Luusaare

Rabamatk tehtud ja aare leitud, aitäh.

Kuna viimase hetkeni tundus et ma sellele geotuurile ei jõua, siis polnud kavaga tutvunud ja ei teadnud täpselt mis siin ees ootama hakkab. Kui aga parklasse jõudes kõik kummikuid jalga ajama hakkasid, sai selgeks et tuleb midagi põnevamat sorti :P Lisaks veel see pisiasi et siin karuxxxs polnud kellelgi grammigi levi. Vaatasin lähima ronitava puu et ehk on kõrgustes levi parem, aga ka mitme meetri kõrgusel vaats telo ekraanilt vastu tühjus. Siis aga sai Liis mingit moodi kkka koordinaadi kätte ja matk võis alata. Ütleme nii et ikka päris korralik astumine oli ja kui esimene trajektoor sai suht otse aarde peale valitud siis lausa paar korda oli hetk kus kummiku serv jäi napilt cm paari jagu veepinnast kõrgemale. Raba ise oli korralikult jõhvikaid täis ja nendega sai ka omajagu maiustatud. Koha peal vaatasime selle nimitegelase üle, väike hingetõmbe paus ja tagasiteele. stange tõmbas ikka korralikult märjaks ja praktiliselt kogu tagasitee sai end jope üle õlgade jahutatud. ka tagasitee marsuut oli oluliselt valutum ja kummiku uputamist ei pidanud kartma. Ainult silver suutis kuidagi metsa vahel oma kummiku ära komposteerida. Aitähhid mõnusa õise matka eest

See täpp kriipis kaardil juba pikalt silma. Samas, iga kord, kui hiire peale lohistasin ja maastik 4.0 vastu vaatas, kriipimine kadus ja asemel tuli nukker ohe. 4.0 ja 4.5 on sageli keerulisemad kui 5.0, kus on vaja lihtsalt slingidega paar meetrikest end ülespoole vinnata.

Selle aardega läks nii, et Tarmo oli juba puu otsas, kui pauk käis ja koordinaadid leviaugust välja vinnasime. Edasi polnud muud, kui lihtsalt rõõmustada, et kottpimedas läksime ja päevavalguses seda keerulist maastikku oma silmaga ei tunnistanud.
Minek oli keerulisem, üritasime võimalikult otse minna. Tagasi tulime mööda rada ja polnud häda miskit. Kõige parem meel oli lõpuks autot näha.

Sai vahelduseks plaani võetud üks geotuur sõpradega. Tegime oma tööpäevad lõpuni, jätsime argimured sinnasamusesse ja panime tulema. Sobivasse parklasse jõudsime õhtul 10 paiku. Keegi meist ei olnud aga koordinaate salvestanud ja kaardil kergelt hõõguvad aardetäppi ei julgenud usaldada. Leviga ju on seal nagu on. Proovisime siis iga seadmega natukene infot kuskilt kinni püüda. Kes ronis seda puu otsa püüdma, kes jalutas lihtsalt mööda teed edasi-tagasi ja kes rahulikult ning kannatlikult paigal seistes lõpuks selle koordinaadi ka kuskilt välja imes. Roheline tuli saadud, asusime teele. Liis muidugi nõudis oma motivaatorit, et iga 100m läbimise kohta teda teavitatakse. Kui seda siis ühel hetkel kottpimedas nina telefonis teha püüdsin, kaotasin taju ümbruskonnaga ja oleks napilt otse mülkasse astunud. Seekord läks napilt ja pöörasin hullemast. Aga olud kiskusid aina põnevamaks, ehk Jalgealune aina vesisemaks. Eks ta vahepeal seal kummiku piiril loksus. Raskemad poisid pidid ikka ringiga paremaid olusid otsima. Kohale jõudis oli pulss laes ja keha auras higist. Aga krdi mõnus tunne oli. Tagasitee väikse kaarega oli juba natuke rahulikum ja peagi võis meie geotuuri esimest päeva õnnestunuks lugeda ning rahus öömajja suunduda.

Mõnus väljakutse iseendale. Mulle meeldis ja toreda seltskonnaga on lausa lust ringi kolada. Tänud

Huvitav, kas midagi võiks olla veel sellest pakkteest alles jäänud olla? Igatahes pakutud parkla poolt tulles ei märganud. Küll aga oli korralik rada ees, peaaegu lõpuni välja. Teekond ise oli pigem niiske, jalgade märjaks saamise oht oli pidevalt olemas. Lisaks olid pidevaks kaaslaseks rajal ka erinevad tiivulised putukad, kes motiveerisid pidevalt liikumises olema. Sellele vaatamata üritasin natukene ka ümbritsevat vaadelda, sest vaade oli ju kena. Muraka- ja pohlaõied andsid märku, et marjaaeg pole enam kaugel.

