Karukäpa aare

Tore vaheldusrikas raba siin.Aitäh peitjale!

aitäh peitajale

Turbaväljad olid vaiksed ja mahajäetud. Vaikust siin paraku polnud, sest keegi põristas ja täristas mingi sae- või mootorsõidukiga ja heli kandus ei-tea-kui-kaugelt siiani ja lõhkus mõnevõrra ebaloomulikult ümbruskonnas valitsevat mahajäetuse tunnet. See oli natuke nagu selline situatsioon, et seisatad, vaatad kaugusesse, mõtled, et oo- talvine avarus, laen õige oma akusid (nii öelda)...ja siis hakkab mingi mootor mürisema ja tunne on sama, nagu oleks telefonil 1% laetud ja sa leiad juhtme ja no, pagan, see on mingi täiesti vale otsaga juhe! :)
Aga noh - elu ongi selline - valed otsad vahelduvad õigetega :)

Kraavipervel kõndides meenutas Wingmän, kuidas ta suvel nagu vihane gorilla valel pool kraavi seisis - nüüd olime õigel poolel ja terve teekond aardeni oli võrdlemisi lihtne kõnd punktist A punkti B. Küll mõningaste sakkidega, aga sellegipoolest mitte võrreldav kevad-suvi-sügiseste ponnistusvajadustega.

Aare oli kuiv ja korras. Aitäh!

Lõpuks suutsin ära oodata olukorra, mida olen varasemalt mitmest logist lugenud. Rabaaarde külastust kirjeldatakse kui jalutuskäiku pargis. Täiesti nõustun selle väljendiga täna. Vaikselt lootsin, et olukord hea, õnneks oli väga hea. Vabalt oleks võinud joosta aardeni. Ideaalsed olud, 8 kraadi külma, tuulevaikne, päikesepaisteline ilm. Polegi nagu rohkem midagi öelda – puhas nauding. Aitäh!

Käisin talvist raba vaatamas ja räätsasid proovimas. Kuigi ei oskagi nüüd öelda, kas ehk oleks hõlpsam olnud ilma. Selle topsikuni on raba täiesti jääs ja lagedamatel kohtadel mõnus kõndida. Ainult turbavälja piiravad kraavid olid vedelad ja põhjata. Ületamisel tasub olla ettevaatlik — mina taipasin liiga hilja, et kraavinõlvad lume all on libedad ja järsud. Ühtlasi oli üllatav, et ei ühtki jälge ega loomahäält ei paistnud rabas. Esimese fauna esindajana tervitas mind hämaras turbaväljale tagasi jõudes üks nukker ronk. Topsik kuiv ja korras, aitäh peitjale.

Aitäh aarde eest!

Lähenesime ka turbaraba poolt. Tõkkepuu taga olles otsisin infotahvlilt välja raba kontsktisiku ja uurisin temalt, kas tohib läbi jalutada. Oldi väga lahked ja lubati lausa territooriumile sisse sõita. Seega sõitsime raba aaretele kõige lähemasse nurka, et palavaga vähem jalutamist oleks. Pilvitu taevas ja pea tuuletu ilm palju ei halastanud. Ainus sellise ilma pluss oli see, et raba oli väga kuiv ja ebaühtlaste mätaste asemel sai mugavalt älvede peal kõndida. Sellele vaatamata oli samm aeglane. Õnneks karukäpp ei asunud väga kaugel ja selle juures sai varjus logida ning esimese pikema pausi teha. Pärast seda liikusime edasi BrokRogaini suunas.

Hetkel täitsa matkatossuga tehtav. Kuid tänase 30 kraadise kuumusega osutus see siiski päris karmiks retkeks.

Tänan peitmast.

Leitud! Tänan peitmast!

Seekord oli minu kord Margusega plaane teha. Nii me siis varahommikul end siia parklasse sättisimegi..

Räätsad läksid alla raba servas ja matk võis alata. Ilm oli hea ja raba piisavalt lumine ja jäine.

Aarde purgil vahetasime kaane ja panime terve minigripi.

