Elektriku ohtlik amet

Mõnus jalutuskäik kenas kohas. Suvel sinna võssi ragistama tõenäoliselt ei läheks, aga kevadel oli kena. Aare ise ka lahe

Tegelikult mul igasugune ettekujutus puudus, et mis siin küll ees võiks oodata. Sellest sain aru, et nii lihtsalt, kui eelmised otsijad pääsesid, pole lootustki pääseda. Kusjuures kohapeal ära käinuna olen veendunud, et neil pole õrna aimugi, millest nad ilma jäid. Ja kusjuures mul polnud õrna aimugi, et see elektriku amet ka niipidi ohtlik võiks olla. Aga mis logima pääsemisse puutub, siis jah, vat ei oska öeldagi, kas ja kui, siis kui kaua mul sinna pääsemiseks üksinda aega oles läinud. No fakt, et hoo võtmiseks ikka natuke oleks läinud. Vaevalt et ma logimata oleks jäänud, aga eks ta niisugune riskantne värk ikka oleks olnud, Nüüd sain piirduda hinge kinnihoidmise ja vaatamisega. Ah jah, kirjatöö tegin ka ikka ise ära.
Tänud peitjale humoorika elektriku ametit tutvustava aarde eest

Eelmistel otsijate vedas. Nad leidsid eelmise konteineri, mis oli kellega poolt lihtsamalt kätte saadavasse kohta pandud. Eemaldasin nüüd selle, jättes alles vaid õiges kohas asuva.

Leitud

Sõitsime autoga objektile, kuid autost välja saamisega oli tegu, sest naabrikoerale ei meeldinud, et me sinna autoga sõitsime. Siis tuli peremees kohale ja lohutas meid, et koer ei tee midagi. Julgesime siis ukse lahti teha ja lasin koeral ka enda kätt nuusutada, mida ta lõpuks ka meelsasti lakkuma kukkus. Aga niikui peremees eemaldus, hakkas koer jälle vihaselt haukuma. Peremees tuli siis tagasi ja viis ta eemale. Teekond aardeni osutus aga üle ootuste mõnusaks jalutuskäiguks. Korra millalgi varem olime üritanud ka teiselt poolt jõge aardeni pääseda, kuid see meil tookord ei õnnestunud. Aardetops oli vett ääreni täis, kallasime siis vee välja ja andsime aarde omanikule olukorrast teada. Lisaks katkes ka aarde kinnitus. Tänud peitjele kohta tutvustamast!

Aare oli veidral kombel rändama läinud. Panin uue komplekti, loodetavasti oluliselt püsivamal viisil.

Hommikul Peraküla RMK platsil hommikuste toimetustega ühelepoole saades oli 2-3 tundi vaba aega kuniks Klaara võiks magama jääda. Mõtlesin selle ajastada kojusõidule. Heitsin pilgu geokaardile, et kus oleks hea teha aega parajaks. Esimeseks valikuks osutus Elektriku ohtlik amet. Lähenemiseks valisin suuna põhjast/kirdest. Esimene osa oli väga mõnus metsatee kuniks jõeni. Üle esimese veetakistuse minnes oli väga tihe võpsik, et hakkasin kahtlema, et kas mul üldse on mõtet edasi pressida. Ei paistnud olevat parim koht kus väikese lapsega matkata. Mõtlesin siiski natukene edasi proovida, et äkki tuleb mõni rada. Ja tuligi. Edasi oli veel mitu väiksemat veetakistuse ületamist, kus tuli Klaara süles hüpata :P ja mõned muud vesisemad kohad. Positiivne oli see, et võsa polnud veel väga vohama hakata ja mingid metsloomad kasutavad seda kitsast rada soo ja jõe vahel vist päris tihedasti. Pärast pikka matka jõudsin nullis oleva üllatuseni. Oli kohe täiesti ilmselge kus aare võiks ennast peita. Aga veel suurem oli üllatus kui aaret ei olnudki seal ega kusagil ümbruses. Otsisin veel päris pikalt igal pool. Lõpuks tahtis Klaara ka hakata turnima, kuid see lõppenuks talle pahasti. Ei jäänud mul muud üle kui tunnistada, et pikk matk seekord leiuga ei päädinud ja võimalik, et aare on kaduma läinud. Käigu juures meeldis ilus päikese käes sillerdav jõgi ja lõpus oodanud üllatus.

EDIT: Paistab, et olin ise pime ja olin liialt kinni teises lahenduses :)

Huvitav lahendus tõesti. Aitäh peitjale!

Siin oli küll ainsaks motivatsiooniks see, et ükskõik milline muu aeg aastast, oleks see retk palju raskem. Olid üsna ideaalsed olud. Taimestik väike, muda vähe, ilm mõnus, sääski ja põdrakärbseid null. Kui mitte praegu, siis kes teab kas kunagi üldse. Polnud just jalutuskäik pargis, aga kuiva tossuga tulin sellest kõigest välja, seega polnud ka midagi hullu. Lõpus tundsin puudust oma mehest, kes on pikemat kasvu elektrik, aga õnneks on mul endal pisut nutikust ja jõudu ning nimed said veidi tudisedes ikka kirja. Aitäh!

