Kurg ja konn

Oleme selle aarde otsimist pikka aega peljanud, kuid täna oli kindel otsus siia tulla ja see leida. Ilm oli mõnus, parklas omajagu autosid ning muidugi oli järveäärses majakeses ka omajagu rahvast. Me ei lasknud neist end segada ning võtsime suuna ümberjärvelisele rajale. Nautisime ilma ja matkarada ning leidsime ja korjasime ka omajagu seeni. Ühel hetkel oli siis vaja rajalt lahkuda ning oli hirm, et raba võib olla märg, kuid tegelikult oli üllatavalt kuiv ja matkajalatsiga sai kenasti hakkama. Aarde enda osas saan aru, et just kurg on see, kes aeg-ajalt mängib peitust. Mõnele ta end näitab, mõnele mitte. Meile siis samuti mitte, küll aga konn ootas meid kenasti, nagu lubatud. Ajasime konnaga jutud selgeks ning nii see aarde asukoht meil paika saigi. Täname mõnusa mõistatuse ja matka eest!

Aitäh aarde eest!

Kuna harakate, vareste ja muude karvaste ning suleliste loendamisel tekkis väike haak siis võtsime vahelduseks ka kure ja konna. Raba oli veidi niiske ja lumine aga see kurgedele ja konnadele just meeldib. Tänud!

Mutionu peolt tegime põike vasakule, et kurge ja konna külastada. Juhtus kuidagi nii, et aarde leidsime kohe üles, kuid konna ja kurega nii hästi ei läinud..

Tänan peitmast.

Mutionu peolt tegime korraks põike raba peale, et kure ja konnaga üks vestlus pidada. Täitsa mõnus aastaaeg praegu seal kondamiseks. Raba pealiskiht hakkab juba natuke tahkeks tõmbama ja paksu lund ka veel pole. Kristjan silkas pikkade sammudega kõige ees ja meie hüplesime talle jõudumööda järgi, korralik märgade jälgedega elevantsirada taga. Koht on ilus, aare korras, mida veel tahta. Aitäh!

Kurg ja konn...Mhmm.. Pigem siis Konn ja Kurg ikka. Konna külastasime, kurge nägime ka ja logiraamatusse panime nimed kirja.
Väga lahe aare.
Tänud

Veidi sombusel laupäeval tulime kurge ja konna külastama. Ilmaennustuse järgi oli vihmasaju alguseni paar tundi aega, tundus paras aeg rabas lonkimiseks. Tegelikult peteti, kerget vihma tibas juba parklasse saabumisel ja enne jalutuskäigu saime tihedama sahmaka osaliseks. Sellegipoolest oli tore koht täna uitamiseks. Konn krooksatas end nähtavaks kohe, kure asukoht sai ka peagi tuvastatud, edasine oli korraks mõttepaus, aga kirjelduse ja vihje lugemine aitas kenasti aardeni. Jõhvikaid oli siin vähevõitu, aga väikese vitamiinikoguse jagu neid manustamiseks jätkus.

Tore koht. Aitäh.

Konna leidsin kohe aga kurge otsides leidsin hoopis aarde enda. Tänan peitjat toreda rabaelamuse eest!

Suht ikaldus oli siin paksu lumega. Õiges kohas oli konna nina välja sulatanud, kaevates paljandus ka kogu kahepaikne oma ilus. Siis aga kure otsimine oli põhimõtteliselt võimatu, lõpuks tuuseldasime nii kaua ringi, et kurg jäi leidmata, küll aga komistasime aarde enda otsa. Nojah, saab ka nii. Selle aarde osas võiks öelda, et vaid konn, mitte kurg ja konn. Meie kogemuses.

Aga jälle selline siiras ja tore teostus, viispluss!

Siin võib öelda, et komistasin konna otsa. Meie andmetel ta eest ära ei olnud võimeline hüppama, oli teine üleni jääs. Helistasime peitjale, sest tekkis nõutus ja saime abi. Tänud laheda idee eest, tänase ilmaga lihtne matk, ilusa koha oled leidnud!

Pärast grillimist ja matka järve ümber leidsime aarde. Aitäh.