Nimed kirja ja edasi matkama.
Tänud

VAJAB HOOLDUST. Sai rabamatk tehtud. Paistab, et üsna harva külastatav aare. Üle aasta leidmata ning eelmine aasta vaid üks logi. Aare muidu kuiv ja korras, kuid logiraamatu minigrip oli rabedaks muutunud ja lagunes kätte ära, uut kahjuks polnud võtta. Suht roostes kaane võiks ka välja vahetada. Paistis nagu suht levinud keeratav kaas, nagu nt purgisupil. Mõtlesin algul hooldusvajaduse teate lisada, et paremini silma jääks, kuid ei taha statistikat ära rikkuda. Hetkel on ta üle 20 aasta vanune aare, millel on 100% leiulogid.

BrokRogaini juures panime suuna paika ja hakkasime siiapoole astuma. Vahepeal katsetasime ka ilma räätsadeta liikumist ja tundus, et praegusel kuival ajal vist polegi neist suurt kasu - ilma sai edasi tunduvalt mugavamalt. Eelis seisnes ainult selles, et mõnes keerulisemas kohas, kus muidu oleks pidanud sammu sättima, sai nüüd otse peale minna. Kohale jõudes jäi aare ruttu silma ja saime tagasi hakata liikuma. Tänud peitjale!

Turbarabale on kaks teed. Kodus ettevalmistusi tehes tundus, et lõunapoolne on uus ja seal ei ole veel väravat ees. Noh, tegelikult on ikka aga minu üllatuseks oli see lahti. Sõitsin sisse ja sain autoga aardest 1100m kaugusele. Võtsin autost räätsad, panin uksed lukku, ise mõteldes: Loodetavasti on värav ka siis lahti, kui ma välja tahan saada.

Pingu järvel alanud lumesadu kestab endiselt. Raba servas sattusin jälgedele, mis tulid otse aarde suunast. Ohoo, kolleegid. Raba pinnas oli lumest välja sulanud aga jäätunud ja astumine oli üle ootuste lihtne. Seega riputasin räätsad ühe männi otsa. Mingi hetk kaotasin jäljed ära.

Aarde leidmine raskusi ei valmistanud, kuid tänast logi seal kijas polnud. No vot, hoopis niisama on paari tunni eest siin matkatud. Logi kirja ja edasi BrokRogaini poole.

Neljarattaline jäi tõkkepuu taha ootele. Oodatust õhem oli siin lumekatte paksus. Kulgesime turbaväljal maanteid pidi ojani, mis vulises ja ületasime silla. Soosaare rabas oli huvitav. Lund vähe, vesi lahti, mätas libe ja loopis kummuli. Aeg-ajalt kuuldus kilkamist, aga jalanõudessse vesi ei jõudnud. Peagi olimegi kohal ja logisime. Matkamine jätkus edasi Brokrogain V juurde. Tänud peitjale.

Kui alles kella neljaks Põltsamaale sündmusele minna, siis jõuab enne seda veel päris palju seigelda. Tänane rappa tulek oli suurepärane otsus: puud olid imeliselt härmas ja enamaltjaolt sai mööda lund astudes kenasti hakkama. Üksikud korrad sattusime ootamatult mätta kõrvale astudes sügavusse, aga siis oli kummikust suur abi ja rõõm. Konteiner tahtis külma pärast natuke pusimist, aga lahti ta tuli ja nimed kirja. Meie siis aga ikka mööda lumevälja järgmise aarde suunas. Aitäh!

Turbaväljade juurde jõudes oli suur vihm lakanud ja tõkkepuu juurest sai jalutatud raba servale.Täpselt kilomeeter ja konteiner hakkas paistma.Tänane rabaretk kulges küll täielikus tühjuses.Leidsin ainult 3 jõhvikat ja see oli ka kogu saak.
Logi kirja ja edasi järgmisse punkti.

