Rummu pähkel 2

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Aare oli täpselt õiges kohas, aga jäätunud logiraamatu tõttu tuli see siiski ära korjata. Alates peitmisest on mitmed asjaolud muutunud, seega tõenäoliselt vanal kujul enam ei taastagi. Veel mõtlen mis edasi.

Arvasin, et pähkli logimine on nagu jalutuskäik par...khm...karjääris, aga see võttis ikka võhmale. Esiteks lumes sumpamine ja siis need akrobaatikatrikid koos abivahendi hankimise ja tagastamisega. Vahepeal käisime natuke eemal uudistamas, et Läti ja Soome turistid jõuaksid lahkuda aga ühed ilmusid ikka valel ajal kuskilt välja ja vaatasid vist natuke imelikult. Oli lõbus ja tore, et ikka leidsime. Tänud.

See sobivate vastuste leidmine läheb ajas mõnevõrra keerukamaks. Mingil talvel sai neid andmeid ikka uuritud ja puuritud, kuid geokontroll asjast hästi ei arvanud. Kuna eriti tihti pole olnud ka mõtetes seda lõppu otsima minna, siis pole väga ennast lõpliku tõe väljaselgitamisega piinanud ka. Pealegi logide järgi ju üsnagi hästi aru saada, kuhu minna vaja.

Tänagi polnud suurt plaani seda aaret leida, aga mingi jutustamise käigus see mõte kelleltki poetus ja kuigi külma ju pole viimasel ajal olnud ja oli arvata, et ega ikka seal seda jääd piisavalt pole, otsustasime siiski kohale sõita. Oma silm on ju kuningas :) Esimese tagasilöögi saime väravas. Aed oli ees ja teisel pool aeda mingi lätlaste auto, kes aiast välja saamisega vist tegelesid. Me mõtlesime, et pole ennast vägisi sinna sisse mõtet pressida, kui üldse ei teagi, mis ees ootab. Läksime hoopis väikse tiiruga eemalt asja uurima. Ja nagu arvata oligi, tundus kalda ääres olukord päris kahtlane. Aga üks uisutaja oli järvel ja jäime tema kummalist vehkimist vaatama. Natuke omavahel mõtisklemist ja varsti olime kõik riburadapidi jääl. Eemalt tundus, et meid huvitava objekti ümber on väga tume, seega arvatavalt vesi. Jalutasime siiski üle järve lähemale, tegime mõned tagasihoidlikud tiirud, pidasime natuke aru. Ühtegi abikat meil sellise ehku peale minekuga muidugi kaasas polnud aga üritada tasus. Ühel hetkel viskas Salme talvejope maha, tegi paar kiiret liigutust ja siis juba järgnes logimine.

See oli nüüd küll väga tore aardeleid ja ülimõnus geopäeva algus. Ja vaated mägedele olid ka kaunid. Maantee poolt on neid üsna tihti vaadatud, aga teisele järve kaldale ilma geopeituseta just ei satu. Täna olid kergelt lumised nõlvad väga maalilised. Aitäh lahedate elamuste eest!

Ma ei jõudnud veel ähkima ega puhkimagi hakata, kui geoloog oli juba – paras ahvipärdik, nagu ta on – paar kiiremat liigutust teinud ning aarde saatuse meie seisukohast ära otsustanud. Minu osaks oli eeskätt panustada tema turvalisse laskumisprotsessi, et sellest ei saaks langemisprotsess – meil nimelt oli plaanis sel kenal päeval veel mõnda aaret külastada. Aitäh peitjale!

Aaret sai uudistatud pärast ühe ballooni ning maksimaalse põie täituvuse jagu kestnud sukeldumise meeldetuletamist. Märkimisväärne sündmus eelkõige seepoolest, et esimest korda polnud siin vee all metsikult külm. Ülejäänud kordadel, mida ette lugeda täpselt üks, saab süüdistada eelkõige pealetungivat sügist.
Aardeni sulistasime kenasti kohale ning nullis sai rakendatud veidi jõunumbreid, mida ma poleks tagantjärele tarkusega ette võtnud, kui oleks kohe alguses avastanud, et põhikonstruktsioonid kipuvad veidi logisema. Minek oli aga nii sihikindel, et jätsin selle kahe silma vahele ning hakkasin kartma alles tagasiteel. Järgmiste ilma abivahendita seiklejatel võib sutsu ohtlikuks minna.

