Peressaare kihid

Peressaarest oleme alati mööda pühkinud, sest tundub, et siin läheb aega ja seda enamasti siit mööda sõites ei jagu. Eile sai siis otsustatud, et tuleb ikka see küla korralikult ette võtta. Üldse ei mäletanud, et üks siinsetest aaretest ei olegi koha peal lahendatav (no ja jumal tänatud, sest leviga on siin ikka täitsa hullud lood) ja sai suure skepsisega see õhtul veel ette võetud, et äkki antakse mõistust sel hilisel tunnil, päeva ajal ei oldud antud näiteks. Suur oli üllatus kui mõistatusega sai mõistliku ajaga üks-null ega pidanudki ühtki punast geokontrolli tegema. Peressaare muidugi üllatas oma mastaapsusega, just see maa-ala siis, sest ega majadest enam suurt midagi näha ei olnud, vahepeal üht-teist vilksatas puude vahel ja kahte elanikke sisaldavat hoonet silmasime ka, aga üldiselt ega ikka ette ei kujuta, mis siin kunagi olla võis. Alustasime koolimaja juurest, kus veetsime ilmatu aja tühja tuult taga ajades, eks see levi puudumine ajab tänapäeva inimese ikka kohe paanikasse ja siis on rumalused kerged tulema. Igatahes seda multit me kätte ei saanud, aga koduse interneti abiga on nüüdseks õnneks selge, kuhu oleks pidanud suunduma nende jubedate võsastike asemel, kus meie käisime. Närvide rahustuseks suundusime peale multiga feilimist mõistatuse vahepunkti koordinaate otsima, needki näitasid mul esialgu võssi, aga no seal oli vähemalt selge, kuhu peaks tegelikult vaatama ja seal need kenasti olid ka. Ja isegi lõpp ei olnud võsa, täitsa ime. Panime nimed kirja, kiskusime takjaid riietest välja ja olime õnnelikud, et niigi läks. One down, one to go. Aitäh siia kummalisse ja kurba kohta kutsumast!

Koduse mõiststatamise olime nii ammu ära teinud, et ei mäletanudki sellest enam midagi. Eks siis täna välitöödel viskasime uuesti pilgu peale, et kuidas me siia selle punkti saime. Vahepunktis läks valutult ja ega see aaregi vastupanu osutanud. Jurakas ilusti leitid ja logitud. Tänud minevikku kadunud paiku tutvustamast.

Leitud

Nendel külavahe liinidel on kõige tähtsam valida õige numbriga ühistransport ja siis sinna peale istuda. Ja siis muidugist tuleb jälgida bussijuhi nõuandeid ning õigetel hetkedel metsapeatusi küsida :D. Aitähhid ja sellelaadsed tuumakonteinerid on läbi aja ühed minu lemmikutest olnud

Sel suvel sai siis põhjalikumalt Peres(s)aarega tutvutud. Polnud varem sellest külast midagi kuulnud. Koolimaja aardega tegeldes sai seal ringi tuulatud ja nüüd veel mööda külateed kunagisi talukohti kiigatud. Mõned elamised olid lausa katuse all veel, aga niidetud sissesõiduteed nägin vaid ühe juures. Kuna külavaheteedel kolistada on tegelikult ülimalt huvitav, siis jäi see humoorikas Piilupardivariant kasutamata.
Mõistatus oli huvitav. Kuna mõte oli õige, aga õigetele andmetele esialgu ligi ei osanud saada, siis vajasin kinnitust, et olen õigel teel. Siis juba sihipärasem otsing ja olidki koordinaadid käes. Tänud Ovele, et ta samasuguses kimbatuses oli nagu mina, sest tänu tema logile ei läinud mul see nõutuna tundmine eriti pikaks seal vahepunktis. Lõpu poole veerema hakates vaatasin nüüd siis lõpuks ka kuupäevi, tsiisas küll, kaks aastat leidmata, ei tea kas mul ongi midagi siit leida. Oli ikka küll. Ei olnud keegi seda konteinerit vahepeal ei pommiks ega prügiks pidanud, seega kenasti uusi külastusi ootamas. Väheke lagedale oli teine jäänud nende aastatega, aga nüüd sai varjulisemasse kohta. Nii välimuse kui sisuga tal kõik kõige paremas korras.
Tänud peitjale selle küla lugu rääkimast ja veel lisagi netist otsima panemast. Oli tõesti huvitav.

Selleks läks kuidagi arusaamatult kaua. Koordinaadid olid mingist ajast telefonis olemas aga leid ei tahtnud kuidagi tulla. Lõpuks sain targemaks, et olen alles vahepunktis. Peale seda vaatasin asukohta hoopis teise pilguga ja kohe leidsin ka lõpu asukoha.

