Linnuraipe

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud". GC-s arhiveeritud, ilmselt kadunud, kui nullis on lage maa.

Seekord ei leidnud.... kaasteelised olid liiga kannatamatud

Marssisime heintaimede seemnete leidmise isus terve saare läbi. Õnneks on kolleegid juba "treenitud" ja teavad, et välitööd käivad käsikäes aarete otsimisega:) Alguspunktis tiirutasime mitu ringi, aga tühja. Telefoni järgi vägagi nullis värsket lõkkekohta vaadates tekkis väike kahtlus, kas ta pesa mitte siin ei võinud olla, aga eks omanik teab. Võib-olla oli meie tähelepanu ka liialt taimedele ja ujumis-ootusele suunatud. Aitäh kividele kutsumast, oli põnev kõnd!

Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses.
Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas.
Meile väga meeldis.

Aarde esimene osa tuli üpris kergelt kätte kui natuke eelmisi logisid lugeda (alguses olid silmad liiga taeva poole suunatud). Aga karp jäi minu jaoks kahjuks seekord leidmata, otsisime küll kuid kadakavõsa ja vihm tegid lõpuks oma töö ning otsustasime alla anda :(

Selle saare viimane ja kolmas aare. Et me liiga vara ei peaks paati ootama, siis õnnestus meil seda aaret üsna kaua otsida. Õnneks saime abi ja lõpuks ka Krissu leidis aarde. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Alguses leidsime topsiku ruttu. Kaarte kõrvutades saime kiirelt asukoha paika. Ja läksime kohale. Tund aega silitasime kõiki kive, pühkisime viimasedki ämblikuvõrgud puudelt aga aaret ei kusagil. Ka mitte kümne ega kahekümne meetri kaugusel. Kurtsime oma muret aga paraku ei osanud keegi meid aidata. Logid rääkisid võssist ja nõgestest, neid meil polnud. Istusime maha puhkama ja jahtuma, lõpuks Kärt kirjutas Markole , kellelt saime info, et me täitsa vales kohas poleerisime.
Sukeldusime siis võssi, Kärt ees, mina järgi ja Maret kõige taga. Jalge eest ühtäkki hakkas üks uss end eemale vingerdama, nii et palusin madukartvat Maretit ots ümber pöörata. Ta ronis kivi otsa ja jäi sinna ootama.
Kui puu juurde jõudsime, siis sai ka iga kivi alla vaadatud. Ja kui ma lõpuks aaret märkasin, siis kuulsid seda kõik saarel viibijad.
Ootasime ära kuni Maret ka kohale jõudis ja panime oma nimed kirja.
Päeva parim leid, sest siit lõpuks tuli leid.
Tänud

Leitud

Nime järgi multi, kirjelduse ja otsimise järgi pigem mõistatus. Aga eks sobis ka nii.

Samas aarde vihje on küll vale, just nimelt maapinnalt tuleb otsida.

Peaaegu oleks nii läinud, et sõidame meretagusele maale ja multit polegi see päev vaja :D aga siis ilmataadi kombinatsioonide tulemusel muutusid nii minekupäevad kui vaja-asjad :). Kolmest aardest siinsel saarel tuli just multi kätte läbi kõige väljakutsuvama maastiku, ülesanded ise olid lihtsad ja selged.
Aitäh Sixtenile Eesti geopeituse 13da multiaarde ja kaaslastele saaretrippi kaasahõikamise eest, oli tore õhtu.

Siin enam viisakat matkarada pole, kuid lammaste tallatud radu leidub siiski. Saarevahilt saime teada, et saarel umbes 50-pealine kari hooldustöid teostab, kuid meil õnnestus näha vaid ühte musta lammast ja seda ka väga kaugelt. Siin pidime läbi tiheda ja tolmava kadakarapiku endale teed murdma. Õnneks pikkade riietega väga karm see teekond polnud ja multi algusesse me jõudsime. Kaart oli täitsa olemas ja hästi säilinud. Saime uue sihtmärgi paika. Osa meist otsustas järgmise lõigu rannaäärsetel kividel hüpelda ja teised endiselt kadakate vahel madistada. Taas kokku saades olime juba enam-vähem õiges piirkonnas, veel natuke kibuvitsu, nõgeseid ja võsa ja olimegi kohas, kust võiks aaret otsida. Väga heas korras karp tui kiirelt peidust välja. Edasi või õigemini tagasi liikusime taas mööda rannaäärt, nüüd juba saare teisel kaldal. Kokku saime saarel väga mõnus paaritunnine matkaringi ja kogu mitmepalgelise saare loodus nähtud. Oli väga tore päikseline õhtupoolik toredas seltskonnas Mohnil. Aitäh kõigile!