Meie tänavune erakordselt helde talv hakkas viimase sula märke näitama. Sõelusin jõukohaseid mõistatusi, mille puhul võis aimata, et tahke vesi on soodustav asjaolu. See, ühes vanas kuulsas droonivideos demonstreeritud null jäi sõelale. Lahendamine läks nii ja naa. Võtsin enda arust küll hoolikalt ette, kuid mõne muutuja väärtus jäi ikkagi küsitavaks. Kaardi, geoloogika ning erinevate infoallikatega kombineerides läks geokontroll pikapeale roheliseks küll. Peidukoha raskusaste peab paika.

Kohapeal kasutasin abivahendit, teenisin teel mõnest mugust möödudes kerge kulmukergituse, aga üldiselt sujus kõik palju kergemini kui kartsin. Noh, tunnistada tuleb, et ilma abivahendita oleks pidanud ilmselt 4.0 vääriliselt ka füüsilist pingutust rakendama. Võimalusi leidub, üks hullem kui teine :D Paras pähkel jah, aitüma.

Tänud aarde eest!

Pähklile, eriti 2019 statistikale oli Mari jälile saanud, sestap oli julgem ja toekam täna objektile kulgeda. Väga vesine oli. Tänud peitjale.

Siin küll midagi lihtsat polnud. Alguses üritasin koordinaate normaalsel teel saada. Need saatsid puu taha. Andmeid oli erinevaid, aga suurt paremaks need olukorda ei teinud. Panin mõneks ajaks kõrvale.

Mõne aja pärast proovisin matemaatilise loogikaga asjale läheneda. Päris täppi ei saanud, aga peaaegu, kuigi ma siis seda ei teadnud. Kuna aeg sai otsa ja lähiajal polnud variantigi Rummu seilama minna, siis panin kaustiku kusagile... kust ma seda nüüd toreda jää ajal kätte ei leidnud. Tuli uuesti alustada. Praegu võiks mõistatuse raskust mõnuga juurde kerida, sest 2019. aasta andmeid leida on... ütleme viisakalt, et huvitav... ja aeganõudev. Ja frustreeriv, kui ikka pihta ei saa.

Korraliku abistava õla abil sain lõpuks rohelise tulukese oma õuele.

Täna läks siis tegudeks. Kõigepealt oli tegu, et leida koht, kust sisse saada. Õnneks selline koht leidus. Siis oli libe ja järsk ja märg ja raske ja põnev ja sõbrad ja lõpuks ka aare.

Ja siis saabus mõnusaim osa - rahulik ringivaatamine ja ümbruse imetlemine ning vestlus rõõmsa kohalikuga, kuni teised muude aarete juures tegusid tegid. Aitäh kaaslastele ja aarde eest ka!

Minu jaoks oli kõige raskem üle vee uisutamine.Aga tore oli seal praegu olla.Tänud.

Geovastlapäeva üritusel kõlas Paavo suult, et tal pärast sündmust plaan Rummu pähklilt koos Lauri ja Kristeliga külastada. Mul oli olnud täpselt sama plaan aga üksinda. Otsustasime siis jõud ühildada ja liikusime mitme autoga Keilasse ja sealt edasi ühe autoga Rummu poole. Kuna meid oli rohkem, siis jäi ka redeli tassimise vajadus ära. Esimesest tarastamata august asusime sihtmärgi poole sammuma. Rajake viis täpselt soovitud suunas, mis võis kuuluda nii geopeituritele kui ka muguhuvilistele. Kõigepealt saatsime objektile Paavo. Seejärel tõmmati mind üles ja tõstsime Kristeli ka veel sisse. Laur jäi valvama, et jää kuhugi ära ei põgeneks. Otsimisega läks natukene kauem aega kui võinuks eeldada. Kõik vahtisime aardele enamvähem otsa aga ei suutnud esimese hooga seda märgata. Mul õnnestus kõige kiiremini vigade parandus sooritada. Edasi mõtisklesime, et kuidas seda aaret hetkel suvisel ajal külastada saaks või võiks. Aarde eest tänud!

Jalutasime nulli. Kuna Laur tegi mulle "pätti", siis polnud isegi redelit vaja, et logimiseni jõuda. Üksi ma poleks nii kiiresti selleni muidugi jõudnud, aga Karlil on õnneks terav silm ja peagi talle see pisike silma hakkas. :)

Aitäh, vahva seiklus!

