Sooharu talu

Erinevalt BrokRogaini mõnusalt kulgenud jalutuskäigust oli siinne aardeni jõudmine õudusunenägu: rajatud on uus kraavide võrgustik ja peaaegu nulli ka uus metsatee, mis on praegu täielik mudamülgas. Seevastu näeb sel mudal palju loomade jälgi sh noore karu omasid, mis suht värsked. Kraavis meeldib kärnkonnadel laulda, nad on hästi nähtavad, kuna kraavipõhjad on puhas liiv. Talu heinamaale on ettevalmistamisel arukaskede istutus, augud on juba maasse kaevatud ja istikute kotidki kohal. Kelder on tore, eks ta kunagi on siis kelder kaasikus. Aitäh! Järgmistel seiklejatel soovitan oodata, kuni see muda taheneb. Ja taluni sõita kindlasti ei saa neljarattalisega - jäme puutüvi on teeotsale ette tõstetud. Tänan tähelepanu eest.

Seda aaret on olen ikka nii mõnedki korrad avanud, pilte vaadanud ja logisid lugenud ning siis kõrvale heitnud, et mingil paremal homsel uuesti asja peale mõelda. Tundus, et lähenemine siia pole eriti lihtne. Aga nüüd kui Herki selle aarde uuesti geokaardile tagasi tõi, tekkis uus huvi. Mõtlesin, et äkki on need sopateed veel külmunud ja saab ikka väikse linnaautoga ka läbitud. Ja saigi, natuke huvitav oli, sest päike oli juba pealmise kihi püdelaks sulatanud aga teepõhi tundus kõva ja nii ma rallisingi, kuniks aardega risti olin ja suurt metsaveo traktorite teed märkasin. Sealt siis jalgsi edasi. Vaatepilt maastikul oli päris kohutav aga need suured mullavaalud olid veel külmanud ja isegi rööbastes oleval veel oli kõva jääkaas peal. Seega asusin mööda metsaveotehnika rada aarde poole jalutama.
Talukohta jõudes märkasin esmalt, et varem piltidelt nähtud ader on nüüd puu otsa kolinud. Kelder oli õnneks omal kohal ja ronisin sinna kohe sisse ka. Kena pesa oli aardele laotud. Vana konteineri sisu oli tõesti armetus seisus. Kummutasin selle välja, puhastasin karbi ja panin Herki jäetud väikse topsi koos uue logirulliga sinna sisse. Vana karbi kaas on küll katki aga muidu see väike tops kaoks sinna kivide vahele täitsa ära. Seega kui keegi järgmine mineja loeb, siis võiks ikka sinna ühe korraliku karbikese viia.
Kodus kallutasin selle Herki pildil nähtava massi kraanikaussi, mõtlesin, et vaatan kas tuleb pestes midagi logiraamatu sarnast sellest välja aga kõik see jamps lahustus lihtsalt vee all ära.
Nüüd siis seegi koht käidud, kuigi kurvad on sellised vanad müürid ja siin veel eriti trööstitu see segi pööratud ümbrus.

Aitäh wingmänile hooldamast. Andke teinekord otse teada, et vaja aktiivseks teha, ma ei märganud seda logi.
Ja kes nüüd otsima läheb, palun tooge vana karp ikka ära, seda sodi ei maksa loodusesse jätta.
Aitäh!

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Hommikul otsustasin minna Kastna rappa. Juurdepääsuteed otsides märkasin kaardil halli täppi – Sooharu talu. Tutvusin logidega ning tundus, et äkki on leitav. Torkasin konteineri koos paberiga taskusse. Kuna mobiilis halle täppe ei näita, siis panin koordinaadid Kuldkepi aarde vahepunktiks. Valisin loodusliku raja, pärast selgus et traktorite sissesõidetud rada viib samuti keldrini. Pärast raba külastust läksin tagasi mööda neid jälgi. Mudane ja jäine oli, korra panin külje maha. Ütlen ausalt, et metsarada oli palju toredam.
Kõigepealt vaatasin keldri aknad üle. Aaret ei leidnud. Otsustasin ikkagi keldrisse sisse ronida kuigi kirjelduses öeldakse, et seda pole vaja teha. Sees olles leidsin konteiner kiiresti. Sisu oli pehmelt öeldes eemaletõukav. Ei suutnud ennast sundida vana logiraamatut avama. Lisasin peidukasse uue konteineri. Kus iganes aare varem oli, siis uus koht (keldris sees) tundub paremini kaitstud olevat. Tegelikult on keldri kõrval kena kuusk, seal oleks aardele kõige sobilikum koht. Aitäh!