Eelmise nädalavahetuse raske rabakülastus ajas hamba verele. Kui tookord segas kõva kuum retke täiel rinnal nautimast, siis täna 5 kraadi võrra jahedama ning keskmiselt tuulise ilmaga tundus ideaalne. Ja oli ka. Turbaväljade vahele siirdudes tuli alustuseks tuju kohe kõrgemalt pilk peale visata. Vana kiitsakas torn oli piisavalt pikk, et tippu ronides võttis päris arvestatavalt kõikuma. Tagasi maa peal, läks alguse ots kiirelt mööda teed. Edasi vabas looduses pisut aeglasemalt, aga siiski ootamatult kergesti - pikk põud on raba pinna nii ära kuivatanud, et pea igalt poolt võis otse astuda justnagu mööda metsarada, täiesti kuiva tossuga. Jälle üks GP saidi ühekohalise järjekorranumbriga aare leitud - tore, et meie esimesed peitjad just niisugustesse kohtadesse kutsusid.

Palju õnne, armas Eesti! Tänase nii piduliku päeva puhul mõtlesime juba hommikul, et meiepoolne kingitus Eestile saab olla ainult ühe korraliku rabamatka ettevõtmine. Kui olime aga juba jäätunud laugaste vahel saime aru, et tegelikult on hoopis Eesti see, kes on meile kõigile suure kingituse teinud oma puutumatu looduse ja puhta õhuga. Oskaksime me seda kõike ainult hinnata, hoida ja kaitsta.

Meie rännak aardeni päris muretult ei läinud, sest suutsin ühe jalaga ikkagi laukasse vajuda, nii et vesi üle saapaääre tuli ning oma lirtsuva jalaga leidsin ennast mingil hetkel ka horisontaalasendist. Kuidas või miks ma tasakaalu kaotasin ei saa siiani aru. Enne sihtpunkti jõudmist avastasin ka jope küljes rippuva helkuri kadumise. Püüdsime viimast tagasiteel ka otsida, kuid tulutult. Seega, head geopeiturid, kes te soojal ajal sinna kanti satute ja lume alt väljasulanud helkuri kuskilt mätta pealt leiate, siis palun koristage see sealt ära ja toimetage kuskile prügisse. Meie aga täname toreda väljakutse eest. Tundsime endas veel küllalt jõudu, et BrokRogaini juurde edasi matkata.

jälle üks tore laupäev :)

Üksmeelse matkaseltskonnaga lähevad kilomeetrid ikka lennates.Väga kiirelt jõudsime geotuuri esimesse punkti.Eriti vahva on leida aardeid millel pikk ajalugu seljataga.

Retkekaaslased on kõike juba värvikalt kirjeldanud, aitäh!

Karukäpa oli päeva esimene aare. Parkimiskohta jõudsime Tartust Reinoga esimestena. Jäime siis teisi ootama. Nii kõik vaikselt järgemööda saabusid. Ilm oli mõnus, parajalt külm ja suhteliselt tuulevaikne. Matk võis alata. Olin valmistunud hullemaks (teadmata siis, et see hullem ootas alles ees :) Oli mõnus matk esimese aarde juurde. Siiski oli see raba ja tundus, nagu viis jopet oleks seljas olnud :D Tore oli ühe Eestis vanema peidetud aarde logiraamatusse kõigi nimesid kirja panna. Aitäh peitjale.

Eelnevates logides on juba kõik ära öelda, nii et ega mul suurt lisada ei olegi. Teekond siia läks mängleva kergusega ja õnneks karuga käppa suruma ka ei pidanud. Tänan.

Autod jätsime värava taha ja esialgu suundusime turbaaaunade vahel puutumatu rabaosa poole. Paar kraaviületust ja raba ootaski meid. Natuke erinev suhteliselt tasastest Soomaa eelmiste kordade rabadest - rohkem mättalisem, männisem ja seekord ka lumisem. Aga lund oli piisavalt vähe, et räätsade või suuskadega oleks kiiremini saanud. Nii, et hanereas loogeldes sihtkoha poole. Tänud kutsumast. Siiski eelistan talvist versiooni rabast. Ja ajalooline aare number "kuus" leitud.

