Issand, anna kannatust

Täna tassisin kastikese lõpust ära. Sinna on mingi puu ette kukkund. Pidin isegi munad sisse tõmbama, et sinna tünnikese juurde ronida, no ei mahtunud muidu. Tegin juba uue esimese punkti vidina ka valmis aga nüüd peab hakkama seda ümber ehitama, kuna koordinaat on vale.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Sain tegelikult ka kõne, et eelmainit aardega seotud vidinas on iseseisvalt ruumis ümberpaiknemise võimete omandamise tõttu teadmata suunas liikuvele läinud. Muidugi pole välistatud ka olukord kus keegi on ebatervet huvi ilmutanud ja maakeeli öeldes "tüki tuuri pannud" või siis võib ka mingi pinoeeride rühm teaduslike katsete raames seadme oma valdusees saanuna "reverse engineering" tüüpi lahendusega krt teab mida tõestada. Nii või naa on see aare hetkel kättesaamatuks tunnistamise vääriline kandidaat. Lõpu tünni saan alles mõne päeva pärast ära korjata. Kahjuks pole aga olukord lootusetu. Kuna see oli minu täitsa esimene assembleris kokkukribatud asi ja õppimiseks ning katsetamiseks läks ikka nädal ära siis hetkel (peale kolmandat tervistavat anumat) tekkis vastupandamatu soov järeltulevate põlvede "piinamiseks" edev karbike nö reanimeerida. Ajaliselt ei oska siiski miskit tarka kosta. Aga proovin (lubada väga ei julge) ühe kuu jooksul esimese punkti vidina uuesti tekitada. Siinkohal võib juhtuda, et kaaslaste ergutused mingil moel seda protsessi kiirendavad. Ühtlasi olen nõus ka aitama kui kellegil on meeletu soov ise seda vidinat ehitada (Siinokohal luban täitsa puhtsüdamlikult, et ma ei hakka esitama küsimusi miks ehitaja end piinab selliste asjadega) Lühidalt: KÕIK POLE VEEL KADUNUD.

Kuna Priidul oli see aare varem leitud ja olin juba siia pikalt matkanud, lunisin tema käest lõpu koordinaadid välja- kuigi oleks tahtnud ka seda vidinat näha. Kirjelduse järgi oli see päris huvitav. Koordinaatide välja lunimisega oli tegelikult ka nii, et konsulteerides peitjaga- saime teada, et see aare vist läheb arhiivi ja ma ei tahtnud ju niisama seda jätta.

Nullis vidin kadunud, kust saaks koordinaadid.

Nullist leidsime karbi, tühja minigripi- ja juhendiga, kaks täiesti tavalist pastakat ning teise minigripi õnne- või õnnetusega. Tekkis tunne, et seade, millega järgmist punkti saada on eemaldatud ja edasi suunatakse meid puhtalt õnne abil otsima. Ei olnud patareisid vaja, ega aidanud juba hämara ümbruse valgustamine. Kannatus sai pärast mõningast arupidamist otsa ja seda, kas see aare peabki nüüd selline olema, me välja ei mõelnudki. Jäid ainult kahtlused :)

Seadsin sammud jälle aarde poole. 2,5 tundi otsisin. Taas hakkas minema pimedaks ja taas tuli leidmine edasi lükata.

Koht oli teada ja abivahendid kaasas. Lugesin hoolega ja püüdsin tabada õiget aega. Tundus, et vähemalt sada korda pidin üritama enne kui õnnestus pihta saada.
Õnnelikult suundusin karpi otsima. Otsisin seni kuni hakkas pimedaks minema. Edasine otsimine ei tundunud enam väga otstarbekas.

Kui ma juba siin lähedal olin, otsustasin ka selle aarde üles otsida. Tuvastasin koha, kust edasised juhtnöörid saada, kuid kuna ma loomulikult ei olnud eelnevalt lugenud kirjeldust ega kaasa võtnud abivahendeid, siis rohkem ei olnud midagi teha.

