Unustatud rada

Unustatud rajad mulle meeldivad. Vähemalt siis, kui neist on vähemalt mingi aimatav jälg veel alles. Tihti on, sest kui inimesedki enam sellele rajale enam väga ei satu, siis ilmselt loomad kasutavad neid edasi ikkagi.

Selle raja puhul polnud aga lisatud kaardijuppi uurinud ja otsustasin lihtsalt koha peal vaadata, kuidas kõige lihtsamalt aarde juurde pääseb. Parkimiskoht oli varasemast külastusest paigas, teeristmikul koordinaatidel N59° 08.581' E27° 00.013'. Sealt oli esimene eesmärk teeäärsest kraavist üle saada. Tundus väga lihtne tegevus - vett polnud, ainult niiske pinnas. Seal aga tegin aga vea. Kuna olin tulnud sandaalides, siis üritasin igaks juhuks üle selle mitte eriti laia kraavi hüpata. Aga libastusin sedasi, et väänasin paar varvast verele.

Esimene valu möödas ja vigastatud koht mõnevõrra puhastatud, otsustasin teekonda siiski jätkata. Midagi mõnusat polnud, aga kuna teekond polnud pikk, siis hullu ka mitte. Igatahes jõudsin vana talukohani, ilma mingit unustatud rada märkamata (nüüd tean, et sedasi tulles ei saanudki rada ette jääda).

Talukoha juures läks natukene aega, enne kui õige objekti leidsin, null ei tahtnud hästi pidama jääda. Kui aga omapärane asi silma jäi, siis tuli ka leid kiirelt. Logiraamat oli niiske, jätsin oma logi veekindlale paberilehele.

Järgmisena võtsin suuna Muraka raba poole, et samanimeline aare üles otsida. Enne kui jõudsin veel üks-kaks potentsiaalset kunagise hoone asukohta leida, millest veel vanad kivivundamendid alles olid jäänud. Ja unustatud raja leidsin ka, aga sellest juba järgmise aarde logi juures...

Nädal tagasi sai auto pargitud ja peale mõningast kraavi kaldal kõndimist tuli otsus kuivemat aega oodata. No täna tundus, et on piisavalt kuiv ning tulin uuele katsele. Jess.. parim aeg üldse. Vesi kõik tahke ja lumi kannab kenasti. Võsa oli ka suht hõredakene ja aare avaldus esimesest vaadatud kohast.

Tänan peitmast.

See rada on ikka nii unustatud, et pole looduses isegi mitte tuvastatav. Tänase troopikakuumusega võib selle kohta läbi padriku külgemisel aga öelda, et tegemist on kannatuste rajaga.

Hetkel on see täielik rabaaare. Pidi kõvasti jalgealust valima, Dauno õnnestuski jalg märjaks saada. Ühtegi õunapuud me vaatlemisel ei leidnud, rada sinna enam küll ei vii, ka lubatud kaarti polnud karbis. Nüüd just, kui sai loetud ka aarde kirjeldust, osutus see kõik ajalooks.
Nii hea meel, et sai ära käidud ilma putukate ja lokkava looduseta.
Tänud aarde eest

Tegelikult oleme mitu korda kaalunud siia tulemist siis kui taas Virumaal kulgemas olime. Noh nüüd siis tulime. Arvan, et see oli parim, et just nüüd tulime, sest seda unustatud rada ei suutnud mina küll kuskil isegi puuduva klorofülliga näha. Ei usu, et hingematvas roheluses, pluss 25 kraadiga, 100% õhuniiskuses ja lendava fännklubi tingimistes meeldivam oleks olnud. Hoopis vastupidi. Nüüd jagus silma kaaslastele, kõrva nende juttude jaoks ja silmi eesastujate soojadele jägedele. Seega oli kõik nii imeilus kui vähegi olla saab.

Aarde sisu ja logiraamat märjad, vajab hooldust.

Tänaseks võtsime plaani selle ja Muraka raba aarde. Jätsime autod teiste juba parkivate juurde ning läksime jala üle silla. Kuna tee oli lahti lükatud, siis proovisime läheneda mööda seda nii kaua kui võimalik.

Mingi hetk keerasime teelt maha, sest justkui õiges suunas läks midagi raja sarnast. Mõnekümne meetri pärast ei olnud enam aru saada, kas ja kuhu rada viib ning pöörasime tagasi teele. Piia leidis aga raja otsast oma jalge ja lume alt suure sildi, mille välja kaevasime. Välja tuli ammune RMK silt (näha pildil, mis lisatud aarde kirjeldusele tekstiga "algus"), kus peal oli Muraka raba kaart ning infomatsioon. Kahjuks polnud kaardil matkaradasid eraldi välja toodud ning seega läksime ikkagi edasi mööda lahtilükatud teed.