Aare hooldatud. Jätsin vana konteineri juurde uue konteineri. Tekstis olev vihje, keldri aken, ei päde enam! Ajakohane vihje - keldri põrand!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

????

Meil ei olnud absoluutselt plaani siia tulla. Kuid mõnikord juhtub nii, et sõidad mööda ja mõtled, et no heakene küll. Esimesed 100 meetrit olid enamvähem, kuigi lumi oli sügav ja sisse vajumisi tuli tihedalt. Päris karmiks läks aga maastik metsa all. Seal polnud kuiva kohta ja enamus oli lumekihi all, nii et astudes vajusid läbi lume vette. Poole tee peal võtsime endile kepid abiks, et vee sügavust testida. Mõnes kohas oli vesi üle mu kummiku serva, õnneks jalad jäid siiski kuivaks. Peale tund aega müttamist jõudsime kohale.
Logiraamat oli täitsa üksi seal hoones, üks ots ligunes vees. Polnud meil autos ühtegi karpi peale salatikarbi ja seegi oli alles toitu täis. Panime raamatu veidi kõrgemale, et vesi teda limpsima ei ulatuks.
Tagasi läksime suurema ringiga ja järgmises talukohas nägime kahe karu jalajälgi meie poole suundumas. Vastu nad meile ei tulnud, ilmselt keerasid enne ära.
Tänud

Erinevate kaardikihtidega mängides sai nagu tee ka tuvastatud aga lähemale j6udes oli kohe selge et see tee kyll meie geomobiilik6lbulik pole. Edasi astudes aga muutus tee järjest hullemaks ja hullemaks kuni l6pus ei tuvastanud enam radagi mitte. Kui siis l6puks v6sast välja saime tuvastasime otsitava. Karp oli aga vist kellegi hammaste vahelt läbi käinud ja korralik jääklomp. Puhastasime niipalju kui sai ja Silver viis karbi sisse varju et ta natukenegi 6hku saaks. Logiraamatu saime ettevaatlikult lahti ja kandis isegi pliiatsitinti. Järgmisel otsijal tasuks aga uus stardikomplekt sinna kaasa v6tta. Tagasi minnes läks kamp korra laiali ja tuvastasin enda arust ka kadunud raja. Kui aga j6udsin seninägemata lagendikuni vaatasin kaarti ja sain ariu et olin hoopis loomajälgedes täitsa valesse suunda triivinud. Natuke ragistamist ja olime varstti auto juures tagasi. Arvestades mis maastikke me täna veel matkasime oli siinne ikka täielik jalutuskäik pargis :D Tänud peitjale

Teed me ei tuvastanud, hülgasime masina ning võtsime suuna talukohale. Jalgealune muutus õige pea vesiseks ning saime pidevalt kusagilt läbi pugeda või üle ronida. Huh, oli see alles ukerdamine, aga lõpuks me lagendikule jõudsime. Mõned tiirud nii sees kui väljas ning leidsime väga armetus olukorras konteineri, paraku polnud meil ei kaasas ega autos sobivat karpi, millega asendada.

Tagasitee polnud parem, aga lohutas see, et retk saab kohe läbi ja talvel on ikka parem kui oleks siin suvel;).

Aitäh.

Aare vajab täielikku taastamist. Hea õnne korral võib logiraamatust veel asja saada.