Viimane lõik enne aaret oli kõige ebamugavama maastikuga - polnud enam mõnus ühtlane pehme maastik. Õnneks oli tegemist üpris lühikese jupiga, mille kiiresti läbisin. Panin nime kirja ja lippasingi tagasi. Kogu teekond võttis aega umbes kolmveerand tundi.

Aitäh aarde eest!

Siin on veel talv täitsa võimutsemas. Jätsin auto soovitatud parklasse ja hakkasin astuma. Teel olevate põdra jälgede järgi tundus lumepaksus tubli 20cm olevat. Lumi ise kandis kenasti ja vesised kohad olid jääs. Üle kraavi minnes oli paar meetrit eemal jää raksumist kuulda, nii et ega pikka pidu enam ei ole. Lumesaani jäljes oli hea lihtne astuda ning see jälg viis lausa 50m peale välja. Edasi asutusin lihtsalt lumekoorikut pidi aardeni välja. Kogu retke kohta tuli kokku u. 3 kerget vajumist, nii et räätsad jäidki alla panemata. Eks see ongi mul viimasel ajal tavaks saanud, et liigun rabades räätsad seljas ringi.. no et kui kaasas, siis pole vaja.
Viimase aja raba aaretest oli see kõige paremas seisus ja tabavalt temaatiline.

Tänan peitmast.

Päeva viimane,sai ka see väga vaevaliselt tehtud.Olime ikka õnnelikud kui auto juures tagasi.Aitäh!

Oh õudust. Minnes pidi koguaeg vaatama, et vesi üle kummiku ääre ei tuleks, jalgu väsitas ikka täiega, need olid eelmisest rabast juba väsinud. Meetrid aga vähenesid ja aardeni lõpuks jõudsime. Ja pimedaks läks ka.
Teistel olid pealambid, ma kõndisin tagasitee tunde järgi. Õnneks õnnestus Margusel seekord tagasitee veidi parema jalgealusega valida ja teekond autoni läks võrreldes tulekuga lausa lennates.
Tänud

Auto jätsime umbes 1,4 km kaugusele. Sealt edasi viis metsarada ja sohu jõudes muljetavaldav ATV-rada. Soo oli üsna märg ja ATV-sõitjad olid seal suured trassid sisse kündnud, nii et maast üleskeerutatud turvas puuokstel rippus. Proovisime nende jälgede kõrvalt liikuda, sest pehme pinnas oli väga märg ja nii mõnigi kord vajus kummik poole säärde vette. Kui pilk kõrgemale tõsta ja seda koletut lagastamist mitte näha, siis oli tegelikult meeldiv koht ja ääretu vaikus. Täiesti tuulevaikne ja ei ühtegi linnuhäält. Müttasime soosaarele ja asusime langenud puid vaatlema. Aarde peidukat markeerivad detailid leidsime kiirelt, aga kus siis aare ise on? Leidsime karbi rohu seest maast, sest seda ümbritsev kotike oli räbalaks näritud. Proovisime seda nipukaga natuke kokku õmmelda ja saime ikka pärast maast kõrgemale tagasi panna. Õnneks karbi sisuga kõik korras, aga peitja võiks seal natuke kõpitseda seda objekti, sest ajahammas on oma töö teinud.
Tagasiteel nosisime suuri jõhvikaid ja umbes tunni pärast olime taas auto juures tagasi. Aitäh loodusesse kutsumast!

Tänase palavussega oli see rännak üsna vaevaline. Muidu tavaline võsa-rabaks ja jahedama ilmaga ilmselt oluliselt lihtsam.

Sellele aardele lähenesime meiegi lääne suunalt ning kuigi lund enam segamas ei olnud, pääsesime meiegi sinna 1,3km peale ja mitte enam. Siis läks maapind väga vesiseks ja pehmeks ära. Tõmbasime taas kummikud jalga ja hakkasime astuma. Kohati sai kenasti käia, aga päris palju tuli ka sobivat teed otsida, sest vett oli palju. Ometi kohale me jõudsime ning tagasi ka, vahepeal sai aare leitud ja nimed kirja pandud. Aitäh.