Kui linnulennult oli jäänud 700 meetrit aardeni, keeras tee vales suunas ning meie sukeldusime raiesmik-mets-võssa. Selleks ületasime jäätunud kraavi, palvetades, et jää peaks. Pragises küll, aga kõik said üle. Võsas said esimesed korralikult sumbata. Lund, kände ja risu oli palju.

Need 700 meetrit möödusid ikka eriti aeglaselt, sest kui esimesed seisma jäid, olin juba valmis aarde otsinguteks, aga tegelikult oli ees järgmine ja palju võimsam kraav, kus jääkattest polnud kirpugi. Leidsime paar ülekukkunud puud ning asusime vett ületama. Eriti hea stiilinäide oli Peetri veeületus :)

Kõndisime ja kõndisime, nägime loomade jälgi ning kuulasime hüüdeid jäänud meetrite kohta.

Kohale jõudes läks leiuga juba kiiresti. Üks-kaks oli Kallol karp käes ning esimese otsa sai lugeda edukaks. Aitäh! Jätkub Muraka raba logis :)

Kui eelmise õhtu lõpetasime ja tänase hommiku alustasime teisel pool raba Varessaares, siis tänase päeva esimese aarde otsustasime leida just siin. Ega see lumi siin olukorda kergemaks ei teinud ning ka selle lume all olev vesi, mis paiguti meie olukorra raskemaks tegime. Üle lageda läbi paksu lume aarde poole liikudes nägime, et ka põder (või mitu) oli siin liikunud. Nii mitmeski kohas ja mitmes erinevas kujundis (kas ühes hunnikus või siis ilusti sirges reas) oli ta meile šokolaadikomme jätnud. Kuna olime aga äsja söönud, siis kõhud olid täis ja jätsime selle osa vahele.

Kuigi teekond ei olnud pikk, siis see tundus pikk. Ei ole ikka harjunud enam sellise lumega aardeid otsima. Kohale me jõudsime ja aardegi leidsime, aga jah, see tahaks küll kuivatust ja hooldust saada. Tänud aarde eest!

Meie seiklusrikka nädalavahetuse viimane rännak.

Ühest küljest on ju väljas imeilus talv. Kahjuks aga on plusskraadid nii jalgsi kui autoga liikumise hoopis raskemaks teinud. Alustuseks läks meil pisut aega, et kindlaks teha, kuhu raudsuksud parkida, et edasi kondimootoril kulgeda. Kui see pisiasi oli lahendatud seadsime end taas rajameister Reixi sappa ja nii oli käkitegu igasugu takistuste ületamine ja läbimine.

Metsa all ja raiesmikul olid just põdrad need, kes kõige värskemad jäljed maha olid jätnud. Silmast-silma ühegi kohalikuga ei õnnestunud kohtuda.

Ja juba olimegi aarde juures. Kahjuks olid nii aarde sisu kui ka logiraamat täiesti märjad. Nimede jäädvustamine osutus ka suht keeruliseks. Hoolduskott koos vajaliku sisuga olid ju kindlas kohas - kodus. Järgmised otsijad võiksid hoolduse enda peale võtta.

Aga meil kõik hästi ja rõõmsal meelel suund järgmise aarde poole.

Täname!

Peale esimese kraavi ületamist oli lust ja lillepidu. Ei sääski, ei parme, ei rinnuni heina :D Tagasitee üle langi oli küll võsakas.

Me täname!

Mõne raja puhul on täitsa arusaadav, et miks on see unustatud. Me otsisime kõige lühemat teed ja saime ca 700m peale. Need meetrid ei läinud üldse kergelt. Täpselt nagu kirjeldus ütleb, oligi ikka paras võsa. Samas oli kõige hullem ragistamine alguses ära ja edasi oli natuke kergem. Aardeni jõudes kaua karpi otsima ei pidanud ning saime nimed kirja panna. Aitäh!