Ei tundunud just teest eriti pikk maa minna. Kirjelduski lubas, et saab isegi mõne võimekama masinaga ligi. Aga me tegime strateegilise vea ja lähenesime idast. Linnamaasturiga ei hakanud isegi proovimagi, vaid jalastusime juba teepervel. Kui alguses sai veel kuidagi liikuda, siis mida meeter edasi, seda jõhkramaks see võsa ja langenud puude kontsentratsioon läks. Silmad tuli pilukil hoida, et neid mõne oksa poolt välja ei torkaks. Meie rahustamiseks Merle aina kordas- hea, et suvel siia ei tulnud. Tarmo kadus üldse vahepeal teadmata suunas ära, lootes leida paremat ligipääsuteed. Lagendikul saime taas kokku ja asusime otsima. Karjaga pugesime esimese hooga kõige potensiaalsemasse kohta, aga kui sealt ei leidnud, tulime lageda kätte tagasi. Hetk hiljem jäi karp juba silma. Täitsa avalikult vedeles teine lihtsalt maas. Karp ja minigrip täiesti puru ning sisu vett täis. Õnneks kirjapulk oli piisavalt hea, et hakkas peale ka märjale paberile. Föön oli kaugel teisel pool tihedat tihnikut ja ega asenduskarpigi poleks kuskilt võtta olnud, seega jäi aare meie poolt hooldamata. Ainuke mis teha saime, viisime aarde varju alla ja jätsime selle sinna kuivama. Ehk aare vajab täielikku taastamist. Hea õnne korral kuivab logiraamat siiski ära ja seda saab endiselt edasi kasutada. Nimed kirja ja uuesti läbi tiheda võsa auto poole tagasi. Tarmo kadus taas ära ja trehvasime teda jälle alles hulk maad hiljem.

Tänud.

See oli meile muidugi varem teada, et see juurdepääsutee madalapõhjalisele ei sobi, seega ei hakanud sellega üritamagi. Täna olime Jeebiga liikumas, seega oli kindel plaan ka selle aarde juurde tulla. Kunagi Suveseikluse ajal sai peitjaga suheldud teemal, et kas me oma autoga ka päris talu juurde välja võiks pääseda. Sai selgeks, et päris kindlasti mitte. Vaadates sügiseseid pilte sellest, kuidas seal metsa välja veeti, siis jah, tuli tunnistada, et selliste roobastega jääb ka me Jeep hätta.

Kui jõudsime sellesse paika, kust tee metsa keerab, veendusime veelkord, et sinna ei tasu minna isegi mitte proovima. Tõtt-öelda, hakkasin sealsamas autot ringi keerama ning kuna ka teeperved olid väga pehmed ja mudased, siis jäime kohe sinna kinni, risti teega. See juhtus muidugi vaid tagaveoga. Kui ka esisillavedu sai sisse lükatud, oli teine tera. Peale metsavedu on seda teed seal ikka palju rikutud, samas ka uut kruusa peale veetud, aga seegi on pehme ja üsna roopas. Seega, madalapõhjalise autoga sinna minna ei soovita.

Meie tee metsa algas aga hoopis teisest kohast. Täpselt sealt, kus minna teega risti, mööda värskelt kaevatud kraavi perve. Kõik oli pehme ja vihma tõttu päris ligane, samas aga mõnevõrra kergem kui veid hilisem võsas rassimine. Ikkagi tundus, et praegune aastaaeg oli selle talu külastamiseks väga sobilik. Ei sügavat lund ega ka lokkavat loodust segamas. Palju oli muidugi langenud puid, aga nendega saime hakkama. Kokkuvõttes oli mõnus astumine ning kehvale ilmale vaatamata nägime vahepeal isegi päikest. Pärast aarde juurest ära sõites õnnestus näha ka seda, kuidas rohelisele heinamaale langesid päikesepaiste saatel lumehelbed.

Täname peitjaid aarde eest!

Teekond aardeni oli mõnusalt lumine ja lund kippus padrikus ragistades pidevalt ka krae vahele pudenema. Seda padrikut teel aardeni aga jagus ja kuna enamuse ajast oli telefon taskus, siis kippus teekond aardeni minema suure kaarega. Lõpuks paistis padriku tagant päästev valgus ehk lagendik kus aare asub. Aardega oli kõik korras ja tagasiteel suutsin rohkem suunda otse hoida ja peagi olin tagasi auto juures.

Teeolud olid praegu piisavalt head, et ka kaheveolisega sai mõistlikku kaugusesse aardest. Jalgsimatk üle märjema maastiku tuli siiski ette võtta, ent ka madalamate kummikutega oli täiesti läbitav. Pärast teise kraavi ületamist oleks olnud juba väga lihtne, kui ainult GPS poleks vingerpussi mänginud ja natukene ringiga saatnud. Aitäh!