Olime punasoo lauka juurest saabunud. Seal lumepind enamasti kandis ja olime veendunud, et küllap siingi. Parkimiskohast näitas aardeni 1,3 km. Hakkasime siis astuma külmunud tümmanite jälgedes oli algus paljulubav aga nii kui lumepinnale astusime, enam pinnas ei kandnud peaaegu mitte ühegi astumise puhul. Lund oli kuskil poolde reide ja seega iga sammu järel pidi tegema suurt tööd, et jalg jälle lumepinnale tagasi saada. Pulss tagus rinnus ja meelekohtades, mõnus meeleolu oli asendunud raske tööga ja isegi viha oli kerge tekkima. Päris mitu korda sai minul sellest siiber ja läksin üle roomamisele (ega seegi märjas lumes lõbus pole). Kergest vallutusretkest oli saanud samasugune häbiretk nagu Vene armeel praegu Ukrainas.

Ja siis veel enne lõppu, olles lugenud kõiki neid karu jalajälgede lugusid.... Siin olin ma juba veendunud, et iga suurema kühmu all, kuhu jalg muidugi jälle läbi vajub, tabab jalalaba magavat karu ja sellele järgneb minu elu viimane kallistus.

Tagasitee oli veidi kergem. Auto juures tõdesin, et see oli võrdne sellise 30 km pikkuse suusamaratoni pingutusega. Selle aasta raskeim matk kindlasti - natuke üle 2 km ja ajakul üle 2 tunni. Ajastusega sai ikka täiesti ja mõlema jalaga ämbrisse astutud. Samas on nüüd päris palju meenutada ja tagantjärgi vaadates saime ägeda elamuse endale.

Aitäh.

Mulle see matk selle aardeni jäi päeva aaretest kõige rohkem meelde. Tõesti olid hanged nii võimsad, et autoga kuskile ligemale saada polnud lootustki. Räätsasid ka polnud. Jäi vaid üle palvetada, et lumi kannab. Kandiski. Jälgede järgi oli näha, et oli kandnud põtragi. Aga kui mõnel korral oli põder läbi kukkunud, siis kabi polnud tal maani jõudnud. Reaalselt oli põder enne kõhu peal, kui jalg maani läks, absurdne lumi.
Nüüd aga võta vaid suund, kõps kõps, päike paistab ja tatsasime vadistades lõpuni välja. Kandis jää ka kraavis, kuid seal oli juba ohtlikke hetki sekka. Seega jätkasime pigem lume peal ja lõpus ootas tõesti kena ja temaatiline konteiner eest. Tänud laheda aarde eest!

Lumi on ilus asi, ilus on kui ta sajab ja maa korraks valgeks teeb aga kui teda nii palju on, et mina juba astudes poolenisti maa alla kaon, siis mu pärast jäägu ta parem taeva.

Saime lükkamata tee pärast kilomeetri sinna ja kiltsa tagasi juurde jalutada, aga no jalutada ja rabavaikust me tahtsime täna. Raba kandis. Äge oli vaadata loomade jälgi.

Tänud kutsumast, konteineri tähis hiiglama vahva!

Mõnus matk. Aitäh!

Teel matka alguspunkti oli tagaistmelt muidugi päris vahva vaadata, kuidas lumi üle katuse tuiskab, aga tegelikult oli teekond tõesti veits kõhe- pime, paks lumi, tee ääres sügavad kraavid.. Õnneks oli meil tubli ja enesekindel autojuht ning koos kahe vapra kaaslasega oli minul vähemalt üsna turvaline tunne.

Juba matka alguses oli kottpime, pärast umbes poolekilomeetrist jalutamist tervitas meid ahvatlev võsa risti-rästi mahakukkunud puudega. Jätkasime rõõmsalt, läks hõredmaks, kuni järgmise võsani. Mingil hetkel oli korraks küll ainus lohutus, kui põder, kelle värsketesse jälgedesse sattusime, siit läbi mahtus, mahume meie ka.

Väga põnev kogemus, rabamatk talvel kottpimedas. Poolteist tundi sumpamist ja juba olimegi auto juures tagasi. Tänud peitjale. Ja kaaslastele.

Mnjah,möödalennul kiire leid :)

Tegelikult pani see retk autost aardeni igasuguseid mõtteid mõlgutama.Aga kuna kaaslased niivõrd usina sammuga kilomeetreid neelasid siis ei jäänudki muud üle kui vapralt tempos püsida ja mokk maas hoida :) Auto juurde naastes oli üks püksisäär põlvist saadik täiesti ära jäätunud,teine püsis imelikul kombel kuivana.Üksinda ei oleks seda teekonda ette võtnud,nii et eelkõige tänud tublidele kaaslastele kes vaimu aitasid virgena hoida.

