Maisilabürint

Hei Geopeitur! Kui sulle meeldis Tore Talu Sarapiku, meil siis Maisilabürindi sündmus, siis on võimalus anda hääl imetoredale ettevõttele ja perele. Punkt 7, viimane rida. Mina hääletasin. Sellel aastal on põllul Kass Nurr peidus!

Ohsa poiss, kus nüüd alles esitas väljakutse!

Talvine sündmus võiks selline välja näha (pilt FB/Zakopane)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Labürindist saanud põld maad nüüd katab Eesti muld. Loomasöödaks läks me mais kõhu täis sai iga veis. Aasta pärast uus on pilt käia tuleb mõni kilt. Nüüd mu retsepti lugege ja kohe vahvleid küpsetage, siis vahvat päeva meenutage, aare palun arhiveerige! *4 muna *1 klaas (200ml) suhkurt *2 klaasi jahu *1 klaas piima *200 gr margariini

Vaadates terve nädal neid ägedaid pilte ja lahedaid logisid, sain aru, et kõigil põllul olijatel oli lõbus. Vaatasin ka enda nime kogiraamatus ja hakkaski kriipima. Mina ju tegin sobi ja tegelikult põllul ei käinud. Paar korda küll silkasin sinna aga ei leidnud ma midagi ega näinud eriti kedagi. Jubetud pikad read olid. Otsustasin, et mäng peab olema aus ja tulin täna tagasi.

Kui eelmine laupäev leekisin ringi suveriietes, hõlmad valla, siis täna oli karvajope, karvasaapad, tutimüts, kindad. Asusin kammima, rahvast oli murdu, naerdi, joosti, terve põld helendas ja sähvis, taevas oli kohati täisti valge. Droon kihutas taevas, see oli punane. Võtsin eesmärgi, et käin kõik read korralikult läbi. Vaevaliselt tulid punktid. Ometi olin olnud laupäev kaval ja välja peilinud vahepunktide asukohad, kuid Perenaine va sunnik, oli kõik ümber peitnud.

Mingist FTF ajast ei maksnud mul unistadagi, pea tund läks. Ma võiks ajada kõik selle paksude vammuste süüks aga tegelikult toimus Labürindi ÖÖ! Ma käisin kottpimedas, taskulambiga. Üks asi on päeval jalutada, teine asi on pimedas mütata, kõik sahmivad, lambid peegeldavad, keegi ei tea kust tuli ja kuhu peaks minema. Poisikesed ehmatavad sind pimedas, mõned täiskasvanudki kaovad ära, siis hõigutakse. Hästi lõbus oli, hoopis teistmoodi kui päeval, soovitan! Leidsin kõik, novot milline logi nüüd tuli.

Tore üritus, aitäh!

Olen märkinud, et plaanin osaleda, aga seda, et käisin ja megalahe labürint oli, ei ole kuhugi märkinud. Küllap oli see veel see aeg, kui logid pilla palla olid. Aitäh labürindi eest siiski ja toidu eest ka! (Rääkimata sellest naljakast rattast.)

Osalesime ja jäime väga rahule!

Täname korraldajat ja pererahvast!

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

Labürindis ekslemine tundus nagu kindla peale hiiglama hea plaan. Pääse lunastatud, kogusime kokku muheda kamba ja asusime seiklema. Taktika õnnestus päris osavalt valida, nii olimegi üsna pea kõik kontrollpunktid üles leidnud ja labürindist pääsenud. Jätkuks otsisime teisest labürindist loomi, lahendasime nuputamisülesandeid ja uudistasime peoperenaise vahvlikuhja. Kui see kõik tehtud, otsustasime tiimitööd teiste aarete juures jätkata. Aitäh korraldamast-kutsumast!

