Karulaane jenka

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Võib-olla taastan aga siis mitte sellisel kujul.

Paar sammu jenkast vasaku jalaga ja mõni parema jalaga on kaduma läinud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Jenkat sai siin täiega. Kuna alguses oli vajalik info kadunud, siis peitja aitas katkenud kohast edasi. Midagi on rajal siiski veel ilmselt kadunud, mul jäi kindlasti leidmata 3 punkti aga võib-olla ka rohkem. Lõpu jaoks infost siiski piisas aga ega siis lõpus ka niisama lihtsalt ei läinud. Kuna rajal oli mingi osa infost puudu, siis oli mul üks tegevus jäänud tegemata ja pidin lõpus kirvega aaret otsima. Väga hästi see ei tahtnud õnnestuda aga peale pikemat otsimist jõudsin lõpuks ka õigesse kohta.

Meile meeldis. Tänud toreda aarde eest.

Kambaga on täitsa mõnus jenkat vihtuda. Kuigi olen avastanud ennast tihtilugu iseendaga rääkimast, siis mis see üksi ka väike tantsusamm üles pole võtta. Minust oli vist kõige vähem kasu. Isegi aaret suutsin valest kohast otsida ja leiurõõmu sai Liis endale.

Tänud.

Eelmisel aastal vehkisime Mutionu pidu teha. Siis sai ikka teiste aarete tõttu natuke päris rabapinnal sumada. Täna, peale padukat, olime tänulikud, et raba-aarded kuivemateks päevadeks jäävad ning me lihtsalt mööda teed saime jenkatada. Aare oli eeldatavasti maha kukkunud. Kuna ma ühtegi sobivat kinnitusvahendit ei leidnud, siis panin aarde selle puu alla, kust ma selle leidsin ja tegin väikse geokuhja peale.

Teistel oli see aare leitud, kuid minul mitte, nii et Karl oli nii abivalmis ja sumpas mulle lumes raja ette. :D

Tänan kohta tutvustamast, suvel tahan siia kindlasti tagasi tulla. :)

Aitäh!

On saamaks tavaks, et teen Lottele sünnipäeva kingiks ühe matka. Valisin raja, kus oli ka aardeid, et saaks väikeseid pause, pika kõndimise peale teha. Igatahes ilm oli ilus ja Lotte sai tuttavaks Lotaga, kes oli tulnud pererahvaga koos suguvõsa matkale. Kõik mis plaani võetud sai ka avastatud. Tänud peitjale aarde eest.

Tuttav rada kuhu geopeitus on varemgi juhatanud. Mõnus jalutamine sellegipoolest.Nüüd sai lõpuks ka nimi kirja.Aitüma peitmast

Vihma sadas,tuul oli mõõdukas ja kolm matkajat rajal.Oli selline meeleolukas kulgemine,kõik loomad sai kenassti leitud.Siil oli natuke upakil seal puuokste vahel aga kätte me ta saime.Lõppu jõudsime juba pimedas.Ma ei ole päris kindel,et raamatusse sai õige kuupäev,millegi pärast kummitab mind ,et ma panin sinna 19.Tänan seikluse eest.

Laul on päris hästi pea sees juba ajast kui kõigist seal esinevatest sõnadestki veel aru ei saanud. Samal viisil ümina taktis hakkasin astuma, parklast kaugenedes sai üminast vile, pärastpoole kumises niisama pea sees, ilma häält tegematagi - pigem tekkis probleem, kuidas Kalmer Tennosaar kõrvast välja ajada :P

Vahepunktidega sujus üldiselt kõik kenasti, kuigi üks jäi leidmata. Seal olid asjad mõnevõrra lagunenud, võimalik, et see mängis rolli. Või siis variant B: ise pime. Kuid puuduv lüli ei takistanud absoluutselt ülejäänud rada rahulikult läbi kõndimast ning logiraamatuni jõudmiseks tarvilikku infot kogumast. Korra tulid inimesed vastu ka, muidu tantsisin siin laanes üsna üksinda. Väga mõnus jalutuskäik ja mõistatusülesanne, aitäh!

Käisin kõik punktid üle, värskendasin ja hooldasin mõnda. Kõik kõige paremas korras. Head matkamist!

Karulaane lumeolusid arvestades saime korralikult terve matka lumes sumbata. Põder oli ka üritanud mõnes kohas mööda laudteed minna. Jäljed läksid sinkavonka siia ja sinnapoole laudteed.
Aitäh kena kohta kutsumast!

Detsembri lõpus Marimetsa rabas käies tundus see talvine rabas/metsas käimine täitsa mõnus. Ilm ilus, maa kõva, lund kah natuke. Siin oli samamoodi, va. see, et lund ei olnud enam natuke. Päris palju oli. Seal lume all kuskil oli olemas ka laudtee, aga sellest me väga ei teadnud midagi. Aga sättisime end hanereas minema, muudkui laulsime ja korjasime infot. Tegelikult läks päris lõbusalt see matk ning peagi oli vajalik info koos. Siis veidi nuputasime üheskoos, et mis me sellega peale hakkame. Kui ka see pähkel sai katki puretud, oli lõpp juba käega katsuda. Nii oligi, saime, mis tahtsime ning ülesanne edukalt sooritatud. Minu kell näitas, et kokku sai siin matkarajal läbitud nõks üle 7km. Päris hea, sooja sai! Täname aardemeistrit!

