59 24

Saime isegi kuiva jalaga kohale kuigi vesi tuli vahepeal saapa ääreni. Tänud aarde eest!

Jõhker sumpamine. Aitäh!

Suvel põhimõtteliselt pole roninud sellisesse kohta. Märtsis tekkis uppumisoht, aardeni ei jõudnud. Täna kannatas kummikuga päris lõpuni astuda. Viimased meetrid üllatavalt mugavad. Aitäh!

Vana-aasta tuli ka sõpradega ära saata, nii et tegime väikse geotuuri. Vähemalt polnud ohtu, et selle aarde koordinaadid kogemata gps-i võlssi sisse lööme. Kambaga kiire leid. Aitäh!

Kaunil jõulujärgsel pühapäeval tore jalutuskäik ehk mõnusa seltskonnaga pole ka vihmas, sopas ja võsas uitamine mingi mure. Aardeleid teeb ju ka alati rõõmu. Aitäh.

Kuna täna läks tööpäev suhteliselt pikaks, siis saigi ainukesena plaani võetud siia ristumispunkti astumine. Kuigi plaan oli juba suvel see teekond ette võtta, sai suvi nii ruttu läbi, et kohe kuidagi ei jõudnud siia. Aga ega nüüdki sel tulekul midagi viga polnud, kuigi auto sai tolmu asemel poriseks ja mitte ainult natuke vaid ikka kohe väga. Aga...katusest oli ikkagi aimatav, et ta tegelik värv on tal sinine ja kuna kummikud olid kenasti pagassis oma korda ootamas, siis sai probleemivabalt läbi märja rohu sahistatud ja edasi juba mööda loike solistatud. Seega päev igati korda läinud. Tänud peitjale aarde eest.

Täna siis oli selle aarde kord. Sõitsime autoga võimalikkulähimasse punkti ja sealt läksime ca 300 m jala. Polnud kõige hullem teekond, kartsime hullemat.Tänud siia juhatamast!

Kuiva jalaga sai käidud.
Tänud

Auto juures mööda põlluserva metsanurka, hops üle kraavi ja üsna märjal maasikul ragisades aardeni.

Tänan peitmast.

Tänud peitjale aarde eest!

Kui "järvekesteni" jõudsin, siis mõtlesin, et milleks mul need kummikud üldse autos on, kui ma neid ei kasuta. Ühtegi metslooma ei kohanud, sest nad kuulsid mind tulemas juba kaugelt.

Leitud, logitud, tänan!

Jää raksus ja praksus, aga saime suuremate kadudeta kohale ja logitud. Lumi veel kandis, võss talviselt kergelt läbitav. Aitäh!

Siin saime igatahes jalgadele jahutust. Jää vajus kohati läbi. Aitäh.

Oma väljasõitu Läänemaale alustasime siit aarde juurest. Meie jaoks oli see viimane seni leidmata koordinaatide ristumispunktis asuv aare Eestis. Ilm oli kena ja päikeseline ning mööda põlluserva aarde poole oli hea astuda. Kui esialgu tundus ka metsas, et kummik on üleliigne, siis vahetult enne kohale jõudmist läks maastik ikka vesiseks ja siin ei oleks vist saanud enam ka mööda pokusid mõne teise jalatsiga astuda nii, et jalad kuivaks jääks. Aare sai leitud kiirelt ja sellega kõik korras. Täname.

Kui lapsed on koduõppel, aga kõik on juba tehtud, siis ongi paras aeg loodusesse minna. Võtsime selle aarde ette just mõttega, et metsaalune pidi märg olema, aga praegu on natuke külma olnud ja ehk saab pisut kergema vaevaga kohale liuleda. No Pisipeituril polnud sellega kohe üldse muret, tema oma 30 kg ei vajunud kusagilt läbi, aga mina pidin küll teed valima, sest paljudes kohtades hakkas jää kahtlaselt krõpsuma. Mõnel korral ka murdus, kuid kummikud jalas, polnud suurem õnnetus. Aardeni jõudsime kenasti. Aare ise korras. Aitäh!

