Üksik õunapuu
Kirjeldus
Suurem osa endise Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest asus looduskaunites kohtades ning erandiks polnud ka Keila-Joa raketibaas, mis rajati ENSV Ministrite Nõukogu 1946. aasta 27. juuni otsusega Eesti külastatavaima joa ning Türisalu panga vahetusse lähedusse 423,2 ha suurusele maa-alale. Peale tavaliste rakettide olid nimetatud territooriumil ka tuumalõhkepäid kandvad raketid. 1993. aasta augustis andsid Venemaa relvajõud raketibaasi üle Eesti Vabariigile suure keskkonnasaastega. Ohtlikkust tõstis asjaolu, et raketibaas paiknes alvaril, kust saasteained pääsesid takistuseta põhjavette ja edasi merre. Tehtud hindamistöödega tuvastati 305 reostuskollet: jäätmehunnikud, prügimäed, kemikaalid, naftasaadused, purustatud seadmed, vanametall ja mahakallatud raketikütus. Üksnes juunis 1993 oli maha kallatud kuni 4 t raketikütust, kuid seda oli pinnases ja põhjavees hinnanguliselt 10-15 tonni. Ajavahemikul 1994-97 puhastati siin üle 1200 kuupmeetri naftasaadustega reostunud pinnast. Tehniliselt väga keerukas oli aga aluselise raketikütuse komponendi samiini ohutustamine. Tööde esimeses etapis reostusala piiritleti, eemaldati betoonist katteplaadid ja kaevati pinnas kuni paekihindini välja. Eemaldati üle 250 kuupmeetri samiiniga reostunud pinnast. Kogutud pinnas segati puukoore ja väetisega ning pärast nelja-aastast "laagerdumist" viidi isepuhastunud pinnas endisse asukohta tagasi. Reostunud põhjavee puhastamiseks rajati reostusala keskossa kaks puurauku ja alustati saastunud vee väljapumpamist. Väljapumbatud vett puhastati aktiivsöe ja turbafiltrite abil. Hiljem kasutati vee puhastamiseks fotokatalüütilist meetodit (samiini lagundamist ultraviolettkiirguse ning katalüsaatorite koostoimel). Tööde efektiivsuse suurendamiseks juhiti puhastatud vesi pinnasesse tagasi, kiirendades nii reoainete eemaldamist läbipesemise teel. Tööde kogumaksumus oli kõrge, kuid tulemus hea.
Praeguseks on loodus endise raketibaasi militaarreostuse suures osas parandanud, kuid ala praegune seisund ei tee eestimaalastele au. Algselt suhteliselt heas korras olnud hooned rüüstati kiiresti. Esmalt kadus kogu eemaldatav metall, seejärel territooriumi ümbritsev plankaed, 1995. aastaks jõudis järg raketibaasi stardi- ja tankimisplatse ümbritsevate mullavallide äravedamiseni. Juba 1999. aastaks oli praktiliselt omanikuta territoorium kujunenud ümbritsevate suvilate prügilaks. Kuid siia oleks väheste vahenditega saanud luua meeleoluka vabaõhumuuseumi, kuhu oleks kindlasti tulnud ka arvukad välisturistid. Nüüd on kõigeks selleks juba hilja ja ala seisab kasutamata. Nii on juhtunud suure osa endiste sõjaväeobjektidega.
Palun asetage kogu maskeering tagasi nii nagu te selle leidsite!
Aare asub üksiku õunapuu läheduses. Puu ise jätke rahule, kui just õunu pole soov kaasa haarata.
