BrokRogain V

Karukäpa juurest oli ju jah mõistlik ka siia tulla.Kah üks tugev raba-aare,väga heas korras:suur,tugev,kuiv ja sipelgad valvasid.Aitäh peitjatele!

Peale karu käppade vahelt minema libisemist tundus mõttekas ka siin ära käia, sest kui ilm pakub sellist pargijalutuskäiku, siis tuleb see jalutuskäik, nui neljaks, ära teha. Tegime siis. Käidud. Aitäh!

Two in one. Karukäpa juurest kilomeeter edasi jalutada polnud mingi vaev. Kirjeldust ei olnud hoolikalt lugenud. Üllatuseks selgus, et koht on ajalooline ja väärib FP-d. Aare sisaldas ka üksikasjalikku kirjeldust toimunust. Viimasel ajal on logiraamatus väga palju kandeid, koht on aktiivses kasutuses. Aitäh!

Aitäh aarde eest!

Ainus loogiline tee oli otse karukäpa aarde juurest siia tulla. Kõige otsemat rada pidi kilomeeter. Reaalselt sai kindlasti pikem vahemaa läbitud - kas siis sihik oli vale või oli mõistlikum mõne kõrge mätta kõrvalt sileda älvese peale minna.
Aga kohale jõudsime ning alles siin nägime selle raba esimest laugast. Tegelikult lausa kahte. Siin oli päris mõnus - varju oli palju ja isegi jahutav tuul liikus. Panime nimed kirja, võtsime boonusinfo ning tegime puhkepausi enne tagasi liikumist.
Tagasiteel sai ka mitu lühemat peatust tehtud - kas siis olime hetke varjus ning jõime kaasa võetud pudelivett või jahutasime end mõnusa laukaveega. Ja sedasi samm sammu haaval jõudsime lõpuks parklasse tagasi.
Minul oli see kümnes BrokRogaini aare. Nüüd tuleb veel andmed kokku panna ja vaadata, kuhu boonusaare juhatab.

Tänase 30 kraadise kuumusega oli see, hoolimata tossuga tehtavast rabast, ikka päris karm retk. Tagasi tulles oli pea laukasse pistmine parim vahend kõrvetava päikese vastu.

Tänan peitmast.

Karukäpa juurest suundusime siia. Esialgu valdas meid täielik nõutus, tundus ju, et aarde konteiner on suur aga meile silma ei hakanud. Lõpuks kaevasime lume alt selle ikka välja.

Väga tore ristike paigaldatud rabasse, tegime nende minevikuga tutvust, panime nimed kirja, pildistasime vajaliku ja aare läks oma peidukasse tagasi.

Kokku tuli meie teekonna pikkuseks 7.5 km ja aega kulus kaks ja pool tundi.

Tänud aarde eest, sellest seeriast on kaks veel leidmata.

Peale karukäpa aarde leidmist käisin ka siin. Oli huvitav matk. Kokku 8.1km, millest umbes 5km räätsadel.

Juba mõnda aega oli peas idanenud mõte räätsade katsetamisest rabas. Seni olime kõik oma rabakäigud kuidagi ilma tehtud saanud. Otsisimegi siis nädalavahetuseks endale abivahendid ja asusime sihtkohta valima. Otsustavaks sai see, et siin on tavalise ühe aarde asemel lausa kaks. Alguses oli plaan jätta auto kuskile turbaraba äärde, kuid seal olid töömasinad nii hoos, et me ei kippunud eriti neid segama minema. Kiire pilk kaardile tuvastas veel ühe hea lähenemissuuna. Auto jätsime aardest u 2,4 km lääne poole põllu äärde, kus tee lihtsalt otsa sai. Aardeni oli sealt küll pikem maa, aga endalegi üllatuseks avastasime rajakese, mis oli kohati isegi lindikestega tähistatud ja viis enam-vähem soovitud suunas. Metsasema osa läbimise tegi see väga mõnusaks, rabas läksime juba rohkem enda suva järgi. Umbes tunnike astumist, mida ilmestasid tohutud murakaväljad ja järjest intensiivsemad parmupilved, ning jõudsimegi kohale. Kiirelt otsisime üles aarde, tegin jahutamise eesmärgil särgi laukas märjaks ja jätkasime Karukäpa aarde suunas. Muul ajal oleks tegelikult tahtnud pikemalt ringi vaadata, aga seal olles kaalus parmude eest põgenemise soov selle üles. Tänud peitjale!