No tõesti, ei tea kelle idee see oli? Mina küll üles ei tunnista. Peitja poolt pakutud pilte ei olnud, sest kõik oli aimatav vaid paksu lumekihi all. Niikui vähegi vääratasid, olid kohe külili. Ilmselt siis laudtee kõrval hanges. No johhaidii kus oli alles lund, kõik oli valge, mina muud ei näindki .

Aga pooleli ei tahtnud ka jätta, muudkui rassisime, hõlmad valla, sest nii palav hakkas kõigil. Info tuli vaevaliselt ja kuna hargnesime, siis saime lõpu juba Põdraallika juures kätte. No jõudsime lõppu ja ma olin ikka täitsa läbi.

Idee aardel lahe, Entel-Tentel plaadit on mul peas, küsige millist laulu soovite! Vanasti ju polnudki muid plaate kui Onu Remuse jutud ja Entel-Tentel. Tänud kutsumast talvel!

Ei tea jah, kelle mõte oli täna siia sumpama tulla.. Teised võisid vähemalt öelda, et „Kaupo käskis“ või „Anne nõudis“, aga mis nende vabandus oli?;) Tegelikult oli muidugi täitsa tore, mets oli vahva ja väga lumerohke. Aardega oleks ilmselgelt siin suvel lihtsam, kambaga ei jäänud aga seegi leidmata, kuigi aeg-ajalt hämmingut oli, saime vajaliku laulukese siiski kokku. Ühtki lubatud neljajalgset retkel ei näinud, paksus lumes oli isegi nende jälgi vähevõitu, ilmselt isegi kitsed ja põdrad otsivad hetkel kergemini läbitavat rada. Mõnusa seltskonnaga on paksus lumes sumpamine ju lausa nauding. Tänud.

Vurasime kohale ja suundusime lumme. Poleks arvanud, et seal nii paks lumekiht on. Eelnevalt olime küll tutvunud lumekaardiga, aga kodus olles ei ütelnud mulle 42cm lund eriti midagi. Hakkasime siis mööda kujutletavat matka- ja laudteed minema. Kogusime vajaliku info ja leidsime ka lõpu üles.

Ei tea kelle idee see oli siia sumpama tulla. Suvel oleks saanud palju kergemini käidud. Vahepeal sai laudteest mööda astutud ning põlveni sisse vajutud. Aga läbi raskuste selle ringi ära tegime ja aarde leidsime. Mutionu peole lähen kindlalt suvel kui vesi soe.

Parajalt väsitav astumine talvises lumises metsas, tänud.

Matkaraja algusesse viis lai lahti lükatud tee. Parkisime autod puhkekohale ja alustasime oma matka paksus lumes sumbates. Paaril korral õnnestus näha laudtee serva. Muidu poleks arvanudki teise olemasolu seal. Henriko jaoks võtsin kaasa kelgu kuid meie jäljerada oli kelgu jaoks liiga kitsas ja rohkem oli kelk kummuli ja poiss pidi omal jalul hakkama saama. Koos teistega käisime kahes esimeses punktis ära ja siis oli selge, et Henrikoga ma teiste tempos püsida ei suuda. Piduriks ka jääda ei soovinud ning mõtlesime juba loobuda. Samas oli teatud muster silma jäänud ja edasi saime teistele oma edusammudest telefoni teel raporteeritud. Ühte vahepunktidest jõudsime korraga. Meil jäi ainult 20 m puudu, et esimestena info kätte saada. Samas oli ka kogu vajaminev info karbini jõudmiseks koos ja ega logiraamat meie eest varju jäänud. Aitäh matkarajale kutsumast ja ehk saabub aeg, kus saame koos Henrikoga terve matkaraja läbitud.

Tänased meie rabamatkad olid siin Tudu kandis. Lumekaart lubas siiakanti poole paksemat lund ja nii ka oli. Õnneks oli raba ümber keerutava matkaraja laudtee üldiselt aimatav ja väga sumpama ei pidanud. Ühes kohas jäime natuke mõttesse aga siis autasime lume alla kinni jäänud "muti" jälle jalule (vihjet me siin ka ei leidnud). Raja keskel oleva varjualusest edasi olid ATV jäljed ja sedavõrra oli asi lihtsam. Lõpus, kui laul lauldud, selgus et üks loom oli veel midagi omaette podisenud, mis meil kuulmata jäi. Sirutasime õlekõrre tsivilisatsiooni poole, et natuke otsingut täpsustada ja varsti oligi logiraamat käes. Tänud peitjale. Sellesse kohta võiks lumeta ajal uuesti tagasi tulla

Leitud

Ringsõidu viimaseks aardeks tulin viga parandama mis poolteist kuud lõpetas rattatuuri minu jaoks mitteleiuga. Sel korral proovisid minu kollase rõõmunäo teket takistada kõige enam mustikad. Enamjaolt üle Eesti oleks nagu kõik mustikad kokku korjatud. Siin olid kõik aga alles. Sõin neid nii palju kui nelja megatoitva lihapiruka peale veel mahtus. Lõpuks aardeni ma jõudsin ja nime kirja sain. Aitäh!