Ausalt öeldes polnud plaani Eesti viimaste aastate rahvarohkeimal sündmusel osaledagi. Aga nagu plaanin osaleda logis teada andsin, teeb elu korrektuure. Vahel õnneks positiivseid. Nii me siis olimegi endalegi meeldivalt ootamatult neljapäevasel idatuuril. Neljapäeval ööbisime Võsu telkimisalal, reedel Mummassaare puhkealal ja pärast sündmust suundusime Hundissaare telkimisalale.

Mis ma siis plaanin osaleda logide järgi eest leida lootsin - eks ikka üle saja geopeituri, rahvarohkeima eestlaste osalusega sündmuse alates vähemalt 2011. aasta Geojaanist. Kella 16 paiku mööda aardeid kohale jõudes nägime ehk vaid paarikümmet. Säh sulle 122 osalejat, ei näinud, no ei näinud kahjuks.

Labürindi uksest astusime sisse koos Janariga. Andis ikka trampida ja värvilisi pliiatseid otsida. Algul ei saanud kuidagi minema. Õnneks olid korralikud "geo"rajad ees. Pärast sihitud jalutamist leidsime lõpuks siiski kõik vajaliku. Nüüd jäi pärast väljapääsu leidmist üle veel põõsaläbürindis loomi-linde taga ajada. See võttis märksa vähem aega ja juba võisime suunduda putkasse oma maiust lunastama. Kui sellegagi ühel pool, võisime ometigi geoseltskonda suunduda, lõpuks ometi. No ja seal me siis viimaseid riismeid sellest 122 kohalkäinust kohtasimegi. Meie kolmikule jagus ka viimane vahvel, mille Janariga ära jagasime, sest Marje keeldus seda suu sisse võtmast :P Vahvel mekkis hää, kujutan ette, kuidas lapsed seda kolme suupoolega mugisid ning lisa nõutamas käisid. Vaene Anneke, kes neid oma DJ-puldi taga aina vorpida sai.

Olime viimaste saabujate ja - nagu ikka - ka lahkujate seas. Lõpukingituseks saime hulga suuri kilekotte. Minusugusel prügikollil kuluvad need ikka sihipäraselt ära. Annele tuhat tänu hea idee, viimase viisaasta suurima kohalike mängijate arvuga sündmuse ja vahvli eest! Pagaritele tänud metsseavorstide eest! Ja nüüd lähme otsime RMK Hundissaare telkla üles, et suursündmust selge tähistaeva all tähistada. Hõissa-triahh!

99

Kolisin aardelogisid GC-st GP lehele üle ja avastasin, et see tore sündmus on logimata jäänud. Igatahes oli suurepärane sündmus ülimõnusa ilmaga. Käisin ka eelmisel aastal siin labürindis ja sellest oli vist kasu, sest punktid said kiirelt leitud. Sündmuse lemmikosa oli aga muidugi vahvlid! Aitäh!

Rohkem kui kuu aega hiljem peaaegu lumest seda logi kirjutades läheb süda taaskord soojaks: oli alles ilm, kõrge mais, vahvad geokaaslased, maitsvad vahvlid ja üdini armas organisaator Anne! Suur-suur aitäh! Järgmiste lahedate kohtumisteni!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Tore üritus oli, mitmeti erandlik mu meelest pealekauba (nt sündmust väisanud peiturseltskondade suure arvukuse, esmakordselt sündmusaardel osalevate mängijate protsendi ja oumaigaadmisilma pärast :D; lisaks veel see, et kokku ei tuldud nagu tavaliselt sündmuse alguseks olemiseks selle lõpuni, vaid käidi ürituselt läbi ühtlase pideva ringlusvoona). Hästi korraldatud, Anne! ;). Ja me ise polnud samuti siin täna mingid erandid: saabusime umbes tund peale algust ning lahkusime juba ca poolteist tundi hiljem. Põllus käisime oma tiirud muidugi ka ära, koos Priidu, Etheli ja Annabeliga; võtsime endid ahelikku, igaüks oma noodijoonele ja muudkui noppisime nii punkte. Ja vahepeal kohtusime ikka teiste mängijatega ka, nt natuke enne nende lõpetamist õnnestus taimede vahelt tabada Maris ja Mariann, samuti olid meiega samal ajal vahepunkte otsimas Kaido ja Diana koos lastega ning Marx-Mari kuid ülejäänud vastutulnutele ma nime-nägu taha ei saanudki, küllap siis olid meie uued mängijad… :).