Algus oli põnev ja läks ruttu, umbes 6 korraga oli vajalik käes. Aga lõpus kippus ühel meist kannatus katkema ja loobusime selleks korraks.

Kannatust mul oli. Rohkem kui sääskedel. Lõpus oli mu gps samal arvamusel Lauri sõpradega, et 20 meetrit eemalt tuleb otsida. Sealt see varandus leitud saigi. Aitäh! See esimese punkti objekt on lahe. Mulle sellised eksemplarid meeldivad. Tervitused Laurile ja Ritale!

Nüüd siis kõmpisin oma ratast leidma. Sai seegi kätte leitud. Milline õnn! Sain tagasi autoni sõita :)

Omajagu sai ringi tuustitud.Kaupo oli siin ikkagi suurema vaeva nägijaks.Tänud!

Käisin teist korda otsimas ning suurendasin veelgi raadiust. Lõpuks tuli aare välja umbes 30m eemalt, aga mu koordinaatides või ka viga olla. Lahe teostus.

Kannatust oli rohkem, kui vaja läks! Tänud aarde eest.

Selle aarde jaoks varusime nädalaid kannatust. Kui kummalgi ämbritäis ehk päevajagu kannatust koos, asusime tegudele. Aga oh üllatust, suutsime ära kulutada vaid pisku ehk ei läinud paari tundigi, ülejäänu lähme siis jätame tihnikusse ja rohuneeme teele. Aga väga äge vidin, 5+ teostuse eest!

Krillimäe juures leidis aset järgnev vestlus. Liina:"Mis järgmise aarde nimi on?" Mai:"Miks teada tahad? Mul juba GPS-s koordinaadid olemas." Liina:"Tahan enda GPSi ka koordinaate." Mai:"Issand, anna kannatust." Liina kurvalt:"Kas minuga on tõesti nii raske geopeituda?" Hakkasin siis naerma ja seletasin teema lahti ning Liinagi sai naerulihaseid treenida. Nullis leidsime kõige pealt kasemahla totsiku, lõpuks ka eelaarde. On ikka julla. Toksisin niisama ning Liina röögatas, et vaata. Loomulikult magasime kõik, mis oluline, maha. Siis sai veel veerand tundi lolli mängitud ning lõpuks hakkas külm näpistama. Küll lähme tagasi, kui lihastes vähem väsimust ning ilmad soojemad. Tore asjandus tegelikult :)

Esimeses punktis pidime kaks korda mõõtma, sest esimene kord ebaõnnestusime. Kümne minuti jooksul sai hunnik katseid tehtud. Väga hea teostus. Kahjuks lõpus ei suutnud leida, kevadel tagasi.

00804

Tuleb välja, et kannatust meil veel jätkub. Lõpp-punktis olime küll juba peaaegu loobunud, kui aare välja ilmus. Koordinaadid ei olnud seal kuigi täpsed ja kohti otsimiseks lõpmatu arv. Aga muidu väga vahva aare. Tänud!

Teel metsa aarde juurde tuli meile meelde, et kuskil siin lähedal oli ju see kannatuse aare ka :) Aarde lehele minnes selgus, et paar viimast korda pole leitud, kuna niikuinii siinkandis, siis otsustasime igaks juhuks üle vaadata. Aare olemas, heas korras ja turvaliselt paigas. Head kannatamist!!

Eelnevad kommentaarid ilusti läbi loetud, lisapatareid tasku ja teele oma kannatust testima. Esimeses punktis läks pigem lõbusalt, selles punktis oli ajakuluks umbes 20 minutit. Sealt suundusin teise punkti. Teises punktis kannatus katkes pärast 40 min kestnud tiirutamist ja songimist. Otsisin alguses nullis ja seejärel järjest perimeetrit laiendades, kuid tulutult.

Issarist, kus selle aardega sai ...

Esimese punkti leidmisega polnud probleemi, edasi läks juba raskemaks. Patareisid muidugi polnud, tuli järel käia. Esimese komplektiga ei saanud jupstükki kuidagi toimima. Kui mõistus otsas, võtsin GPS-i seest teise komplekti ja lõpuks hakkas midagi juhtuma. Edasi sai loodud teooriaid, et ikkagi kuidas täpselt, kuni teadmata aeg hiljem Rudolf õnneliku tabamuse sai. Õnneks olin kohe pastakaga valmis ja sain endale kauni käemaalingu.