Leitud, logitud, tänan!

Vahepunktis tuli natukene laiema pilguga ringi vaadata, et märgata lõpu infot. Lõpus tuli ka mõnda aega tiirutada, kuniks Inge aarde leidis. Aitäh!

Kodutöö oli nii hästi tehtud, et kohapeal sai pisikese lumme vajumise hinnaga edasised juhised kenasti kätte. Lõpus ründasin ma esimese hooga kõrgemal kellegi samblavoodriga pesa, kus aaret siiski polnud. Aare oli hoopis lihtsamas kohas. Peale logimist tõmbasime lahkumiseks oranžid puffid näo ette ja saimegi piilupartidena tagasi tsivilisatsiooni põrutada.

Tänan peitmast.

Panin vahepunkti kaks kleepsu juurde, ehk on nüüd jälle mõnda aega näha.

Ega see mõistatuse pool nüüd liiga lihtsalt ei läinudki, mõte oli õige, aasta oli vale ja hea oligi, sest tänu sellele möödalaskmisele sai omajagu interneeduses kaevatud ja materjale uuritud. Igatahes lahenduse see mõistatus sai ja nii laekusimegi vahepunkti. Numbrite asukoha tuvastamisega läks lihtsalt, numbrite endiga olid lood juba vähe keerulisemad. Tõlgendasin neid siis nii kuis oskasin, aga et asi oleks kindel, siis võtsin peitjale kõne ja kurtsin olukorda. Tagantjärgi selgus, et ainult ühe olulise numbriga läkski valesti. Korrektuur tehtud, sai topsi nime kirja ja võiski selle asja lõpetatuks lugeda. Tänud aarde eest, küla on tõesti külastamist väärt!

Täielik leviauk siin. Egas siis midagi, pidime umbes arvama,õnneks läks, esimene koht sisaldas aaret.
Tänud

Vahepunkti osas oli uurimistöö kodus 5-le juba varem ära tehtud. Täna tegime siin paar peatust, tegime külaga põgusalt tutvust ja nii see aaregi leitud sai. Aitäh.

Kunagi ammuuuu olin siin käinud kui isa tutvustas mulle oma noorusaja kohti.Nüüd siis uuesti.Aitäh!

Seda kanti siin töö juures uurides, tuli jutuks ja selgus, et mu töökaaslase vanavanematel oli ka siin külas majake ning ta veetis oma lapsepõlves, siinsetel hiilgeaegadel, päris palju aega. Sain vähemalt tunnise loengu kes kus ja kuidas siin elati. Väga huvitav oli. Nüüd sain oma silmaga kõik üle kaeda, aga kahjuks on kõigest sellest väga vähe järgi jäänud. Kurb.

Talu nimed on siin ka muidugi üks parem kui teine ja ülesanne lahenes kiirelt. Kohapeal oli pisuke hämming, aga kui selgus, et info vahepunktis on lihtsalt ajaga ära kustunud, siis peitjalt saadud andmete uuendus ja vast kestab natuke aega jälle. Tänud põnevat kohta tutvustamast.

Minagi polnud Peressaarest eelnevalt mitte midagi kuulnud. Nüüd sai seda viga parandatud. Kohapeal oli tegelikult üsna trööstitu vaatepilt. Kadunud hiilgus - Peressaare.

Kuni tänaseni ei teadnud ma Peresaarest halligi. Kuid just nüüd geotuuri raames sain ma sellest kohast lühikese aja jooksul vägagi palju põnevaid fakte teada. See ei juhtunud siiski selle aarde juures vaid paar peatust hiljem Peressaare koolimaja juures.

Need konteinerid kestavad vist igavesti, seega karbiga kõik ok. Tänud.

Koht oli juba ammu välja kaevatud. Nüüd jäi ka sobivalt teele, tänud.

Uuendatud vahepunkt on keskmise kogemusega geopeiturile elementaarne. Aga juhul, kui kellelgi seal probleeme peaks tekkima, siis tasub vaadata 11 m võrra roheliseks geokontrollitud punktist lääne poole.

Eks need katastrikihil loetletud nimed võtsid naeru kihistama küll. Umbes samal perioodil nimetatud maatükid on mujalgi Eesti kaardil tähelepanu köitnud. Pole niisama pastakast imetud vaid huumorisoonega loomingul laia kaarega vabalt lennata lastud. Peressaarel jagub seda loomingut kohe päris laialt, sest ruumi siin ju palju :o)

Ajalugu on niisugune nagu ta on. Pikas perspektiivis ei juhi igapäevast eluolu mitte niivõrd ideed kui pigem praktilisus ja mugavus. Tõsi - mõnikord harva õnnestub hea idee toel saavutada uus kvaliteet, mis on sedavõrd praktiline, et sellest saab uus standard. Tänapäeval leiame keskustest eemale jäävatel aladel üha enam mahajäetud talusid ning sööti lastud maad. Ühest küljest nukker, teisest küljest jällegi jätab ruumi millelegi muule. Umbes nagu arhiveeritud aaretega - kahju kui kaob, kuid samas tekib ju ka uus võimalus. Elu ongi kihiline. Aitäh.

