EKS: Vääna koprarada
Kirjeldus
Antud aare on Eesti Kalastajate Seltsi koostööprojekt geopeituritega kaitsmaks kudemispaiga otsinguil olevat kala.
Vääna koprarada on ööaare, mille leidmiseks on vajalik taskulamp. Palun olge ettevaatlikud, nõlv on mudane ja libe. Viimane punkt on teistest veidi erinev. Sellest kohast liigu 17 m suunal 244 ja otsi aare üles.
NB! Aardes on lisaks veekindlale märkmikule ka veekindel pastakas, mida palun aardest mitte eemaldada!
Võimalusel liigu jõe ääres rohkem ringi, kui aarde leidmiseks vajalik, sest niimoodi takistate röövpüüdjate võimalust kala kätte saada.
Vääna jõel on täielik kuderahu 15. oktoober kuni 15. november. Kalade püügikeeluajad on leitavad SIIT. Lisainfot keeluaegadest ja kalastuskaartidest leiab SIIT. Püügikeelu perioodil on jões käimine keelatud, kuna see lõhub kudepesasid! Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1313!
o o o o o o o o o o
EKS kalakaitse vabatahtlikud on juba 5a tegutsenud igal sügisel erinevate lõhejõgede ääres, mille tulemusena on kalade arvukus iga aastaga paranenud. Hetkel on olukord juba niivõrd hea, et iga inimene, kes satub oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni jõeveerele, võiks näha ka suuri lõhesid ja meriforelle. See, kuidas nad kuderändel ülesvoolu ronivad ja oma kudetoimetusi teevad on võimas vaatepilt. Paljud on kindlasti näinud Discovery-st "salmon run"-e, teadmata, et Eestis käib samasugune möll jõgedes sügiseti. See vaatepilt on aukartustäratav ning kui sinust 1-2m kaugusel toimetab 10-20kg lõhe on meeldejääv vaatepilt ja sedalaadi elamus, mida sa kunagi telekast ei saa. Kahjuks on ka väga palju pahatahtlike plaanidega inimesi, kes kasutavad ära olukorda, kus kala on jões ning ainuke motivaator tema peas on leida ideaalne kudepaik. Röövpüüdjate arusaam ja maailmavaade ei küündi kaugemale isiklikust kasust stiilis: "saaks marja ja kui saab rohkem, lähme müüme marja maha". Sellise mõttelaadi tulemusena kannatab loodus ja terved kalapopulatsioonid jäävad sündimata, kes tegelikult tulevikus võiks pakkuda meie lastele looduslikku punast kala Norra lõhe asemel.
Lõhed ja meriforellid on siirdekalad, kes sünnivad magedas jõevees, kuid suurema osa oma elust veedavad soolases merevees. Sügiseti siirdutakse kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, Tallinnale lähimad on Pirita ja Keila. Pirita jõgi on meie andmeil ainuke terves Euroopas, kus lõhed koevad pealinna territooriumil. Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid. Eestis sündinud lõhede ränded ulatuvad Poola ja Saksamaa rannikualadeni välja. Meriforell on paiksem ja meil sündinud kalad meres enamasti oma sünnijõest üle 50km kaugusele ei uju. Seega õnnelik kudemine jões annab rohkem kala merre ning kalamari on midagi hoopis olulisemat kui saiakate.
Miks geopeitus? Sest geopeituse mängijad on inimesed, kes kasutavad ära maailma parimat ravi- looduses ja värskes õhus viibimist. EKS välijuhid koos peitjatega on Teile valinud strateegiliselt head kohad, et saaksite näha kala ja kena loodust, rääkimata ainulaadsetest aaredepunktidest. Ainuüksi sealviibimisega takistate röövpüüdjate võimalust kala kätte saada. Mida rohkem on inimesi ja silmapaare, seda vähem röövpüüdjad julgevad toimetada
Last but not Least: EKS Geopeituse aarete sees on ka meened - puust geomündid. Need on kõik hooajalised ja neid on limiteeritud kogused 115 tk jõe kohta. Igal jõel on oma nimega geomünt, seega kollektsionääridele on pakkuda 5 unikaalset ja kordumatut münti.
