Elektroonika on vananedes otsad andnud ja ei hakka enam taastama. Ehk et hetkel leitav vaid mõistatusest saadava vihje järgi.
Elas kord ammusel ajal üks nõid, kellel oli imeilus tütar. Neil oli kahe peale hubane katusekorter ühes Tallinna vanalinna majas. Teenisid omale elatist võlujookide müügiga ja ravitsemisega. Raeapteek oli muuhulgas nende suurimaid kundesid. Ja nende elu veeres kenasti. Aastad läksid nagu vennad.
Hakkas aga see nõid lõpuks vanaks jääma ja oli aasta aastalt järjest põduram. Nagu ikka see ju on- kingsepa lapsed on palja jalu jne- ei leidnud kuidagi aega ja mahti iseenda põetamiseks. Teisi aitas küll, aga ennast mitte. Võttis siis ühel päeval viimaks kätte ning ütles oma tütrele: "Mu kallis laps, sa näed, et minust pole niimoodi varsti enam asja- kas sa võtaksid ette selle tee ja tooksid mulle seitsme maa ja mere tagant elulille, millega saaksin oma nooruse jälle taastada!" . Võttis see palve tütre hetkeks kokutama- pole see rännak ei kergete killast, ega ka käi kähku. Kuid jäi siiski nõusse. Või mis ta siis tegema pidi- ei saa ju oma ema hädasse jätta. Nii valis siis kapist kõige võimsama luua ja pani selga sobivaimad riided. Teise luua rakendas veel koormaeeslina esimesele sappa, et toidumoona kaasa võtta. Ja nii ta siis minema kihutas, täiskuuööl.
Lendas üle esimese mere...
Lendas üle esimese maa...
Lendas üle teise mere...
Lendas üle teise maa...
Lendas üle kolmanda mere...
Lendas üle kolmanda maa...
Lendas üle neljanda mere...
Lendas üle neljanda maa...
Lendas üle viienda mere...
Lendas üle viienda maa...
Lendas üle kuuenda mere...
Lendas üle kuuenda maa...
Lendas üle seitsmenda mere...
Lendas üle seitsmenda maa...
Kuni jõudis lõpuks ema juhatatud paika. Ja tõesti, keset kõigis suundades laiuvat kõrbe oli pisike oaas, kus väikse veesilma kõrval elulill kasvas. Ja oli teine säärane imelill, et õit noppides kasvas kohe uus asemele. Võttis siis tütar ühe õie ja seadis end tagasiteele. Lendas tuldud teed pidi tagasi, kuni jõudis ühel päeval koju tagasi. Parkis luuad ära ja ronis katuselt alla tuppa. Aga oh seda jahmatust- oli nõid oma palvega liiga kaua viivitanud ja polnud temas enam piisavalt jaksu tütre naasmist ära oodata- oli teine enne hinge heitnud. Oli see vast sobimatu pööre!
Tütar kurvastas kaua ema lahkumise tõttu. Ennast viimaks kogunud, mõtles, kuhu elulill tallele panna ajaks, kui tal endal seda kord vaja läheb. Et ei tabaks teda ennast kord sama saatus. Rändas ringi mööda maad, kuni leidiski sobiva paiga ning peitis lille sinna. Pani veel öökullid laekani viivat rada valvama, et need otsijaid hirmutaksid ja eksitaksid.
Ja nii see laegas siis juttude järgi kuskil on. Aga kuidas teine ikkagi leida? Ehk on kasu nõiatütre loitsuraamatust, mille ta kord tugevate rohtude mõju all olles kõrtsi unustas...
Lahenda logiraamatu saladus, ehk juhatab see sind mingi vihjeni. Kui aga nõiakeelt ei mõista, siis mine peale pimeduse saabumist tasakesi sinna võlumetsa väravasse. Räägitakse, et valvesse pandud kullide silmad pidid pimeduses kollaselt hiilgama. Ole kannatlik ja väga tähelepanelik, ehk pöörab mõni valvesse jäetud nõiutud öökullidest oma pilgu sinu suunas ja sa näed hetkeks tema hõõguvaid silmi. Neile metsa järgnedes on väike lootus, et leiad ka kuskile sinna peidetud elulille. Aga ära siis unusta, et kullid pole jäetud sulle teetähiseks, vaid hoopis aarde kaitsmiseks. Nad üritavad sind igati eksiteele juhatada ja põgenema hirmutada, või koguni ojja uputada. Ole siis julge ja neist kavalam, siis on sul võimalus
Seotud lingid:
Elektroonika on vananedes otsad andnud ja ei hakka enam taastama. Ehk et hetkel leitav vaid mõistatusest saadava vihje järgi.
