Aegna patarei

Meie jaoks Aegna raskeim aare. Eriti minu jaoks, kes ma neid va kaheksajalgseid loomi kardan ega taha kuidagi oma pead nende pesadesse pista. Lasin siis teisel poolel tööd teha ja muidugi selgus lõpuks, et seisin ise otse aarde kõrval ja kamandasin sealt, kuigi oleks võinud lihtsalt käe sirutada...Sürr koht iseenesest, nagu ulmefilmist. Aitäh peitjale!

Tänud aarde eest!

Seda kohta olid tänased kaaskulgejad kas juba varasematel aastatel või täna natuke varem juba külastanud, nii et äärepealt oleks tulnud endal mingi nipiga hakkama saada, aga õnneks sain noorema ja osavama endaga kaasa, nii et kõik läks sujuvalt, kuigi viimastel tundidel alla piserduv vihm oli tõesti kõik palju libedamaks teinud, kui ilma selle märguseta oleks olnud. See oli nüüd küll taas selline mõistatuslik koht, millest kohe kuidagi ei saanud aru, mis siin küll kunagi olla võis, aga ilmselgelt midagi siin oli. Tänud peitjale kohale kutsumast ja aaret peitmast.

Tänud

Siin läks Aegna aaretest köikse kauem. Oline juba allaandmas, saatsime vihjepäringu. Viimases hädas laiendasime perimeetrit ja kasutasime eelmise logija soovitust. Ja M napsas aarde. Aitäh, põnev paik poleeritud!

Saime selle patareiga päris lähedalt tutvuda, oli parasjagu huvitav. Igasuguseid ronimisharjurusi sain ka teha, uurisin mitut kohta lähemalt, toppisin nina mitmesse avausse, aga midagi peale tühjade õllepurkide ei leidnud. Kui piisavalt turnitud, otsustasime edasi liikuda, terve päev siin iga kivitagust 5-...? meetri raadiuses uurida polnud tahtmist. Las ta siis jääb, koht vähemasti nähtud. Mine tea, võib-olla tulen mõne suurema geopeituse fänniga kunagi tagasi.

Eks jah, tasub neid eelmisi logisid lugeda. Võin öelda, et neid kuhu pea toppida on täitsa mitu sarnast. Lõppu mahuks täitsa tavaline karbike ka
Aitäh peitjale!

Siin läks kaua.
Õlekõrrest ka nagu abi polnud. Lihtsalt otsida, otsida ja otsida.
Mõõdulinti kaasas ei olnud aga see küll 5 meetrit ei olnud.
Patareid vaadates võid vaid oletama, et sead oli kahuritorn, mille metallivargad ära vedasid.
Tänud näitamast!

Käisime otsimas, tutvusime üsna põhjalikult ümbruskonnaga, lõpuks loobusime. Kuna praamini oli veel aega läksime teist korda veel otsima, kuid tulemuseks ikkagi leidmata aare. Eks nüüd põhjust kunagi veel Aegnat külastada.

Oi kus siin läks ikka aega. Õige taseme saavutamine ei olnud raske aga siis alles keeruliseks läks. Tuterdasin seal kamakate ja väändunud konstruktsioonide vahel üsna pikalt ja silma/näppu ei jäänud miskit. Ühel hetkel hakati kusagilt kõrgemalt hallootama. Üks tüüp leidis mu seljakoti ja tundis muret, et kas minuga ikka kõik korras on? Rahustasin ta maha ja tüüp ronis ka alla. Kerge ülevaade geopeitusest ja tuhnisime seal juba kahekesi. Mingil hetkel sai tal aga villand ja jätkasin otsinguid taas üksi. Ning siis ta lõpuks peidikust välja tuligi. Tänud peitmast! Oli päris paras pähkel.

Aega läks aga lõpuks tuli ka leid.

Leitud

Aitäh aarde eest! Aegnale päripäeva liikudes ringi peale tegemas.

Aegna teine. Aitäh!

Leitud. Tänud!

