Rahvajutu järgi teatakse Piirsalu asustust väga vana olevat. Ümbruskonnas olnud kaks küla: Kiigemäe ja Kalmu, mis hävisid Piirsalu mõisa loomise käigus peale Põhjasõda. Kalmu rahvas kolis praegusesse Kabeli külla, Kiigemäe rahvas aga Ehrkundi saarele, kus oli olnud Anne mõis. Viimane jätnud Kiigemäe küla rahvale päranduseks Annamõisa nime, ahjuvareme ja sirelipõõsa. Annamõisa küla püsis elujõus veel 1948.aastani, mil sinna asus sõjavägi.
Rahvajutu järgi teatakse Piirsalu asustust väga vana olevat. Ümbruskonnas olnud kaks küla: Kiigemäe ja Kalmu, mis hävisid Piirsalu mõisa loomise käigus peale Põhjasõda. Kalmu rahvas kolis praegusesse Kabeli külla, Kiigemäe rahvas aga Ehrkundi saarele, kus oli olnud Anne mõis. Viimane jätnud Kiigemäe küla rahvale päranduseks Annamõisa nime, ahjuvareme ja sirelipõõsa. Annamõisa küla püsis elujõus veel 1948.aastani, mil sinna asus sõjavägi.
Kõikvõimalike parmude konsertratsioon Annamõisa kandis oli selleaasta suve esimesel päeval eriti karm.Aga ikkagi aitäh peitjale!
Tänud aarde eest!
Tore geopäevake sai oma punkti siin. Siin, kus ma olin juba neli aastat tagasi edutult lund kühveldamas käinud. Nüüd oli leid lihtsamast lihtsam ja üks vana võlg nimetusega "sinine nägu" taas klaaritud. Tänan!
Leitud
Leitud. Tänud peitmast!
Leitud ja logitud. Täname!
Kaua välditud aare. Millegipärast arvasin, et siia ei saa autoga. Sai ja veel väga mugavalt. Sada meetrit enne aaret oli puu tee peale kukkunud, sealt läksime jala edasi. Aitäh selliseid nurgataguseid kohti näitamast kuhu ilma aardeta kuidagi ei oskaks minna!
Selle geotuuri viimane täpike. Mõnus kiire jalasirutus enne koduteed. Aitäh!
Aitäh!
Leitud
Lumi oli sulanud aga loodusliku maskeerimisvahendit leidus seal ülearugi. Veidi kaevamist/kraapimist ja karp paljastus. Tänud peitmast!
Leitud paksu lumega, ega kõige mugavam protseduur ei olnud. Lihtsam ikka ilma lumeta. Kuna juba kohale sai tuldud ei jätnud ka jonni.
Millal sa hing ikka mahajäetud külades kodjad kui ikka suure lumega. Autoga sai umbes kilomeetri kaugusele, edasi oleks tulnud esiti lumesahka mängida (ma mõne meetri proovisin) ja lõpetuseks arvatavasti lume sulamist oodata, et truu neljarattaline kätte saada. Tegelikult pudenes sinnanigi sõites see oioioioi tahtmatult mitu korda üle huulte. Aga... kunagi oli seda teed mööda Annamõisa poole sõitnud arvatavasti traktor või midagi samamõõdulist. Seega olid lumme vajutatud kenad jäljed, mida mööda lausa lust astuda. Mulle väga meeldivad niisugused kulgemised. Aarde otsimisega oli aga täiesti teine lugu. Jubedalt kahju oli, et autost lumelabidat kaasa ei haaranud, kuid praegust ilma vaadates lausa uskumatu, aga siis oli lumi kerge ja sõmer, muudkui tuulasime seal ringi kuni Katrin aarde välja võttis. Kui lumi sulanud, võiks järgmine külastaja kriitilise pilguga vaadata, kuidas ta seal oma pesas kah on, suure lume tõttu ei saanud enam aru, kas jäi hästi või mitte nii väga. Tänud peitjale aarde eest ja kohta tutvustamast.
Leitud
Leitud, aitäh!
Meid huvitav nurgake oli veel talvise moega, õnneks väikse vihje järel saime piirkonna, mida lahti raiuma hakata, väiksemaks. Aitäh!
Sügav talv siin. Kogu peidupaik oli jääs. Taskunoaga sai see karp välja raiuda ja tagasi veidi inimlikumalt. Aitäh.
Tänud peitjale!
Siin tuulasin kõik kohad kaks korda läbi, aga ei midagi. Sai siis konsulteeritud peitjaga ja võib öelda, et juba vaadatud kohast karbike välja võetud.
Teede võrgustik on siin kahtlane.. esmapilgul lähestikku olevad aarded on ikka uskumatult kaugel üksteisest, kui vihmake soosib autoga liikumist. Siin jätsin auto süüdimatult keset teed ja hüppasin aaret otsima. See otsimine kestis pisut liiga kaua, kuid sai siiski leiuga lõpule viidud. Ilma ja teedekaardi koosmõjul otsustasin geopäeva lõpetada, eks jõuba kunagi hiljem jälle siia kanti tagasi.
Tänan peitmast.
Karp sel korral leitud.
Tänud
Kui ühelt poolt lähenedes oleks pidanud sõitma mingi 3 km kruusa- ja metsateid, siis pidasin seda paljuks ja loobusime. Üritame siis teiselt poolt. Sealt oli 8 km metsateid. Aga enam ei loobunud. Õnneks midagi väga hullu polnud, ainult paar täiesti jääga kaetud teelõiku, mille edukalt ületasime. Viimase lõpu lõikasime jalgsi mööda metsasihti. Aare tuli kiirelt oma peidukast välja, kõik oli ok! Aitäh!
Peale pikka lumekooriku sees kündmist jõudsime aarde lähistele. Krissu uuris kõigepealt auto alust, et kas kõik on ikka omal kohal ja seejärel suundusime äärt otsima. See oli aga paksu lume kuhja all peidus, mida ma siis hoolega kühveldama asusin. Vahepeal tegime ka ühe hädalise kõne, et teada saada, kas siin on mõtet edasi vehkida, kuid targemaks ei saanud. Juu ta ikka seal kusagil olemas on. Lihtsalt sellise lumega on kõik ikka hoopis teistmoodi. Noh, mis teha, kui omast lollusest siia tuldud sai. Kunagi lumevabamal ajal tagasi.
Ükshaaval sai kõik ääred püsti lapatud ja üle vaadatud aga karpi meil tuvastada ei õnnestunud kahjuks
Keegi oli nulli kuhja kartuleid viinud. Õnneks aare siiski leitav ja korras. Aitäh peitjale.
Pääsesin ligi alles teisel korral tulles. Esimesel õhtul oli hiljutise metsapõlengu tõttu päästeameti masinaid siin-seal Annamõisas parkimas ja sõitmas. Teisel korral oli vaikus ja sain rahulikult aarde üle vaadata.
Õnneks lähenesime autoga õigest suunast, teisest suunast tulev tee tundus oluliselt halvema läbitavusega. Aare korras.
Leitud ;)
Leitud-logitud!
Leitud. Aitäh :)
Täitsa tore koht, sammal oli ilus ja pehme, selle imetlemine aardeleiule kaasa ei aidanud, hoopis vihje lugemine tuli kasuks. Tänud ajalugu tutvustamast.