Tartu Postimees: Rist soosaarel meenutab noorte meeste viimast võitlust

Karukäpast siia valisin orientiiriks kiitsaka sookase. Lumesadu läks järjest tihedamaks. Kohati külmunud rabapinnas ikkagi oli piisavalt pehme, ragises mu jalge all ja vesi kamara all mulises ja solises. Väjas hakkas ka vaikselt hämarduma. Ega ma täpselt ei teadnud, kuhu täpselt ma jõuan. Ja kui jõudsin, siis seda suurem oli mu üllatus. Vaatasin saarekesel natuke ringi, leidsin aarde ja viinapudeli, lugesin materjale ja logisin. Viina ei pannud. Sadu oli nüüd juba päris tugev. Kattis mu jalajälgi ja pani mind muretsema, kas ma ikka oma räätsad leian üles, mis ma keset raba suvalise männikese otsa riputasin. Jalajälgi ei näe, niisama nagunii ei näe, gepsus punkti pole, vähemalt pole neid ühesuguseid mände siin palju...

Sättisin siis end tagasiteele. Tuul oli vastu ja lumi sadas otse silma. Õnneks sattusin üsna täpselt puu peale, millel kasvasid MSR'i räätsad. Haarasin ühe paari endale ja jõudsin kella kuueks turbaväljal ootava auto juurde. Väravad olid endiselt avatud.

Karukäpa aarde juurest astusime edasi saare poole Soosaare rabas. Hommikune kaunis talvine kargus tasapisi aina taandus. Enne saarele jõudmist tuli väike lumesadu ja tuiskamine, mändide vahele mänglema. Muidu oli raba vesine, aga õnneks saarele saime jäise sillakese abil. Esmalt nägime klaasist mälestustahvlit, siis rippuvat pada, aaret ja aarde all maa külge külmunud viinapudelit. Tutvusime saare ajalooga ja sättisime konteinerile natuke oksi varjuks. Mõnus matkamine oli vahvate kaaslastega. Tänud peitjale.

Karukäpa juurest mööda lund siia, vahepeal ikka mätta kõrvale tirlimps-poolteist astudes. Olime ärevil, kuidas saart ümbritsevast veest üle saab, sest raba ei olnud kuigi külmunud, aga nii lihtsalt saigi - üle jää kõndides:) Jah, mälestusrist üllatas, samuti piknikukohake. Aare oli oma pesast natuke välja piilumas, aga sai tiba oksi katteks peale. Värava juures jala maha panekust kulus kaks ja pool tundi taas autosse jõudmiseks, et mõne aja pärast teiste geopeituritega Põltsamaal sündmusel kohtuda.

Väärt koht! Suur aitäh peitjatele.

Ega polegi midagi lisada, sest eelmine leidja on kõik olulise juba kirja pannud.
Minu meelest oli just see punkt kõige vingem sellest seeriast.
Järgmistel leidjatel soovitan ikka lugeda kõik konteineris olevad materjalid läbi. Juba selle pärast, et seal on väga palju olulist infot selle rabasaare ajaloo kohta.
Aitäh siia juhatamast ja peale tänast on jäänud veel üks selle seeria aare leida.

Loogiline jätk - Karukäpa juurest veel kilomeetri jagu edasi siia tulla. Kohale jõudes üllatas positiivselt sedavõrd väike, ent samas ometi küllalt suurte puudega rabasaareke, kenasti veesilmadest ümbritsetud. Veelgi enam ja veelgi positiivsemalt üllatas aga viimane sissekanne logiraamatus. Tuleb välja, et ainsad leidjad sel suvel enne mind olid mugud. Kusjuures mitte mingid niisama mugud, vaid seltskond, kes metsavendadele siia mälestusristi püstitasid. Sõnum ristile kinnitatud tahvlil omandab just antud aaret silmas pidades geopeiturite jaoks teataval määral laiendatud tähenduse. Kena vaikne koht. Sobib hästi. Aitäh.

Ja mis te arvate kas ma vihjekillu boonusaarde jaoks ka võtsin? Ehh... ega midagi, vahest saab selle matka kunagi veel teiselt poolt alustades uuesti ette võtta :o)

Kui olime Karukäpa aarde juures pisut hinge tõmmanud, siis energiat ja optimismi BrokRogaini juurde tulla jagus meil veel küllaga. Siinne aare oli meie jaoks selle sarja esimene. Tänud peitjale!

jälle üks tore laupäev :) peaks mainima, et tagasitee autode juurde on alati lühem kui aardeni minnes.