Kui kõik vajalik rohelisest leitud ja üle vaadatud, suundusime platsile lobisema ja vahvleid krõbistama, no küll need viimased olid ikka head. Aitäh kokale-perenaisele, 200 vahvlit meile tervituseks valmis vehkida on ikka omaette kunsttükk :). Oli väga tore, aitäh veelkord Annele ja ootame sinu järgmisi põnevaid sündmusi. Ja siis kindlasti palun samasuguse ilmaga, see tänane oli ikka superlux mõnus, etem kui enamuses kogu suvel… :D.

Just sellel kuupäeval oli Pärnus motohooaja lõpetamine, aga vahvast ürtusest ei raatsinud ka kuidagi ilma jääda. Nii ma siis painutasin oma teekonda Tartust Pärnusse nii, et ka maisilabürint tee peale jäi. Ülesanne sai edukalt täidetud ja logi kirja, lausa esimesena. Enne äraminekut avastasin ühe isevärki logu jalgratta. Tegin sellega tiiru ja sain veel piletiraha ka tagasi. Väga äge koht. Suured tänud peitjale korraldamast ja kallistused ka!

Väga lahe üritus oli!

Mis nii viga, kui idee mida oled ise plaaninud, teeb keegi teine perfektselt teoks. Maisipõld on ju paras katsumis, kujutaks põldu kordi suuremana ette, paneks taeva pilviseks ja ilma tuuliseks. GEPsu unustaks maha ja siis eksiks sinna põllule ära. Tuul krõbistaks maisitaimi ja pilk näeb vaid silmeees igalpool samu ülepea ulatuvaid taimevarsi. Kuskil siinsamas ähvardab justkui oht ja kuna pole aimugi kuhupoole suunduda, siis hirm aina kasvab ja kasvab, nii et ühel hetkel hakkadki paanikas kuhugi poole jooksma. Jah võimsa müstilise jõuga on tegelikult maisipõld. Laupäeval oli siin natuke lihtsam ja ilusam. Alailma kohtusime seal metsas toredate kaasmängijatega, kohati oli lausa raske ennast sundida labürindi läbimisele keskenduma. Liskas värvidele paberil korjasin põllult kaasa ka mõned suuremad tõlvikud, neid keedetuna ja ohtra võiga üleujutatuna on isegi sümboolne logimise kõrvale süüa. Rasv tilgub riietele ja kandub näppudelt arvutiklahvidele, nii et need juba kaunilt lägivad, nagu mahatilkunud õli märjal asfaldil. Tore oli näha energiast plahvatavat annet, mul tekkis mõte kas Sa vähemalt magada rahulikult suudad või tormad ja keksid ka siis rahutult ringi? Õnn oli kohata taas paljusid tuttavaid ja näha uusi inimesi, loodetavalt kinnistuvad Teie isikud edaspidistel üritustel meeltesse nagu praegused "vanad tuttavad", kahju et ei kohanud neid kes olid lahkunud, või siis saabusid peale meie lahkumist. Suured tänud Teile kõigile ilusa ürituse eest.

Osalesime oma esimesel sündmusaardel, jäime sellega väga rahule! Tänud vahvlite ja tee eest, uudistamist jagunuks veelgi kauemaks, aga kodused toimetused ootasid oma. Aitäh!

