Kuusepuu saatus

Nädal enne Põltsamaa aerutamismaratoni oli mõte, et teeks mingi väiksegi kõksaka. Et kasvõi saaks natukenegi keha tunda, mida aerutamine tähendab ennem, kui võistlus käes. Millegipärast tundus siis hea mõte tulla Vasalemma jõele aerutama. Interneedusest leitud info paljastas, et vähemalt aprillis siia veel tehti kanuumatku. No tundus paljulubav.
Panime ennast Vasalemma kooli juurde maanteesilla juurde maha ja sealt paat vette. Alguses oli tõesti mõnna, sai ilusasti aerutada ja loodus oli ilus. Küll aga selgus üsna pea, et väikesi omaalgatuslikke tamme on sellel jõel mitu, kust saab küll kenasti alla sõita aga üles sõita pigem mitte. Ning mida jõgi allavoolu läks, seda madalamaks ja kivisemaks kõik kujunes. Lõpuks olime pigem kõhu peal kinni ja risti-rästi puid oli palju, millest pidi paati üle vedama. Mnjah - ilus jõgi, põhi kõik paeplaat ja sellest lahtitulnud tükkidest killustikuga kaetud. Et äge. Samas oli täpselt nii äge, et tagasi ülevoolu enam küll sõita ei soovinud, see oleks olnud füüsiliselt lihtslt liiga jõhker, põhimõtteliselt suures osas oleks saanud tassida seda paati. Nii jätsimegi paadi Lauri aarde juurde maha ja sealt jala edasi mööda kunagiseid maasturiradasid.

Aare täitsa ilusasti korras. Kuna seal juba olime, siis panime ka uue minigripi. Polnud küll veel vaja aga miks ka mitte? Uus on uus ja kestab kauem. Känd ise on täiesti läbi, suht huumus juba, seda võib pigem aimata. Talvel poleks küll mingit kasu sellest vihjest enam.

Muidu vahva kant. Ja mõistatus on vähe vängem. Küll on hea, et peitja väikse lisavihje andis, mismoodi seda tõlgendama peaks. Aitäh aarde eest!

Järelnope nr3. Taas tagasi vanadele tuttavatele radadele. Eks ta iseendale tuha pähe raputamise koht ole et kohe eelmine kord kodutöö puudulik oli. Vähemasti oli pool teekonnast nüüd juba tuttav ja täpselt teada kus oma suksu parkida saan. Sealt edasine maasturiga huvitav silt sobiks praegust aastaaega arvestades pigem traktoriga huvitav kategooriasse. Veetakistuste tõttu tuli isegi jalgsi päris palju apunasid sisse teha. vähemasti ei olnud põdrakärbseid ega muid mutukaid putukaid ja aare sai lihtsasti leitud. See siis ka purgis. Aitähhid

Tänud aarde eest!

Täna oli maapind külmunud,nii oli päris mõnus astuda.Aitäh!

Ma täpselt ei tea, mis hetkest kiiva hakkas kiskuma, aga ometigi tabas meid kuri saatus. Sihukest põdrakärbeste, maltsa, kuumaastiku ja veetakistuste hunnikut ei osanud me prognoosida ja kohapeal oli tugev nutuvõru ümber suu. Hea, et käidud sai.

Mõistatus oli ammu lahendatud, aga külastama kuidagi ei jõudnud. Karge mõnus sügisilm tundus kuusepuu saatuse uurimiseks hea aeg. Kartsin hullemat ja matka alustades mõtlesin küll, millega see vaene kuusepuu küll peitja ära pahandas, et ta sellisesse kohta pagendati, aga tegelikult oli kokkuvõttes täitsa tore jalutuskäik pargis :). Veidi vesine park oli, aga jalgealust valides matkasaapaga tehtav. Aitäh!

Tee oli kohati rohkem järvede kett, aga tänu ilmastikule oleks ka kingades kohale saanud, matkasaapad olid muidugi mugavamad.

See oli ikka nii sokilõhnaline mõistatus nagu terve polk oleks jõuluõhtul kuusepuu all oma kirsad jalast tõmmanud ja siis see olekski vaese kuusepuu saatus :) Väikse nügimisega sai asi lahenduse, enda loogika selle peale ei tulnud, eriti kui kirjelduse abil saab mustmiljon potentsiaalset lahenduskäiku tekitada. Tänane veidi pikem jalutuskäik, mis ilusas lumises metsas üldse nii pikk ei tundunud, oli hoopis meeldivam. Osaliselt juba natuke tuttavad kohad ja siis ka jupp seni käimata radu. Sellel lõigul tutvusime kopra töömaaga ja vaatasime, millised laiad trassid ta sisse vedanud on oma tähtsat puude laasimise tööd tehes. Maa oli ilusti külmunud, sopaga tegemist ei olnud ja isegi lõpumeetrite võsa oli hetkel selline vitsade vahelt läbi pugemine. Puhastasime natuke aardekarbikest ja panime ka logiraamatu koos donodiitidega minigrippi, sest oli pisut niiske. Oli täitsa meeleolukas käik selle kuusepuu juurde. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Tänase päeva peamine eesmärk. Lumi oli siin põlvini, õnneks enamuse sammudest kandis. Paar veetakistust tuli ka ületada. Olime kartnud hullemat teekonda.
Tänud

Lahendus oli ammu juba tehtud, kuid miskipärast kipuvad mõistatuste lõpud väga tihti sellisesse kohta kukkuma, et igasugene kiire ununeb hoobilt ära.

