Daymoon

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Panin uue karbi. Ühtegi ussi ei näinud, küll aga oleks võinud teel aardeni ämbritäie mustikaid korjata.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Aarde all olevat rästikupesa.

Algul lähenesime mööda vale rada ja siis jäi meie ja aarde vahele nii mõnikümmend meetrit vaba vett. Ei olnud kutsuv ja samas tundus, et maastik 3 ehk nii julget lähenemist ei eeldaks ka. Pidasime küll plaani, kuidas SUPiga siia metsa jõuda, aga natuke edasi sammudes jäi silma üks rajaalgus, mis kuivemat lähenemisteed lubas. Kuivus sai ühel hetkel küll otsa, aga õnneks olid geokolleegid sinna juba purde maha seadnud ja saime kenasti üle. Lõpus natuke tiirutamist, vahel jääb ka suur kast kahe silma vahele, aga õnneks mitte kauaks. Tegelikult väga ägeda asukohaga aare, natuke õiget rabatunnet ka siia rabaossa. Aitäh peitmast!

Kuna jalad olid saare-aardest juba nagunii märjad, siis ei pakkunud pinget otse aardesse jalutamine. Koha saime kergelt kätte ja nimed kirja, aitäh!

Selle asemel, et mööda rada minna, läksin ma ikka läbi raba.

Tänud aarde eest!

Eks ta selline mõnus mätaste vahel hüppamine oli, et kohale jõuda. Jalad väga märjaks ei saanudki. Kena koht ja mõnus rännak aardeni. Panin veidi rohkem camo peale, et juba kaugelt näha ei oleks. Tänud aarde eest.

Eelmisel korral mullu juunis siia tossudega ei taibanud tulla. Seekord valmistusime põhjalikult: kepid, kummikud, aga kõik see oli ebatarvilik. Oleks saanud muidu ka. Aitäh!

Eks ma vist nii ja naa sain mingi sobiva lähenemistee, ainult 1 suss sai väheke märjaks. Seegi saavutus :)
Aitäh!

Mõnus värskendus kuumal jooksupäeval

Oi see leid tuli korralikult mätastes sumbates

Kolistasin rattaga mööda rada siia, teadsin tegelikult ka teisest lähenemis võimalusest aga ei hakanud minema. Mõte oli küll et kakun ennast porgandiks ja lähen järgi kuid mõtlesin et las ta olla, niikuinii jääb siia piisavalt aardeid veel mida vaja leida. Niisiis jätsin katki selle mõtte.

Jalad paljaks ja logima.

Aardele sai lähenetud päris õigest suunast nii jäid jalad kuivaks.Aitäh!

Liiga vesine tundus mu jalanõudele.

Tänud

Leitud

Kummik oli tänase päeva ainuõige valik. Selle aardeni jõudsin nii: valli otsast alla, pokudel hüplemine, hooga valli otsa, kümme sammu vallil ja.... jälle alla, mätastel hüplemine ning hooga üles ja alla-hüplemine-üles... ning nii veel mitmeid kordi - lõbus nagu lõbustuspargis. Lisaks veel nähtud imelised värvid. Aare oli kenasti kodus ja korras. Aitäh peitjale siia eksitamast!

leitud

Rajal tulid vastu kaks toredat jalgratturit, kes hoiatasid, et ees ootab paras tihnik, aga arvasid, et jalgsi saab vast ikka käia :) Sai küll, kuigi mingil hetkel sain üle hulga aja tunda, kui tugev on ühe ümaravõitu keskealise onu ja planeedi Maa külgetõmme. Miks see juhtus, ei teagi, aga midagi hullu ka õnneks ei olnud :) Aardeleid ise tuli kiiresti. Tänud mõnusa jalutuskäigu eest!

Parkisime auto terviseraja äärde ja võtsime suuna mapsi kaardi järgi mööda metsateid aarde poole. Algus oli paljulubav kuni selle hetkeni kus meie ja aarde vahele raba jäi. Raba tundus küll jääga kaetud aga selle jääni jõudmiseks oli vaja ületada kurjakuulutav meetri jagu vett. Otsustasime, et ma siiski katsetan - Üllar jäi kaldale kõhukotis Matuga pealt vaatama ja mina uisutasin relatiivselt kuivade jalgadega üle jää. Leid tuli kiirelt. Tänud peitjale!

leitud

Pidime ikka teed valima, et saaks kuivade jalgadega aardeni.

Täna oli tavalise päev. Kaua kaardil olnud kardetav täpp sai värvitud. Kuna koordinaat näitab täitsa rappa, siis kahjuks sai valest kohast liginetud. Õnneks olid kummarid jalga pandud ja sai see märg koht ületatud, kohe nii märg oli, et tagumik sai märjaks. Aare tegelikult on aga kuiva koha peal ja kummikuid poleks üldse vaja.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Tänud

tänud

Aare leitud ja jalad jäid kuivaks ka ;)

Edasi mõtlesime oma sõpradele veel üht suurt aaret tutvustada, et entusiasm ikka püsiks. Aga siis alles õhtu seiklused algasid. Jalge all muutus pind iga sammuga aina märjemaks. Ühel hetkel ülimalt pehme pinnase peale astudes sain aru, et nüüd on jalg läbimärg, tegin kiire hüppe edasi, aga üks toss jäi minust maha. Tirisin selle siis maast lahti ja edasi sai juba jalatsite lirtsudes mindud. Aardeni jäi ca 50 meetrit, kui jõudsime järeldusele, et päris ujujaid meist täna pole, seega ca kilomeetrine ring tuleb ette võtta. Vaikselt hakkas hämarduma ka, aga takistuseks see polnud. Mirjam mõtles, et vast saab teiselt küljelt ka aardele ligi, aga hiljem pidime siiski päästeoperatsiooni läbi viima. Seltskond koos, aare ka leitud, võisime õhtu lugeda juba elamusterohkeks. Täname võimaluse eest oma Jasmer Light challenge jaoks korrektuure teha.

Mini-geotuuri neljas. Seiklused ei lõppenud kadunud võluvõimetega. Kuna me Märteniga üritame salaja siin ka Jasmer Light'i täita, siis on neid vanakesi ka vaja võtta ning et meie jalad polnud veel väga märjad, võtsime suuna siia. No hoia ja keela. Kõigepealt suutis Märten kuidagi oma jalanõu mülkasse jätta, siis pidime ületama vähemalt kolm kraavi (mille ületamisel on neli pead ikka neli pead) ja siis avastasime, et aare asub kuskil veemaailma keskel. Mis tähendas ligi poolekilomeetrist rännakut esimese kohani, kust "saarekesele" sai ning sealt teist samapalju veel aardeni tagasi. Mina läksin ühest servast ja teised teisest ning lõpuks oli teistel õigus. Aga kuna ma tahtsin ka logimise juures olla, siis pidime pead veelkord kokku panema ning nii moodustati mulle ühekordset kasutust leidev "sild". Õnneks ei tulnud me asjata ning saime ühe vanakese võrra kogenumaks. Tagasi tsivilisatsiooni saime üllatavalt kiiresti, arvestades vaeva, mida nägime, et aardeni pääseda. Hüva, täname peitjat. Geopeitus on seiklus!

Arvasin, et see on kummiku aare. Aga selgus, et saapaga sai ka hakkama. Üks märjem koht oli, sealt läksin kolme sammuga kõrvalt. Aitäh!