Edasi veel mõtlesin kas tasuks mingiski suunas aarde järgi minna aga mõõtkava oli selline rõvedik, et iga aare tähendanuks minimaalselt 80km kõrvalepõiget. Tarkus jäi sõltuvusele peale ja sõitsin otsejoones koju. Edasi järgnes hoopis geoväsimus. Varsti aeg talvepuhkusele mõtlema hakata.

Leitud

3974.

Tuuri viimaseks ühiseks aardeks jäi Karulaane jenka üritamine. Joonas ütles kohe, et võiks pigem kirvest loopida aga ma laitsin selle mõtte maha, et vaevalt me seda sellisel viisil nii suurelt territooriumilt leiaksime. Kui nägin suunaviita sellest kui pikk see rada on, siis sain aru, et selle jalgsi läbimine oleks ajaliselt meil võimatu. Siiski suundusime matkarajale. Joonas ütles, et kui me kõnnime 8km/h siis suudame ära teha. Mega kiirkõnniga jõudsime kolmanda punktini kus sai aga mõistus otsa. Seal olid vana vaatetorni varemed hunnikus ja laiali vedeles ka uue laudtee detaile. Vihjele vastavad kohad said läbi näpitud aga midagi näppu ei jäänud. Kokkuvõttes olime omadega jõudnud juba nii kaugele, et tagasi ratasteni oli mitu kilomeetrit. Kiirkõnniga seega tagasi. Proovisime veel mõne hetke aaret otsida, kuid Rakvere rongiaeg surus tagant ja pidime lõpetama.

Rakveresse oli sõtkuda nüüd 40km, kerges vastutuules ja paistis, et iga kurvi taga ootas uus ületamist ootav tõusunukk. Mul oli mõtteis ainult üks asi - Joonase tagumine ratas. Pressisin kuis jaksasin, et hoida minimaalset distantsi ja saavutada parim tuules viibimine. Seetõttu rammisin vähemalt 5 aga maksimaalselt 6 korda oma esirattaga Joonase tagumist ratast. Hea, et ühtegi tehnilist õnnetust kummalegi rattale ei tekitanud. See tähendanuks automaatselt, et viimasele rongile ei jõuaks. Kui 2/3 maast oli läbitud, siis nõudsin järjekordse tõusu ajal puhkepausi. Esimeses ettejuhtuvas bussikas tegime peatuse. Täiesti juhuslikult oli seal juures ka üks aare, mille Joonas sai vahepeal ära logida kuniks ma pingi peal elu üle järgi mõtlesin. Tõmbasime seejärel kahepeale alla ühe spets joogiampulli, mida hoidsime erakordseks juhuks kui on vaja lisaenergiaboosti. Väsimus kadus ja rattatempo kasvas 5-7 km/h. See aga ei tähendanud, et mu elu lihtsamaks oleks läinud. Kui mina sain lisaenergiat, siis seda sai ka Joonas ja ikka pidi täiega pingutama, et mahajäämise statistikat nullis hoida. Rakveresse oli hea meel jõuda. Tegime veel kaks mitteleidu, sest ühes kohas oli aare asukohta muutnud ja teises puudus meil sobiv abivahend. Raudteeperroonile jõudsime umbes 5 minutit ennem rongi väljumist.

Teel Tallinnasse meenutasime ja vaatasime tagasi sisutihedale rattatuurile. Meisterdasime 33,3 abivahendist tuuri iseloomustava talismani, mis sai riputatud magnetiga minu välisukse siseküljele. Tallinnas lõpetasime tuuri sealt kust alustasime. Joonas suundus otsejoones edasi järgmisele tuurile ja mina otsejoones tööle.

Tänusõnad lähevad:

• Joonasele laheda tuuri eest.


• Kõikidele piirkonna aarete peitjatele. Eraldi peab välja tooma vaimari, kelle aarded pakkusid erinevate äärmustega mõnuaineid.


• Kõigile kaasaelajatele.


• Mooritzale, kes aitas mitu korda lootusetust seisust välja


• Aldari poele, kus olid alati olemas erinevad präänikusordid mille vahele valida. Täitsa reaalse külapoe alkovaliku eest ka.


• Ja paljudele teistele väiksematele ja suurematele osapooltele, kes tegid reisi just selliseks nagu see oli.

<_eelmine |1.päev| |2.päev| |3.päev|

Tänu väiksele lisavihjele sai mõistatus tehtud ja rajale mindud. Ilus koht on ! Tehakse veelgi ilusamaks. Lõpust oleks midagi rohkemat oodanud. :)

Mõnus jalutuskäik ilusas looduses.

Mõnus jalutuskäik tehtud, oli aare ka käes.