Keset Mutionu praazdnikut jäi seegi vahva aare tee peale. Raba ma peale eelmist päeva enam näha ei tahtnud, kuid ei jäänud muud üle. Silver silkas ees nagu jänes ja me loivasime järele. Nägime kõik tegelased ära, kuid ei osanud midagi peale hakata. Kui ise nendega põhjalikumalt tutvust tegin, siis oli selge, mis edasi saab. Silveri teravad silmad ja taip viisid ka vormistamiseni. Vahva, aitäh!

See aare oli plaanis pärast metsaonni jõudmist ja telgi püsti panemist. Tegelikkuses jõudsime parklasse liiga hilja õhtul, nii et polnud soovi enam matkama minna. Kuigi polnud infot, kas onnis magada saab, siis lootsime seda ning jätsime telgi autosse. Õigesti tegime, 8 inimese jaoks oli plate olemas. Kuigi õhukesest madratsist tundus väheseks jääma, siis muid valikuid ka ei olnud. Õhtul natukene pehmendavat jooki sisse ning täitsa hea uni tuli. Kui eelmine kord Virumaal telkisime ja magasin sama madratsiga maapinnal, siis hommikul oli tunne, nagu veoauto rataste alt oleks läbi käinud, keha oli kange. Täna aga kõik korras. Ilm aga oli selline, et kiirustamiseks polnud põhjust ning pikutasime, kuni vähegi normaalsemaks hakkas minema. Hommikuseks virgutusvõimlemiseks sai need kaks aaret leitud. Antud aardega pisut nõutust oli, aga kui mõistusega võtta, siis sai tehtud.

Olles juba mutionu peole tulnud, tulime loomulikult vaatama mis pulli need kurg ja konn siin korraldavad. Võrreldes nädalavahetuse teiste retkedega oli see siin üsna leebeke. Ometigi just selle aarde võis ka leida unustatud aarete top40 edetabelist. Etteruttavalt võib öelda, et see polnud sellel nädalavahetusel leitud aaretest ainuke mis seal tabelis ilutses. Juba lähenedes tekkis igasuguseid mõtteid ja tiim valgus nulli ümber laiali. Igatahes vahet polnud mis positsioonil keegi oli, leidsime stardiks vajaliku kiirelt, siis aga hakkas kerge venimine pihta. Samm sammult avastasime uusi nüansse, teineteise märkamatuid detaile märgates. Mõnel jooksid meist juba ulmelised mõtted peast läbi, õnneks mõtteline sõlmega nöörijupp päästis päeva ja tõmbasime sellele kaua leidmata aardele joone peale.

Tänud.

Pärast Saarat mahtus tänasesse veel üks tibake pikem rabaretk. Tulin läänest, teadmisega, et idapoolse Entel-Tentel vinüüli viimast lastelaulu meenutan mõni järgmine kord. Raba peal kaikusid hõiked ja kilked, mille autoreid ma ei näinudki - küllap nad kuuma päeva järel Tudu järves jahutust otsivad mugud olid. Meil käis konna ja kurega oma peitusemäng. Konn küll aimas, kus kurg varitseda võib, kuid avaldas mulle vaid pool saladust. Ilmselt kartis, et kui kure üles leian, siis reedan talle kõhutäie asukoha. Edasi jahmerdasin mõnda aega niisama tühja, kuni lõpuks taipasin vihje ära unustada ning loo sisu loogikast lähtuda. Siis läks kohe palju paremini. Kuigi kurvameelsest tühja kõhuga kurest oli natuke kahju, siis meie mängu huvides hoidsin noka kinni ega rääkinud talle konnast midagi. Mõnus aare kenas kohas, aitäh juhatamast!

Leitud! Saime ikka tatsata seal edasi ja tagasi :D

Leidsin konna ja leidsin kure, aga aarde konteiner jäi seekord kahjuks peitu. Sellegipoolest oli tore rabamatk, tulen kindlasti uuesti mõni teine täna

3839.

Unustatud raja parklast Kure ja konna väljavalitud parklasse oli umbes 22km. Selle lõigu jaoks tegime kaks pausi. Esmalt nosisime kruusatee lõpus präänikuid, et ees ootava päeva jaoks energiat ammutada ja siis Tudus, et käia päeva ainsas teekonnale jäävas poes varusid täiendamas. Rattad jätsime pikemaks ajaks maha Tudu metsaonni parklasse.

