IX-XI sajand

Tänasel geopäeval sai korraks Lätti põigatud ja seal olles sai väikene suts taas Eestisse tehtud. Eesti poolt lähenemiseks oleks pidanud ikka täitsa kobeda matka ette võtma, aga täna polnud selleks mingitki soovi, vahelduseks külmale tuulele ja mõningasele vihmasabinale pakuti kohati lausa lörtsi, nii et proovisime pigem väikeseid sutse väljapool autot teha.
Tänud peitjale aarde eest

Kuna Lätti oli minek, siis läksime ka selle aardega lihtsama vastupanu teed ning lähenesime Läti poolelt. Kuna loomulikult piiril nett jupsis, siis õiget rajapööret ei osanud otsida ja sai oma tee leitud, aga täitsa ok tee sai. Tänud peitjatele ja hooldajatele!

Täitsime geobeargraphy kiirtellimuse - panime niiskemapoolse logiraamatu, peale mõnda aega kestvat ennastunustavalt õhus laperdamist, grip kotti ja lisasime konteinerisse ka paar pakki donotiiti - need samad, mis me mais peale Nõva käimlate rootsipunasemaks võõpamist taskusse pistsime.

P.S. Karbi nurk on natuke katki. Midagi väga hullu pole, aga kui keegi juhtub tulema ja on võimalik uus karp kaasa haarata, siis võiks seda isegi teha.
Aitäh!

Ronisime võssi. Vastavalt geokaru abipalvele lisasime aardesse minigripi ja donotiiti. Aitäh!

Läti poolt tulles sai kokku teiste geopeituritega, keda hoiatasime eesoleva maastiku eest.

Tänud aarde eest!

Peale geojaanipäeva tuleb ümbruskonna aarded ka läbi käia. Trehvasime teele asudes just aarde juurest tulnud geopeituritega, kes paar sõna eesootava maastiku läbitavuse kohta poetasid. Kivid said kenasti üle vaadatud ja nimed kirja pandud. Tänud peitjale!

Aitäh, leitud!

Tänud aarde eest!

Üsna ammune aare aga näe ikka veel logimata. Nüüd see viga parandatud. Aitäh!

Tegime väikse matkatiiru. Meie muhe matkaseltskond venis matkarajale laiali, niiet kui logiraamatu avasin, oli seal minu nimi juba kirjas. Aitäh!

Nagu Kaupo soovitas, tulin siia Läti poolt. Aga oi kuidas ma võitlesin levi probleemiga ja vajalikud kaardikihid ligipääsuks ei tahtnud kuidagi avaneda. Pikapeale hakkas miskit tilkuma ja ära sain käidud.

Tänud.

Jalutamise asemel otsustasime siin väikese mugavuse kasuks ja sõitsime pisikese tiiruga Lätti. Sealt oli vaid jupike metsarada ja olimegi huvitavas kohas. Vaatasime kive ja leidsime aarde. Aitäh!

Tänud peitjale!

Tegin kerge kuivatuse ja võtsin läbivettinud vanema logiraamatu kaasa. Kui ära kuivab, siis laen pildid üles.

Natuke seadsin ka linnupesa ümber, et paremini ilmastiku eest kaitstud oleks.

Hüppasime jälle korraks üle piiri, seekod ei kontrollinud meid enam keegi. Aitäh!

Jõululaupäeva matk Paganamaal, ilm oli tormine

Huvitava ajalooga koht, mis maastikul ka kenasti vaadeldav. Täpselt selline, nagu ühelt ajalooga aardelt ootaks. Väga kena ja tore, aitäh.

Tulime Lätist korraks Eestisse aaret logima.

Tänan peitmast.

