33,3

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

ehk kunagi leian kontseptsioonile vastava loodusliku koosluse. Siis näeme

Uue lahendusega multi hakkas juba ilmet võtma, kui võeti järjekordne metsalank maha. Jääb uuesti ootele.

Aaret ette valmistades kohtusin kohaliku endise metsaülema, nüüdse taksaatoriga ja sain selguse, et aaret peitev mets püsib veel paarkümmend aastat. Nii püsis kindlustunne aaret peites. Tänaseks on vist raieküpsuse allapoole toomise tulemusel siiski just aardepunkte peitvad siilakad ja tukad maha võetud. Õnneks jäi alles 1. punkt. 2. punkti juurest ei leidnud ka aarde osi mitte. Küll oli õnne 3. punkti juures. Otsisin gepsu järgi nulli üles (looduse järgi ei osanud kuidagi otsimist sättida) ja avastasin ennast selle 1,5m kasetönka juurest, millel hulgaliselt puuseeni küljes. Järelikult olin õiges kohas. Sobrasin natuke kuuseokste sasis ja leidsingi 3. punkti kaadervärgi üles. Väga lahe, et ei pea seda uuesti treima hakkama! Aare läheb nüüd mõneks ajaks peitu. Eks vaatan kui kiiresti saan uued asjad valmis. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Vaatasin oma mitteleiulogi kuupäeva ja selgus, et abivahend sõidab minuga juba üle kahe aasta kaasas. Mõned mugudki uurinud, et miks see mul autos on. Vahepeal olin möödaminnes ka viimase vahepunkti pika otsimise peale üles leidnud, aga asi jäi lõpetamata. Seekord jõudsin lõppu ja jätsin oma abivahendi ka teiste sekka. Tänud!

Abivahendi raalisime ise välja, vaatused andis guugel, väikseid vihjeid saime kaasmängijalt aga ikkagi. Sel päeval kui otsustasime, et nüüd on aeg proovida mõistatus lahendada,ei olnud meil abivahendit kusagilt võtta, pidime lähenema loominguliselt ja loomulikult panime esimese korraga puusse. Jonni ei jätnud. Teisel korral olime õigel ajal õiges kohas. Aitäh Vaimar.

Kui see aare omal ajal avaldus, lugesin kirjeldust ja esimesel hetkel ei turgatanud kuidagi, mis abivahendit vaja on. Lugesin, siis kirjelduse emale ette ja ta teadis kohe, mida vaja läheb. Igatahes tekitas asi põnevust ja kange tahtmine oli kohale minna. Kohale, aga jõudsin alles nüüd. Kaasa sai võetud üks suur vitamiin ja üks väike palderjan, et oleks ikka kindlam. Esimeses punktis numbrid koos, liikusime edasi. Kohale jõudes tundus asi kahtlane ja kuna midagi sobilikku silma ei jäänud, siis istusime maha ning kontrollisime saadud numbrid üle. Tulemus jäi samaks. No siis ei jäänud muud üle kui piirkond korralikult läbi vaadata ja õige asi saigi üsna kohe leitud. Abivahendiga sai tehtud üks vale asi ja üks õige asi nagu hiljem selgus. Igatahes järgmises punktis oli asi kohe selge ja koordinaadid ilmutasid end kiirelt. Lõppaare on ka väga äge. Tutvusime põhjalikult selle sisuga, aga discot seekord siiski tegema ei hakanud kuigi mul oli selleks vajalik abivahend autos täitsa olemas. Suur tänu Vaimarile ägeda aarde eest!

3824.