Elas kord ammusel ajal üks nõid, kellel oli imeilus tütar. Neil oli kahe peale hubane katusekorter ühes Tallinna vanalinna majas. Teenisid omale elatist võlujookide müügiga ja ravitsemisega. Raeapteek oli muuhulgas nende suurimaid kundesid. Ja nende elu veeres kenasti. Aastad läksid nagu vennad.
Hakkas aga see nõid lõpuks vanaks jääma ja oli aasta aastalt järjest põduram. Nagu ikka see ju on- kingsepa lapsed on palja jalu jne- ei leidnud kuidagi aega ja mahti iseenda põetamiseks. Teisi aitas küll, aga ennast mitte. Võttis siis ühel päeval viimaks kätte ning ütles oma tütrele: "Mu kallis laps, sa näed, et minust pole niimoodi varsti enam asja- kas sa võtaksid ette selle tee ja tooksid mulle seitsme maa ja mere tagant elulille, millega saaksin oma nooruse jälle taastada!" . Võttis see palve tütre hetkeks kokutama- pole see rännak ei kergete killast, ega ka käi kähku. Kuid jäi siiski nõusse. Või mis ta siis tegema pidi- ei saa ju oma ema hädasse jätta. Nii valis siis kapist kõige võimsama luua ja pani selga sobivaimad riided. Teise luua rakendas veel koormaeeslina esimesele sappa, et toidumoona kaasa võtta. Ja nii ta siis minema kihutas, täiskuuööl.
Lendas üle esimese mere...
Lendas üle esimese maa...
Lendas üle teise mere...
Lendas üle teise maa...
Lendas üle kolmanda mere...
Lendas üle kolmanda maa...
Lendas üle neljanda mere...
Lendas üle neljanda maa...
Lendas üle viienda mere...
Lendas üle viienda maa...
Lendas üle kuuenda mere...
Lendas üle kuuenda maa...
Lendas üle seitsmenda mere...
Lendas üle seitsmenda maa...
Kuni jõudis lõpuks ema juhatatud paika. Ja tõesti, keset kõigis suundades laiuvat kõrbe oli pisike oaas, kus väikse veesilma kõrval elulill kasvas. Ja oli teine säärane imelill, et õit noppides kasvas kohe uus asemele. Võttis siis tütar ühe õie ja seadis end tagasiteele. Lendas tuldud teed pidi tagasi, kuni jõudis ühel päeval koju tagasi. Parkis luuad ära ja ronis katuselt alla tuppa. Aga oh seda jahmatust- oli nõid oma palvega liiga kaua viivitanud ja polnud temas enam piisavalt jaksu tütre naasmist ära oodata- oli teine enne hinge heitnud. Oli see vast sobimatu pööre!
Tütar kurvastas kaua ema lahkumise tõttu. Ennast viimaks kogunud, mõtles, kuhu elulill tallele panna ajaks, kui tal endal seda kord vaja läheb. Et ei tabaks teda ennast kord sama saatus. Rändas ringi mööda maad, kuni leidiski sobiva paiga ning peitis lille sinna. Pani veel öökullid laekani viivat rada valvama, et need otsijaid hirmutaksid ja eksitaksid.
Ja nii see laegas siis juttude järgi kuskil on. Aga kuidas teine ikkagi leida? Ehk on kasu nõiatütre loitsuraamatust, mille ta kord tugevate rohtude mõju all olles kõrtsi unustas...