Leitud tänan. pange jalga vatipüksid siis on lootus tervemate jalgadega logitud saada ja võsalõikaja ei teeks kah paha . Täiesti haige maastik 2.0 maastikuga kindlasti tegu pole.

Väikesaari on alati tore külastada.Aitäh!

Ei ole eriti plätud ja lühikese pükste aare. Nullis seistes tekkis küll selline tunne, et torm on viimased puu pikali lükanud seal, kui ülesse ma sealt selle leidsin, igati heas korras kaart. Lõpp punkti leidsin ka üllatavalt lihtsalt, rinnuli vaarikad ja nõgesed tuletavad seda aaret veel kaua meelde.

Heameel on teatada et üheksa aastat tagasi tehtud vihjekaart on praegugi loetav. Kuivatasin kõik ära ning panin maasvedeleva topsi vee eest varju.

Vintsi juurest tulime läbi metsa, mööda pisikest rada selle aarde algpunkti suunas. Kui kadakateni jõudsime, siis korraks kadus tee ära, kuid siis leidsime raja jälle üles. Aga ega siitki oli veel oma 300 meetrit minna, ning aeg surus ka peale. Seega otsustasime, et Tõnu hakkab lastega tasapisi tagasi minema ja mina lähen aardekaarti otsima. Nullis aga ei leidnud tükk aega mingitki topsikut. Viimaks helistasin isegi peitjale, kuid sealt suuremat abi ei saanud. Siis hakkasin juba Tõnule helistama, et tulen ka tulema, kui märkasin topsikut. Aardekaart oli küll niiske, kuid vastupidav. Lugesin juhised läbi ja panin umbkaudse lõpu paika ning hakkasin sinna suunas liikuma. Arvatavas lõpus aga ei märganud õiget asja ja ajapuuduse tõttu pidin ikkagi otsimise lõpetama. Kahju muidugi, sest oleks tahtnud ikka kõik saare aarded üles leida. Ehk kunagi võtame veel selle teekonna ette. Saar ise on väga kaunis ja omanäoline. Täname!

Kõik asjalik jutt on juba eelpool öeldud ehk siis tohutut võsa rapsimist polnud, arvestades, et mõni mees oli stiilipuhtalt soki-sandaaliga. Muidugi suutsin selle aarde telefonis blokeerituks märkida, millest alles nüüd aru sain :)

Eelmine mitteleid korra pani mõtlema, kuid hullu polnud ju midagi. Nullis vedeles konteiner lihtsalt maas, me panime ta vähemalt nii palju teisiti tagasi, et mitme meetri pealt silma ei karjuks. Vett oli ka veidi sisse sattunud konteinerisse seetõttu. Aga kõik vajalik kenasti leitav.

Läksime ja rassisime siis edasi läbi kohutava kadakavõsa ennast aardeni. Ka siin ei pidanud pettuma, kõik oli maru loogiline ja sellist teostust aeg niisama kiiresti ei hävita. Täitsa nunnu värk. Ma olen sellist konteinerit korra veel kohanud, Suur-Pakri põhjatipus. Ja äge, kui hästi see ilmale ja ajale vastu peab, on kohe tehtud selleks, et saaks sada aastat geopeituda.

Mohni on mu jaoks selline paradiisisaar. 10 aastat tagasi sai siin veedetud päev ja ka nüüd tagasi tulles oli kõik jälle täiesti lummav.
Aitäh aarde eest ja pikka iga aardele.

Selle aardega ei läinud kohe üldse hästi. Esimese punkti leidsime üles. Topsik vedeles lihtsalt maas. Kaardil märgitud objekti me küll kahekesi kusagilt ei leidnud. Tegin suisa geokõne, ehk saab natukene abi. See koordinaat juhatas sihukesse võssa, et seekord sai isu otsa :D Ka kõige parema tahtmise juures tundus see otsimine seal liiga hull hetkel, et läbi rapsida :D Ei olnud seal ka endiselt kuskil näha objekti, mida mööda oleks pidanud liikuma.

