Kadunud Peresaare

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Ei taasta. Naaberaarded jutustavad Peresaare lugu nagunii edasi.

Peidukale on tekkinud suure võileiva karbi fänn. See oli nüüd siis neljas, mis ära läks. Naiivselt lootsin, et ehk neljas jääb püsima, kui rmk teed rajatud ja metsad raadatud. Ei, on veel keegi minu karpi jälgimas. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Sai jälle uuritud selliseid kohti kuhu ilma geopeituseta ei satuks, aare oli kahjuks täitsa kadunud.

:( Kadunud teine.

Kui juba algul on kadunud, siis ei aidanud ka meie otsimine. Leidsime 3 ülilahedat vahepunkti, see et ühte ei leidnud, polnud meiesugustel proffidel probleemiks. Lõpus oli vääga kaval peidukas, ma otsisin sealt kohe mitu korda ja kui mina juba ütlen, et seal midagi ei ole siis pole. Siiski seekord konsulteerisime ka peitjaga, kuid ka see ei aidanud ja nii me lahkusimegi siniste nägudega.

Panin kõigepealt vahepunktid gepsu. Esimesest ei leidnud me kohe midagi, tundub, et eelmistel oli sama jama. Teised punktid leidsime kergesti ning ka lõpu ligikaudse piirkonna saime teada. Seal tuvastasime ka võimaliku peidukoha, kuid karpi seal ei olnud. Konsulteerisime peitjaga, nii ongi. Kadunud Peressaare kadunud.

Otsustasime vaadata, kuid kas pimedus mängis oma rolli või hoopis muld, igatahes mingit numbrit me seal ei näinud. Loobusime sellest selleks korraks.

Kuna see kogemata tee peale jäi, siis otsustasime järgi vaadata, millega tegu. Koperdasime mööda konarlikku maastikku B juurde kohale, aga mingit numbrit sealt küll silma ei jäänud. Küll aga oli nulli lähedal ohtralt teeäärse kraavi kaevamisest tekkinud värsket mulda. Loodetavasti ei pea seda numbrit suvisel ajal mulla alt otsima.

Hull tee oli sinna mingi kilomeetrise fraktsiooniga killustikuga. Hakkasin siis nõgeseid ja heina rammima ja numbreid koguma. Siis leidsin ma hoopis talu sauna sõdurite sauna pähe ja ajasin veel midagi kapitaalselt sassi nagu mul ikka kombeks on. Kogu häda on ju selles, et gepsu ei tule kaasa see oluline blokk, kus tavaliselt geokontroll istub. Ja siis kui sinna on mingid olulised vahepunktide koordinaadid märgitud, siis minusugusel nutifonita peituril ongi puuks. Koostasin siis erinevaid kombinatsioone ja sain edukalt karbi kätte. Aitäh, üsna nukker oli selle küla lugu. Edasi tahtsin sõita koolimaja poole, aga ei tahtnud tuldud teed tagasi minna. Valisin hoopis teise tänava, paistis palju mõistlikum välja, aga ainult kuniks jäi kilomeeter aardeni, sest siis ilmus kurvi tagant sihukese jämeda killustikuga ja madalaks kulunud sõidujälgedega teelõik, et sinna ma oleks oma auto ribadeks sõitnud. Keerasin otsa ringi ja otsisin uut teed - sama nali. Ja hunnik igasuguseid tupikuid. Ei saanud edasi ja ei tahtnud tagasi. Lõpuks oli juba sihuke tunne, et ma kaon siia Peresaarde ise ka ära. Tahtsin ainult sellest labürindist välja pääseda. Seda ei olnud ju väga palju tahetud? Mingi X teeots viis mind ikka viimaks suurele teele ja edasi pöörasin Jõhvi poole. Aitab. Ülejäänud asjad jäägu järgmiseks korraks. Mul on ju isegi Peressaare kihid lahendatud :)

Kunagi mõned kuud tagasi sai numbrid kokku korjatud, kui ämm lähedal surnuaial paar tundi surnuks lõi. Paraku kadus tookord ära nii mobiilne nett, kui aeg, et lõpus mõnusalt aega veeta ning dresscode oli ka selline, et tuleb hiljem jälle inimeste ette astuda. Nüüd tänu geojaanipäevale tuli haak sisse teha ja see võlgu täpike üle vaadatud. Tundub, et sarnases kohas olen ennegi aaret otsinud - geopeitus viib ikka inimesed toredatesse kohtadesse :)

Kuna meil kodukandist väljaspool on veel väga palju leidmata aardeid, siis üldjuhul multimõistatused jätame kuhugi tulevikku oma aega ootama. Kuna aga selle aarde kirjeldus tekitas mingit seletamatut huvi, sai see siiski plaani võetud.