Kui tundub, et aare käes ja kala ei näinud, võid vabalt võtta ühendust mõne välijuhiga, ning tõenäoliselt saab ta sind aidata, selleks saada e-mail valijuhid@kalastajateselts.ee ning sinuga võetakse ühendust. Samuti, kui on soovi tulla koos teiste toredate vabatahtlikega jõeveerele patrullima, et seista hea kalade ja meie oma looduse eest, siis täida siin väljad http://kalastajateselts.ee/Liitu-Kalakaitsega/ ning sinuga võetakse kindlasti ühendust edasiste juhistega.
Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1313!
Kivi kotti ja jõeveerel näeme. EKS Kalakaitse Grupi Juht – Jüri Nurk
o o o o o o o o o
Antud aare on Eesti Kalastajate Seltsi koostööprojekt geopeituritega kaitsmaks kudemispaiga otsinguil olevat kala.
Vääna koprarada on ööaare, mille leidmiseks on vajalik taskulamp. Palun olge ettevaatlikud, nõlv on mudane ja libe. Viimane punkt on teistest veidi erinev. Sellest kohast liigu 17 m suunal 244 ja otsi aare üles.
NB! Aardes on lisaks veekindlale märkmikule ka veekindel pastakas, mida palun aardest mitte eemaldada!
Võimalusel liigu jõe ääres rohkem ringi, kui aarde leidmiseks vajalik, sest niimoodi takistate röövpüüdjate võimalust kala kätte saada.
Vääna jõel on täielik kuderahu 15. oktoober kuni 15. november. Kalade püügikeeluajad on leitavad SIIT. Lisainfot keeluaegadest ja kalastuskaartidest leiab SIIT. Püügikeelu perioodil on jões käimine keelatud, kuna see lõhub kudepesasid! Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1313!
o o o o o o o o o o
EKS kalakaitse vabatahtlikud on juba 5a tegutsenud igal sügisel erinevate lõhejõgede ääres, mille tulemusena on kalade arvukus iga aastaga paranenud. Hetkel on olukord juba niivõrd hea, et iga inimene, kes satub oktoobri keskpaigast kuni novembri lõpuni jõeveerele, võiks näha ka suuri lõhesid ja meriforelle. See, kuidas nad kuderändel ülesvoolu ronivad ja oma kudetoimetusi teevad on võimas vaatepilt. Paljud on kindlasti näinud Discovery-st "salmon run"-e, teadmata, et Eestis käib samasugune möll jõgedes sügiseti. See vaatepilt on aukartustäratav ning kui sinust 1-2m kaugusel toimetab 10-20kg lõhe on meeldejääv vaatepilt ja sedalaadi elamus, mida sa kunagi telekast ei saa. Kahjuks on ka väga palju pahatahtlike plaanidega inimesi, kes kasutavad ära olukorda, kus kala on jões ning ainuke motivaator tema peas on leida ideaalne kudepaik. Röövpüüdjate arusaam ja maailmavaade ei küündi kaugemale isiklikust kasust stiilis: "saaks marja ja kui saab rohkem, lähme müüme marja maha". Sellise mõttelaadi tulemusena kannatab loodus ja terved kalapopulatsioonid jäävad sündimata, kes tegelikult tulevikus võiks pakkuda meie lastele looduslikku punast kala Norra lõhe asemel.
Lõhed ja meriforellid on siirdekalad, kes sünnivad magedas jõevees, kuid suurema osa oma elust veedavad soolases merevees. Sügiseti siirdutakse kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, Tallinnale lähimad on Pirita ja Keila. Pirita jõgi on meie andmeil ainuke terves Euroopas, kus lõhed koevad pealinna territooriumil. Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid. Eestis sündinud lõhede ränded ulatuvad Poola ja Saksamaa rannikualadeni välja. Meriforell on paiksem ja meil sündinud kalad meres enamasti oma sünnijõest üle 50km kaugusele ei uju. Seega õnnelik kudemine jões annab rohkem kala merre ning kalamari on midagi hoopis olulisemat kui saiakate.