Päeva teine tõsisem matk. Kaupo sõitis mööda teed aardega risti nii lähedale kui sai ning parkis auto keset teed. Mainisin veel küll, kas tõesti nii jätabki! Arvates, et kes see siin ikka sellel ajal sõidab, eksis ta rängalt. Kui minu teele mõni masin peaks pargitud olema, siis jätan maha ikka tavaliselt mõne noomiva kirja. Kaupol vedas ja leidsime tagasi jõudes eest lihtsalt kõrgest rohust läbi pressitud rattajäljed. Läbi võsa ja mööda raiellangi äärt kooserdasime aardeni. Hiljem selgus, et see siiski päeva üks lihtsamaid matku. Aeg-ajalt mustikaid noppides jõudsime aardele päris ligi. Jäi veel läbi viimase tiheda tihniku murda. Silmad kinni rapsides kadus aga suunataju ära ja ragistasin seal rohkem kui vaja oleks pidanud. Leid tuli lihtsalt aga karp oli seest märg. Logiraamat õnneks rahuldavas seisukorras. Karbist vesi välja, nimi kirja ning võis taas ühe unustatud aarde edetabelis ilutsevale aardele joone peale tõmmata.

Tänud.

Edit: Mälu vedas alt ja teinekord tasub rohkem märkmeid teha. Polnud see aare ühti kauem leidmata. Tunk oli siin juba ära käinudmõned kuud enne meid.

700 päeva leidmata aare geopeituse statistika alusel, TOPis 12. koht. Pärast Peressaares seiklemist ja huvitava kooli ajalooga tutvumist jõudsime siia. Parkisime aardest lääne ja jätsime auto teepeale, kes siia ikka sattuks. Hiljem tuli välja, et sõidetakse küll ning keegi oli läbi võsa mööda läinud. Nüüd kirjeldust vaadates saime aru, et läksime rajale täitsa valest kohast ning sealt ei olnudki mingit rada näha. Eks üks hea võsakas oli ta küll, aga meid ei morjendanud, oli ka raskemaid matki kavas. Tänaseks 6,3 km matkatud.

Täitsa unustatud jah, viimased geokülastused olid siin 2018. aasta suvel. Muraka raba aarde juurest siiani sai päris mõnus astumine, pärast auto poole tagasi liikudes enam nõnda lihtsalt ei pääsenud. Kui mingi rada oligi, siis sinna risti-rästi peale lõigatud võsapuude tõttu hoidsin suurema osa ajast pigem kuivenduskraavi pervele, kus liikumine vähem takistatud.

Kuupäev sattus sedasi, et tulingi ainult punkti pärast. Raja lõppu ei võinud keeluperioodil minna. Natuke kahju, et tõenäoliselt just see parem osa nägemata jäi. Oleks taibanud kirjeldust enne lugeda, valinuks siinkandi aarete külastamiseks ilmselt augustikuu. Eks seda jõuab muidugi teha veel, päris alati ei pea ju täppide värvimiseks välja minema :o) Aitäh kutsumast.

Nagu järgmisedki märgivad, oli aardekarp seest märg. Kusjuures mai algul ka logiraamat, vaevu kannatas pastakat. Suve elab üle, aga enne uut lund vajaks ilmselt värsket konteinerit.

Leidsin kaardilt raja, mis kohapeal selgus, oli rööpas ja rohtukasvanud. Jalutasin ühe rööpa sees, hein oli üle pea ja väga kaugele ei näinud, seega pidin koguaeg endaga kõva häälega rääkima, et ma mõnd looma juhuslikult ei ehmataks või veel hullem, vastupidi. Tagasi läksin sama rada, polnudki vahepeal ära unustanud. Tänud rajale kutsumast.

3838.

Rattatuuri 3. päev algas meil Matsu talus. Hommikusöögiks sõin Coldrexi pulbrit ja lonksasin vett peale. Üllatavalt hea oli olla. Üle pika aja olin maganud kauem kui 3 tundi. Ratta selga istudes ei olnud isegi tagumik valus. Asfaltilt kruusale jõudes selgus, et sealne tee on läinud hullemaks kui seda oli jaanipäeva aegu mil eelnoppimist praeguse tuuri jaoks tegin. Metsaveomasinad olid mõned korra läbi vuranud ja tekitanud natukene mudasust meie meelehärmiks. Ratastega sõitsime ikka unustatud raja algusesse kohale. Kuna see koht paistis nii võsane, siis käisime uurimas, et äkki mujalt on parem. Ei olnud. Valitud teeraja võssist leidsime üles sügavad rööpad ja mööda neid pressisime nulli suunas. Üle lageraie ala paistis aga ilus mastipuumets. Kiire nõupidamise järel panime otsejoones mändide poole. Tegelikult muidugi nii ilus kui oli kaugelt paistnud see ei olnud aga parem kui võssa kasvanud Harvesteri rööbas. Segavaid mustikaid jäi ka tee peale. Korra veel üle ühe lageraie ja olimegi aarde kuusikus. Nimi kirja ja sama protsess uuesti tagasi. Täpselt ennem rattaid leidsime ka ühe rästiku. Päeva alustuseks olime hommikuse jalutuskäiguga võsadoosi küll kätte saanud. Mõnel muul aastaajal oleks aardeni minek vist vähem nauditavam olnud ja siis vaadanuks rada ehk ka täies pikkuses üle. Aitäh aarde eest!