Kasutasime ka soodsaid olusid ära ja logisime selle aarde. Abivahendi jätsime autosse ja asusin ise selle rolli :D Kohapeal läks natuke ikka aega, kuna sellist väikest asja annab alles otsida. Siiski vihje on ülitäpne ja ei tasu sellest eemale minna. Koht ise...tundub, et tegelikult ei tohiks sinna üldse minna. Olen näinud piltidel ka keelu silte, kuid tundub, et need on ära virutatud...pole silti, pole probleemi...sama jutt trellidega....et kui on ära lõhutud, siis jälle võib? Eks ta suvisel ajal ole päris võimatu ja hetkel vast maaomaniku väga ei huvita.

Liutamise asemel selgus Karliga vastlasündmusel geoplaane vahetades, et meil on täna sama teekond jalge all. Kohtusime sõberitega Keilas ja asusimegi teele. Mina seda mõistatust avaldudes ära lahendada ei suutnudki. Küsisin küll juba 12.12.2019 peitjaltki nõu, ent mu palveid ei võetud kuulda või vähemalt vastust ma ei saanudki. Mis siis ikka. Lootus oli, et saab ka teisiti. Ja nagu näha viimaste aegade massilistest leidmistest - saigi. Kuigi Karlita poleks leid nii kiirelt tulnud. Ma vaatasin samu kohti, aga ei taibanud niivõrd pisikest aaret otsida. No ei istu mulle need nanod. KÜllap maitse asi. Tore igatahes, et probleemideta kohalikega leitud sai. Aare korras. Ja sakslaste potsik unuski otsida, kuigi sellest teel olles juttu oli.

Hetkel tundub olevat sobiv aeg otsida neid aardeid mis igasugustel segastel põhjustel seni edasi lükatud on. See siis üks neist. Nulli saamine oli jalutuskäik pargis. Edasi läks korraks pisut põnevamaks aga saime ka sellest takistusest jagu. Karbi leidsime suht kiirelt kuigi kurja silmavaatega tuvi oli täiesti alles. Tänud peitjale!

Mõtlesin, et peaks ikka seal lõpus ära käima, enne kui seda hoonet kah sama saatus tabab nagu kõiki muid seal olevaid ehitisi. Ilmaolud on selle maastiku ikka väga lihtsaks teinud. Astu aga mööda jälgi lõppu. Lõpus jõudis vihje kah kohale ja peagi oli tops näpus. Täitsa inimtühi oli kogu see jääväli seal.

Mõistatus ise on juba sellise ülesehitusega,et vägisi tahetakse "mütsi pähe tõmmata"......
Kuna ujuvkraanat pole kusagilt võtta,siis kasutasime ära looduslikke tingimusi.Väljas oli päris krõbe külm ja saabuvaks ööks ennustati selle talve külmarekordeid.Üks seltskond veel toimetas läheduses ,kuid meie tegevuse vastu nad uudishimu üles ei näidanud.Mari osutus meie geotiimi teravsilmaks ja võisime rahulolevate nägudega objektilt lahkuda.

Nulli jõudes tegime aarde asukohale lausa tiiru peale, nii põnev oli uudistada. Vahepeal tundus, et meid on märgatud, sest atv sõitis otsejoones meie poole aga õnneks keegi meie juurde ei tulnud. Saime rahus otsida kuniks leitud sai. Õnneks on see õnnetu aare nüüd kaardilt pühitud.
Tänud

Koordinaat ootas oma aega juba päris kaua ja nüüd oligi ideaalne võimalus nulli poleerima minna. Hiilisime ligi müüri juurest. Eemal oli mingi seltskond ATVga, aga nad ei teinud meist välja ja meie saime kenasti sihtpunkti. Kohapeal said kõik valed kohad üle vaadatud ja kuna nendes kohtades topsi polnud, siis keskendusin nullile ja eemalt vaadates naeratas aare ka mulle vastu. Tore hilisõhtune seiklus oli. Tänan.

Seltsis ei tundunudki see asi nii hull.

Tänud.

Rummu pähkli esimese aardega oli nagu oli. Keegi kuskil midagi leidis, aga mida täpselt ja kuskohast, kes seda enam mäletab. Ja kas ongi vaja?

Sama seeria teine aare, vist on parem. Vist. Samas, kirjelduse järgi õiget vastust saada ei ole võimalik! Loomulikult on see kirjeldus taotluslik, las ta siis olla. Loogika ja eelnevad leiulogiteated aitasid otsingupiirkonna õige kitsaks kokku tõmmata. Suvisel ajal oli mitmeid takistusi selle topsi leidmiseks, praegune aastaaeg sobis märksa paremini. Seega, ühiste pingutuste tulemusel leitud see aare sai.