Põhja poolt lähenedes jäi auto viisakale teele ja peale rahulikku põllu servas sammumist olime aardega risti ja astusime üle kraavi ning asusime põdra jälgedes märga võpsikusse. Peagi oli uus kraav ees, kuid sobiva toetuspunktiga ületuskoht jäi kohe silma ja metsaalune muutus järjest tahedamaks ning peagi paistis puude vahelt kutsuv lagendik, mis osutuski talu paigaks. Kummikuga polnudki kõige hullem retk. Ainult kõht muutus hullult tühjaks.. Tänan.

Muidugi polnud meil selle aarde külastus üldse plaaniski, kuigi ega mina polnud üldse kursis, mis plaanis, mis mitte :D Tee oli alguses nagu natuke porine tee ikka, aga iga läbitud kilomeeter tõi järjest rohkem endaga kaasa kohti, kust tuli hooga läbi minna, et mitte kinni jääga. Lõpuks jõudsimegi sellise mülka juurde, kust läbi enam sõita ei julgenud, kuigi suured metsatöömasinad kõrval susisesid ja arvatavasti ka appi oleksid tulnud. Auto juurest oli mööda teed aardeni vist 1.6 km, aga kuna juba nii kaugele olime tulnud, siis ei saanud ju loobuda ka.

Niisiis hakkasimegi mööda pikka sirget, varsti pigem mööda selle äärt, sest sirge ise oli liiga porine, edasi liikuma. Kui olime varem arvanud, et olime mülkas, siis nähes teeristil aarde poole suunduvat rada, oli too eelmine täitsa paleepõrand. Airi võttis positsiooni mingil plastikust tükil, mis teel oli, sest mujal oli lihtsalt liiga libe ja märg. Mina, Simone ja Kristjan olime küll kummikutega, kuid isegi nendega ei olnud mööda teed liikumine mõeldav. Juba paari sammuga oleks lõpetanud puusani mudas.

Kristjanil ja Simonel tekkis aga hea idee minna küsima abi harvesterimehelt. Kes teab, äkki aitabki kohale :D Kuniks nemad sinna jalutasid, proovisin mina tee kõrvalt metsale läheneda, aga juba esimese oja ületamine oli kummikuga põnev ning saapaga veel põnevam, nii et võtsin Airi kõrval ootamispositsiooni.

Umbes kümne minuti pärast olidki Simone ja Kristjan tagasi, kuid mitte jalgsi, vaid masinaga. Kahjuks ütles juht, et tema seal metsatukas kordagi käinud ei ole ning seega ei julgeks kohe niimoodi minna. Mis seal ikka, vähemalt said sõbrad toreda sõidu.

Nüüd tuli tagasi arutlusele idee minna tee kõrvalt. Saime esimese oja ületatud ning esmapilgul tundus, et okei, saamegi kohe metsa, aga mõne meetri pärast üllatas meid järgmine ning mitu korda sügavam koht, kust kummikuga üle saada oli ainult unistus. Kristjan küll jändas seal tokkide ja muuga, aga tulutult.

Minul ja Airil oli juba ilgelt külm ning otsustasime, et küll saab kunagi siia uuesti tulla. Teised läksid suurema kraavi ületuseks sobivat kohta otsima ning meie keerasime ninad auto poole.

Meie üllatuseks peatas meie lähenedes harvesterimees oma masina ning uuris täpsemalt, millega tegeleme. Rääkisime talle oma naljakast hobist ning tema meile enda omadest. Tundus, et ta oli tõesti huvitatud, sest küsis enne lahkumist veelkord mängu nime. Eks me näe, kas millalgi tuleb selle aarde juurde tema leiulogi :)

Külm oli aga nii naha vahele pugenud, et autosse jõudes tahtsime ruttu sooja saada. Airi küsis, et kas oskan panna. (Me kumbki autoga ei sõida.) Vastasin, et hmmm kas seda ja seda nuppu ei pea lihtsalt keerama :D Airi vaatas ja ütles, et no tundub loogiline. Kui olime pooltundi justkui tuulutusega külmakambris istunud, ei tundunud mulle asi enam nii loogiline ning naerupahvaka saatel teatasin, et vist tuleks auto käima ka panna :D :D