Kõigepealt sai käidud piilumas, kuhu vaja sukelduda ja siis mõni päev hiljem juba korraliku varustusega ratta selga ja teele asutud. Ratta jätsin põllu serva kraavi pervele ootama ja siis juba jalgsi läbi heinamaa serva, läbi padriku, pokude ja vee vahelt läbi kuni null-punktini. Konteineri leid tuli võrdlemisi kiirelt. Pokude vahel laveerides jooksid kitsed küllalt lähedalt mööda ja siis veidi hiljem kostus sellest suunast, kuhu nad liikusid, kahtlast haukumise moodi kiunumist. Ei tea, kas olid koerad või muud metsloomad, kes haukumise moodi häält teevad. Igal juhul mõnus madistamine oli. Tänud peitjale!

Seda on erinevatel põhjustel suhteliselt kaua "soojendatud". Seekord sai siis sobivalt tee peale jäetud. Auto jäi nii umbes 700m peale. Sealt edasi põllu servast oli väga mõnus astumine. Metsa vahele jõudes läks kuidagi väga võsaks ning igasuguseid satikaid oli ka ülemäära palju. Kohati oli isegi veidi vesine aga sellest hoolimata sai kuiva jalaga kohale jõutud, tänud.

Tänane peaeesmärk ja kohustuslik pikema matka aare. Auto parkisin u 58.995645 24.010096 ja edasi sukeldusime rohelusse. Esimene pool teed aardeni, see põllu osa, oli suht kukepea, ehkki ma oleks ennast kindlamalt tundnud, kui mul oleks olnud jalas ussikindlad kummarid, mitte tossud. Aga kuna Indy juba nagunii kogu pika sõidu linnast keskmisest kaalukamani ja kaalukama juurest siia auto tagapingi palavuses etteheitvalt ohkis, otsustasin, et pean saama nende jalanõudega ka hakkama ja ei hakka midagi muud asendusaardeks otsima / veel edasi kuskile sõitma… Sest nojah, kummarid jätsin ju korralikult koju. Ehkki ka siinsel edasi-teel oleks neid vaja läinud. Eks näis, mis rehale ma pean astuma, enne kui jääb külge komme ETTE järgi vaadata, mis sihiks võetud aarde juures mind ees ootab ja ei tule üllatusena näiteks pokud või pehme Silveri/Mihkli pildistatud veelaamade ärakuivamisjärgne maastik… :D.

Mööda põlluserva kraavinurka jõudnud, panin uue sihiku diagonaali ja edasi läks teekond juba oluliselt tihedamas flooras. Õnneks oli levi siin väga hea ning vaid üksikud korrad jäin selle taha toppama, et geps ei suutnud mind ekraanil õigele paigale asetada. Ja kuna seal tihedas roheluses hakkasid kangesti „huvitav, kas siin võiks karusid olla; jaa, mulle tundub, et mõnele karuemale võiks meeldida küll siin koos poegadega jalutada ja elada“-mõtted pähe ronima, vehkisin edasi liikuda nii kiiresti kui vähegi suutsin :D. Vahetult enne aarde juurde jõudmist leidsin preemiaks ühe uhkelt õitseva pundi orhideesid (Pruunikaid pesajuuri) ja siis natuke eemal võisin juba logida ka :). Nu sellist teostust poleks siit eest oodanud, väga tore, aitäh taastajatele :). Kuigi jah, ega ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas see seal algselt lahti ja kinni pidi käima. Aga see Kevini trikk, et pöörame siis avaneva poole vastu puud ja küll siis püsib, toimib täiesti edukalt ka täna :D.

Tagasitee kraavinurgani läks kähku (sest noh, need kurjad kohe kohale jõudvad karud, eks :D) ja kuigi ma auto juures märkasin küll, et siit saaks jala otse ka Tervisetee 3 juurde, sõitsime mu mõmmihirmu pärast ikkagi Paliverre ja matkasime päeva viimase aardeni mööda vana tammi. Õnneks kaaslasel polnud ka nüüd enam sõidu vastu midagi, etteheitva ohkimise asemel kostis tagapingilt vaid väsinud jooksja rahulikku magamisnohinat…

Tänud aarde eest!

Porirajalt põllule ja üle kraavi pokumaale. Kulgesime pokult pokule, päike soojendamas selga. Tänud peitjale.