Pika autoorienteerumise päeva lõpuks veel üks triumf. Võidu šampus oli just paslik avada peale selle aarde juures käimist. Võit omamoodi seegi. Igati erkolik aare.

No mida teeb inimene, et salaja ja seadustevastaselt hiilida vangla territooriumile. Ootasime sarnaste plaanidega pisikuritegijaid Padisel mingis söögikohas. Omanikega vesteldes selgus, et Rummu karjääri ilu pole nemad kunagi nautimas käinudki. Ja mina olen käinud seal nii palju! Tagatipuks pidime end laskma ka veel välja visata, sest selgus, et koht pidi olema suletud juba siis kui meie Piiaga kohale jõudsime. Aga söök oli ikka maitsev seal.

Pimeduse katte all, eelnevalt osad autod jälgede segamiseks hüljanud, hiilisime kohta, kust arvasime, et saab vanglasse sisse. Ei julgenud kohe alustadagi. Ootasime ikka seltskonna kahekordistumise ära. Tundub, et selline hiiliv käitumisstiil oli õige valik. Metsatukast fatbikega varustunud peitja oli samuti endale terroristi varjava maski ette tõmmanud ja meie tervituste peale ei reageerinud. Väntas rahulikult edasi justnagu tahaks öelda - mida te töllakad siin suu ammuli passite, loomulikult käisin just seeni korjamas.

Võtsime siis oma kuritegelikud vahendid kaasa ja suundusime ennast vanglasse sisse murdma. See, mis vanglas toimub, seda ju avalikult kirjutada pole vangla kultuurist lähtudes lubatud.

No kui tagasi olime siis paukusid vahuveni pudelid, hääl oli mitukümmend detsibelli valjem ja kiiret polnud nagu kuhugi. Loomulikult järgnes ka järelpidu, kus võeti vastu otsused uute lubamatute tegude teostamiseks.

Uus ja kuiv logirull. Kiirustage, seltsimehed unetud! :D

Selle aarde otsimisega on ka soojemal ajal mingi otsimise plaan olnud, aga ega see mulle väga meeltmööda ei olnud. Talvine variant sobis kõvasti rohkem.

Nüüd olidki ilmaolud piisavalt soodsaks muutunud, et tuli ära käia. Vahelduseks õnnestus mul esimesena kohal olla. Kui ka Arvo saabus, siis otsustasime luurele minna, et kas ikka saab ligi. Sai küll. Redel oli küll kaasas, kuid arvatavasti oleks saanud ka ilma. Enne Inge saabumist jõudsime natukene vaadet nautida, seejärel tegelesime edutult otsinguga. Ove kohale jõudes polnud veel leidu tulnud, seega jätkasime neljakesi. Lõpuks oli ikkagi Arvo see kes õigesse kohta vaatas. Päris pikalt püsis varjul teine.

Aitäh aarde eest.

Mina olin siin teist korda. Suvel ujudes jäi pikkusest kõvasti puudu. Täna oli lihtsalt kohale jalutamise vaev. Kohale jõudes olid Arvo ja Marko juba abivahendi paika tõstnud, millest kasutusse läks vaid pool ja tegelikult oleks ilma ka ilusti hakkama saanud. Pisut piilusime ringi, kuid kuna aaret silma ei jäänud siis otsustasime viimsele hilinejale ka ikka võimaluse jätta. Kui siis Ove kohale jõudis, alustasime uuesti poleerimisega ning üsna pea oligi Arvol peidukoht tuvastatud. Panime rõõmsalt nimed kirja ja jätsime aarde kohaliku tuvipaar kindla valve alla. Selle pähkli jaoks on just praegu kõige soodsam noppimise aeg. Tänan peitmast.

See on nüüd küll puhas juhus, et see aare leituks sai. Mul olid ilged plaanid reedeks, just tegin lõunasöögi, arvestasin kõik asjaolud läbi ja ennem, kui kapiriiulite ehitamisega alusta, helistan ka Markole ära, et kas päev hiljem läheme kuidagi üheskoos HE-aarde juurde või mitte. Kütuse kokkuhoiu mõttes, seltskonna mõttes jne. Ja see, mis edasi keris, muutis mitte vaid seda päeva, vaid ka järgmist ja põhjalikult.