Ega esialgu olime omadega parasjagu ummikus, aga vähemalt sai kõhust altpoolt kõik niiskeks. Kuidagi saime asja siiski vedama, numbrid kätte ja pärast vigade leidmist ka omadele kohtadele asetatud. Lõpus oli kõik juba lihtne-loogiline, Rudolf oli taas see vapper rajaleidja.

Tuleb tunnistada, et kuigi leid just väga lihtsalt ei tulnud, oli tegu väga huvitava aardeotsinguga. Kuidas ajad küll muutuvad... Aitäh silmi ja fantaasiat avamast!

Mmm, võsamultimõistatus. Enne kui rattad geojaani poole pöörasime otsustasime sellega ikkagi rinda pista ja saime oma tiimile omaselt hiilgavalt edukalt kõike valesti tõlgendada.

Alguses kulus tükk aega, et üldse aru saada, mida me otsime. Jagasime oma ressursid kahe lähestikku asuva punkti vahel ja hakkasime otsima. Mida otsime - ei tea. Vähemalt on hein kohati rinnuni ja märg (ja nagu kiuste valisime kaks punkti, mis on ilmselt kõige raskemini märgatavad, kui sa ei tea täpselt, mida otsida). Läks natuke aega ja Martin, olles oma kohas alla andnud, tuli minu juurde ja silmaski varsti midagi, mis tundus täitsa õige värk olevat. Imesime õige numbri välja ka teisest, siis juba kolmandast ja õigepea neljandast punktist.

Nii, nüüd tuleb numbrid lihtsalt sisestada ja korras, onju. Eiei, mitte nii kiiresti. Enne tuleb kõikidele leitud objektidele omistada vale funktsioon ja alles pärast tükki jebimist avastada, et aarde juurde on ilusti ära märgitud, mis kus asub.

Viimaks saime lõpu koordinaadid, mis enda suureks üllatuseks reaalselt ilusti aardekarbini juhatasid. Sealt oli vaid kättesaamise ja logimise vaev :)

Kokkuvõttes tegelikult täitsa tore aare, ei maksa kedagi teist oma enda ebapädevuses süüdistada. Täitsa hämmastav ikka, kuidas loodus on üle võtnud siin. Ega üsna varsti ei olegi aru saada, et siin kunagi mingi inimtegevus oleks toimunud.

Aitäh!

Kunagi kui vajalikud numbrid kokku ajasin, oli karp lõpust kadunud. Siis vahepeal taastati, aga jälle võttis karp jalad alla. Nüüd peale järgnevat taastamist käisin vaatamas ja karp ilusti alles. Nii, et täitsa oma nime väärt aare. Vahva teostusega asi, tänud peitjale!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Lõpp jäi samaks. Ei tahtnud seda ära muuta.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Aardele on tekkinud fänn, kes kogub säilituskarpe. Ei taha kogu varu tollele mittetraditsiooniliselt mõtlevale töllile loovutada. Otsin aardele uue lõpu.

Sai hulka vaeva nähtud, punktid kokku korjatud ning nõgeste käest kõrvetatud saadud aga lõpppunktis jäi konteiner leidmata. Kui lugeda viimaseid logisid, siis võib arvata kus see olema peaks, seal seda polnud või siis on see kuskil mujal ikkagi.

Asendasin lõpus konteineri. Kadumise kohta on teooria küpsemas. Täna oli lõpu raskusaste 1,5.

Numbrid sain padrikust kätte ja ka tulemus oli igati loogiline. Kohapeal otsisin ikka jupp aega, enne kui Jussikestele helistasin ja kontrollisin oma kahtlust selles osas, kas aare ikka olemas on. Seal, kus nemad aarde olid leidnud, seda igatahes hetkel ei olnud. Seega jäi see karbike mul praegu kättesaamatuks. Aga peitjale tänud, täitsa mõnusa kontseptsiooniga asi ja numbrid igati mõistlikult paigutatud.

Et raamatupidamist korras hoida, kirjutasin oma nime Jussikeste taha. Nende järel sai lõppaarde asukoht välja peilitud ja nüüd siis leitud ka. Aitäh!