Maisipõllulabürindis polnud ma enne kunagi käinud, nii tundus selline ettevõtmine kohe põnev. Peaaegu alguseks jõudsime erinevatest suundadest kohale ja peale vastuvõtukallisid anti kohe kaart näppu ning suunati maisipõllule ja nagu imeväel oli tekkinud ühine meeskond. Nii me viiekesi noodiridadele hargnesime, samal ajal maisitõlvikuid järades ja ühe jalutuskorraga olid kõik kontrollpunktid leitud. Loomade otsimine madalamas labürindis osutus isegi raskemaks, aga kätte me need saime ja kommi ka. No ja siis juba boonuseks peitja küpsetatud magus vahvel ja mõnus piparmünditee.. ja oligi aeg uutele jahimaadele suunduda. Väga tore ja soe üritus oli, Tänud suured kutsumast!

Kui sündmusaare avaldati poleks osanud arvata, et kätte on jõudnud aeg esimeseks geosündmusel osalemiseks. Väga hea meel, et läks nii, et nüüd on põhjust sündmusele rõõmus nägu lisada. Suur aitäh kutsumast.
Päev kujunes väga toredaks. Hommikul vara ma ülesse ei saanud. Und ikka jätkus ning Maisipõllu juurde sai jõutud kella 12-ks. Enne sain veel ühe aardeotsimise peatuse teha.

Kohapeal koos kaaslastega oli lausa lust labürindid läbida ja vajalikud postid ja kujud leida.

Hästi suured tänud! Väga tore üritus.

Ees ootasid järgmised toredad aardeleiud...

Päev algas juba kella 9,00se väljasõiduga,et ikka läbi aarete sündmusele jõuda.Enam vähem 12,00ks olime kohale laekunud ja suundusime kohe labürinti noodiridade vahele. Tiimitöö tulemusena saime punktid kiirelt kätte,sekka sai ka maisi nositud :) Põõsalabürindis peidus olnud loomad saime samuti kiirelt tuvastatud,tulemuste vastu saime talu perenaiselt preemiaks maiustusi.
Veel mekkisime Anne valmistatud vahvleid ja teed ning oligi aeg geotuuriga edasi minna.

Aitäh toreda ja meeleoluka sündmuse eest ,väga lahe koht valitud.

Minu esimene sündmusaare. Kui kodule nii lähedal keegi korraldab, siis muidugi patt mitte osaleda. Aitäh! Järgmisel korral võtan vähem lapsi kaasa, äkki õnnestub rohkemate inimestega vestelda :)

Maisilabürindis ringikondamine oli veel palju ägedam, kui ma seda enne ette kujutasin. Ülesanne lahenes ka üsna kerge vaevaga.

Kuna Nuffi oli erakordselt ilusa ilma tellinud, siis loomulikult oli sel päeval tegemisi teisigi. Nii jõudsime paigale päeva viimases tunnis. Õnneks ei olnud põldu lukku pandud, niiet saime rahulikult jalutada, maisi nosida ning punkte otsida. See oli tegelikult kergem, kui arvasime. Tee peal ikka muretsesime, et ei tea, mis meist küll saab, pole meil ju kompassi üheski ning ei tea, kas me põllult üldse enne pimedat välja saamegi :) Tegelikult oli see ülesanne nigu kukepea.

Aga ega see ei jäänud viimaseks katsumuseks. Muidugi pani Nuffi ka meie Eestialased teadmised proovile. Ka see voor sai eeskujulikult läbitud ning saime oma (ühe viimasest kolmest) vahvli kätte! Peale selle ka sooja teed ning pagarite küpsetatud vorsti. Täisvärk ikka! Meie täname korraldustiimi ning taluperet!

Mina jõudsin mega üritusele alles viimaste seas. Valisin enne ürituse boonuse ehk käisin ütlesin peo perenaisele tere ja siis tormasin üksi maisipõllu poole. Õnneks oli hiliseid saabujaid veel ja poolel teel põllule jooksin kokku Paavao ja Marjega, kellega me siis põllul hargnesime ja punktid kokku korjasime. Sai ka veits maisiga maiustaud, aga peale seda kui olin juba kaks tõlvikut ära hekseldanud, lõpetasin selle tegevuse, kartuses, et äkki lööb veel põhja alt ära (pole kunagi toorest maisi söönud). Peale oma kommi välja teenimist, läksime siis rahvaga juttu ajama. Märkamatult sai kell 18.00 ja oligi aeg lahkumiseks. Kuna mina liikusin seltskonnas mingi hetk päälinna poole ja mu autos oli veel vaba ruumi, siis sain endale ka geokirstu kaasa. Nüüd siis aeg tasakesi kõigile üritustele end kirja panna, kus pole aega olnud kohale ilmuda ;) Suured tänud perenaisele ürituse eest ja selle eest et nii hea ilma tellisid.