Suurem osa endise Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest asus looduskaunites kohtades ning erandiks polnud ka Keila-Joa raketibaas, mis rajati ENSV Ministrite Nõukogu 1946. aasta 27. juuni otsusega Eesti külastatavaima joa ning Türisalu panga vahetusse lähedusse 423,2 ha suurusele maa-alale. Peale tavaliste rakettide olid nimetatud territooriumil ka tuumalõhkepäid kandvad raketid. 1993. aasta augustis andsid Venemaa relvajõud raketibaasi üle Eesti Vabariigile suure keskkonnasaastega. Ohtlikkust tõstis asjaolu, et raketibaas paiknes alvaril, kust saasteained pääsesid takistuseta põhjavette ja edasi merre. Tehtud hindamistöödega tuvastati 305 reostuskollet: jäätmehunnikud, prügimäed, kemikaalid, naftasaadused, purustatud seadmed, vanametall ja mahakallatud raketikütus. Üksnes juunis 1993 oli maha kallatud kuni 4 t raketikütust, kuid seda oli pinnases ja põhjavees hinnanguliselt 10-15 tonni. Ajavahemikul 1994-97 puhastati siin üle 1200 kuupmeetri naftasaadustega reostunud pinnast. Tehniliselt väga keerukas oli aga aluselise raketikütuse komponendi samiini ohutustamine. Tööde esimeses etapis reostusala piiritleti, eemaldati betoonist katteplaadid ja kaevati pinnas kuni paekihindini välja. Eemaldati üle 250 kuupmeetri samiiniga reostunud pinnast. Kogutud pinnas segati puukoore ja väetisega ning pärast nelja-aastast "laagerdumist" viidi isepuhastunud pinnas endisse asukohta tagasi. Reostunud põhjavee puhastamiseks rajati reostusala keskossa kaks puurauku ja alustati saastunud vee väljapumpamist. Väljapumbatud vett puhastati aktiivsöe ja turbafiltrite abil. Hiljem kasutati vee puhastamiseks fotokatalüütilist meetodit (samiini lagundamist ultraviolettkiirguse ning katalüsaatorite koostoimel). Tööde efektiivsuse suurendamiseks juhiti puhastatud vesi pinnasesse tagasi, kiirendades nii reoainete eemaldamist läbipesemise teel. Tööde kogumaksumus oli kõrge, kuid tulemus hea.
Praeguseks on loodus endise raketibaasi militaarreostuse suures osas parandanud, kuid ala praegune seisund ei tee eestimaalastele au. Algselt suhteliselt heas korras olnud hooned rüüstati kiiresti. Esmalt kadus kogu eemaldatav metall, seejärel territooriumi ümbritsev plankaed, 1995. aastaks jõudis järg raketibaasi stardi- ja tankimisplatse ümbritsevate mullavallide äravedamiseni. Juba 1999. aastaks oli praktiliselt omanikuta territoorium kujunenud ümbritsevate suvilate prügilaks. Kuid siia oleks väheste vahenditega saanud luua meeleoluka vabaõhumuuseumi, kuhu oleks kindlasti tulnud ka arvukad välisturistid. Nüüd on kõigeks selleks juba hilja ja ala seisab kasutamata. Nii on juhtunud suure osa endiste sõjaväeobjektidega.
Palun asetage kogu maskeering tagasi nii nagu te selle leidsite!
Aare asub üksiku õunapuu läheduses. Puu ise jätke rahule, kui just õunu pole soov kaasa haarata.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Oleksime pidanud kummikutega tulema.
Leitud :)
Lisatud väike logileheke.
Leitud õunapuu ja leotud ka aare. Tänud!
Täna oli siis militaarobjektide külastamise päev. Niisugusesse kohta tahakjs ikka kahekesi minna kuigi tänane päikeseline ilm oli kuidagi sellegi koha nagu rõõmsamaks teinud. õnneks see õunapuu polnud kuhugi laguneva ehitise sisse pugenud, nii et on ka siin territooriumil võimalik lihtsalt loodusesse peita. Või peaaegu loodusesse, kuidas võtta. Varsti arvatavasti kuuleb siin mitmehäälset amuutamist, sest elektrikarjus ja veevoolik olid juba töövalmis, vaja veel vaid asukaid. Huvitav, kas veised ei kipu nendes mahajäetud ehitistes kodjama, võivad ju viga saada. Aga eks peremees teab ja kaitseb, mina siin lihtsalt arutan omaette. Aga tänud põhjakliku kirjelduse ja aarde eest. Ja paluks mitte isiklikult võtta, mul hea meel, et siia territooiumile enam tagasi ei pea tulema. Ehk.