Nüüd kui enam Subarut seljataga polnud läks päris kõhedaks. Lumi tuiskas stangest vastu esiklaasi ning 7km selle aarde parklasse polnud mõnusad. Pimedas jõudsime kohale ja gps näitas 2km idast lähenedes. Tegelikult oleks tahtnud kirdest läheneda, aga sinna ei julgenud sellise lumega sõita. Võttis see matk alles aega ja raba oli pisut pehme, aga kohale jõudsime. Jälle üks matk tehtud. Kui eelnevalt drive-inne tehes tundus, et õhukesed kummikud on liiga külmad, siis selle matkaga oli jalgadel mõnus soe.

Ei arvanud, et siia uuesti tulen. Aga tulin. Marisega koos oli muidugi lootust ka rohkem.
Kohapeal, kui nulli üles leidsime, paistis aare juba kaugelt. Eelmine kord oli see ikka hästi peidus juurikatelt allakukkunud mullahunnikute vahel, vähemalt nii arvan oma tookordse mitteleiu kohta, nüüd täitsa puhas plats. Tagasiteel panime räätsad alla ja juba tundsin, et nendega on ikka päris mõnus rabas tatsata. Tore jalutuskäik oli ja ilus ilm jälle soosis meie matka. Tänud!

Tekkis jälle plaan ühiselt mõni keerulisema maastikuga aare võtta. Karjase laitsin maha, tundus talvisel ajal mõnusam külastada. Järgmiseks pakkus Ingrid Luusaare, sellega ei seostund midagi, nii et sobis plaaniks küll. Väga vara ei alustanud, kuskil 10 paiku panime auto parklasse ja hakkasime astuma mööda aarde poole viivat teed. Jälle üks täiesti teistmoodi raba ja aarde kirjelduse järgi põneva ajalooga. Tegelikult praegu kummikuga käidav, aga kasutasime natuke räätsade abi. Kohapeal ei nõustunud gps koostööd tegema, saatis meid eksiteele ja siis pani pildi tasku. Kui ta jälle pilti hakkas näitama, sai õige suund selgeks ja seekord oli aare seal kus pidigi olema. Tagasi läks ka gpsu suund kuidagi teostmoodi kui tulles, aga metsas saime juba õigele teeotsale. Tehtud. Täname!

3825.

Vahetasime meeldivad asfaltteed nüüd kruusatee vastu. Esimesel päeval ei olnud kruusateede vastu suurt midagi. Isegi hea vaheldus siledale asfaltile. Kõik oli tore ja hea kuniks jõudsime Luusaare teeotsani. Ai kus seal alles väristas. Migreenitee. Soojana oleks see maitsev olnud aga väljas oli päris jahedaks läinud. Koledad lillad pilved ja paar vihmapiiska olid saatjateks. Täitsa lõpuni ei kannatanudki sõita. Viskasime üks hetk rattad lihtsalt ära võssi.

Ja no see võss oli omaette teema. Keegi oli ramminud autoga teatud maani küll raja sisse ja edasi läks kujuteldav jalgrada aga sellega meeldivused piirdusid. Samas ehk võib kiita soodsat kuiva Eestimaa mai ja juunikuud. Ei pidanud kusagil põlvini mülkas müttama. Niiske oli siiski, kuid ma sain tossuga ja Joonas paljajalu täitsa hästi hakkama. Isegi rabas olev kraav oli ületatav. Raba - seal tulid mängu rabaparmud. Ei, mitte meie. Vaid päris parmud. Suuremad ja väiksemad, ühiseks jooneks oli näljasus. Olid ka mingid mutantparmud. Norm oli see, et mõlemal oli Diffusil ja üks kangem kraam kaasas aga kumbki seda ei kasutanud - yolo. Joppas vähemalt sellega, et ma sain lõpuks tunda ennast tüütute putukate seas vähem tahetuna. Joonase ümber olev parv oli 5 korda suurem. Saare peal tuli õnneks leid üsna ruttu. Nimed ruttu kirja ja lappasime natukene logiraamatut. Huvitav oli viimati 80ndatel Luusaarel käinud mugu leid. Kaua seal saarel ei kannatanud olla ja padavai tagasi. Külastamise järel proovisin mõistatada miks ma seda kõike küll teen? Ja veel vabatahtlikult.

Üks fakt ka vahele. See oli meil alles kolmas ühine aare. Kõik olnud vaimari omad ja kokku oli nende peale kulunud üle 5 tunni.