Teine punkt... Aa, muide, vihma tibutas stabiilselt. Ehk siis KÕIK oli märg. Meie muidugi enam-vähem linnariietes. Gertrud ja Indrek ei hakanud kaasa tulema, autovõtmeid ma neile muidugi ei jätnud (mitte puhtast õelusest, lihtsalt unustasin ja mis see suts edasi ja tagasi ära ei ole). Kuidagi saime sinna teise punkti kohale, tuvastasime mõlema gepsu nullid, telefonigepsu nulli ka, siis tõmbasime kõigist neist nullidest 20 m jooni kuhugi suunas ja rassisime seal võsas nii, et nüüd radadepuudust ei tohiks olla. Eriti hea, et ühele põhilisele edasi-tagasi saalimise rajale jäi hea larakas põdra kõhulahtisust, mis iga jumala kord meelest tahtis minna ja siis sai meeleheitlikke viimase-hetke-hüppeid tehtud. Ühesõnaga, logide lugemisest polnud paraku kasu ja millestki muust ka mitte. Kuskil tunni-pooleteise pärast andsime alla ja suundusime tagasi. Gertrud ja Indrek olid peaaegu sama vettinud olekuga kui meie ja andsid teada, et neile nüüd aitab geopeitumisest ja sooviksid esimesele Tartu bussile saada :D

Selline oli seekord ühe ambitsioonika ettevõtmise kuulsusetu lõpp. Aitäh oma nime vääriva aarde eest! :) Esimese punkti teostus oli muidugi tasemel.

Leitud...kuigi kannatus tahtis küll lõppeda... :)

Ja täpselt nii läkski nagu Kaja kirjeldas :D Tänud peitjale!

Käisime "noorgeopeituritega" kaasas, et vaadata seda, mida nemad ei näe. Ise ka ei näinud. Kõige parem ravi selle vastu on helistamine. Räägid peitjaga maast ja ilmast, küsid kuidas tervis, kuidas perel läheb, soovid head ja paremat. Seejärel paned telefoni rahulikult taskusse ja ei lähe minutitki, kui karp näppus. Nagu Algaja geopeitur selle peale ütles: "Selleks telefon ju ongi!" Täname peitjat jupi värske õhu eest.

Kerge offroad omal jalal kinnitas tugevaid kahtlusi, et kõik on korras. Isegi vette ei õnnestunud kukkuda. Hetkel on maastik ketsiga täiesti muretult läbitav. Ehk siis jah, te peate veelkord seal ringi jõlkuma.

"Kannatus läks katki lõpuks ühes kindlas kohas...". Katkemise koht tekkis peale pooleteist tunnist otsimist. Äkki on saemehed leidnud või lihtsalt geopimedus? Tuleb tagasi tulla teinekord.

Einar läks Krillimäele ja jättis mu koos issandaga kannatama. Kannatasin ikka kaua, algul ei saanud ereda päikesega üldse asjale pihta. Koordinaadid tulid, aga valgustus ei olnud vastav, ei jõudnud kirja panna. Siis võtsin sobiva poosi ning kannatasin edasi järgmise seansini(issand olgu tänatud, et sel ajal jalutajaid mööda ei läinud). Kui andmed gepsu said, ilmus ka Einar võsast. Edasi kannatasime koos, kaua-kaua, kuskil kirdes 20 meetrit. Otsimist raskendas metsaraie paari meetri kaugusel. Aitäh, huvitav oli.

Algus oli väga lahedalt tehtud :) Super töö. Lõpp oli nagu oli, nullis polnud midagi. Kui vastavad parandused sisse viisin, siis lõpuks sain ka õigele asjale küüned taha. Kannatust on lõpus tõesti kõvasti vaja. Aga konteiner muidu vahva. Aitäh peitjale.