Helistasime siis Kristjanile, kes hakkas meile seletama, mida täpselt teha tuleb. Kohati seletas ta liiga autokaugete terminitega, et me muffigi aru ei saanud. Ta vist proovis asja lihtsamaks teha, aga käsklusest "tõmba seda kangi seal" lugeda välja, et ta mõtleb käsipidurit oli veel keerulisem :D Kui Kristjani poolik (metsas liikumine ja navimine nõudis ka tähelepanu) seletus tulemusteni ei viinud, võtsime kõne Margusele, kelle juhendamisel kaks totsi masina lõpuks käima said :D Jeee soojuuuuus! Tegime Airiga paar klõpsu, sest millal ta uuesti juhiistmele satub ning jäime teisi ootama.

Sellise mitmekülgse kogemuse eest võin isegi mitteleiu aitähiga lõpetada!

Tänud.

Põhimõtteliselt ei ole mul Airi teatele mittekuimidagi vastu kobiseda, sest nii tõepoolest juhtus. Esiteks rammisime nullile võimalikult lähedale autoga läbi ilge porimülka. No ja kui juba nii lähedal oled, siis ei saa ju lihtsalt alla anda. Avastasime et teeots, mida mööda plaanisime aardele läheneda, on metsatöömasina poolt korralikult rööpasse sõidetud ja seal ei kannatanud isegi jalgsi astuda, autost rääkimata. Katsetasime siis kohti, kust „jõge“ ületada, aga midagi head ei leidnud. Lõpuks tuli idee harvesteri juhiga kokkuleppele saada, et ta transpordiks meid sellest mülkast läbi. Kappasime Kristjaniga masina sabas ja ootasime kuniks ta oma käru oksarisust tühjaks lappab.

Seejärel kukkusin kõvasti kätega vehkima ja onu võttiski meid jutule. Selgitasin, milles probleem on ja ta arvas, et võib ju proovida küll ning oli isegi nõus mitu korda käima, kuna kabiini mahtus maksimaalselt 2 inimest lisaks. Teeotsa jõudes selgus aga, et tal ei ole lubatud sinnapoole metsatukka minna ja leppisime teadmisega, et saime vähemalt paarsada meetrit ägedat off-roadi selle gigantsete rehvidega masina peal (pilt masssinast Airi logis :P).

Katsetamine jätkus, et kust ikka üle võiks astuda. Kristjan leidis enda meelest juba hea koha, aga Airi võttis kaamera välja ja närvikõdi ei lubanud hüpata. Peale seda läksin veidi kaugemalt maad uurima, kuskil peab see „jõgi“ ju ometi lõppema. Leidsingi täiesti aktsepteeritava koha, kuid selleks ajaks olid tüdrukud juba loobunud. Edasi ragistasime võsas kahekesi. Saime vett ja vilet ja okste poolt kõvasti piitsutatud, aga kohale me igatahes jõudsime. Lõpuks logiraamatut avades voolas minu silmist paar mõnusalt suurt krokodillipisarat. Ei olnud nagu üldse kurb ja ei saanudki aru, miks need pisarad välja tikkusid – võibolla siis suurest õnnest, et see kadalipp läbitud sai :D

Tagasitee valisime otse läbi metsa autoni ning kokkuvõttes oli see tegelikult parim lähenemisviis – oleks pidanud kohe alguses „otse“ astuma, aga selle asemel ignoreerisime geopeiturile omast „90 kraadi aardega risti“ rada ja mõtlesime tsiviliseeritult mööda teed minna. Tutkit. Lõpp hea, kõik hea ning igavesti äge seiklus oli. Kummardus ja kniks peitjale, aitäh!