Kogunesime hommikul pool kümme turbaväljade värava taga. Teekonna esimene pool kulges turbaväljadel, mööda lahtilükatud teed. Enne rabasse pääsemist tuli ületada sügav kuid kitsas kraav. Kes hüppas ja kes kasutas selleks langenud kase tüve. Peale seda olimegi jõudnud rabamaastikule. Lume tuhisedes ja Kaupo jälgedes suundusime aarde juurde. Logisime aarde, tegime väikese fotosessiooni ja edasi jätkus teekond Brok Rogaini suunas. Aitäh.

Parkisime autod tükk maad enne tõkkepuud ja hakkasime vantsima. Kaardilt vaadates tundus, et saab otse diagonaalis üle turbaväljade minna, aga kohe kukkusin lume alla peitunud kraavi. Läksime siis lõpuni välja ja hakkasime matkama. Lumi oli kohev ja ei seganud üldse. Kardsime palju hullemat suremist, aga läks kergelt. Meeldis kuidas aare on peidetud. Väga lollikindel ja odav lahendus. Selliseid vanu aardeid võiks rohkem sildistada, eriti lumega leitavuse osas.

Hommikune seiklus Navesti jõe kaldal oli olnud pikk ja kurnav. Ei hakanud päevaks seatud geonimekirja läbi tegemagi vaid võtsin suuna otsejoones peaeesmärgile - Soosaare rappa. Seal ootasid mind 2 aaret. Vanuselt Eesti 6. aare nimega Karukäpa ja BrokRogaini seeria viies. Igast ilmakaarest paistis lähenemistee päris pikk aga kaalukauss langes tegevuses oleva turbakaevanduse kasuks. Kirdest oleks ka kindlasti huvitav olnud, sest seal käib hetkel mahajäetud kaevanduskraavide kinniajamine ja paisutamine.

Autoga sain siis kuni kaevanduse tõkkepuuni. Seljakotti viskasin varujalanõud, sokid, pusa ja liitri vett. Kaasa muidugi ka räätsad. Turbaväljade vahel mööda killustikuga kaetuid teid oli matka kõige lihtsam osa. Mitte aga kõige nauditumaim osa. Kui saabus aeg, mil tuli kõvakattega teelt maha astuda mahakooritud turbapinnasele, siis lükkasin tenniste otsa räätsad. Pind oli väga märg ja ei tahtnud matka esimesel veerandtunnil juba jalgu märjaks saada. Räätsad mind sellest päästsid. Vahepeal katsetasin kui palju mõnes väikses turbakäntsakas vett ka sees on. Välja pigistatud vee ruumala tundus sama suur kui esialgu käes olnud tükk turvast. Lõpuks kui jõudsin niiöelda päris raba servale siis nägin midagi, mida varem pole rabas näinud. Rabast voolasid välja väikesed jõed ja olid ka mõned minikosed. Astusin siis julge sammuga üle kitse sügava kraavi kaevandusest raba koolmekohta(?). Oi kui märg. Väga raske oli leida kohti kus isegi räätsadega jääks jalad kuivaks. Ei liikunud 5 minutiga 50 meetritki. Võtsin ette julge otsuse, et vahet pole. Võtsin kuivad sokid jalast, kruttisin püksid kõrgemale ja lükkasin nüüd palja jala tennistesse. Geojalanõud nagunii ka juba sellises seisus, et peaks ära viskama ja välja vahetama. Teen siis viimase tõsisema retsimise. Nüüd sai hakata inimese moodi rabas ringi liikuma. Jalad said muidugi koheselt märjaks. Vee temperatuur oli karastav aga keha soojendav päike tegi olukorda paremaks. Kummaline, et see veetase nüüd nii kõrge oli. Isegi laukad olid üle kallaste. Kas lahjem versioon Soomaa viiendast aastaajast? Igatahes lirts-lärts-pärts stiilis matkasin nulli suunas. Vahepeal kui sattusin läbima mõnda sookailudega kaetud kõrgemat kohta, siis pidi kohe tegema jalanõude puhastust okastest, et ei hakkaks midagi hõõruma. Paari puhastamise järel sain aru, et targem on minna ringiga mööda vesist raba. Aardeni jõudes oli tuju väga hea. Esimene eesmärk ületatud ja aeg matkata järgmise poole. Aitäh!