Lähenesime aardele Läti poolt. Tundus kuidagi loogilisema ja lühema teekonnana.
Tänud

Laisaparmu aarde juurest liikusime läbi Murati ja Korneti sealseid naabrite aardeid noppides just Läti poolt siia aarde juurde. Aga enne veel jõudsime ühe LV-aarde juures järgi Yksk6ikidele, keda me olime mitu päeva aardest-aardesse jälitanud ning näinud, et jõuame neile järjest lähemale. Täitsa huvitav kohtumine toimuski siis kuskil Läti metsade vahel :)

Enne selle aarde juurde tulemist sai ära nopitud Läti naaberaare ja siis mööda matkateed otse siia. Täname aarde eest!

Matk aardeni oli tore. Tagasiteel otsustasime minna sama teed kaudu kust tulime ehk järve äärest. Valgel ööl kõndides märkasin ühte rohelist tulukest ja kohe sain aru et see jaanimardikas. Esimest korda nägin seda. Ei kulunud kaua kui märkasin kõrvalt veel ühe. Alates sellest oli meie pilgud maast ja leidsime veel ühe ja arvasin et rohkem ei leiagi. Aga võta näpust, terve raja peale leidsime kokku 23 jaanimardikat ja enamus olid kalda ääres. See oli erakordne ja meeldejääv matk. Aitäh!

Tegime väikese matka Paganamaal ja astusime ka aarde juurest läbi. Aitäh.

Kui me suuna aardeni võtsime, oli väljas juba kottpime. Kasutasime ära olukorra, et piirid veel kinni pole ja lähenesime lõunanaabrite kaudu. Lasime pimeduses ikka mõnusa lauluga, kui Kaupo korralikult pidurdada sai, sest korraga oli meil tee peal ees paras lehmakari. Sel hetkel ei osanudki valida, kas natuke ehmata või naerma hakata. Mina otsustasin siiski naermise kasuks. Õnneks selgus, et lehmad ikka päris oma peaga pimeduses ringi ei konda, vaid kaks vanameest ajavad neid vitsakestega taga. Ootasime, kui loomad tee pealt ära said ja võtsime suuna aardeni. Saime 70m peale. Mina läksin otsima ja olin väga tänulik vihje eest. Tänu sellele tuli leid kottpimeduses kiiresti.

Sellest sai seekordse matka pikim päev - ligi 30 km. Palavaga pealegi. Paganamaast on mul mälestused ainult mingisuguse kooliaegse ekskursiooniga, millest mälestusi eriti nagu ei olegi. Nüüd saime uuesti tuttavaks. Koroona-aegsed piirivalvurid teadsid rääkida lõbusaid lugusid piire ületavatest matkaradadest ja meie rahva isolatsiooniaegsest matkalembusest. Aare korras ja leitav, aitäh.

Mõnus matk imeilusa sooja kevadilmaga. Juba olid mõned toomingaõied lahti. Metsaalune valendas jänesekapsaõitest. Tänan!

Paganamaa platsil otsustasime telkida sel aastal esimest korda. Saabusime küllaldase varuga enne loojangut. Panime telgi püsti ja pakkisime moonakoti, mida teel aardeni tühjendada. Aarde leidsime kiiresti ja tegime talle hoolduse. Päikeseloojangu ajaks oli meil plaan tagasi vaatetorni jõuda. Sellega läks meil väheke kiireks, sest nautisime ilusat jalutuskäiku järvede kallastel. Karl ergutas mind järskust mäest ja vaatetornide treppidet üles. Nii jõudsime õigeks ajaks tippu ja saime loojangut nautida.

Selle aasta esimeseks telkimiseks valisin välja Paganamaa RMK platsi. Paistis olevat samaaegselt nii ilusas kui ka ägedas asukohas. Lisaks võimalused autoga ligidale saada ja vaatetornist päikest ära saata.

