupuutepunkti

Ei kujuta ette, kuidas autoga geopeiturid aarde lähistele saavad... Meie tulime tsiklitega kuni vesise alani ning seejärel rajasime mülgastes teed vettpidavas tsiklivarustuses. Parme oli kohutavalt palju. Õigesse kohta jõudes kulus meil aarde otsimiseks terve tund. Mingit raudset maamärki pole vaja otsida (see ajaski meid alguses segadusse). Miks küll aare sellisesse ebahuvitavasse paika on toodud?