Leitud

nimed kirjas

Kui suvel siin töökaaslastega käisin, siis jõudsin pool piirkonda läbi uurida koos ühe teise geopeituritega. Kuna töökaaslased ootasid, siis minul jäi otsimine pooleli. Hiljem kohtusime sadamas ja sain teada, et seal teises piirkonnas oli aare. Täna ronisin karguga üles ja vehkisin karguga, et kust ma otsisin ning aaret ei olnud ja kus aare võiks olla. Sven oli kiirem ronija ning leidis aarde. Aitäh!

Õnneks oli meil karguga Kärt kaasas, kes suvel siin pool tööd ära tegi. Nüüd tuli meil otsida kõigest viie meetri jagu.
Tänud

See aare jäi eelmisel aastal Aegnat külastades leidmata. Ka sel korral oli viimast logiteadet lugedes väike hirm sees, et äkki jääb taaskord peitu. Sestap valisime esimeseks otsimiseks teise aarde ning alles seejärel tulime mikrot otsima.

Algus kulges nagu eelmiselgi aastal - ehk siis vaatasin omameelest loogilisi peidukaid üle. Liina luges samal ajal aga logisid ning vihje, et aare on "avaramas" asukohas viis purgi leidmiseni. Nimed kirjas nentisin, et esiteks saaks siia tõepoolest kordades suurema aarde peita ning teiseks pole minumeelest algsest vihjepildist suurt abi, pigem võib see eksiteele viia. Ehk siis vaadake nagu meiegi laiemalt ringi ning pistke pea kohtadesse, kus on lahedamalt ruumi. ;)

Tegime Aegnal päevase jalutustiiru ja otsisime ka aarded, seda kahjuks ei leidnud ja kuna aarde asukohas levi puudub, ei saanud ka vihjepilti vaadata. Siiski üllatusime, et sellises kohas, kus m2 kohta on umbes 10 peidukohta on antud koordinaat 5m täpsusega ja peidetud on mikro!!! aare. Eks teinekord tagasi.

No siin sai kohe kaks korda käidud ja kõvasti aega veedetud. Lõpuks küsisime veidi abi, aga siis läks ka veel aega, kuni see õige koht end avastada lasi.
Leitud. Aitäh.

Täna sattusid Aegnale ka Tšehhi geopeiturid. Meie teed ristusid sellel väiksel saarel päris mitu korda. Kahte aaret otsisime koos. Siia jõudsime meie enne ja alustasime poleerimisega. Varsti olid ka nemad kohal ja alustasid samuti poleerimisega. Vahepeal lugesid nemad logisid ja uurisid fotot, vahepeal mina. Pidi lihtsalt hinge tõmbama, päike küttis täiega ja higi tungis silma. Lõpuks nad andsid alla. Lõpuks andsime meie alla. Positiivne selle asja juures oli, et ca 40 minuti jooksul ma kaotasin tõenäoliselt kaalust kaks kilo.

Esimese vaatuse lõpp.

Käisime põhjarannas ennast leotamas. Pärast oli nii hea värske tunne. Hankisin endale täpsema juhise, mille järgi tahtsime uuesti aaret otsima minna. Parasjagu saabusid randa ka tšehhid ja andsin ka neile lootust uue juhendi näol.

Vaheaja lõpp.

Teine vaatus hakkaks sama segaselt kui esimenegi. Publik võis juba arvata, et otsijad teevad ennast naerualuseks ja etendus ka lõpeb selle suure segadusega. Vale puha! Otsijad olid saanud jälle naha märjaks ja kaotanud oma taastatud värskuse. Pärast seda nad võtsid kavala näoga aarde peidukast välja. Vohh nii! Vaatus kestis vaid 15 minutit.

Teise vaatuse lõpp.

Epiloog.