Vahepeal oli Anni jõudnud üsna mitu LKA-d logida ning mina käinud autol parklas järgi, Triinule lõunat pakkunud ja auto parkinud Rannaküla poole ümber. Anni oli siin kandvaks jõuks ning Yoko täiega nautis vett. Aitäh!

Mööda teerada ja siis mööda jõe äärt ja leitud saigi.
Tänud

Tänane k6rvalep6ige nr 3. Koolitee juurest yritasin isegi rattaga lähemale s6ita, aga m6nesaja meetri pärast vaatasin et tee jookseb vales suunas ja lähen parem jala. Nii parkisingi ratta uuesti silla lähistele ära ja hakkasin astuma. Esiti forsseerisin v6sa ja kusagilt poole maa pealt m6tlesin et äkki katsetaks j6e äärt. T6si, vesi oli nii madal et j6e servas oli täitsa m6nus v6sa jms vaba tee k6ndimiseks olemas. Kohati kll nac savine aga enamasti oli seal ka kiviklibu mis andis paraja gripi. Ja mis matks see siis selline on kui isegi matkasaabast mudaseks ei saa :D Mingi hetk aga tuli j6gi suht kaldani välja ja ronisin sängist uuesti yles. M6nikymmend meetrit eemal v6sas läks hirmsaks ragistamiseks. Teagi oli seal karu, p6der v6i muu tegelane. Igastahes tundus et tema oli rohkem hirmunud kui mina ja kellegagi t6tt ei pidanud vahtima :D Nullis oli tunda elekri h6ngu ja lisavyrtsi lisas ka k6rvalt läbi j6e kulgev pr6ksuv elektrikarjus. Eks see amet ole jah ohtlik jah t6esti. Eriti kui ntx prooviks läbi j6e ja yle karjuse samal ajal end upitada :D Aga asi ise oli igati temaatiline ja konkreetne. Lisaks sain siit täna väntamise k6rvale ka m6ned sammud. J6gi oli igati vaheldusrikas. Kohati j6gi siis oja ja vahepeal lausa nire moodi ;) Tänud peitjale

Selle aarde juurde liikumisega olid mul suured kõhklused kahtlused. Ei tea, kas koolitee ikka viib lõpuks siia välja ja ega ju tea milline see tee on, kas ikka kõlbab rattaga läbimiseks. Õnneks oli tee täitsa rattaga läbitav. Lõpuks avastasime ennast elektrikarjuse värava eest. Ega siin muud üle jäänud, kui ratas poisiga puu najale ja tegin karjuse lahti, siis rattaga läbi ja karjus uuesti kinni. Liikusime siis mööda karjamaad edasi, kuna nägime hiiglasest veise. Ütlesin poisile, et võtku nüüd tooni vaiksemaks. Mine tea, mis puust loom on. Õnneks vaats ta meid ainult hindavalt ja ei liikunud kuhugi poole. Kui olime aardele juba päris lähedal, panime ratta posti najale. Tõstin poisi üle karjuse, siis andsin koti talle ja roomasin ise (tõesti roomasin) karjuse alt läbi. Õnneks ei pannud kätt värske koogi sisse. Liikudes aarde suunas, ehmusid äkki noored veised meid nähes. Seega liikusime rohkem metsast, muidu oleksid need vist läbi karjuse jooksnud. Aarde saime ilusti kätte ja nüüd algas tagasitee. Poiss üle karjuse, kott üle karjuse ise roomates karjuse alt läbi. Tagasi liikudes avastasime, et suur hiiglasest veis oli ära kadunud, aga mitte kaugele. Oli teine liikunud värava juurde. Nüüd läks kiireks tegutsemiseks. Panin poisi kiirelt rattaga külili, siis ruttu karjus lahti, siis ruttu läbi ava, siis poiss koos rattaga külili , siis karjus kinni ja oligi hiiglane värava taga. Huhh. Kindlasti ei olnud ta kuri, aga lihtsalt uudishimuulik, aga mine tea. Tagasi sõites lubasime endale peaotäite viisi vaarikaid ja põldmarju teeäärest. Suured tänud aarde eest.

Maru koht. Aitäh kutsumast!

Humoorikas teostus koos paraja astumisernaga tähendab minu poolt alati kindlat soovitussilti :). Ja täna koos Heleni ja Salmega oli siin puhas rõõm
ka ringi kakerdada, ma ei tea, kas ma sama entusiastlik oleks olnud üksi siia tulema… Indy muidugi nautis sajaga :D. Sarnaselt Arvoga jõudsin mõelda sedagi, et taolise koha leidmiseks peab oma kodumetsa ikka väga hästi tundma; aitäh Markole üllatava aardega taaskord meid Nõvale toomast.