26.08.2012 ja 02.09.2012 olen siin juba käinud. Aga kuna tol ajal ma ise ei olnud GP kasutaja, siis endale leituks saamiseks tuli uuesti otsimas käia. On hästi meeles, kuidas aardekarp toona peidetud oli, millele viitas ka aarde silt "lahe teostus". Kahjuks ei ole teostus enam päris sama. Leidsin peidiku kõrvalt maast minigripp koti, panin logipaberi selle sisse tagasi. Logimise paber saab kohe varsti täis. Uut logiraamatut on vaja.
Leitud
Leitud. Aitäh!
Väga pikalt ootele jäänud aare. Lõpuks lähenetud ja logitud. Aitäh!
Merlel oli siinsel maastikul täna "maasturiga huvitav", julge tüdruk. Marssisime hoone juurest hooneni ja kaardil näitas edasi ka tee olema. Õues laius hoopis pikaks venind ookean heina keskel, õnneks kõrvalt kannatas kuiva jalaga õunapuuni trügida. Tänud peitjale.
Üksiku õunapuu otsingud tõid täna taas siia militaarpiirkonda. Kohati veidi vesine jalutuskäik, aga õunapuu leidmisega probleeme polnud. Aitäh.
Tänud aarde eest!
Tänud aarde eest.
Teine ja ühtlasi siis viimane karp siin raketibaasis. Muljed samad mis lennujuhtimistorni juures. Proovisin võimalikult lähedale sõita ja lihtsalt kiirelt ära logida. Tänud, suvel vast veidi meeldivam ja rohelisem vaatepilt.
Leitud
Sellest kombost üks võtmata aare.Eelmine kord oli siin kohutavalt vesine ja pime pealekauba. Seekord oli ainult vesine, sumpasime siis läbi ja panime nimed kirja.
Tänud
Pani uue logilehe
Kohale jõudmine oli paras muda ralli. Kohapeal tänu kummikutele sai laiuvad veteväljad alistatud ja kahtlase objekti juures avaldas aare end kiirelt. Tagasi tsivilisatsiooni minekuks õnnestus õnneks viisakam tee leida.
Tänan peitmast.
Logiraamat täitsa täis.
Jätsin auto betoontõkise juurde ja jalutasin mööda osaliselt vee all olevat teed kohale. Tagasiteel põikasin ka erinevatesse hoonetesse sisse, väga korralikult säilinud plaaditud ruume leidsin.
Leidsime, logisime. Tänud peitjale
Sai siin kirjutada et ei ole need sõjaväeosad meeldivad. Ega jah, kui kaardilt on näha tee siis see ikkagi kuidagi on, aga kuidas, seda saad kusagil 300 meetrit enne aaret kõva kolinaga auto all teada. Nüüd oli mõtlemiskoht, kas edasi masinaga, ilma, või pöörame lihtsalt otsa ringi ja lähme ära? Jäi lõpuks nii, et läksime kondimootoriga edasi. Nimitegelast nähes üritasin lühikeste pükstega,läbi nõgeste läheneda aga see oli isegi minu jaoks liiga julm. Peale teist katset, lihtsalt kõndisin, kuniks sai kahtlast kohta märgatud. Lähemal vaatlusel osutus otsitavaks. Tänud peitjale aarde eest.