Edasi teel teiste aarete juurde kohtasime tšehhe. Nad lubasid kindlasti minna uuesti otsima ja olid optimistlikud. Kaks tundi hiljem uuesti kohates tšehhe selgus, et nad ei leidnud :-(

Leitud

3/8, nooo ütleme et logide lugemine ajas väga kartma. teades et eelmine aasta samal ajal oli seal usside hunnik ei aidanud eriliselt kaasa otsimisel. ikka kaua kaua läks aega ja alla ei tahtnud ka anda, kasutasin telefoni siiski vihje lunimisel. saanud vihje, on piinlik tödeda et vähemalt 30min otsisin siiski edasi. viimasest kohast siis löpuks önn naeratas. tänud! :)

See koht on nüüd tuttav, kuna olen seda hirm ammu külastanud. Aarde otsimine kiskus algul kohe väga kiiva. Otsisin algul nullist, siis võtsin järjest suuremaid tiire. Ühel hetkel hakkas kostuma mugude hääli ja sealt nad tulid. Tahes tahtmata jäi mulle nende jutt kõrvu. Hakati rääkima geopeitusest ja mugudest. Lõpuks viidati mulle, kui mugule. Panin siis vastu, et ise oled mugu. Tuli välja, et seltskonnas on kaks geopeiturit, kes on ise täiesti ära mugustunud, aga on kunagi seda aarte otsimas käinud, aga ei mäleta, kas on ka nime kirja saanud. Nad olla oma kontode koodid ära unustanud. Õhutasin neid admini poole pöörduma, et saaksid jälle vahel geoelu elada. Seltskonnaga lobisedes tõmbasin jälle otsingu ringi koomale ja kae imet, ilmutaski end aare. Suured tänud peitjale aarde eest.

Kahjuks sel korral jäi see aare leidmata

Eesti pidupäevi on saanud traditsiooniks kusagil looduses matkates tähistada. Eile kõhklesime sõpradega hilisõhtuni, kas ikka tasub mõnele saarele minna, kuna ilm Tallinnas ei soosinud kuidagi metsas kondamist. Uurisime prognoose tänaseks ja need olid pisut lootusrikkamad, pikalt kaalusime, kas Naissaare või Aegna, kuni lõpuks otsustasime, et kohtume hommikul linnahalli kail.

Hommikul kohale jõudes tibutas vihma. See meid ei heidutanud, istusime laeva. Taevas Tallinna kohal oli tumehall, laev loksus tugevates lainetes üsna kõvasti. See meid ka ei heidutanud. Vahepeal hirmutas mõnda üks laevalaes kondav suur ämblik palju rohkem, aga kõigest hoolimata olime kolmveerand tunni pärast Aegnal, kus säras juba taevas päike.

Mõnus jalutuskäik algas. Patareide piirkonda jõudes rääkisin objektid väga põnevaks ning vedasin seltskonna neid lähemalt uurima, lootes ise niimoodi sipsti möödaminnes aardekarbi leida ja logida. Heh, tuhkagi! Ei läinud siin üldse kiiresti. Kahjuks polnud meie seltskonnas ka ühtki militaarhuvilist, kelle kaela oleks saanud siin pikemalt uurimise ajada. Taavi oli ainus, kes agaralt üritas topsi leida. Kui olime mõnda aega siin juba uurinud ja oli kahtlus, et varsti hakkame toidukarbi teemalisi iroonilisi kommentaare saama, otsustasin helistada sõbrale, saadud vihjega leidsime ruttu otsitava. Ei mingit irooniat, kõik rõõmsad ja rahul, sõbralikult jätkasime jalutuskäiku.

Aitäh peitjatele.

Tulin taas purjekaga saarele, et aardeid otsida. Esimeseks sai valitud Aegna patarei. Paraku ei saatnud mind edu - koha leidmine, kus pilt tehtud, oli väga lihtne, aga sealt 5 meetri raadiuses aaret välja ei tulnud. Võimalik et olin liiga kinni selles, mis pildilt paistab ning aare on hoopis mujal. Jube palav oli seal augus ka, kõik see metall õhkas kuumust nagu saunaahi. Ja siis saabus veel muguekskursioon, mille peale lõin käega - teinekord uuesti.

Õnneks Moonika aitas natuke :)