Uus versioon on testimise läbinud ja järelikult leitav. Võtame siis hoolduse maha. Aitüma Vaimarile aitamast ja Reigole-Kairile kontrollimast!

Seekord olid kõik omal kohal ja saime logitud :)

Vahepunkt on hävinud jah. Vaimar hea inimene - aitüma talle - tekitas vajaliku info vana vahepunkti lähedusse. Vaadake seal siis natuke avarama pilguga ringi. Esimesel võimalusel kontrollin ise asjad ka üle ja kui vaja, hakkan mõistatust putitama.

Vahepunkti ei leidnud. Nullis oli tühjus. Peitja või mõni varem leidja võiks üle vaadata

Kodutöö oli ilusti tehtud kuid vahepunkti ei leidnud kusagilt. Tundub et on kaduma läinud.

Meil oli lähenemiseks hoopis kolmas variant, pimedast luukeremetsast. Hoidsin küll silmad lahti, aga kottpimedas ei näinud isegi ühtki hiilgavalt silma metsast piilumast, kadunud Peressaare hiilgusest rääkimata. Lumi lendas üle katuse, vähemalt see oli ilus vaatepilt;). Veidi sumpamist lumehanges siin ja seal ning võisime tulemuse kirja panna. Tänud peitjale!

PS: ja see punkt, mis selle koha nime mittemeenumise pärast geomälumänguõhtul saamata jäi, ikka kripeldab..:). Sai ju seal enne just jalutatud..

Natuke siblisime ringi ja võis logima hakata.Aitüma

On alles ajalugu selle kohal. Vahepunkti leidmine oli kerge, kirjutasime veel pisut tuhmunud numbrid üle. Lõpus tekkis hämming, kus küll aare on. Aga leitud ta sai. Üle pika aja sai taas sõita lahti lükatud teel, nii et ei pidanud kartma kinni jäämist või teelt välja libisemist.

Leitud

3831.

Olles saanud suure vaevaga Peressaare esimese aardega ühele poole oli vaja suunduda kohe järgmise juurde. Linnulennult või siis punase joone järgi oli vaid kiviga visata aga atlase järgi üks rasvane "S". Avaldasin Joonasele arvamust mida see S pigem representeerib. Ilus neljatäheline Eestimaa sõna. Viimasele lõigule oli ära eksinud mingi põlevkivi kaevanduse auto. Võibolla tegi lihtsalt altuurat. Ei olnud kivilahmakaid mäe otsa kärutanud vaid Peressaarde uhke teekatte rajanud. Sellel väntamine väristas kohe kõik kohad nii läbi kui vähegi sai. Meenutas juba natukene Kurtna järvestikus kohatud lemmik teekatet. Esimest ja viimast korda tuuri jooksul andis maastikuratas ja pooltühi tagumine rehv mulle mingigi eelise kaaslase ees.

Kohale jõudes punnitasime mõlemad oma silmi ja siis põgenesime vihma eest kuuskede vahele varjule. Oli kuri kahtlus, et see samune altuuramees, kes oli ka ühe tähtsa posti pikali ramminud, oli ühes sellega ka koordinaadid minema saatnud. Otsustasime peitjale helistada. Oi kui tore see Peressaare leviala on. Ma kuulsin kõike mida Hannes rääkis aga iga kord kui ma ütlesin võlusõna "vahepunkt", siis muutus kõnetraat vaid ühesuunaliseks. Mitme kõne peale saime teada, et olime siiski pimedad aga tekst oli sellegi poolest väga kulunud ja mõned numbrid vaid fantaseeritavad. Peitja abiga värskendasime vahepunkti ja väntasime lõppu otsima. Sealne logiraamat pani imestama, et kuidas mugud seda nii tihti juhuslikult leiavad. Isegi üks, väidetavalt Peressaare kunagine elanik, oli aaret loginud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga sürr koht see Peressaare. Eriti veidralt mõjusid need raielankidel veel püsti olevad majavaremed. Näitamist väärt kohti on siin kunagises külas veel jalaga segada. Miks ka mitte väikene Peressaare talude trail. Saaks nii võssi, sääski kui ka aardeid. Aitäh peitjale väikese piirkonna tutvustuse eest! Ühtlasi oli see minu 3100 geopeituse leid. Omaette juubel seegi.

<_eelmine |1.päev| |2.päev| järgmine_>