Selleks ajaks kui ma Saara rabast lõpuks 33,3 juurde jõudsin oli Joonas just lõpetamas pikamaakõnet Saksamaaga ja lahendanud ühes sellega ka vahepunkti ära. Seega saime kohe edasi liikuda. Järgmise punkti leidsime üllatavalt kiiresti aga olime vaid 33,3% kindlad, et see tegu mida me nüüd teeme on õige. Veeresime siis veel edasi ja algas üks tavapärane täielik nõutus. Ma isegi ei taha teada kui kaua me seda vahepunkti otsisime. Muidugi ajas see vahepunkt ka jooma. Mul tekkis juba peas mõte, et me oleme midagi väga valesti teinud ja tuleb tagasi eelmisesse punkti suunduda. Ennem kui me seda lollust teha suutsime, võttis Joonas järgmise punkti välja kohast mida mõlemad olime juba kordi vaadanud. Pärast leidu valmistas rõõmu, et eelmises punktis ei olnudki me midagi valesti teinud. Esimene saadud koordinaat näitas aga küll aiateibaid. Hea, et paarikümne kilomeetrine sõidukaugus oli. Muidu oleksime ka sellega orki lennanud. Natukene peenhäälestamist ja võis olla täiesti kindel, et nüüd lihtsalt peab õige olema. Lõpust leitu oli ikka tõsine pärl. Kiitused tegijale! Abivahendit me aardesse ei jätnud, sest sellest sai meie talisman.

Edasi läksime taaskord Aldarisse enda varusid täiendama. Veel alkoholi ja präänikuid. Chillisime poe trepil. See tõmbab aga külaelanike tähelepanu. Kõigepealt käidi suitsu küsimas ja siis tuli üks relvaga vend meiega juttu vestma. Rõhutas ikka mitu korda, et tal on taskus revolver. Eksponeeris ka. Ilmselgelt oli väga uhke selle üle. Pidavat lehmalauda valvur olema. Me olime üsna ignoreeriva seisakuga tema suhtes kuniks ta sai aru, et meist kõigi maailma murede kuulajat ei ole. Aga omaette külapoe elamus oli küll.

<_eelmine |algus| järgmine_>

Leitud teel Geojaanile,aitäh! Kahjuks polnud aega pikemalt antud aaret nautida.Päästsime kastist 2 aastat lebos olnud ränduri :)

Pika geopäeva üks kõige meeldejäävamaid aardeid. Terve teekond oli põnev mõelda, mis salatrikki ikka abivahendiga tegema peab. Ajud juba kärssamise ääril, käis järsku ´´Heureka!´´ ära ja olidki lõpukoordinaadid käes. Aitäh, oleks aega rohkem olnud, oleks ka lõpp-punkti nautima jäänud.

99,9% teadsin mida kaasa võtta, aga kui jätta pakkimine viimasele minutile, siis 66,6% tõenäosusega jääb see asi maha. Ega mul oli 50% kindlus, et see üldse koduski olemas on. Kui järgmiseks pidi see aare tulema, siis tuli meelde, et 100% on abivahend koju jäänud ja pole mõtet tulla. Vahepeal helistasime Annele ja tal oli see 100% kaasas. Saime siis nullis kokku ja hakkasime lahendama. Umbes 88,8% kindlusega saime tehtud ja sõitsime edasi. Esimene punkt sai nii kergelt leitud, et järgmist hakkasin mütsiga lööma, aga seal polnud kohtagi kuhu aaret peita. Leiu tõenäousus hakkas 1%/min kukkuma aga õnneks Lembit tõmbas selle plaadi välja. Sügasime kukalt ja läksime edasi. Ka seal oli hämming väga suur ning lootusetu leida (TN<10%), aga mingi ime läbi Lembit tõmbas jälle plaadi välja. Ega nüüd kergelt ei läinud, mitte miskit ei saanud aru. Õnneks oli kamp suur ja ideid jagus lõpuks hammustas Martti pähkli katki. Sõitsime lõppu ja saime 100% leiu kirja. On alles aare, üksinda oleks leiu tõenäosus 11,1% olnud.

Kuna mu teekond oli täna ettearvamatu, siis igaksjuhuks varustasin end kõigega, mis seljakotti mahtus. Samuti on teada, et telefon tuli tänasel päeval ligi hoida, sest alati tuleb mõni kõne ja siis on tark küsida kus teised on. Selgus, et pusserdavad 99,9ga ja 33,3 neil asja pole.