Lahenda logiraamatu saladus, ehk juhatab see sind mingi vihjeni. Kui aga nõiakeelt ei mõista, siis mine peale pimeduse saabumist tasakesi sinna võlumetsa väravasse. Räägitakse, et valvesse pandud kullide silmad pidid pimeduses kollaselt hiilgama. Ole kannatlik ja väga tähelepanelik, ehk pöörab mõni valvesse jäetud nõiutud öökullidest oma pilgu sinu suunas ja sa näed hetkeks tema hõõguvaid silmi. Neile metsa järgnedes on väike lootus, et leiad ka kuskile sinna peidetud elulille. Aga ära siis unusta, et kullid pole jäetud sulle teetähiseks, vaid hoopis aarde kaitsmiseks. Nad üritavad sind igati eksiteele juhatada ja põgenema hirmutada, või koguni ojja uputada. Ole siis julge ja neist kavalam, siis on sul võimalus
Seotud lingid:
Lahendatud sai kunagi ammu-ammu, aga kuidas.. Vist Exceliga. Vb aga ajan midagi segamini. Paar korda olen siin tuuseldamas käinud, aga olin vist liialt koordinaatides kinni. Nüüd enam ei mäletanid sedagi, et kas see täpp lahenduse lõpp või lihtsalt enam-vähem punkt, et "rada algab siit" - nii saigi perimeetrit tiba laiendatud ja üllatavalt kiire leid. Sisu oli niiske, kallasin vee välja ja lasin asjadel kuivada veidi. Peitjale tänud!
Täitsa tore kohake toreda mõistatusliku krutskiga. Logiraamat märg, kuid logitav. Aitäh!
Aitäh.
Siin pelgasin, et läheb pikalt, aga tegelikult saime mõistliku ajaga leiu kirja. Aitäh!
Aja jooksul need lingid ja lakkavad töötamast. Uuendatud ja hetkel toimib.
Läksime nulli juurest rajale, tiirutasime rajal ja selle ümber ning lagendikul ja selle ümbruses taskulampidega ringi. Kive leidsime küll hulgi aga kulle ega elulille mitte. Kirjelduses oleva loitsuraamatu link kah ei tööta enam, seega ideed ning aeg sai otsa ja lahkusime päeva ainsa mitteleiuga.
Konteiner üle vaadatud ja on korras. Temaatiline iluasi on küll üles sulanud- ilmselt suvekuumuses- ja on muutunud põhja katvaks massiks. Ja öised teejuhid on küll alles, aga ei toimeta enam. Seega öösel pole mõtet enam otsida. Vähemalt hetkel. Arvan, et teen tast millalgi helkur-tüüpi ööaarde.
Seda mõistatust olen ikka korra vähemalt vaadanud, aga tundus, et vaja ikka kohapeal vaadata, et mida värki ja nii ta ootama jäigi. Täna siis see kohapeal olemine ja vaatamine saigi toimuma. Kuna suvisel ajal on normaalsetel kellaaegadel ülimalt keeruline pimedat aega võtta, siis lihtsalt vaatasin avatud pilguga ja vihje viiski leiuni. Ja see kõik toimud mulle endalegi ootamatult kohe ülimalt ruttu. Tänud toredat lugu jutustamast ja siia ilusasse kohta kutsumast ning loomulikult ka aarde eest.
Ühe aardevalvuri, kes meid eksitada üritas, isegi leidsime, aga keskendusime rohkem vihjeobjektidele ja nii see elulill leitud saigi. Aitäh peitjale!
Väga ilus koht.
Sai neid öökulle ikka otsitud aga lõpuks ka leitsin nad ja ka lille????
Tiirutasime siinkandis ringi ja otsustasime siis siia ka tulla. Veelkord. Sest eelmisel korral oli siin mingi ikaldus ja mitteleid.
Alustasime tänagi sealt, kust enne pooleli jäi ja siis laienesime sinna, kuhu me, minu mäletamist mööda, eelmisel korral küll ei sattunud. Ei saagi aru, miks. Igatahes oli seal leid üsna kiire ja meel rõõmus ka, et seekord nii lihtsalt läks. Lahkusime sinililledest vaipade vahelt ja kohe hulga kergema südamega :D
Aitäh!
Pooleteise aasta jooksul on kogemusi juurde tulnud. Kõikidele vihjetele ei osanud siis tähelepanu pöörata. Täna jõudsime loogika abil üpris kiiresti õigesse kohta. Meeldis. Aitäh!
Telefonis vajalik asi ei avanenud, et lahendada, aga emal oli lahendus enda teadmata olemas. Meie ajasime öökulle taga, leidsime päris mitmed ja kui vihjeobjekte ka uurima hakkasime, oligi aare ootamatult käes. Kättesaamine oli natuke raskendatud, aga õnneks jäi kõik terveks. Aitäh!
Läksime kodus salvestatud koordinaatide järgi ja oh üllatust, leidsime. Aga konteiner oli korralikult jääs ja samuti nänni karp. Aitäh.
Elulill leitud. Öökullid ka nähtud, kuigi neid tulukesi me ei märganud.