Eriti põnev on külastada kohti kuhu pole varasemalt sattunud.Õnneks on olemas häid inimesi kellel on paat ja ei küsi 45 € per kärss kohale sõidutamise eest!

Tore kordaläinud reis mõnusalt armsale väikesaarele.

Minu jaoks tuli see Mohnile minek küll äkki. Teadsin küll, et Kaupo kahe kaaslasega minemas on, paadis ju 3 kohta ja ei mõelnud saare peale üldse, kui Kaupo õhtul kell 21 küsib- kas sa homme tuled? Mis mõttes...kolmesesse neljandaks? Kogusin end vähe, muutsin oma plaanid hilisemaks ja ütlesin, et tulen. Sadamas paati vette lastes selgus õnneks ka, et oli 4 päästevesti, nii et kõik oli kontrolli all.

Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed.

Esimesse punkti oli peale laudteed huvitav sik-sakitav rada ilusa looduse keskel. Mõned kibuvitsad olid vaid kohati takistuseks. Lõpukoha leidmine võttis sutsu aega, aga ega see leidmata jäänud. Õige objekti juures läks kiiresti. Edasi matkamiseks otsisime juba uut ja huvitavat rada. Tänud saarele kutsumast!

Minul siia plaani üldse tulla polnud. Ei jaksa ma niipikka maad ujuda, pole mul paati ega oskakski sellega mõmmigi peale hakata. Küll aga oli plaan Kaupol ja see lõhnas hästi. Küsimuse peale, keda kaasa kutsuda, oli minul kohe, et peaasi, et meesterahvas, sest teadsin, et paat on vaid 3-ne. Kohale saime nii lips, et ei saanud arugi.

Mina olin läbinud kevadel ellujäamiskoolituse ja minu seljakott võrreldes teistega oli ikka punnis. Mul olid tikud, nuga, puljongipulber, võileivad, hiljem selgus, et saarel on lausa elekter olemas ja võimalus 24-l narivoodis ööbidagi. Samuti oli saarel mitu tühja (kohekolisisse) maja, piilusime akendest sisse aga ühtegi hingelist saarel ei kohanud. Nagu Saarevahti või nii.

Saar oli imeilus, hall samblavaip, punased pohlad ja kärbseseened, kollased liivatatikad, rohelist oli puude-põõsaste näol palju ja mis kõigetähtsam - topless privaat liivarand, armusin saarde ära.

Tänud kutsumast, siia tuleks ma veel ja võiks kauemgi olla, muidugi mitte üksi, sest nii Reede ma olemuselt ei ole. 1 Robinson peab ka olema.

Siia tulekut olen mitu korda mõelnud, lõpuks sai see teoks. Ajasime kell 10 end vette, 30min pärast olime kohal liivarannas. Ukerdasime end välja, paat kinni ja esimeseks aardeks linnuraibe. Matk siiani oli mõnus. imelikul kombel kõndisime ühest kaldast teise, aga kohale saime ja huvitavalt peidetud aare jäi kohe silma, maskeeringut polnudki. Lõpus läks aega, aga leitud ta sai. Edasi jätkasime oma matka ümber saare.

Vintsi juurest suundusime mööda rada Keskmaale. Siin tundsin ma end vaikselt järjest enam 'Sünklaande' suunduvana. Loodus muudkui tihenes, rada hajus, kadakad krabasid riietest samal ajal ohtralt okkaid loopides ning loomulikult järjest tihenevad ja suurenevad ämblikuvõrgud. Kui võrgud suurenevad, siis peaksid seda tegema ka nende punujad... See oli hetk, mis suunas mind paremale.. päikese poole, mis iganes okkapesast läbi. Otsus oli hea ja munakivi sillutis viis otse sihtkohta. Kõige tõenäolisemast kohast tulidki juhised välja ning peale veidikest seadistamist oli sihtkoht paigas. 'Reigi õpetaja' filmist tuttav külasurnuaed jäi selja taha ning algas rännak uue sihtkoha suunas. Ja jälle tundsin ma puudust veel eelmisel sajandil siin saarel suvitavatest lammastest, kelle taimestiku taltsutamist siin väga vaja oleks. Mingi hetk jäin juukseid pidi korralikult kibuvitsa kinni. End rahulikuks sundides suutsin siiski vabaneda enne 'Sünklaanest' tulevate ämbliku hordide saabumist :D Potentsiaalne peidukoht juba paistis, kuid uueks takistuseks oli teele kerkinud metsvaarikate välu. No siin maiustamine muutis elu mõnusalt magusaks ja okkalisus ununes hetkega. Aare tuligi välja arvatud kohast ja sai meie nimede võrra rikkamaks. Mohni on siiski endiselt üks ütlemata mõnus saareke. Tänan tagasi kutsumast.