Keerasin Lembitu rooli kõrvalistmel koheselt siiapoole. Meie kohale jõudes muidu 3 asjalikku meest lihtsalt seisis, sest edasisaamisega nad väga kindlad ei olnud. Me täristasime oma versiooni ja saime edasi, kust jälle ei saanud edasi. Mina hakkasin uuesti koordinaadi õigsust kontrollima. Selle aja peale oli muidugist abikas leitud. Vahtisime lolli näoga ja läksime järgmisse vahepunkti. Seal kordus jälle kõik. Mina ei leidnud midagi. Küll olin ma aga kasulik, sest mul oli seljakotis midagi.

Kui on mitu inimest, siis tuli teooriaid nagu varrukast aga ikkagi oli asi poolik. Siis tegi Martti mu selja taga liigutuse, mis nigu naksti lõpu kätte juhatas. Meil vanematel oleks veel sellega aega kindlasti läinud.

Ja see lõpp, no anna abi, kus on ikka idee. Naersime kõik täiega. Mida iganes ma sealt kastiust pautades leida lootsin aga ei iial midagi sellist. Aasta-aarde hääletan nüüd, igastahes ja aitäh ülilahedat tegevust meile tükiks ajaks pakkumast!

Anne oli vahepeal kõrvalistmel teiste geokolleegidega suhtlusvõrgustiku loonud ning selgus, neil on plaanis seda vidinat võtma minna, kuid abivahendit pole. Meil oli see õnneks kaasas. Nii me siis nulli kimasime. Seal juba olid Kaupo, Allan ja Martti ees. Endalegi üllatusena tulid vajalikud numbrid nullist üsna kiiresti kätte. Järgmises punktis veidi pimesikutasime ja siis jäi vajalik vidin silma. Seejärel siis järgmisesse punkti. Seal kordasime veidi teises punktis toimunut - st pimesikutasime ja jälle jäi vajalik vidin õnneks silma. Seejärel oli mõnda aega ikaldus, aga vaikselt hakkasid mingid mõtted tekkima. Ja nii ta kamba peale lõpuks lahenduse leidis ning lõpukoordinaadid kätte tulid. Lõpus oli lahendus ikka üliäge. Aitüma ja kummardused peitjale!

Siia olen juba ammu tulla tahtnud, aga kuna seenemets on käeulatuses ja karud müttavad samuti naabruses, siis jäi käimata.
Aga täna peale laadalkäiku mõtlesin, et teen ära ja mis see väike haak ikka teekonnale paha teeb.
Abivahendeid sai võtta natuke rohkem, sest kunagi ei tea mis ja kus.Ühesõnaga midagi ei jäänud juhuse hooleks ja kaasa tulid siis Kuslap, Smeljanski, Vlassov, Lääts,Helle Kuningas ja et autos veel ruumi oli, siis võtsin ka Mozarti punti.
Esimene punkt läks lõdvalt, sest teadsin vastuseid peast ja suundusin teise punkti.
Siin läks mõni minut otsimisega ja kui otsitava üles leidsin tuli autost Vlassov kutsuda, et see siis leiule pilgu peale viskaks.
Koos Vlassoviga sai autost veel üks abivahend tuua ja kõik ilusasti ära vormistada.Kõik kenasti tagasi pandud ja kolmandasse punkti.
Kolmandas läks kuskil 10 min. kui otsitav silma jäi.Jälle Vlassov käekõrvale ja kuna teises punktis sai asi detailideni paika pandud ei olnud probleemi-kordinaadid ilmusid Kui nõiaväel.Toksisin need siis telefoni punkt sai paika.
Hakkasin juba otsi kokku tõmbama Kui järsku plahvatas, et kas oligi nii lihtne.
Igaks juhuks proovisin ja võta või jäta - tuligi teine tulemus.
Vot nüüd olin küll jamas ja kohe tuli meelde kuidas mister Bean hambaarstil käis ja seal toolis olles oma hambaid ravis ja röntgeni ülesvõtet uuris.
Peale suuri kõhklusi jäin ikka algselt saadud numbritele kindlaks ja suundusin lõppaaret jahtima.
Saabudes lõppu hakkas nii ühtkoma teist silma, aga et see nii pirakas on ei osanud arvatagi.Ligi minnes ilmnes aga probleem, et mida siis veel teha tuleb või mida ma tegemata olen jätnud.
Lõpuks aga ohkasin kergendatult ja karp avanes.
Uudistamist oli ikka omajagu enne kui logi kirja panin.
Sellist aaret ei osanud küll oodata ja kahju, et seda varem otsima ei tulnud.
Suured tänud tehtud töö ja nähtud vaeva eest Vaimarile.
Kõik oma reisikaaslased koos Mozartiga jätsin aardesse ja kindlasti peitja vaatab üle, et nad ruumi ära ei võta.