Seekord suundusime kohe lõppu ja kuna meist suuremal oli "lihtsam" :) sellele karbile järgi minna, siis tirisin mina endal riideid vähemaks, tühjendasin taskud, et kogukaal väiksem oleks ja suundusin objektile. Karp oli pisut teises kohas, kui eelmine kord sai kindlaks tehtud, aga täiesti kättesaadav. Tänud peitjale! EVEJ.

Nüüd olid olud nii palju lihtsamad, et käisime mõlemad aarde juures ära. Geps juhatas edasi Avinurme otse mööda raudteed, aga me siiski ei hakanud proovima. Mingi elu oleks külla siiski nagu tekkinud...?

Külmal ajal jäi lõpus käimata, nüüd oli küll käkitegu. Endiselt põnev kant.. ja kas keegi teab, miks neid uusi laiu kruusakaid sinna nii palju tekkinud on.. hakatakse uuesti küla üles ehitama või mis...? :P Ja nüüd logides avastasin veel, et nüüd on mul kõik "Kadunud..." aarded Leitud! :) Aitähh!

Ma olen lapsest peale proovinud ette kujutada, et milline on see vaade, mis avaneb vedurijuhile. Tavaline rongireisija vaatab ju kõrvale ja seal on tavaliselt vaid võsa - või vanasti olid Rakke kandis eriti paksud lubjasettesed telefonitraadid raudtee ääres. Seekord hakkasime Sirtsi aarde juurest raudteetammi mööda kimama ja kuni selleni välja. Üle paarikümne kilomeetri kui vedurijuht - ja Tudusse ja Peressaare jaama sisse sõites andsime viisakasti vilet ka :) Pidasime nullis viisipäraselt kinni, kogusime supsti numbrid kokku ja läksime logima. Kenasti sobis selline tegevus tänase ilmaga. Kõik oli kenasti korras ka. Aitüma peitjale!

Vahepunktid sai kokku kogutud ... nüüd kogub julgust, et lõpp ette võtta. Tüübilt võiks see multiaare tegelikult olla.

Nagu ikka on Vaimari mõistatusega aardeid olnud põnev otsida, ka seekord. Aare ise samuti kavalalt peidus. ;-)

Mitteleidude rida ei tekitanud optimismi, küll aga suurendas uudishimu. Jätkasin sealt kus eelmine Peressaare retk pooleli jäi. Siiski ei midagi ekstreemset, tänavune suvine talv ainult soosib selle aarde leidmist. Logiraamatus oli paari päeva vanune sissekanne ees. Ei ole mina ainuke friik.

Pooleteist kuu taguse tegematajätmise vigade parandus. Täna tulime otse lõppu. Varustasin end friigile sobivalt ning skoorisin aarde ära. Oli vahva leid, jääb meelde ja polnudki midagi hullu nagu võinuks peljata :-) Lihtsalt eelmine kord pimedas ja enne viisakat tööd ei tihanud teha.

Maastiku raskust võib minu arvates julgelt tõsta isegi iga aega arvestades, juba vahepunktide väisamine on vähemalt 2.0. Tore ja väärt ajalugu tutvustav aare. Jätsime helkuri. Aitäh siia kutsumast! Ikka teie, Friik B-)

Peressaarega tutvusime juba suvel, just selle aarde peitmise päeval, kui kihtide juures peitjale vahele jäime. Siis oli juba teada, et saab tagasi tulla, aga põnev oli siiski koolimajas ja mujal kolada. Täna oli juba paks lumi maas, aga jäljed sisse sõidetud ja ühes majas paistis elu olevat. Nüüd olime juba leidmisele häälestunud ning punktidega ei läinud üldse kaua, aga see lõpp... aastaaeg on maastiku raskusastet oluliselt tõstnud. Kuna tegemist oli selle elemendiga, kuhu peidetud aarded jäävad tavaliselt minu ära tuua, valmistusin juba minema, aga siis üks mõistlik hääl tõi aru pähe tagasi. Kohtumiseni, Peressaare!

Jussikesed tabasid meid koolimaja juures teolt ja siis läks lobamiseks, nii et siin said küll esimesed punnid läbitud, kuid lõpus oli juba liig pime. Jätsime järgmiseks korraks. Olge numbreid taga ajades väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud. Üks kaev on raudteehoone juures lahti ja igasuguste äärteta.