Aitäh aarde ja huvitava lugemislingi eest!

<_eelmine |algus| järgmine_>

Nüüd mitu kuud hiljem seda logi kirjutades meenub imeline lumesillerdus, juba kevadiselt soe päikesepai, elu esimene räätsakatsetus (kui tore ja nendes oludes lausa hädavajalik!), lahe matk, suurepärased kaaslased, vahva aare ja mõnus piknik. Igati armas päev.

Aitäh, Vaimar, kutsumast ja suur-suur tänu aardeid sellistesse kohtadesse peitmast, kus vaid loodust näed ja kuuled.

Miki käis ida poolt tulnuna ja andis teada, et konteiner vajab hoolt. Lubasin niipea minna ja täna sai niipea täis.

Täna oli mul kaasa võtta kaks neidu, Piret ja Külli (ky) geopeituse mõttes "õhinalt algajad juba aastase kogemusega".

Ise olen ainult lääne suunast lähenenud, sest sealt ainukese tee kaudu ei ole piiranguid. Tahtsingi täna selle idapoolse lähenemise üle vaadata. Ette rutates ütlen, et rabailu saab rohkem ikka lääne poolt tulles.

Meid saatis väga mõnus matk ja kuulake ka Jüssi mõtteid, sest just sellest rääkisime ka meie omavahel.

Natukene metsas ragistamist ja seejärel rabamatk. Teekond rabas tundus esialgu tibake raske, sest kummik, va tegelinski, tahtis kogu aeg putku panna. Tagasitee möödus üllataval kombel hoopis kergema jalaga. Aarde peidukoht paistis tõesti juba kaugelt silma. :) Karbike ise aga tahtis pisut kauem meelitamist. Aitäh siia juhatamast!

Ma olin seda aaret kogu aeg edasi lükanud. Küll oli geoseltskonnas teistel leitud või siis ei tahtnud keegi rappa ronida ja nii edasi ja edasi. Nüüd saigi just sellepärast retk ette võetud, et mõned "taskusse jäänud" aarded ära külastada ning mõnusat rabamatka nautida. Retk ise oli tegelikult täiesti okei, kui kõrge veetase välja arvata. See sundis astumiskohta ja teekonda hoolikalt valima, et mitte ennast nii-öelda nurka mängida. Kohapeal kahtlustasime algul, et närilised on karbiga vehkat teinud, kuid tuli välja, et oli siiski alles. Karp praoga ning peitja teadlik, lubas üle vaadata. Hetkel tõstsime esialgsest asukohast natuke kõrgemale, kondikubu kõrvale, et karp kuivas püsiks. Mõnus jalutuskäik, tänan peitjat.

Maastik oli lubatule vastav. Paar korda jäi kummik kinni, aga seda rajal enne päris raba. Kohapeal tervitas aardevalvur ja jättis mind pika ninaga, ju siis silm teekonnast virvendas, ega ma paremat põhjust välja ei mõtle, et miks aare mulle silma ei jäänud. Aga murakaid märkasin ja nende üle oli rõõm suur.

Selliste aarete otsimiseks on tõesti hea valida sobivam aastaaeg ja ilm. Selliseid ka jätkub nagu möödunud nädalavahetusel :) Ei pea nii raske olema ja ei olnudki. Päris mõnus oli kõndida aardeni ja veel kõigele lisaks sai loodust nautida. Lahe tähistus. Küll selle aarde kättesaamisega ei läinud ainult nii libedalt. Oli natukene pusimist. Aitäh peitjale.

Koos temperatuuriga oli ka maastiku raskusaste märgatavalt langenud. Sellist juhust ei saanud ju ometi kasutamata jätta. Autoga sai mõnusalt enamvähem kilomeetri kaugusele. Edasi ei hakanud pressima. Tee oli veidi konarlik, aga vähemalt tahke. Märgistus jäi kiirelt silma, mõningase meelitamise peale õnnestus ka aare välja meelitada. Aitäh peitjale.

Jätsin ka auto 2,5 km peale, kuigi sealt saaks ka edasi aga mis viga sellist rada mööda jalutada. Edasi oli ka väga mõnus retk, vett on peale neid suuri vihmasid muidugi palju ja kahe kraavi vahel on ikka vaja vaadata et kuhu astuda et vesi kummikusse ei tuleks. Teise kraavi "sillake" oli näiteks 30 cm sügavusel vee all. Aarde leidmisega läks natuke kauem aega, ei tea, kas aardevalvur oli nii hirmutav... Tänud peitjale järjekordse mõnusa astumise eest!