Jõudsime kolmandasse punkti. Edasi liikumiseks polnud meil abivahendit.

Käisin hooldamas ja Gretele aaret näitamas. Hooldust ei vajanud, kõik tip-top korras. Nagu ikka, karud juba laiavad metsa all. Üks sipelgapesa oli just laiali tõmmatud. Väga ilus hetkel seal metsas.

Pidin aja peale tagasi Tallinnasse jõudma, seetõttu tulin ainult algust vaatama, et kinnitust saada, millisest abivahendist jutt võib olla. Noh, ega kohe päris kindlalt teada ei saanud ju. Aga üris suure tõenäosusega võib oletada ikkagi, kogemus ulatub piisavalt kaugele :o) Kombinatsioonis sellega, mille leidsin, kruvis juba huvi üles tublisti! Tagasi tulles varun rohkem aega ja poetan suvilas paar abivahendit ka taskusse :P Omamoodi sürrilt lahe oli siinkandi metsades avanev vaatepilt, samal ajal kui valdav enamus Eestist juba täiesti lumevaba mühisevat kevadet näitas. Ja see ei olnud veel sugugi mitte viimane lumeüllatus enne suve.

Hästi tore oli!!!! Leitud, logitud! Tänud!

Ilus õhtupoolik, kaks tundi kvaliteetmeelelahutust! Alguses veel nalja ei saanud, seekord võis siis tagantjärele rõõmustada, et seal kõike ei näinud. Tuleb välja, et mõnikord võib see geopeituses isegi hea olla. Vähe tõsisem arutelu (abivahendit kasutasime ka) ja sissejuhatus teemasse (mõistatusse) viis teise punkti. Teises punktis oli mõnda aega "ahahh?" ("ehhee" ja "ohhoo" tulevad hiljem). Siis tegime ühe, ainsana pähe tulnud tegevuse, lootuses, et meil kaasavõetud abivahenditest ikka lõpuni jätkub. Kolmas punkt. Logidest võib lugeda, et siit läheb enamus rahvast peole mineku asemel ära koju. Meie otsustasime, et meie ei lähe. Peale poolt tundi olime endiselt enesekindlad, peale kolmveerandtundi hakkas juba pimedaks minema, meie lootuskiir ei olnud veel kustunud. Vot siis umbes peale tund aega kohapeal olemist tuligi see "ehhee!!". Natukese aja pärast oli veel üks "ehhee!". Peale abivahendi kasutamist oli pilkudes ja kommetaarides "ei või olla?!" ning suundusime saadud tundmatusse. No ja siis tuligi see ai sa raks kus on... vabandust "OHHOO!!!"
Meil oli üks väliskülaline ka kaasas, talle hakkas siin meeldima, ta tervitab oma looga mugusid, kes ei ela kollases majas, vastupidi ka :)

Esimese punkti leidsin, teise ka. Edasi läksin ka, aga ei leidnud.

Kevadel jäi see aare leidmata, nüüd on see aga leitud. Päris raske pähkel oli. Iga punktiga läks oma jagu aega. Lõpp oli see eest eriti vahva. Aitäh.