Kohale jõudes viskasime esmajoones pilgud platsi peale. Puuhalud - natukene; lõhkumispakk - nüri; grillrest - terve; ümbrus - ideaalne. Sättisime telgi püsti, et koht niiöelda ära broneerida. Kuigi vaevalt meiesuguseid ümbruskonnas liikvel oleks olnud, kes nii varakevadel ja suvalisel argipäeval telkida plaaniks. Kui telk püsti, siis sättisime seljakotti head paremat - karbitäie maasikaid, Jäägri plasku ja hooldustarvikud aarde jaoks.

Aardele lähenesime mööda mäe harja ja tagasi piki järve kallast. Torni kohe ronima ei hakanud ja jätsime selle pärastiseks. Lugesime infotahvleid ja nautisime jalutuskäiku linnulaulu saatel. Null või siis Eesti-Läti piir jõudis oluliselt kiiremini kohale kui arvanuks. Koht oli põnev ja leid kiire. Pärast hooldust asusime tagasiteele. Kui poleks koroonat, siis oleks teinud ka selle 70 meetrise kõrvalepõike Läti poolele aga ei hakanud lolli mängima ühe +1 leiu pärast. Tagasiteel imetlesime järvedele tekkivaid peegeldusi ja päikese valguse mängu. Kikkajärve keskel oleva laudtee ääres kohtasime roostikus olevat luige pesa. Hiljem sattusime peale ka ühele madalapõhjalisele aerupaadile. Lõpuks kui oli aeg tagasi mäkke ronida, siis läks raskeks. Viimased minutid tiksusid päikeseloojangu suunal ja meil vaja ronida mega järsk mägi ja veel ka vaatetorn. Ergutasin Mairet ja ühes sellega ka iseennast. Jõudsime edukalt tippu, kus saime nautida päikesepaiste viimaseid hingetõmbeid. Vaatetorni tipus kohtasime Rolf Roosalu ja Dagmar Oja, kes muretsesid, et ega me telkides ära külmu.

Kui taevas oli mattunud sügavasse värvide mängu, oli aeg tagasi telkimisplatsile suunduda. Ehitasime lõkke, sättisime valmis magamisasjad ja jäime ootama grilli jaoks söe tekkimist. Keset pilkast pimedust tulid meile külla külalised - piirivalve ülesandeid täitvad politseinikud. Uurisid meilt, et kes me oleme, kust tuleme, kauaks jääme jne. Kui kõik oli korras, siis esitati juba tuttavad mureküsimused meie magamistingimuste üle. Kinnitasime, et kõik on hästi. Edasi algas chill&grill. Kui meel hea ja kõhud head paremat täis, viskasime küljed maha.

Oli väga mõnus kevadõhtu.

Aitäh aarde eest!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

Vastasime palvetele ja hooldasime aarde. Ehk siis lisasime uue minigripistatud logiraamatu ja markeerisime aardekarbi. Linnumaja jäänused sobivad maskeeringuks hästi. Nüüd läheme ronime Paganamaa vaatetorni päikeseloojangut vaatama ja RMK platsile selle aasta esimest ööbimise chill&grilli tegema.

Millegipärast on see koht külastamata ja peale Luhasoo külastust oli just parajas kauguses, et valges saaks aare logitud. Kuna grillimiskoht oli vaba ja PPA ametnikud, kes ilmusid välja ei tea kust ja umbes 5 minutit peale meie parkimist, olid meile märkinud, et Lätile kuulub pool järvest, otsustasime pisut keha kinnitada. Sussutasime oma kalkuniliha vorstisid ja mugisime salatit, et ikka jõudu jaguks. Aardeni oli linnulennult 2,2 km. Edasi matkasime läbi liivakanjoni järve veerele ja seal rada pidi aardeni. Logitud sai videvikus. Tagasitee kulges juba ülemisel rajal. Autoni jõudmisel olid linnud juba magama läinud ning kottpime. Tore matk ja tänud uut ja kaunit kohta tutvaustamast.