Väga omapärane puhkekoht keset raba loodud.Tänud siia juhatamast!

Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!

Karukäpa juurest jätkus teekond BrokRogain V-ni. Hea, kui kaks saab ühe hoobiga. Kaupo astus pika sammuga ees, teised vudisid rõõmsalt järgi. Ja saigi jälle nimed kirja panna. Ei saa ka mina mainimata jätta lahedat istumise paika selle aarde juures keset raba. Aitäh peitjale.

Lahe koht, siin võiks suvel väikese laagri pidada. Tänan.

Järg karukäpa aardele. Aardepeidupaigaks oli väike männitukk, mis peale aarde veel igasugust atribuutikat peitis - pada, istepingid jms. Logisime ja tagasi läbi Karukäpa kaudu turbaväljade ja autode poole. Tänud kutsumast.

Pärast Karukäpa aarde logimist jätkus meie teekond nagu varemgi lume tuhisedes ja Kaupo juhtimisel. Kui oli umbes 300 m sihtpunkti jäänud, võis juba hakata aimama, kus aare redutab. Nii ta oligi aga seda ei osanud me oodata, milline paradiis keset raba meid ees ootab. Täiuslik telkimisplats tsivilisatsioonist eemal: pada, istepingid, laugas ujumiseks. Tagasitee autodeni kulges meie endi jälgedes, sest mõtetu oli hakata uut rada looma ja endid üleliigselt väsitama. See oli minu eelviimane leidmata Brok Rogain aare. Järele on jäänud veel viimane ehk kümnes. Aitäh.

Mõtlesin, et kui tööpäeviti ärkan 6:40, siis ei tohiks probleemi olla laupäeval natuke varem ärgata. Jajah, kell 4 oli uni läinud.

Kuigi teiste logide järgi tundub rabades matkamine väga tore olevat, siis hetkel on mul liiga palju raba aardeid, et neid kõiki räätsadega läbi tahaks käia. Ega talvelgi päris jalutuskäik pargis polnud. Siiski siin oli kergem kui Parikas. Kuigi aare on maapinnal, siis suur konteiner väga täpse koordinaadiga on välja kaevatav ka paksu lumega. Mulle jäi arusaamatuks, kust võtta küttepuud, kui siin ööbitakse. Kujutasin siin suvel ööbimist ette, pool ajast ujuks laukas ringi. Lõpuks autoni jõudes oli 8km käidud. Väsimust polnud ja olek oli hea.

Karukäpa aarde juurest võtsin suuna edasi BrokRogainile. Sättisin päikese järgi suuna paika ja hakkasin minema. See osa rabast oli nüüd hoopis kuivema poolsem kui varasema läbitud distantsil nähtu. Taimestik oli kohati lausa kuiv ja tahtis möödudes pudeneda tenniste sisse. Pidi siis vahepeal meelega minema mõnda märjemasse kohta, et loputada üleliigne soga välja. Tänu lihtsamale maastikule möödus see viimane kilomeeter üle ootuste kiiresti. Saarele pääs läks ka edukalt ja koht oli vähese logitöö tulemusel üllatus. Olin isegi auto juures mõelnud, et kas teeks kusagil rabas ühe sooja lõunaga peatuse. Aga laitsin siis enda mõtte maha. Tagantjärgi tarkusena oleks ikka võinud priimuse kaasa võtta. Logisin aarde, kiskusin maa seest välja ka viinapudeli. Nuusutasin. Täitsa viina lõhn veel aga kas tegemist on nüüdseks juba 30% või lausa 15%-se viinaga ei hakanud degusteerima. Las see jääda mõnele talveseiklejale.

Nüüd kaarti vaadates tundus see tagasitee autoni ilmatuma pikk. Oskasin vaid ohata paar korda. Esimese etapina pidi saarelt minema saama. No ei läinud nii hästi enam. Koht mis ennem kandis, lendas nüüd peale astudes vee alla. Tasakaal kadus aga suutsin ei tea kuidas maanduda õigele kaldale põlvili. Veesügavust poleks tahtnud testida, kuigi ei paistnud sügav. Sättisin eemaldunud silla detaili uuesti omale kohale ja alustasin pikka rabamatka tagasi autoni. Külmade märgade jalgade ja sooja päikese koosmõjul väsitas see matk mind kohe eriti. Lõpuks kui hakkasid paistma lagedad turbaväljad, siis leidsin endast veel lisaenergiat, et tõsta sammu kiirust ja tihedust. Kui jõudsin kaevanduses olevale kõvale pinnasele, siis olin küll täiesti läbi. Pesin tuletõrjeveevõtu kohas puhtaks oma räätsad, tennised ja jalad. Pistsin kõik päikese kätte kuivama ja lihtsalt nautisin tund aega päikest.