Mindud sai läbi sellise võpsiku, et jube. Üks hämbliku võrk ajas teist taga. Leiud tulid suht kiiresti ja tagasi sai nagu valge inimene tuldud mööda asfald teed. Suured tänud :)

Mihkel kirjutas juba kõik ära. Leitud.

Lahemaa tripp 35. Saare maastikuliselt kõige raskema aarde maastik 2.0 oleks isegi mandril alahinnatud. Teised kaks aaret 4.5 ja 5.0, ehk jaluta kohale ja logi. Neid kõiki võiks kohendada vastavalt juhendile. See oli ikka pull marana. Kui RMK rada metsas läände ära keeras, läksime meie mööda georada otse läbi ämblikuvõrkude. Rada aga hajus mingi hetk laiali ära ja siis panime suuna järgi. Või noh, mis suuna, sealt läksime, kust loodus lubas. Kaldusimegi läänekaldale ja otsisime teed läbi kadakavõsa. Mingi hetk murdsime rajale välja, mis läks kadakate vahelt Kagusäärele. Ega see radagi lihtne ei olnud. Jõudsime nulli, pärast väikest otsimist leidsime aardekaardi. Tops seest märg ja kaart niiske. Kuna oli nagunii plaanis teha lõunapaus, siis laotasime kaardi ja topsi päikese kätte kuivama ja kinnitasime keha kiviväljal matuseristide juures pihlaka varjus. On see päriselt matmispaik, või kellegi huumor? Magustoiduks sõime mustikaid ja kadakamarju. Kui kaart kuiv, siis tegime kaardist pildi, sisestasin kaardi järgi asukoha geop'i ja panime kaardi kohe tagasi oma kohale. Edasi võtsime suuna Kagusääre tippu, kajakate ja kormoranide maailma. Pärast linnuvaatlust läksime aaret logima. Oh seda saare floorat ja faunat! Jalad juba olid kadakatest lõhki, nüüd lisandus veel kibuvits ja nõgesed. Alguses sai valede lehtpuude alt otsitud ja siis lõpuks ikkagi raske ohkega see teekond üksi ette võetud, ei ole vaja kõikide jagu ära retsida, piisab minu omadest. Lehtpuu on tõesti võimas, jämedaim selle liigi esindaja, mida ma oma elus näinud olen vist. Aardelaegas ka igati asjalik ja vinge. Võtsin geomündi, jätsin selle hiljem Staali. Aare logitud, võtsime suuna tuletorni poole. Tegime ka rannas kaatrite vahel kiire jahutava supluse ning suundusime sadamasse, et tagasi mandrile pääseda.

Mohni külastus ja Hara saar olid selle tuuri peaeesmärgid. Vahva oli see lühike Mohni külastus. Kui rahvast oleks vähem olnud, oleks patt nii lühidalt siin peatuda, hetkel aga erilist kahjatsust hinge ei jäänud. Kaatrilt valjult oma sitta muusikamaitset eksponeerivad purjus jobumugud (kusjuures koos peredega) on ikka nõmeduse tipp. Sõitke ulgumerele ja häirige planktonit sellega!

Leitud ja logitud!
Tänud!
:D

Laias laastus õige koha leidsime kiirelt, aga edasi läks põnevaks. Ega ei teagi, kas aarde juurde viis mõni mõistlikum tee ka, igatahes meie lähenesime nii nagu ette nähtud, läbi nõgeste ja kibuvitste. Kui kohale saime, siis läks juba ladusalt. Tänud peitjale!