Esmalt olen ma väga tänulik aarde kirjelduse eest. Kohapeal vaatad, et niisama huvitavad hooned, kuigi tegelikkuses on nende taga üpris tõsine lugu. Samuti oli tõsine see, kuidas me aardeni jõudsime. Siiani teadsin, et Kaupsi motikas on off-roadis üpris hea, aga nüüd selgus, et sellega saab ka vees sõita.
Jätsime auto maantee äärde, edasi liikusime jalgsi. Uskumatult palju prügilademeid on sinna alale tekitatud. Enamuse teekonnast saime liikuda mööda teed, lõpuks otsustasime siiski üle lagendiku otse minna. Lõpupoole läks maastik vesiseks aga kui astumise kohta valida, siis sai ka täitsa kuiva jalaga ja ilma kummikuteta kohale. Aare oli lihtsalt leitav, kuigi natuke võttis õlgu kehitama, et miks küll selline peitmisviis. Läheduses on palju põnevaid objekte ja häid peidukaid üsna rohkelt.
Leitud
Vot see oli alles seiklus! Ei tahtnud meie kõrgepõhjalise juht kuidagi autot suure tee äärde parkida, vaid oli ikka vaja võimalikult treppi sõita. Tee algus tundus lihtne, aga siis kohtasime üht korraliku teelõigu pikkust lompi, mis oli pealt kergelt jääga kaetud ja mille sügavust kuskil keskosas polnud võimalik kindlaks teha. Käega katsudes tuvastasime ühest kohast, et vähemalt põhi on kõva ning sõit algas. Selgus, et keskosa oli päris sügav ja vesi ulatus meie kõrgeimasse asendisse tõstetud kõrgepõhjalisel kõvasti üle numbrimärkide. Suuri jäätükke lendas üle kapoti mitmes suunas ja mina ahhetasin ainult kõrvelistmelt: "Sa oled hull." Läbi saime. Edasi kulges jälle kenasti, aga vahetult aarde juures valisime siiki jala ja ringiga ümber lombi lähenemise. Leid ise tuli kiirelt. Tagasiteel kohtasime oma tuttava lombi juures üht naist ja meest koeraga jalutamas, kes tee kõrval suure ringiga olid lombist mööduma asunud. Meie kõrgepõhjalise juht tegi kalanäo ja sõitis rahulikult lompi sisse. Ega ma ka enam kõrval ei ahhetanud, vaid tegin ka tähtsa näo ette. Tagaistmelt teatas Karl, et tee ääres seisnud mees vahtis meid konkreetselt suu lahti ja nägi välja nagu rubriigis "What just happened". Täname seikluse eest!
Leitud, aitäh
Kuigi mul eelmine päev mootorsõidukitega sõitmine just kõige paremini ei läinud (õnnestus tsikliga külili käia ... :( ) tundus ikkagi hea mõte nüüd sõbralt atv laenata ja sellega jälle siiakanti uudistama tulla. Vähemalt on sellel elukal ikkagi 4 ratast all ja puha. Mingi hetk vahetasime kohad ja mina asusin aardeid navigeerima. Üksik õunapuu hakkas tegelikult juba kaugelt silma ja tee äärest läks sinna ka vägev geomaantee, mis tegi ringi ümber puu. Leiuga läks pisut aega ja Karli märkas esimesena kahtlast kohta - mina olin vana harjumuse kohaselt taas liiga gps-is kinni ja ajasin nulli jälgi, selle asemel, et lihtsalt lahtiste silmadega ringi vaadata. Tänud peitjale!
EOKK ehk Eesti Otsingukoerad treenivad aeg ajalt Türisalu raketibaasis. Täna otsustasime ala kasutada veidi teisel eesmärgil. Vahelduseks mõnus lihtne leid :)
Karl tegi meile Türisalu aarete tuuri. Mingil hetkel jõudsime omadega siis siia.
Tänud peitjale.
Oli meeleolukas suveõhtu mulle senimaani täiesti tundmatu piirkonna avasatamisega ja põnevate aaretega. Pirakad sääsed. Tänud peitjale.