Suur-suur tänu, Anne! Äge värk oli! Kõik oli viimase peal ja kiidusõnad on juba ka eelmiste poolt kirja pandud :D Järgmine aasta jälle, igatahes!

No muidugi ei jäta ma Annet rahule ju kui ta sellise sündmuse idee on juba välja käinud :) Ikka torgin takka, et asi unarusse ei vajuks :P Ja väga hea meel on, et seda tegin. Anne suutis supermõnusa ilmaga väga laheda sündmuse teha :) Koht oli lahe ja vahvlid maitsvad. Lastele meeldis ka kogu komplekt väga. Ma ise oleks muidugi tahtnud, et labürint vähe raskem oleks...noodijoonestik pole just kõige keerulisem asi...sirge joon ju :D Kõrval asuv väike põõsastega oli ses suhtes põnevam, et palju tupikuid ja pidi ikka edasitagasi jooksma :) Aga eks iga aasta olegi pilt erinev ja võibolla tort on tunduvalt keerulisem :) Aga tore oli ikkagi. Kauaks lobisema ei õnnestunud jääda seekord, kuna pidime tagasi linna jõudma sünnipäevale veel. Korraldajale suured tänud ja järgmiste kohtumisteni!

PS Anne pakutud RMK platsid sündmuste jaoks tunduvad ka väga mõnusad ;)

Õhtul tegin plaani, et teen enne üritusele jõudmist ida-poole ühe geotuuri ka. Uni kurivaim otsustas viie paiku hommikul ära minna... üles aga veel ajada ei tahtnud ning venitasin kuidagi poole kuueni ära. Seejärel pakkisin ennast autosse ja vurasin ida-poole. Tõlvikute juurde jõudsin kusagil kahe paiku. Platsil juba rahvast voogas ning ka nuffi punene jope vilksas pea kõikjal kuhu vaatama sattusin. Lunastasin konventeeritava eest kaarditüki, jäin nuffile ka kohe vahele ja silkasin maisipõllule. Kuna noodiridade otstest vaadates kohe midagi ei paistnud, siis oli selge, et piisab, kui noodid vaid läbi käin - strateegia viis üsna mõistliku aja ja teepikkusega sihile. Kõik vajalik leidus ühe tehtud ringi kestel. Peale seda siis tõmbasin kopsud vahvlilõhna täis ja läksin nagu jäljekoer õigesse paika. No ja seal juba oli tuttavaid nägusid ees ka. Pistsin ilmselt veidi rohkem vahvleid nahka kui mõeldud oli, aga no need kellel väiksest peast õdesid ja vendasid on olnud teavad põhimõtet - kas rohkem kui teised või äärmisel juhul samapalju kui teised. Ülejäänud kohapealsed atraktsioonid peale kiige tundusid liiga keerulised. Kuulasin veidi geojuttu, limpsisin vaikselt ühe tassi tulikuuma teed. Seepeale oli kellaseier juba korraliku spurdi teinud ning sättisin ennast jälle minekule. Annele tuhat tänu korraldamast ja kõik kes vahvlist ilma jäid (sh ka Anne ise) siis teadke, et patukott on täiesti olemas. No ja tegelikult on süüdi ka Anne, kes nii häid vahvleid tegi :).

Kniks ja aitäh!

Oleks omapäi ilma aardeta ka siia seiklema tulnud, aga nüüd oli põhjust natuke kaarti puhastada ja juttu puhuda ka teiste otsijatega.