Miks geopeitus? Sest geopeituse mängijad on inimesed, kes kasutavad ära maailma parimat ravi- looduses ja värskes õhus viibimist. EKS välijuhid koos peitjatega on Teile valinud strateegiliselt head kohad, et saaksite näha kala ja kena loodust, rääkimata ainulaadsetest aaredepunktidest. Ainuüksi sealviibimisega takistate röövpüüdjate võimalust kala kätte saada. Mida rohkem on inimesi ja silmapaare, seda vähem röövpüüdjad julgevad toimetada
Last but not Least: EKS Geopeituse aarete sees on ka meened - puust geomündid. Need on kõik hooajalised ja neid on limiteeritud kogused 115 tk jõe kohta. Igal jõel on oma nimega geomünt, seega kollektsionääridele on pakkuda 5 unikaalset ja kordumatut münti.
Kui tundub, et aare käes ja kala ei näinud, võid vabalt võtta ühendust mõne välijuhiga, ning tõenäoliselt saab ta sind aidata, selleks saada e-mail valijuhid@kalastajateselts.ee ning sinuga võetakse ühendust. Samuti, kui on soovi tulla koos teiste toredate vabatahtlikega jõeveerele patrullima, et seista hea kalade ja meie oma looduse eest, siis täida siin väljad http://kalastajateselts.ee/Liitu-Kalakaitsega/ ning sinuga võetakse kindlasti ühendust edasiste juhistega.
Kui märkad ebaseaduslikku tegevust jõeveerel, helista palun 1313!
Kivi kotti ja jõeveerel näeme. EKS Kalakaitse Grupi Juht – Jüri Nurk
o o o o o o o o o
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Siia kopraraja poole sõites mõtisklesin selle kudemisaja üle ja ei suutnud välja mõelda, et millal. Meenutada ka ei saanud, sest pole nagu varem teemaga kokku puutunud. Nüüd siis logi kirjutama hakates sai selgeks, et sobilikumat aega oleks olnud raske valida, jumala keeluaja keskel. Aga kalamehi ei näinud ja tegelikult ei näinud kedagi, sest eks seda ähkimist ja ohkimist ning vahelduseks ka kirumist oli kaugele kosta. Kusjuures kui kunagi siin kahte parti otsimas käisin, siis küll sattusin kalamehele peale, aga kui nüüd selle aarde leidmisaega vaatan, oktoobri algus, siis vahest ta võiski seal oma tegusid teha.
Kuna peitja on sõnaselgelt öelnud, et kudeperioodil on jões käimine keelatud, siis oli põhieesmärk ikka kuivale pinnasele jääda. Õnnestus. Aare õnnestus ka leida, nüüd õigustatult väsinud, aga süda rahul.
Tänud peitjale siia vääna jõe äärde kutsumast ja aaret peitmast.
Polegi varem seda juhtunud, et enda lemmikmängu, mida iga õhtu Kaupoga mängime, aardekastist leiame. Aitäh!
Hundu on hea jäljekütt.Aitäh!
Leitud, tänud!
Leitud. Aitäh!
Mõnes kohas läks lappama, siis oli vaja loogika appi võtta. Lõpp hea, kõik hea. Aitäh!
Leitud
Ei olnud kerge, aga lõpuks siiski leidsin. Tänan.
Leitud, logitud, tänan!
Ammu plaanis olnud käik Koprarajale
sai ka täna teoks :). Mariann taastas vahepunktid, mina proovisin enne vanad üles leida, nii palju kui neid seal alles oli (tegelikult olid umbes pooled, lõpu poole kohe päris tihedalt) ning kui kõik uuesti paika sätitud sai, tegime otsa ka ühe kontrollringi. Kõik toimis ilusti aga et see aare on sinna meile peidetud kalade kaitseks ja röövpüüdjatel võimalikult kaua ebamugavalt jalus olemiseks, siis järgmistele minejatele võin öelda, et ärge hõlpleidu lootke :D, saate nii võssi kui pehmet viltust kallast ning korraliku taskulambita võite pigem pigisse jääda. Kummar oli samuti siin väga mugavaks abiks ning soojalt soovitan aaret otsima
minna siis, kui kaladel päriselt ka kudemisaeg & pahalased liikvel (ehk lehevaesemal ajal) ;).
Tore geopeituse kaasamine kalakaitsjate poolt väärt eesmärki, minu poolt ideele ja teostusele pöial ning Mariannile tänud aarde eest.