<_eelmine |1.päev| |2.päev| järgmine_>

Selle aarde puhul tuleb kohe silmade eest ilus kuusemets ja hullult songerdatud maa. Oli alles koht! Sai ka see läbi käidud ja nimed kirja pandud. Aitäh peitjatele.

Teest aardeni oli ikka utoopiline songermaa, õnneks oli metsatraktori jälgede põhjas olev ollus kõvaks külmunud ja täitsa mugavalt kõnnitav. Aarde lähedal muutus mets üllataval ilusaks erinevalt eelnenud võsast. Lahe kontrast. Aitäh peitjale.

Jõudsime Muraka raba matkaraja esimesse parklasse, kus olid matkajad ametis seljakottide pakkimisega. Mööda matkarada kulgesime Muraka raba aardeni. Edasi räätsadel, päike soojendamas selga, matkasime üle raba Unustatud rajale. Ühte rajale viitavat tähist nägime ka, kraavide ristumises. Läbisime tiheda kuusiku ja leidsime aarde. Tagasi teise parklani astusime jällegi mööda matkarada. Tänud Raivole.

Geopäeva teine aare. Tulime otse üle raba. Kogu teekonna vältel püüdsin räätsadega sõbruneda, kusjuures õnnestunult. Vähemalt nemad hakkasid mulle küll meeldima... vastupidises ei ole ma veel nii kindel (aga vähemasti lootusrikas). Ilma räätsateta oleks see raba ületus mul küll vaevaliseks kujunenud... Nii, et veelkord suur tänu, Krista! Sinu taiplik meel päästis minu päeva! Tänud peitjatele, kes vaevusid sellist kohta tutvustama!

Tulime siia otse üle raba, Muraka raba aarde juurest ja jõudsime täpselt õigesse nurka, Unustatud rajale. Tagasi tulime ka mööda matkarada, metsamasinate radu ei kasutanud, mõnus astumine oli. Tänud peitjale!

Eelmise aasta rööpad olid rohtu kasvanud aga õnneks võsavabad, nii et neid pidi jõudis päris kärmelt kohale. Kui harvester oli kõrvale keeranud, siis tuli lihtsalt rööpaid vahetada. Lõpus oli üks imeline agregaat aastate tagant. Tänud peitjale.

Leitud! Tänud peitjale :)

Leitud. Aitäh!

Kui töönädala keskel on tööst nii suur kopp ees, siis tuleb ennast mutta maandama tulla. See aare oli täpselt selline, et kui ma siia oleks üksi sattunud, siis poleks hakanud aardeni ukerdama ja oleks maastiku raskusastme liiga jubedaks pidanud. Aga teised hakkasid tavapärasel sammul minema ja eks ma siis läksin ka ja nii ta saigi ära leitud.

Jätsime auto infotahvli juurde ja vaatasime ringi. Unustatud? Ümberringi oli raiesmik, sees kuni meetrisügavused rööpad, mille harjal kõndides saime peaaegu aarde juurde. Väga huvitav koht. Aitäh!

Aasta tagasi võis siin tõesti kiirtee olla ja unustatud, kuid nüüd õudus kuubis. Metsamasinad olid maapinna lausa maa tuumani üles pööranud, roopad olid nii sügavad, et kui mina sinna sisse oleks kukkunud, omiljõul ma sealt välja küll poleks saanud. Õnneks maapind kandis. Unustatud polnud siin küll midagi, täiega lahe ekstreemsus oli sinnaminek. Aardel lahe koht otsitud, tänud siia kutsumast, mulle väga meeldis!

Leitud

See rada tundus tõesti olema unustatud, kuid ta oli olemas ja me leidsime ta üles. Mõnel segasel hetkel tekkis mul küll küsimusi suuna osas kuid kõik oli õige. Aare oli kenasti korras ja tagasitee autoni oli nagu kiirteel :D. Tänud peitjale!