Sai selgeks see, et HE-aarde juurde ühiselt ei lähe. Aga Markol ja Ingel vaja minna Manijale, miks mitte ka Sorgule. Raip, ajas sügelema. Sai miskit seletatud ja mõteldud, et vb ka ühineda ja siis peale seda edasi HE-aarde juurde minna peale seda pikemat trippi. Aga lõpuks selgus kõne lõpupoole, et just kohe ja nüüd ja mitte viivitades on seltskond jõulisi isikuid liikumas Rummu Pähkel 2 poole. Jah, nüüd ja kohe ja mitte hiljem. Selge. Rääkisin oma naispoolega läbi, asi otsustatud, riiulid söögu sedasamust ja jäägu tegemata, mina lähen aardejahile! Ja juba olin autos. Panin ilgelt kuuma, arvasin, et jään hiljaks. Vaid korraks läks kiilasjääga auto korralikult käest ära. AGa juba on seda sel talvel mitu korda juhtunud ja olen juba targem. Nelikvedu aitab vaid siis, kui oskad kasutada. Surusin gaasi tahte vastaselt rämedalt põhja ja tõmbas kiiresti mind teele sirgeks tagasi. Litsusin aga edasi ja kui jõudsin Rummu, siis oli seal vaid Marko. Inge jäi hiljaks ja Ove omakorda veel rohkem. Läksime siis Markoga koos aardeni välja. Piilusime ka sinna, kus vaja ja mitte midagi. Otsustasime et ootame Inge ka vähemalt ära, muidu leiame veel üles. Ja väljusime üldse õigest ruumist, sest muidu ju ikka piilud sinna, kus vaja pole. Ei suuda ju otsimata jätta.

Tatsasime siis jääl ja mingi hetk jõudis ka Inge kohale. Ajasime pläma ja siis suundusime juba otsima. Koht teada, eelneate leidjate vihjeid õige asukoha kohta ka. No ikaldus. Null. Lõpuks jõudis ka Ove samamoodi kohale, kuigi jõudsime oma 15 minutit vist kolmekesi seal tuulata ja tuvisid kiusata. Ikka ilma. Jõudis Ove, otsisime neljaksi. Pljaaad, no ikaldus mis ikaldus. Hakkas juba tunduma, et raiu või jäässe auk ja mine sukeldu põhja, äkki on seal. Aga siis märkas mu silm miskit, mis imetabaselt hästi maskeeritud. Tõesti oli. Sest koordinaat on harukordselt täpne. Ag vaeva sai ka siis nähtud.

Tõesti mõnus ilm ja head olud selle aarde leidmiseks. Ma lihtsalt olin õiges kohas ja õiges ajavööndis ja ka tööl ei olnud ma mitte ja sain kohe reageerida. Aga kuna mina leidsin konteineri, siis ehk antakse andeks, et rehkendused tegemata ja kodutöös hale null.

vinge aarde. Meeldis. Aitäh.

Praegusel aastaajal on maastiku raskusaste kordades madalam. Kui mina kohale saabusin, siis Arvo, Inge ja Marko olid juba aaret mõnda aega otsinud. Edasi sai otsitud juba neljakesi ja lõpuks sai tops näha ka päevavalgust.

"Romantiline" paadisõit. Kuna paat oli tühi siis istmik oli peaaegu vees ja laine tuli üle paadi serva. Tore seiklus.

Kuna 2 aaret oli paadiga juba võetud siis korra randusime ja sai köie ja rakmed kaasa haaratud. Kohal olles sai veidi ikka pusitud aga kõik katsed luhtusid + paat hakkas juba tühjaks minema. Muidugi sellel hetkel tuli ka mingi scootri lammas oma laineid tegema kelle saatsin heaga minema sealt. Sai siis titanikuga nutuselt kalda poole triivitud ja jõudsime enne jala maha panna kui vett sisse hakkas tulema.
Egas siis midagi, pumpasime õhku juurde ja uuele katsele, kui mitte nüüd siis millal veel?
Kohapeal oli nüüd palju parem olla kuna nüüd olime nagu paadis mitte kuskil tühjas kummi rõngas :D
Teise katsega sain köie paika, väike turnimine ja peagi olin kohal. Aarde peidukas on ikka väga kaval, eelnevalt oli peidukohast vihjeid aga ikka otsisin nagu pime taga seda.
Peagi paadis tagasi ja hiilisime minema. Ei saanud isegi sõimata, et ilma maksmiseta seal olime. Ilmselt siis seal tohib olla.
Mõistatusest ei arva midagi aga lõpp oli väga äge, lahe seiklus, tänud :)