Veel eelmise päeva hilisõhtul aknale lähenedes oli tunda kuidas torm tuppa pressis.Seega polnud ma enam üldse kindel kas ma hommikul ka kuskile lähen või mitte. Ärgates olid olud juba palju rahulikumad. Isegi asfalt oli kuivaks puhutud. Siin polnud enam kahtlustki ning asusin teele. Erilist päevakava mul polnud, lihtsalt tulin piirkonda kus palju kollaseid täppe veel leidmata oli. Nii ma siis siin külateel tiirutasin, esimese hooga lootes üldse terviserajale lähemale saada. Või noh, mis tee see ikka oli, pigem paras mülgas. Värskelt uuesti sadama hakanud vihm ei teinud ka asja lihtsamaks. Kui ühel hetkel muutus tee minu masina jaoks täiesti läbimatuks, siis oli selge, et terviserajal ma täna ei skoori. Küll aga olin jõudnud sellele aardele ähvardavalt lähedale. Pealegi tundus enamus teekonnast selline mõnus üle põllu kulgemine. No nii ma siis oma õnne proovima suundusingi kaks kätt taskus. Põllul veel püüdsin ettevaatlik olla, et madalamates kohtades oma saapaid ära ei leotaks. Kraavist sain ilusti üle ja ka esimesed meetrid metsas olid paljulubavad. Siis aga kiskus kõik kuidagi vesiseks. Pihta hakkas paras pokult-pokule kargamine ja tänu sellele kadus ka suunataju stabiilselt hakkasin hoopis aardest kaugenema. Olud aga muutusid aina karmimaks, ning peagi olid ka pokud ise juba vee all ning polnud ka enam võsavitse millest kinni hoida. Ja nii see jalg seal veel muudkui vees ära käima hakkas. Kummikuid ei taha siiani omaks võtta, seega said ka varbad peagi märjaks. Ja kui juba varbad märjad olid, siis polnud enam vahet. Loobusin pokudest ja leotasin jalgu juba poolde säärde, kui mitte rohkemgi. Vesi oli üllatavalt soe talve kõige külmema kuu kohta. Seega ei lastnud ma sellest vahejuhtumist eriti häirida. Kuid siiski, pani muretsema küll. Kui juba päeva teise aarde juures oma esimesed saapad ära ujutada, kaugele ma nii jõuan, et ka viimased märjaks saavad ja geotuuri lõppenuks võin kuulutada. Nullike lähenedes hakkas kallas taas paistma. See oli paras kergendus. Logisin ära ja tekkis lootus et kui teiselt poolt taganeda, pääsen „kuiva jalaga“ tagasi. See oli siiski ainult mu helesinine unistus, kuiv ala hakkas autost üha enam eemale kiskuma. Nii ei jäänudki muud üle kui tuimalt taas vette sukelduda ja missioon lõpule viia.

Paras katsumus oli. Eks omast lollusest sai teekond palju keerulisemaks tehtud, aga ei nurise. Vürtsitatud teekond jääbki paremini meelde. Tänud.

Hea,et kummikud jalas olid.Vett on see-aasta ikka piisavalt aga ristumispaika me jõudsime ja nimed kirja panime.Aitäh!

Aare, mida viimati leiti eelmisel suvel, sai nüüd samal päeval mitu korda leitud. Kusjuures mu madalate kummikutega oli seal paras ikaldus. Kalamehesäärikutega oleks mõnusasti saanud kohale kruiisida, nii et vesi oleks laias kaares kõikides suundades lennanud. Nüüd oli tarvis hinge kinni pidada, ennast kergemaks mõtelda ja kui võimalik siis okste küljes rippuda. Lõpp hea, kõik hea, ja said meie nimed aardesse kirja. Aitäh!

24. täna veel oli. Kuigi 59 asemel hoopis 6 ja 2019. Tuleb tunnistada, et koordinaadinumbrite korrapära kohati mindki teataval määral paelunud on, koguni enne geopeitust. Ega ma muidugi kerget ligipääsu lootnud, kuid autotee lähimast punktist sirgelt nulli rünnates aina tihenev võpsik andis 3.0 maastiku normi välja kuhjaga. Vanakoolimeestele küllalt omane, adopteerijale Pikkkassole üldiselt mitte eriti. Nii arvasin. Aga poole tunni pärast järgmise aarde juures juba natuke vähem :D