Sel ajal, kui teised olid rajal, vaatlesin mina nahkhiiri. Õhtuhämaruses heleda taeva taustal olid tumedad laperdavad hiired väga hästi näha. Algul lendasid kaks väiksemat kõrgelt, siis tuli üks suurem üsna madalalt nagu pikeerides pea kohale. Lõpuks hakkasin nad mulle tunduma juba vanade tuttavatena. Oskasin juba aimata, et kui lendavad ühes suunas, siis varsti tulevad teiselt poolt tagasi. Kaks tükki, need olid ka suuremat sorti, lendasid paaris, hästi lähestikku, nagu kudrutavad sõbrannad, kes parajasti kolmandast tagaselja juttu vestavad. Õhtuvaikuses oli justkui kuulda ka nahkhiirte tiivalööke ja häälitsusi. Ma ei ole kunagi varem neid sellisel hulgal näinud. Vahel harva mõnda üksikut. Nii oligi hullult äge jälgida nende laperdamist. Tahtsin ka teistega seda jagada. Aga kas me olime liiga kärsitud, et ei maldand oodata või pelgasid siiski nahkhiired nii suurt inimhulka, aga peale paari üksiku kaugema lennu nad teistele end ei ilmutanud. Nii et kes soovib neid näha siis õhtuhämaruses vastu heledat taevast käib nahkhiirte lend.
Rada ootab kopraid, veidi on ekstreemsem kui algusaegadel, akrobaadioskused ja/või kummikud võivad kasuks tulla. Algsetest helkuritest oli kolm ajahambale vastu pidanud, nüüd on päris palju rohkem :)
Kobraste tegevus oli üsnagi tagasihoidlik.
Õnneks pole praegu vaja pimedat oodates poole ööni ülal passida ja juba pealelõunal saab ööaardeid otsida ;) Nii me seal nullis oma taskulampidega vehkisime, kuid peale teeviida külge kleebitud helkuri ei suutnud mitte midagi huvitavat märgata. Otsustasime siis lihtsalt mööda kallast jalutada, et äkki kuskil näeme midagi. Algul kõndisime ühele poole ja siis teisele poole. Ikka päris palju sai jalutatud ja hakkas juba tunduma, et kogu lõbu piirdubki pimedas metsas taskulampidega jalutamisega. Siis aga märkas ühel hetkel Salme midagi huvitavat ja mõni aeg hiljem mina veel midagi helkivat. Kahjuks ei suutnud me rohkem tuvastada ühtegi helkurit. Kuid mingi tunne tekkis, et äkki võiks kuskil just siin aaret otsida ja nii see kast leitud saigi.
Aitäh!
See oli üks keeruline aare. Alguses ei näinud midagi, tiirutasime siia ja sinna, kaugemalt leidsime maha kukkunud puu küljest miskit, siis edasi veel paar märgist ja siis oli väga tükk maad mittemidagi. Lõpuks saime mingi nägemuse, et ehk olemegi lõppu jõudnud ja nii see oli, seal kast end peitiski.
Tänud
Käisin minagi eelmisel aastal alguses ja ei jõudnud asjaga kuhugi. Täna olin targem ja küsisin natuke suuna kohta nõu. Kui olin oma poti ja panni kätte saanud, siis läks asi juba libedalt. Lõpp ilmutas ennast ka kiirelt. Suured tänud aarde eest.
Alanud on kolmas geoaasta kalakaitse rindel. Tulime oma väikest panust andma. Saanud logide järgi aru, et siin öisel ajal on pigem keeruline, sest vahepunktid on tormimurrule alla vandunud. Otsustasin siis pigem Mairet paluda, et ta teeks mulle Vääna kopraraja jalutuskäigu mälu järgi läbi.
Mõned mugud küll jalutasid aga siiski vaid autotee peal. Kalu ega röövpüüdjaid ei kohanud. Karpi ajasime päris pikalt taga. Horisontaalis olevat oksarisu oli väga palju. Karp ise oli pääsenud üleliigsetest okstest. Konteineri sisu oli aga väga tühjavõitu. Isegi puumündid otsa saanud. Panin nimed kirja ja lahkusime. Aitäh aarde eest!