Leitud

Selle aardega tegin algust aasta tagasi eelmise Jõgevatreffi ajal. Siis sai esimene punkt leitud, aga teisega jäin jänni. Vahepeal sai käidud kolmandat punkti mitteleidmas. Nüüd aasta hiljem õnnestus kolmas punkt lõpuks leida. Lõpuga läks juba lihtsalt. Väga mõnusa teostusega asi, eriti lõpp. Aardesse jäi rändur, mis tuli minuga kaasa Tallinna lennujaamast ja käis vahepeal korraks Poolas ära. Aitäh peitjale.

Leitud, logitud, huvitav

See siis teine kord selle aarde kallal. Esimene kord jäi pooleli esimeses punktis, sest ei näinud sõrmegi suhu pista. Täna juba otse teisse punkti.
Pisut kolamist, ja assarai..mait. On ikka nutti. Teises punktis koos abivahendiga. Edasi kolmandasse.
Kolmandaski ega nutikusest puudust tule. Kiitus ning kummardus. Edasi lõppu. PS! Võtke auto kaasa.
Ja no lõpp, abivahend käiku ning pidu võib alata. Suurepärane, tänud tehtud töö eest.

Nagu siin "geoõdede" logidest lugeda, oli minu ainuke panus kaasa võetud abivahend... oli ju kirjelduses vanematest juttu, kellel see olemas võib olla:) Ehk panustasin õige väheke ka esimesest punkti puudutades, aga kõige muu puhul imetlen oma kaaslaste nutikust. Ja muidugi eelkõige Vaimari oma, sest seda kõike annab ikka välja mõelda! Ülim andekus, aitäh!

Geopeituse ōppepäev Vaimariga. Esimene. Jube kahju, et ma ei saa siia pilte alla laadida, mul on päris mitu head võtet rahulolevalt muhelevast Vaimarist. Õppepäev algas juba nädala alguses, kui Vaimar mitu korda rõhutas abivahendi vajadusest. Saime juba kodus nuputada, õnneks saime hakkama ja Ky ka abivahendi hankis. Muide minu pööningul ega sahtlipõhjas seda küll pole. See selleks, aare oli äge ja isegi mitte üleliia raske, matemaatiku olime targu kaasa võtnud, seega Enel ja Allul läks teine punkt nii kiiresti, et ma ei jõudnud mõtlemagi hakata

Tänase sarja "Otsi peitja valvsa pilgu all" esimesena alustatud ja viimasena lõpetatud aare.
Nagu võiski arvata minul 33,3% ei ole. Õnneks käskisin selle Kyl kaasa haarata. Nagu selgus on tüngad Vaimarile omased ja saime selle meiegi, ja hullemini kui oleksime osanud kartagi. Aga muidu läks kõik ladusalt- uue rakenduse õppisin selgeks, abivahendi kasutamise taipasin ära mõlemas punktis. Ja tore, et mugud selja tagant ei ründa. Edu teistele ja suured- suured tänud Vaimarile!

Naine: "Miks sa iga päev paariks tunniks rattaga kuhugi ära kaod?"

Mina: "No käin ikka neid 33,3 punkte hooldamas."

Naine: "Ma ei usu sind, oled tagasi tulles nii rahulolev ja lõbusas tujus, minust ei tee väljagi."

Mina: "Mis sa nüüd, näed ju rattalogist isegi, et olen ainult seal metsavahel käinud."

Naine: "Ikka ei usu, lähed, seljakott pungitamas, minema. Tuled tagasi, kõht on täis. Mis, kas see lipakas söötis kõhu täis ja tegi päeva mõnusaks?"

Mina: OK, tunnistan, on metsas üks keda kutsun "Pilvi". Tegelt on neid isegi rohkem, neid kutsun "Pilvikuteks". Kotis on mul grillike ja pannike ja pilvikud lähevad kohe või sisse praadima. Sina pilvikuid ei söö ja nii ma metsa vahel aaret hooldamas käingi.
Sry, aga see aasta sulle maitsvaid kukeseeni lihtsalt ei ole.

Käisin hooldamas ja ilmastikukindlamaks tegemas vahepunkte. Seentejutt on aga tõsi. Minu lemmikuid pilvikuid on saadaval.