Seda aaret olen ma silmas pidanud oma geokarjääri algusest saati. Igakord tundus see võsas rapsimine kuidagi liiga hull. No paar nädalat tagasi võtsime siis esimest korda ette tee nulli suunas. Kõigepealt lähenesime ühelt poolt - vesi ees, siis teiselt poolt ...saime juba 80m peale ja no jälle...vesi laiutab ees ja tossud jalas, laps kukil ei tahtnud kohe kuidagi varbaid märjaks teha. Täna siis valmistusime asjalikumalt - lükkasime jalga kummikud ja matk võis alata. Kuna tee oli eelmisest korrast juba selge oli sees päris korralik turbo käik :) Ja ega kohapeal käis kõik juba kähku 1-2 ja logitud :) pikad sammud tagasi auto suunas ja järgmise täpi juurde :)

Pea aasta aega puutumata ja au oli leida lausa. Teekond sinna oli kehva aga täitsa läbitav. Aga tänud ilusa kordinaadi eest :)

Käiku siia pelgasin tänastest aaretest kõige rohkem. Tee valisin „alt“ poolt, nii tundus metsa vähem. Algul üle põllu ja siis tuli 300m veepokusid. Pold hullu midagi, päris tore hüplemine oli. Ikkagi märgiline koht, nüüd olen Risti ristil ära käinud. Tänud.

Ehk logid ei ole autorikaitse seaduse all. Tsiteeriks varemleidnut "Ega mul Mike aarde juurest tulema hakates liiga konkreetset plaani ei olnud, et kuidas sellele asjale läheneda. Otsustasin lihtsalt vaadata, et suund laias laastus õige oleks ja minna vastavalt loodusele."
Teatud ajal oli suuremaks abimeheks oja/kraav kus liikumistempo oli täitsa normaalne, kahjuks seda kauaks polnud.
Olin end pika tee motiveerinud, et aarde juures võtan seljakotist veepudeli välja. Aarde juures avastasin, et see veepudel on rõõmsalt autos. Ju ma siis veel autos olles mõtlesin, et toon Mike'i ära ja siis planeerin edasi kuidas ja kuhu. Jalad ei tahtnud enam üldse liikuda ja ka iga saapapaela kinnipanemist planeerisin pikalt ette, et mitte asjatult peatuda. Poole teepeal olid lagunenud hooned, ühes veel ka voodi võrestik. Viimased 200 meetrit autoni olid veel eriti rängad. Lõpp nõudis pingutust - jalad ei liikunud heinas, oleks vist pidanud ikka läbi metsa ragistama lõpuni.

Olin läbi nagu läti latt. Koduteel sulas veel kõik see lumi jope, salli ja saapavahelt ära, nii et koju jõudes läksin esimese asjana kuuma dušši alla ja teise asjana tegin kuuma teed. Loodetavasti külma ei saanud. Aitäh!
EVEJ
PS Läänemaal sajab 0 kraadi juures lund, Harjumaal -2 vihma...
PSS Kui ma olin 160 meetri kaugusel aardest kuskil kõrreliste sees ja talla all lirtsus, siis tekkis mõte, et see on ideaalne koht uue aarde jaoks. Õnneks mul karpi kaasas ei olnud ja sinna vabatahtlikult ma tagasi ei roni, pääsesite...

Ega mul Mike aarde juurest tulema hakates liiga konkreetset plaani ei olnud, et kuidas sellele asjale läheneda. Otsustasin lihtsalt vaadata, et suund laias laastus õlge oleks ja minna vastavalt loodusele. Eks ta paras ragistamine oli, aga kohale ma jõudsin. Viimased nii umbes sadakond meetrit oli küll selline tunne, et kummikust hakkab väheseks jääma, aga õnneks jäid siiski jalad kuivaks. Tänud peitjale!

Q3:Mike juurest asusin teed siia otsima. Ratta jätsin kuskile puu najale ning telefon näitas, et 1.1 km on minna. Mis ta siis ära ole, eriti kui peaks ka kuskil mingi tee olema. Esimesed 600 meetrit oli umbvõsa ning ilmselgelt ma ei leidnud seda "teed" üles. Seejärel aga sattusin mingi enam-vähem kõnnitava raja peale ning edasi läks ruttu. Aare paistis ka siin kaugele silma (ega siia ka juhuslikud ei satu) ning seejärel hakkas teekond tagasi. Seekord läksin natukene teist teed pidi ning tagasi minek võttis aega isegi natukene vähem, kui tulek. Aitäh aarde eest!