Mul jäänud nüüd veel üks viimane kalakaitse aare otsida. See vajab paraku aga taastamist.
Õues oli sobivalt pime ja esimene märk naeratas kutsuvalt. Sealt edasi sain aga vaid tänu õige suuna ettenäitamisele ja loogikale, et ju rada samas suunas jätkub. Kuna lõpumärki samuti ei suutnud leida, siis paraja pimesikutamise peale, teades millist lõppu otsida, sai õige peiduka otsa koperdatud ja nimed kirja pandud. Pisut ohtlik ja natuke põnev teekond, kus kohapealsest toetusest oli kõvasti abi. Tänan.
Vaid esimene märk ja lõpp on korras. Vahepunktid vajavad taastamist või tormimurrust tagasi nähtavale toomist.
Algus läks vaevaliselt, teist teejuhatust kuidagi ei näinud ja kui lõpuks nägin siis edasi läks ludinal ning peagi paistis ka lõpp. Kalamehi ei kohanud. Aitäh.
Väike jalutuskäik ja nimi kirjas. Aitäh peitjale.
Läbisime oma päevatööd ja ootasime kuni päike end horisondi taha peitu pani ja tulime siia proovima. Loodus oli vist üksjagu end muutnud aga kahepeale suutsime end arvatavasse lõppu liigutada. Siin oli korra nõutust aga peagi leidsime ka konteineri. Jah kallas oli mudane ja veidi ka libe, aga ei midagi üle mõistuse. Aitäh oli tore õhtune kulg
Imeilus õhtu! Nii ei raatsinud kuidagi peale tööpäeva toas istuda.
Kõik sujus kenasti aga lõpus kui veel aardelaegas polnud end ilmutanud, kuulsin kummalisi helisi lähenevat. Arvasin, et oleme kadunud kui märkasime koerajalutajat, kes peaaegu, et öises metsas oma kodust hunti jalutas. Uhhh, läks õnneks :D
Jätsime ka ränduri uut kaaslast ootama.
Täname!
Algul üritasime sillerdava päikese ajal, kuid jäime hätta. Otsustasime 1h jalutada, päike hakkas loojuma ning siis tuli leid kiirelt. Valgemal ajal on koprarada uskumatult nähtamatu, kuid samas täiesti nähtav. Jätsime ruubiku-kuubiku. Aitäh peitjale!
Leitud
Siia polnud varem sattunud, sest pimedas sellist maastikku mööda üksi matkama minna polnud eriti soovi olnud. Nüüd tuli kaaslase olemasolu ära kasutada. Kuna tee viis mitte just kõige mugavamat rada mööda, siis jäi tema ülespoole moraalselt toetama. Lõpuks paistis ka lõpus otsitav kast. Nüüd kõik EKS-id käes :) Tänud!
Rada oli piisavalt hästi märgistatud ja kõik punktid nähtavad. Üks punkt võib talvel küll ilmselt jääda lume alla. Peidiku leidmine õigelt kauguselt läks päris kiirelt ja ees ootas juba tuttav EKS seeria konteiner.
Katse 2 algas juba tunduvalt paremini - vihma ei sadanud. Eelmine kord sain otsimisel nii märjaks, et jope kuivas üle päeva, koer sai õnneks kiiremini ennast auto istmesse ära kuivatatud, hoolimata minu vastu väidetest... Alustasime hoogsalt ka seekord ning märkasime kolmandat üsna kiiresti, peale seda kulgesime tempokalt kuni teistsuguseni ja siis kiilus täiesti kokku. Kõigepealt siis otsisime teistsuguse juurest, nii veerand tundi hiljem sai kirjeldust loetud ning siis hakkas see suund 244 niimoodi viskama, et ikka täisring sai enne leidmist tehtud. (243) Aitäh! EVEJ
Päris pime veel ei olnud, natukene/piisavalt hämar ainult. Raja läbimist ja märgistuse nägemist segas üks maha langenud kuusk, aga muidu oli üpris selge kuhu minema peab. Esimese helkuri juurest oli õiges suunas valgust näidates natukene järgmist helkurit näha.
Aitäh!
Lisasin uue aastanumbriga münte. Helkuritega hetkel ei saanud tegelda, aga lisavihjeks ütlen, et rada viib vasakule