Parklas seisis juba ka üks auto, kelle omanikud nautisid Tudu järve äärset idülli. Noorim liige oli käinud ka ujumas, kes tunnistas, et vesi on väga külm. Me klõpsisime mõned pildid järve pealt nähtavast lahedast värvidemängust ja läksime rajale.

Olles jõudmas kohani kust peaks jalgrajalt astuma risti raba suunas läks meie möla iseenesest mõistetavalt rabas navigeerimise peale. Üks hetk päris Joonas mult: "Kas sa vaatad aerofotot praegu?" Mu vastus "Ei ma vaatan oma õlut" pakkus talle sellist naudingut, et sain kohustuse selle oma logisse kirja panna kui tahan kunagi temaga veel mõnele tuurile minna. Viimane lõik on siis pühendusega sulle, Joonas. Ülesanne on nüüd täidetud ja võib hakata uut ühist tuuri planeerima.

Ennem rappa minekut läks Joonas jälle paljajalu. Ma jätkuvalt ei soovinud testida kas mu jalatallad teeksid valu või kõdi ja läksin tossuga. Ortofotot vaadates läksime lühimat teedpidi laugastest mööda ja jõudsime konnani. Kuna tegemist on vaimari aardega, siis juba eos hakkasime asju üle mõtlema. Tänu Joonase eriti haige zoomifunktsiooniga kaamerale nägime täissuuruses ära isegi kure silmad. Kuna meil ühtegi head ideed ei tulnud, siis hakkasime üsna sihitult ringi tuiama. Ma ei tea kas tund tuli täis aga siidrist kulus küll üle poole pudeli. Taaskord jõudnuna konnani pidime abivihjet küsima. Tuli välja, et sel korral olime hoopis ise lollid olnud ja mõistatus oli täpselt nii nagu võinuks arvata ja ei oleks pidanud eeldama konksusid ja kavalusi. Panime nimed kirja ja jätkasime rabamatka Tudu luidete poole. Aitäh!

<_eelmine |1.päev| |2.päev| |3.päev| järgmine_>

Kurg oli endale pesa teinud, ei tea kas haudus ka? Aitasin ta tagasi oma kohale. Murakad on valmis!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Mõnus jalutuskäik rabas. Kui tavaliselt paneb kurg konna pintslisse, siis siin on vastupidi läinud. Konn on vist kure nahka pannud.

Kurge kahjuks ei olnud.

Mõnus rabamatk. Konna leidsime, aga kahjuks kurge enam ei olnud. Sai seal tuuseldatud parajalt, lõpuks saime aarde kätte.

Otsimisega läks küll aega,aga lõpuks ikka leidsime. Konna nägime,aga kurg oli kahjuks jalga lasknud.

Täna, 3 + aastat hiljem logides, lugesin esiti kaaslaste logisid ja ega ei oskagi midagi enamat lisada kui et üks väga mõnus ja nauditav matk oli. Kahju, et aastate edenedes sellised järjest defitsiitsemaks muutuvad.

Suured tänud, meile väga meeldis!

Sõidan mina rahulikult oma väikese geotuuri käigus mööda maanteed Rakverest Avinurme poole kui Käibikuivati juures märkan silmanurgast askeldamist ja tuttavaid autosid. Tegin ehmatuseks ühe törtsugi, kuid pidurit kohe ei vajutanud. Samas, miks ka mitte? Kuigi ega see hästi ilmselt ei lõppe!? Seega keerasin veidi aja pärast siisiki ringi ja läksin uurima, mida Piia-Peeter ja Marje-Paavo seal teevad. Ja juhtus see, mida kartsin. Ei aidanud minu puiklemine, et mul teised plaanid ja nii mind Tudu metsade vahele tiritigi. :) Lubati rabas elutsevat kurge ja konna näidata. No ühe neist nägime vähemalt ära. Ja seekord ei olnud mitte kurg konna nahka pannud. Aitäh, mõnus jalutamine ja nauditav seltskond!