Soojemal võsa- ja putukahooajal siia ei kiskunud. Kuid täna tundus kõik ideaalne olevat, sest ilm oli kevadiselt mõnus, seltskond super ja motivatsioon kõrge. Panime igaks juhuks kummikud jalga ja neist oli kindlasti kasu. Lähenemiseks valisime peitja pakutud põhjast läheneva raja. Metsatee oli jalutamiseks mõnus ja kuni jõeni sujus kõik lihtsalt. Kui seda kiirevoolulist veetakistust nägime, hakkasid kerged kahtlused tekkima. Saime siiski esimesest kraavist ilusti üle ja sattusime kohati soisele jõeäärsele, kus meid veel mõned huvitavad takistused ootasid. Kuid tegelikult midagi ületamatut siin polnud ja nulli jõudes olime vägagi rõõmsad, et selle teekonna ette võtsime. Aare oli ilusti omal kohal, panime topsi ka pliiatsi.

Aitäh mõnusale rännakule kutsumast ja huvitavat kohta näitamast!

Selle aarde võib julgelt oma rõvematkade topis üsna kõrgele riiulikohale asetada. Jah, ma alahindasin lumeolusid ja jah - ma ei võtnud räätsasid kaasa. Just need viimased oleksid teinud kõndimise väga hõlpsaks - paar päeva varem Soomaal toimetades sain sellest aru , et siis lihtsalt ei vajuks läbi lume.

Aga siin oli mitu kihti lund, ja kui sellest ikkagi läbi vajusid, mida enamasti tegid, siis kukkusid üle põlve sisse ja all laus vesi. Alustasin ka põhja poolsest märgitud parklast. Ei teadnud ma veel, et Põhja ei tähenda mitte ilmakaart vaid maa magneetilist võimet tõmmata enda südamiku poole.

Vapralt rassides ja hinge kinni hoides müttasin ma aga edasi, vahepeal saapaid seest lumest puhastades ja mingit rada valida üritades, kus vähegi kannaks. Kandis ainult väga lageda peal, mida rohkem taimestikku, seda kohevam ja kehvem oli. Aga üldiselt oli nii rõve, et läks väga naljakaks ja nii ma aardeni üsna heas meeleolus jõudsingi. Lõpus oli äge, ma proovisin spets, et kas ma suudan nagu jeesus logida ehk vee pealt saaks logi ära. Sai.

Üsna andekas aare ja eks siinkohal avaldub see, et kes kurat peaks sellisesse kohta üldse sattuma, peab hea kodukoha tundmise võime olema. Mitte mingil juhul poleks ma oma nina muidu toppinud sellisese kohta. Aga näe, jälle ühe ägeda sooületamise kogemuse võrra rikkam. Niiet soovitan teistelegi - ja põhja, igatahes!

Selle aare lihtsalt ei tulnud. Lähenesime kirdest, lume ja sulaga mööda soist jõekallast. Eks ikka korduvalt oli nuputamist, kas samm nüüd vajub või ei vaju ning juhul kui vajub: on all vesi või maa? Olime küll oma arust kavalad, aga üks jalg õnnestus ikka märjaks saada.

Aga aare oli ragistamist väärt - teistmoodi. Ja lõpus sai natukene turnida ka :)

Edelast piki kallast lähenemine ei ole suvel küll nagu kirjelduses lubatud. Eriti noorpeiturile, kes küsis käpulikukkumiste vahepeal, et kas see ongi jalutamine. Räigest valelubadusest hoolimata eeskujulik võpsikuaare. Aitäh peitjale.

Uus tops paigas, loodetavasti püsib. Kuna mõned asjad jäid maha, siis on topsis praegu ainult logiraamat.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Elektrik on parema töö leidnud.

Ei leidnud.

Meie jalutasime mööda jõe kallast kohale,saime ilusti tossudega hakkama,paar kohta olid natuke vesisemad.Kohapeal aga selgus,et peidukas on tühi,tegime ka kontrollkõne,et veenduda koha õigsuses.

Leidsime!

Raja algus(ed) on jälle hoolitsevalt antud, lõpuks jõudsime tagasiteel ka sinna. Aga aardeni keerasime pisut liiga vara sihi peale ära ja siis murdsime jupp aega otse läbi metsaaluse. Soostunud ala ka ei kandnud ilma kummikuta ja nii tegime lähenemise endile üsna vaevaliseks. Mikk hoidis teerajajana igaks juhukus ohutut pikivahet ;) Tagasitee oli see-eest jalutuskäik pargis. Jõgi voolas vulinal, tundus, et paar koelmut on sinna ka rajatud. Aardega kõik korras, oli pisut kergem, kui enne ette kujutasime. Aitäh!

Väga raske, kummik on parim sõber sellisel maastikul. Õnneks nüüd tehtud. Aitäh!

Elektrik küll sellistes tingimustes ei ole nõus tööd tegema. Geopeiturit ei takista miski. Nalja sai. Aitäh!

Läbi padriku ragistasime aardeni. Tänud peitjale!