Pagan võtaks, see paganama Paganamaa mulle ikka tõsiselt passib! Pagan nagu ma olen... Parasjagu kui mootori seiskasin ja sihtpunkti käsitsi gepsu sisestasin, laekus parklasse kaks sportlikku noort heade matkajalatsitega ning istusid kõrval seisvasse Läti numbrimärki kandvasse autosse. Kas geopeiturid? Vat ei tea. Läti poolelt saaks ju autoga tegelikult aardele palju lähemale. Aga vahest nad teavad, et Eesti pool kulgeb palju ägedam ja mõnusam matkarada? Oli kuidas oli, igatahes pool tunnikest hiljem leidsin tõesti logiraamatu vahelt lätlaste lisatud uhiuue logipaberi, kus kirjas kaks nime + LV käesoleva kuupäevaga. Logiraamat on praktiliselt täis jah, kuid tagakaane sisekülg kõlbab samuti kirjutamiseks. Niisiis lisasin enda nime ikka õigesse märkmikku eestlaste juurde :o)

Juba Eesti poolel võis näha suunasilte kirjaga velomaratons. Peale leidu piiripostide ümber kooserdades nägin sernaseid neoonpunaseid märgistusi otse mudale joonistatuna, otsapidi lausa lompi kadudes :D Täna sai Lätis käidud kõva kümme korda küll! Nagu ennist autoga, nii nüüd jalgsi sörki lastes, andis tunda kuidas märja muru ja muda peal väiksemadki kallakud tõsiseks katsumuseks osutusid.

Kuivõrd tegemist ikkagi tavalise aardega, siis täpsustagem põhiandmeid:

• Koordinaat: N57 35.620, E26 51.756


• Vihje: "Crfnxnfgv" wääahfrq fnenchhcõõfnf

Muu info peab paika.

Pärast Rõuge aardeid oli kell sealmaal, et loobusin kolmest planeeritud aardest, sõitsin otse Krabisse. Krabi poes tegin kiire lõuna koos antropoloogiliste vaatlustega kohalike jorsside teemal ning sõitsin üle piiri Lätti. Sain ühe LV# aarde kotti ning siis tulin siia. Tegelikult oleks mulle meeldinud jätta need kaks naaberriigiaaret siin ootele, kuniks on mahti siiakanti matkama tulla. Aga noh, mine tea, kas ja kunas seda juhtub.

Peaks tõdema, et sõit siia oli omaette lõbus katsumus. Openstreetmap'is on teed valesti klassifitseeritud, seega navigaatorid juhatavad läänepoolset rada pidi (viin kohe OSMi parandused sisse). See aga tähendab kuskillt majade vahelt läbi putkamist, ümber tellisehunniku sõitmist, tõuse ja järske laskumisi mööda ligast ja porist rada. Tegelikult saab oluliselt lihtsamini kohale, kui võtta idapoolsem tee. Valiku küsimus muidugi. Logisin naaberaarde ära ning kavatsesin Kaupo logi järgides tulla sinna 66 meetri peale. Sõitsin läbi oja, mäest üles piiritulba juurde. Siit aga läheb ju rada aarde poole edasi, seega keerasin vasakule Eestisse ja põrutasin mäe otsa. Sain nii 40 meetri peale aardest radade ristmikule. Jätsin motoputuka sinna ning jalutasin kivide juurde. Ega eriti aimu ei olnud, kust ma otsima pean hakkama, sest geps pani seal puude all ikka segast. Tegin siis niisama ringe ja otsisin kase taguseid pesakaste. Lõpuks märkasin pehkinud lauahunnikut sarapuupõõsas. Nojah, hooldusteade on juba 5 aastat üleval, nii vanu logisid koha peal ei lugenud. Võiks tõesti vihje ära muuta. Vaevalt, et keegi hakkab seda uut pesakasti siia vedama, kui seda pole 2014. aastast saati juhtunud. Kõik hilisemad leidjad (mina k.a.) ei saa taastada, sest õiget peitmisviisi (ega kaske) ei tea.