Mõnus matk.

Täname!

Oleme Piiaga teinud otsuse et kui vähegi võimalik, siis talvel me rabaretki ette ei võta. Siis pole ju muud ku enamasti valge väli, noh tegelikult on ka siis ilus , aga mitte nii kena silmale ja ninale nagu seda on soojal ajal. Jäi kogu üritus siis õhtuse päikese kena valgus kiirtesse. Jätsime auto turbatööstuse aja taha, võtsime räätsad kaenlasse ja kulg algas. Alul kartsime väga sinna kooritud turbamaastikule astuda, aga lõpus tagasitulles selgus et see kannab vägagi hästi. Esimeseks takistuseks saigi turbatööstuse alalt väljapääsu leidmine, ikka tuli siis üle kraavi ja kõrgemale hüpata. Aga siis juba räätsad alla ja kulg oma ilus ja aroomides võis alata. Olid küll mingid lendurid, mis ka alailma tükke minust kaasa haarasid, nende tegupaigad valutava ja sügelevad ka nädal peale nende lustimist. Aga noh muud mälestused on ju domineerivamad. See taaskordne emotsioon, mida tunned kui taaskord näed õhtupäikeses säramas lahtise veega avatud laukaid! muidugi tegin kümmekond pilti, mida tagasiteel, samas kohas pildistad ja hiljem need esimesed kümmekond ära kustutad (hiljemtehtutel oli parem valgus ja nurk rahulikuma emotsiooniga valitud). Kuigi vägapalju neid laukaid siin rabas polnud, oli emotsioon nende taaskohtamisest ikkagi vägev. paist ninale ja silmadele ei suudagi sõnades kirjeldada. Peale logimist jätkasime teekonda Brokrogaini suunas

Eks see Geopuhkus pidi ükskord ikka lõppema ka, täis sai poolteist kuud Muguna!

Mis ma siis selle ajaga tegin?

Päästsin puukuurist külma käest väikse kassipoja. Pesin ta puhtaks, käisin arsti juures ja õpetasin talle kombeid. Siis hakkasin kodu valima, tahtjaid oli 5. Uksest-ukseni teenus nägi ette ka elukoha ülevaatuse. Pika taustauuringu tulemusena sai Tommyst ühe suurlinna elanik.

Siis käisin Mamma-Mia etendusel, super tore õhtu oli.

Siis käisin oma aarde logiraamatuid tuulutamas, sest hooldada õieti midagi ju mul pole. Kaunistasin Kirjutite Motellis jõuluehetega kuuse.

Siis olin päriselt puhkusel. Ja pidutsesin.

Ja siis kärgatas siin pakane. Kui 42-st kilost maha lahutada -22 külmakraadi, siis jääb järgi kesine number 20 ja sellega mul juba asja välja ei ole. Kuna ma siis pidin konutama toas nagu kana, siis haudusin välja uued peitmisplaanid.

Täna ei olnud enam ühtegi põhjust mitte-mängimiseks. Meie ei mänginud, jalutasime, väga mõnus oli, tänud kutsumast.

See aare on tükk aega pinnuks silmas olnud. Alati kui Tallinna poole sõites leidmata lähimaid aardeid vaatasin, siis ta irvitas mulle vastu. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Nüüd tundus kõik sobivat. Ilm oli lausa suurepärane. Esimene lähenemistee ei pädenud kohe üldse, valisime siis teise. Georont jäi tõkkepuud valvama ja jala edasi. Meeldivalt kiiresti jõudsimegi aarde lähiümbrusse, pinnas oli ka meeldivalt jäik. Panime nimed kirja ja jätkasime teekonda naaberaarde suunas. Aitäh peitjale.