Tänud peitjale!
Olin möödasõidul ja nägin, et ka niisama uidates võib selle peiduka otsa komistada. Proovida ju võib.
Esimese hooga pidasin neid öökulle hoopis millekski muuks, aga lõpuks sain aru, et need on seal ikka teise eesmärgi pärast.
Loitsuraamat oli ammu läbi töötatud, aga kuna mõneaastane ooteag on näidanud, et ööd ei ole mul selles lokatsioonis kuskilt võtta, siis tuli valgemates oludes hakkama saada. Ega ta lihtsalt ei tulnud, aga lõpuks nägin ikka kullid ära ja peale seda oli asi juba konkreetne. Tänud aarde eest!
Ma polnud sellel aardel mitte kunagi klikanud, mitte sõnagi kirjeldust lugenud ega teadnud üldse sellest mitte midagi. Ristil hakkas Salme Elulille aardest mulle rääkima. Ja et aarde leidmiseks on kolm võimalust. Esiteks lahendada mõistatus, millest mitte midagi aru ei saa ja millega tegelemiseks meil hetkel soovi polnud. Teiseks minna pimedas kuhugi orienteeruma. See ka ei sobinud, sest meil polnud plaanis niikaua siin piirkonnas aega veeta. Ja kolmas võimalus oleks minna kuhugi metsa otsima midagi ei-tea-kust. Ei kõlanud just positiivsete väljavaadetena, kuid nõustusin ikkagi selle kolmanda variandiga. Ilusas kohas jalutamise vastu polnud midagi, kui ka aaret ei juhtu leidma.
Tegelikult läks nii, et jalutasime natuke ringi, vaatasime mõnda huvitavat objekti ja täitsa ootamatult leidsime ülikiiresti ka aardekonteineri. See oli küll üks väga lahe kirvetamine. Ja koht aarde jaoks on ka väga tore. Aitäh!
Ah et sedamoodi siin. Koht on väga armas.
Tänud
Leitud, logitud, tänan!
Vàga àge teostus,
Tànud ;)
Siin läks ikka tublinisti aega, algul sai laivi lennatud aga ajaks nagu kummitusi taga, no ei miskit. Äkki sai vales suunas mindud? No hästi, läksime tagasi nulli ja proovisime veel, ikka ei miskit. Sai hakatud kirjeldust lugema... oeh, ok.
Siis hakkas asi edenema aga tuldub, et asjad veidi väsinud ja ei toiminud nii nagu päris peaks. Aga sellest toimimisest oli piisav, et ka aare leida. Üli äge toestus, aitäh :)
Tulime mitmekesi pimedas ja kerges vihmasajus. Saime natuke tiirutada tulukeste jälgedes kuni lille leidsime. Tänud erilise teostuse eest!!!
Loitsuraamat oli meil läbi loetud aga tundub, et osa loitse oli meile jäänud arusaamatuks. Proovisime siis asja kohapeal lahendada. Peale logimist tõdesime, et elu on lill.
Kullid objektil tagasi.
Hiilisime tasakesi võlumetsa väravast sisse, kullipilguga uurisime ümbrust, pärast mõningast eksitada laskmist leidsime vihjeid järgides ka elulille. Aitäh.
Geojaanil sai asi leitud kunagi, nüüd siis ka püsivariant üle vaadatud. Aitäh peitjale.
Leitud, logitud, väga vahva ja ainult öösel leitav :)
Kaks esimest kulli on silmad looja lasnud. Vaatan esimesel võimalusel üle, aga hetkel neid nullis otsida pole mõtet. Aga lõpp on korras ja logiraamatuvariandiga on aare leitav.
Juba alguses oli tunne, et peaks autonina siiapoole pöörama, ikkagist õues on pime ja sellel aardel on ööaarde silt, aga noh teine oli veidi lähemal... Võin ausalt öelda, et suurt midagi aru ei saanud aga kuidagi sellele aardele siiski otsa koperdasin. Jõudsin pimedas peaaegu järgmise "väravani," kas sealt kostis kabjalisehirnatus või tondiohkimine - ei tea, tegime Exega sääred ja lootsime, et ehk aare nii kaugel ikka ei ole. Tagasiteel, üks valvur tuvastas end ise, seejärel sai aare leitud ja alles siis õnnestus valvuri tuvastamine ka taskulambi abil. Aitäh! EVEJ (329)