Täna aga juhuse tahtel olin nii kui nii suht sobivas piirkonnas ja otsustasin selle retke lõpuks ette võtta. Alguses oli lausa viisakas rada olemas, kuid viimased 30m kiskus ikka padu padrikuks ära. Lisaks oli teele seatud küpsete vaarikate lõks, kust vabanemine oli ikka väääga raske. Lõpuks see siiski õnnestus ja aare sai leitud ning tagasi jalutasin oluliselt lihtsamat maastikku mööda kuivanud oja põhjas.

Tänan peitmast.

Minul ignoorlisti ei ole. Kõigi keeruliste aarete puhul tuleb lihtsalt vaadata, kelle tentsikuks end kaubelda õnnestub ;) Sedapuhku oli tööd muidugi natuke rohkem. Näiteks oli veetakistuse ületamine märksa lihtsam ja kuivem tegevus, kui pisut hiljem raiete poolt rikutud veerežiimiga metsas teed mööda liikumine. Lupsti imes rööpamülgas kummiku enesesse ning jalg oligi märg. Aga pärast - jõuga! Kuni lõpuks premeeriti pisut ilusama vaate ja mugava konteineriga.

Juttichallenge alustamisel seisult, kus maakonna tasemel midagi roosilist järgi ei ole, on see hea omadus, et igasugu ignoorlisti ääre peal istuvad mõistatused tuleb kuidagi roheliseks värvida. Seda konkreetset isendit olen ma aastate jooksul ikka nii mõnedki korrad lahendada proovinud, aga tulemust ei mingisugust. Võtsin siis lõpuks õlekõrre ja no eks ma sellest lahendusest pärast sain aru ka, aga sellist "miks ma kohe selle peale ei tulnud" momenti küll kuskilt otsast ei tekkinud. Igatahes oli aeg lõpuks küps pooltuttavat rada mööda lõppu jalutada. Tegelikult ei olnud väga hullu seal maastikul midagi, viimased mõnikümmend meetrit jõuga, muus osas päris kena jalutamine. Peidukas oli ka täitsa tore. Tänud aarde eest!

Pean tunnistama, et selle aarde leid kukkus mulle lihtsalt sülle. Aga sama tore oli ikka lõpust leida temaatiliselt kujundatud ja läbimõeldud peidukohaga karpi, aitäh.

Leitud. Tänud

Korralik rägastik, suvel oleks kordades hullem ilmselt.
Teekonnale jäi tore sild, tänud

Lõpuni jõudmiseks vajasin abistavat tõuget, mille sain juba mõnda aega tagasi. Täna oli aeg logimiseks. Natukene märg oli, aga kummikutega suurt probleemi polnud. Vaesed kuused. Tänud!

Mõistatuse lahendamine võttis päris palju aega ja päris palju valesid geokontrolle. Kohapeal ootas meid üks senimaani kõige porisemaid ja lõpus ka kõige võsasemaid jalutuskäike. Õnneks oli maa veidi veel kõva ja saime lompide ja eriti mudaste kohtade vahel hüplemisega ilusasti hakkama. Täitsa põnev oli niimoodi. Tänud!

Ei leidnud.

Aare oli juba üle aasta leidmata oodanud aga oli oma pesas endiselt kindlat paigas.

Oi mõistatust. Ainult oma teadmistega ikka roheliseni ei jõudnud. Lõppu jalutasin ja viimane lõpp oli eriti tihe. Tänud peitmast.

Kuna Annel oli aare leitud ja ta mitte ei tahtnud teist korda sinna minna siis võtsin üksi ette väikese jalutuskäigu metsateel. Täitsa mõnus astumine aarde juurde ainult viimased 35 m olid ilge lepavõsa. Aare ise jäi kiirelt silma. Aitäh.

Suvel sai koos tunkiga laevadepommitamist mängitud selle mõistatusega ja siis veel ühel sündmusejärgsel hommikul sellega kambakesi mässatud. Saabus roheline geokontroll ja seletus miks just selline variant on õige. Ma ei saanud midagi aru. Siis järgminegi roheline ja seletus. Ikka ei saanud midagi aru. Kuidagi moodi pigistasin ise ka selle rohelise välja aga jah, lõpuks täiesti arusaamatuks mulle see jäigi. Ütleme siis nii, et kõigest ei peagi aru saama.