Kulgesime kahe massinaga Kantpeast Tudu rabajärve äärde. Käskisin Marjel tee peal ka Käbikuivati üles otsida. Äkki vajab hoolt või midagi. Ei vajanud miskit, aga sain Piiale munade värvimiseks sinililli viia ja sellega hinge pugeda. Aarde manu olles möödus tuututades valge Mazda. Marje arvas kohe, et Reigo. Ja nii olnudki, keeras ringi ja peatus pahaaimamatult kuivati parklas. Selgus, et tema peab/tahab täna veel teisele poole Tartut jõuda. Juhtus aga nii, et neli ühe ja üks nelja vastu - rääkisime ta hoopis kurekaela kaema tulema :-D

Viimastel kilomeetritel tuli vastu noori täis BMW, mis viisakalt tee äärde tõmbas. Suur oli nende imestus kui ühe auto mööda laskmise asemel tuli omajagu oodata, et veel kaks möödu mahuks. Parklas pani kes kummiku, kes emotsioonisaapa jalga ja nii võis tee alata. Mõnus, mahe ja muhe matk mööda taas lumist raba. Kokku 4.4 km. Pärast saime onni juures lõkkesooja ning pistsime näkse põske.

Aardeleid ise polnud just kergeimate killast. Pool juttu vastas tõele nagu lubatud, aga pikema kaelaga poolt ei leidnudki lõpuks. Õnneks silmas Piia ühel hetkel vähemalt aaret. Mul jäi kure puudus kummitama, küllap ta ikkagi kuskil on. Aitäh toreda loo, aarde, matkapinnase ja seltskonna eest! Üks tops veel ja siis geojuttu ajama.

Nagu ikka keerab elu sulle ebameeldivad uudised just enne pikki pühasid kaela. Ikka nii, et emotsioon praeb ja ise miskit teha ei saa. Noh tegelikult saab - võib põdeda, võib juua ennast täis ja korraks unustada ja siis juba valdab meeli abstinents, millega pead tegelema. Aga võib ka võtta vastu sõprade kutse, toetuda hooliva ja kalli kaaslase abile ja põrutada teise Eesti otsa. Sõita nii, et satud justkui ühest maailmast teise. Tallinnast, kus valdavalt olid pruunihallivalged toonid. Need muutusid teepeal säravaks talveks, kus meeles siiamaani autoaknast möödalendavad pildid talvisest kaasikust päikesepaiste taustal. Ja siis lõpus ootab sind värviküllane raba! Nagu imeväel liitub kuskil juhuslikult veel Reigo, kelle plaanid lööb järsku sassi võimetus äraöelda ahvatlevast rabamatkast. Koht tuttav varasemast külastusest ja osadest loetud logidest. Seekord on aga pilvisus asendunud kirka päikesepaistega, metsaonni juures suitsev ja põlev lõke ees ootamas ja siis vaid mina, sõbrad ja raba. Liikumine on väga omapärane, sest ümbritsev ilu kisub irduma nii seltskonnast, ohtudest ja kohati ka üldse eesmärgist, miks siia tuldud sai. Kõnnid nagu unenäos, ühel hetkel hakkab jalg pehmesse rabasse vajuma, peas käib mõte, et oot, miks ta nüüd nii teeb? Ja siis mõistad, et see on reaalsus, see oled sina ise, kes ohtlikult rabasse vajub ja võta midagi ette. Viimasel hetkel saad siis jala, õnneks koos kummikuga sellest salakavalast pehmusest välja tõmmatud. Astun kaaslaste jalajälgedes ja mõistan, et ilma petlikult ohtusid varjava lumeta poleks küll julgenud räätsadeta siia ja veel nii julgelt otse kõndima tulla. Midagi aga ei juhtu, noh tegelikult juhtub küll, sest ümbrus muutub tänu avatud laugastele jumalikult kauniks. Niimoodi, et muudkui imetled ja pildistad ja taaskord on ununenud eesmärk, miks ma üldse siis rabasse tulin. Nojah, ma veidi ikka osalesin ümbruse uurimisel, aga aarde esmasel märkamisel ma ei osalenud. Suured tänud! Hing sai palju ravi ja kõik meeled sooja pai. Seda nii ümritseva ilu kui matkakaaslaste käest.

Konn peesitas lumes ja tervitas rõõmsalt, hakkasin juba arvama, et kurg on lõunamaale lennates aardetopsiku ühes võtnud, siiski see nii ei olnud. Mõnus matk, tänud.