Hoidke oma piip ja prillid, kui Simone ja Kristjan on otsustanud, et võimatu peab saama võimalikuks, siis lihtsalt nii ongi. Surusid ja surusid oma mõtteid, ideid, lahendusi, kuidas võimatust porimülkast ja veetakistusest üle saada ja aardeni pääseda. Meil Loonaga olid palju leebemad vaated asjale ja meile tundus targem see asi mingiks teiseks korraks jätta. Me ei tahtnud täna porikollidega võidelda. Me tahtsime autosse sooja minna. Seega meie tiim pooldus. Simone ja Kristjan võtsid suuna aarde poole ja mina Loonaga läksin autosse. Autos keeras Loona konditsioneeri tööle ja kumbki meist ei taibanud, miks meil küll kuidagi soe ei hakka. Pigem hoopis vastupidi. Enne seda, kui päris jääkuningannadeks muutusime taipas meist nutikam, et kurja äkki peaks auto käima ka panema. Aga kuna meist kumbki autoga ei sõida siis ega me täpselt ei teadnud, mis teha tuleks. Õnneks see info oli vaid telefonikõne kaugusel. Veerand tunnikest enne geosõprade tagasi jõudmist saime mootori käima ja puna tuli põskedele tagasi. Jälle targem olla :)

Tänasesse sai selle talu külastus sihiks seatud. Arvasime hullemat, aga täitsa läbitav metsaks. Praegusel ajal kulub kummik marjaks ära, aga sai ka matkasaapaga ära käidud. Jalad said küll niiskeks, kuid pold hullu. Konteiner päevitas akna all. Ilmselt ootas meid. Aitasime ta natuke varjulisemasse kohta.
Tänud siia juhatamast!

Õudne ronimine. Oleksime äärepealt metsa ära eksinud. Teepeal nägime põtra. Õnneks leidsime aarde üles. Lõpuks Snoopy aitas metsast välja saada ja kodutee leida.

See oli natukene nagu tänase päeva peaeesmärk. Üks korralik võsaaare kulub aastasse ikka ära. Sõitsime autoga nii lähedale kui saime, umbes 900m linnulennult, edasi jalutasime veel veidi mööda maasturiga_huvitav teed ja siis juba risti teega 800m pealt sukeldusime teadmatusse. Paarkümmend minutit kõndi selles ja olimegi kohal. Ainuke avaram paik teekonnal oli aarde juures ja vahepeal pokude vahel ka, enamus aega olid siiski kõiksugu risti-rästi oksad silme ees. Et maa oli talviselt lumine, saime tagasi oma jälgi pidi tulla. Vahelduseks täitsa tore käik ja karbiga ka kõik korras. Tänud aarde eest!

Selliseid kohti kuhu naljalt ei satu ikka jagub.Suuri geopeiturite horde siin millegipärast ei käi ja sellest tingituna peab aardeni oma "georaja" sisse murdma.Jätsime auto mingil hetkel puhkereziimile ja hakkasime astuma eesmärgi poole. Polnudki kõige hullem,temperatuur oli kusagil +3 juures, ühtegi putukat ega mutukat krae vahele ronimas - puhas võsamurdmise eufooria saatis karbini mida liialt tihti ei külastata.

Aitüma siia kutsumast,aeg ajalt on vaja ka selliseid aardeid näha ja külastada.

Kastna - Loosalu seiklus sookolliga. Kuna Sookoll juba kirjutas pika loo sellest retkest siis ega mul polegi enam midagi lisada. Huvitav vana talukoht kusagil pärapõrgus.

Kastna - Loosalu matk

Osa I | Osa II | Osa III

Kastna hiis - Kuldkepi laugas - Kastna raba talitee - Sooaru - Eestimaa

**

Sellesama aseme peal, kus nüüd Kasna küla oma Iiemäega seisab, olnud vanast lausa põld. Kord, kui rahvas kibedaste tööl olnud, ilmunud taeva alla ilmatu suur must kogu. Kui ta küla kohta saanud, akanud ääl taeva all üidma: „Oitke alt, iis tuleb, oitke alt, iis tuleb!” Iis tulnud ja matnud enese alla ulk inimesi ja seitse paari ärgi.