Selle aarde olin enda minigeotuuri nimekirja lisanud aga polnud kindel kas on hea mõte minna. Olin oma päeva alustanud alles 3 ja pool tundi enne päikeseloojangut, mis oligi nüüdseks saabunud. Laiskus, talv ja soov geopeitust päevavalguse käes teha ei sobi kohe kuidagi kokku. Pistsin igaks petteks taskulambi taskusse ja asusin teele. Pool teest oli üks suur uisuväli. Saabastega uisutamist takistasid aga jääle langenud kuuseokkad. Mõnes kohas pidi otsima ka kindlamat jalgealust, sest kohati esines uisuväljal praaki allikate veesoonte tõttu. Aardeni jõudes tekkis arusaam, et nüüd täna võib jääb küll logimata. Sõrmedega ei jõudnud lahti kangutada ja üks jalahoop ei muutnud ka midagi. Pissima ei hakanud aga natukene teistsuguse meelitamismeetodiga jõudsin karbini. Sellega sai nüüd järgekordne pähkel puretud. Aitäh!

Oleks võinud ikka jala vaeva vähendada ja teiselt poolt läheneda autoga. Kohapeal oli kõik loogiline, tänud.

Ah et säherdune 2.0 mõistatus :D Mulle isiklikult suht ulme 4.5 pigem :P Siis kui esimene ideepoeg oli varemleidja poolt ette söödetud, arvasin, et ütleja ajas midagi ühe teise aardega segamini. Lihtsalt nii suur ühenduse puudujääk oli kirjelduse ja lahenduse vahel. Ka siis kui kümme aega hiljem tilkuvad lisavihjed juba päris puiseks ja punaseks hakkasid kiskuma, võttis meil Karli ja Kristeliga kolmekesi geokontrolli pommitamine aukartust äratava aja. Tõesti noh, tõstke käsi, kellele see 2.0 on :o)

Kui roheline lõpuks käes, siis ülejäänu osas ei kobise üldse, üsna meeldiv jalutuskäik, eriti kui juba osaliselt tuttavat rada pidi läheneda. Nii et tänud kohavaliku eest :o)

Mida lahendamiseks teha tuleb seda teadsin juba väga ammu. Ma ei teadnud lihtsalt kuidas täpselt teha. :D

Hommikul Moori juures lahendasime selle Tunki ja Karliga ära. Asi tuli ikka suht puust ja punaseks teha, et rohelise kätte saaks. :D

Jalutuskäik oli mõnes kohas natuke märg, kuid mitte midagi hullu. Mulle see paik meeldis ja lõpp meeldis ka, ei olnud suvaline karp juure all. :)

Tänud peitjale.

Oli see alles vahva kulgemine. Alguses pidime nuputama, kuskohast läheneda - me polnud maaaameti kaarte uuringud, aga tabasime õige koha ära. Ja siis algas õige lust. Selleks, et tee ei tolmaks, olid tulbid laiarööpalised masinad oma vaeva ära näinud ja nüüd oli siin tolmuse raja asemel sügavad, mõnusalt pehme ja endassetõmbavate servadega kanalid, milles helkis mõnusalt jahe ja taevast peegeldav vesi, mille põhja ei näinudki. Tublid kapitalistid oli ülepiiri, ülbelt ja kontrollimatult kasvama kukkunud kuused mahalõiganud ja pimeda ning sünge metsa asemel oli nüüd valgusrikas avarus oma toredate kännupukkidega. Süngete ja torivate kuukede asemel, aga mõnusalt peenike ja seksikas võsa. Kõik kohad kulgemisel vaid tordust täis. Me väga täname nii peitjat aga loomulikult ka neid tublisid altruistlike, kindlasti enesekasuta kapitaliste, kes meile niikauni ümbruse kujundasid, seda nii ninaette kui kaugusesse vaatamisel. Need tublid kapitalistid olid ka mitmed armastuse sümbolid loodusesse jätnud, me siis tõstsime need järeltulijatele teetähisteks paremini nähtavale.

Suurema seltskonnaga on lihtsam selliseid väikseid rännakuid ette võtta,kambavaim aitab edasi.

Tänu külmanud pinnasele väga raskeks teekond ei kujunenud.Konteineri kättesaamine algul tekitas küsimusi,et kuidas selle kätte peaks saama.Külmataat oli hoopis maskeeringule oma panuse andnud.Tänud!

Minu jaoks oli tegu liiga peene mõistatusega, et veel lähiajal ette võtta. Kuna aga Kaupo oli läbi higi, vere ja pisarate lahenduse kätte saanud ja asusime õiges kandis, sobis see hästi ühismatkana ette võtmiseks. Olime veel hoiatatud, et soine maastik ja kummikuvajadus ja hirmus koht.

Vahel on asjad siiski kardetust lihtsamad :) Maa ja lombid olid jääs ning lasime lustakalt liugu, kuni null vastu jõudis. Ühe tüngapildi tõttu välistasin enda jaoks õige asja ja keskendusin eemale, samal ajal kui teised algset mõtet edasi arendasid ja peagi ka edukalt karbini jõudsid. Jälgede järgi paistis, et teiselt poolt on tõsisema tehnikaga vist tõesti võimalik ka kohale sõita. Igati meeldiv võsa, aitäh peitjale!

Kaupol oli kodutöö tehtud ja saime vaevadeta mööda osaliselt jäätunud ja osaliselt vesist teed aardeni. Kohapeal oligi kõige raskem osa konteineri kätte saamine. Aitäh!