Kui autoni jõudsin oli kell juba nii palju, et oli aeg sõita tagasi Tallinnasse, et tööle minna. Päeva peale sain küll ainult 3 aaret aga kõik olid omaette aeganõudvad seiklused.

Aitäh!

Matk nõudis küll pingutust aga see oli seda väärt ;)

Täname mõnusa matka eest!

Enamus selle seeria aaretest on erinevate georetkete käigus leitud. Loomulikult on kogutud vihjed boonuse leidmiseks kaduma länud, ei teagi mida siis teha kas hakata algusest või...
Seekord alustasime Karukäpa leidmisega. ja siis otse siia üle raba. Nagu eelmise aarde juures mainitud jäävad talvise rabaretked pigem ignore listi. Eriti kui sul on olemas räätsad, siis milleks jätta ennast ilma pakutud ilust, lõhnadest ja värvidest. Sääskedest, loomulikult ka pingutusest, emotsioonist peale umbes viiendat kilomeetrit räätsadega - et saaks neist neetud pinnalaiendajatest ükskord lahti. Aga ka emostioonist mida tajud, kui kõnnid üle hõljuva pinnase aardesaareni ja sügavustesse ei vajugi. Tore retk oli, huvitav ajahambast haaratud laagrikohake, mida nähes esimesel emotsioonil mõtled, et saaks kasvõi ühegi öö siin veeta, Aga loojuva päikese taustal sääski söötes mõistad, et ega ma ikka niikange tegija ka pole, pigem eelistaks ikka telki kuskil Venejärve kaldal kämpingus, ja ega soe dušš ka poleks paha... Ränduri jätsime ka. Täname südamest toreda ja mõtisklusi tekitava matka eest

Siia oli tõesti 2 põhjust tulla: esiteks aare ja teiseks oli siin lahe koht üllatuse jaoks.

See oli ikka väga lihtne Brok. 2 on veel jäänud, eks saab näha, mis aastanumbriga ma lõppu saan? Pea 3 aastat saab varsti 1-se leidmisest täis.

Tänud siia juhatamast, meil oli tore!

Selle aarde juurde jalutasime naaberaarde juurest. Võiks öelda, et oli lausa ideaalne talveilm - paar kraadi külma ja mõnesentimeetrine lumevaip maa ilusti valgeks teinud, samas ei seganud hanged liikumist. Aarde leidmisega läks ruttu. Kui nimed ja numbrid kirjas, siis tähistasime aarde naabruses olnud piknikuplatsil veidi äsjamöödunud sünnipäeva. Supermõnus. Aitäh!!!

Meie geopäeva sihtpunkt. Siia jõudes oli raba vastu juba usaldus nii palju kasvanud, et julgesin oma jalakesed laukajääle liuglema viia. No tõttöelda üksinda ei oleks ma seda trikki ikka teinud. Kuid Helduri kindlal veendumusel, et jää kannab küll ning Sannu truul heakskiidul, sain endast võitu. Ja olgem ausad.. kuratlikult hea meel on.. jälle üks kogemus, mida mäletada! Tänud aarde peitjale ja mõnusatele tiimikaaslastele!

Soosaare raba kaks naaberaaret olid tänase päeva eesmärk. Peale kaheaastast vaheaega on siin lausa uus külastushooaeg avanenud:)Matkata oli kerge ja mõnus, üllatuseks oli raba juba korralikult jääs ja nii ei olnudki vaja eriti rada valida. Aardesaarel sai päris pikalt aega veedetud, laugastel liugu lastud ja kenake lõunasöök maha peetud ning pärnaõie-piparmündi teed rüübates loodust nauditud. Tagasiteel kaldusime lohakuse tõttu liialt vasakule ja 3,5 km-st sai 4,5 km, aga sellest ei olnud midagi, sest ilus oli olla ja mõnus oli astuda. Tänud peitjale!