**

5:45. Äratus. Kõps püsti ja telefon vaiki. Et ma tööpäeval sellise innukusega küll üles ei saa, imestan ikka ja alati, kui vaja enne päikesetõusu loodust tarbima minna. Hiilin magamistoast vaikselt välja, teen tassitäie kohvi, termosetäie teed ja hunniku võileibu. Paar neist tarbin kohe, ülejäänud pakin lõunasöögiks kaasa. Korjan sõbrad peale ja võtame suuna mu lapsepõlvekodumaakonna, Raplamaa suunas. Need kolm aaret on piisavalt kaua mind vältinud. Kui kaardilt ka Kastna hiit uurisin, joonistus mu silme ette matkateekond mööda Kastna raba talveteed, läbi Laane asunduse varemete ja üle Loosalu ilusa rabamaastiku.

Auto jätsime Kastna hiie juurde talu värava ette. Siit edasi saab jala, ütleb viit. Andsin Geomobiilile vaba päeva. Tehku, mis tahab, aga kell kolm olgu Loosalu matkaraja parklas meil vastu. Viskasime seljakotid selga ja hakkasime astuma. Jõudsime juba hiiemäe jalamile, kui taluperemees eemalt hüüdis. Soovitas auto ikka hoovi parkida, kui me raba peale terveks päevaks jääme. Vastasime, et pole hullu, too sõidab varsti ise minema. Tänasime ja tõusime majesteetliku 11-harulise pärna juurde. Nii hiiemäe kui selle puuhiiglase kohta on mitu legendi, mis lisavad niigi võimsale paigale kapaga müstikat. Koht, mis väärib kindlasti külastamist. Miks mitte ka aardega kaunistamist. Astusime mööda põlluteed raba poole. Kitsekari põgenes pikkade hüpetega. Rabas viskasin räätsad alla, sest vett oli just nii palju, et pidi käima mööda kõrgemaid mättaid.

Kuldkepi laugas. Ka siin on aare peidus, aga kuna meil polnud ei seitsme venna verd, seitset härga ega seitset seitsme keeruga köit, ja tagatipuks polnud ju ka neljapäev, siis jäi see aare meil leidmata. Edasi otsisime üles vana talitee üle laukarohke Kastna raba. Senine pilves ilm selgines ning päike kirgastas sügisvärve. Oja keset raba? Vesi vuliseb ja puha. Mina sain räätsaga üle, teised läksid ringi. Tim jooksis kiirelt üle mädasoo, Sven jäi toppama ja sai jala märjaks, Marianne tuli rahulikult kummikuga, tal ei olnud mingit muret.

Rabast läbi, jõudsime varsti vanale talu heinamaale. Kustunud talutee jäänus viis heinamaalt Sooaruni, kus vundamendinelinurgad ja hoovipuudesalu kaunistavad lagendikku. Otsisime üles kummalise keldri, Marianne tõmbas esimesest vaadatud kohast aarde välja. Uudistasime logiraamatut, vähe on siia jõutud, vaevalt paar lehekülge nimedega. Kirjutasime logi, jätsin aardesse TB ning pärast keldri uudistamist ja kerget snäkipausi võtsime suuna läbi metsa vana Laane asunduse lähima talu poole. Ragistasime mõnuga toomingavõssi ja jalutasime kaasikus kuni jõudsime põlluni. See kraav siin metsa ja põllu vahel on iidne piir. Mets jääb Liivimaale, põld on Eestimaal.

5905.

Enne nkt viimset noppimist tahtis Maris vähe rohkem jalutada, et Indy ära väsitada..no ma siis vaatasin kaarti ja leidsin selle pärli :D Madise logi lugedes tuli otsus kiirelt, et hetkel on õige aeg sinna minna...rohelus küll juba vaikselt vohab, kuid putukaid veel ei ole. Tee pealt läksime talu suunas kõige sirgemat joont mööda. Marise kaart näitas seal isegi mingit sihti...no ja põhimõtteliselt midagi tajutavat isegi olemas oli ja õnnestus orientiiriks kasutada. Vahepeal oli natuke märjem, vahepeal kuivem, vahepeal vähem võsa ja vahepeal eriti hull läbi pressimine. Aga kohale me jõudsime ja aarde me leidsime :) Tänud peitjale sinna kutsumast! Mulle meeldivad sellised kohad...kahju küll, et maha jäetud aga tänu geopeitusele on vähemalt aegajalt külastajaid.

Kõige keerulisem astumine tänastest, meile, Indy muidugi nautis sajaga iga võimalikku teele jäävat mülkaspaad... :D