Foobia: bogüfoobia boonus

Täna olin siis jälle siinses tondimetsas jalutamas, ja muidugi jälle kottpimedas 😉 ..oli ju ometigi vaja selle foobiaga lõpuks ühelepoole saada ..lõpptulemuseks - tehtud. Nüüd siis üks sinine täpp siinses metsas jälle kollaseks värvitud.

Aitäh aardemeistrile!

Paar päeva või õigemini õhtut tagasi sai neid tonte siin metsas püütud, aga siis polnud enam mingit tahtmist siia boonuse juurde tulla. Täna oli ka õhtu käes ja pime aeg kohe saabumas, aga sammud kõik alles astumata, nii et lamp kaasa ja uuesti metsa. Tonte ei näinud, kahjuks, ainult mu kutsa silmad hiilgasid mingi hetk siitpoolt ja siis jälle sealtpoolt. Nagu kaks kollast tulukest, kui poleks teda kaasas olnud, siis oleks niisugune pilt vist ikka väheke kõhedaks võtnud küll, aga nüüd oli teada, et nende hõõguvate silmade taga on igati sõbralik ja armas kutsa. Nüüd siis mul taas see metsatükk aaretest puhas, aga kes teab kui kauaks.
Tänud peitjale siia metsa kupatamast ja aarde nimele vastavalt sai nii tavalise bogüfoobia kui ka boonuse kenasti pimeduses üles otsitud.

Oli aeg see mets taas "puhtaks" teha ning peale auto parkimist kõndisin kohe kõige kaugema aardeni ehk siia. Alles aaret nähes hakkasin meenutama seda talvist õhtut, mil siin metsas tonte sai taga aetud. Peale logimist keerasin nina tagasi auto poole ja leidsin teised teel olevad aarded. Aitäh!

Päeva lõpetuselt sai ka sellel toredal kollil külas käidud. Nimi kirjas ja võis alustad tagasi autosse jalutamist. Aitäh peitjale.

Jalutuskäigu viimane aare. Pärast kõva kattega tee peale saamine oli paras peavalu, eurokraav oma hiilguses lahutas meid. Õnneks leidsin veidi kitsama koha ja lendasin üle. Aitäh aarde eest!

Korras.

Vahepunktis olev infotahvel on lammutatud.

Siia edasi ju tol päeval asja polnud, nii ta jäi tükiks ajaks.

Täna nimi kirjas, tänud!

Leitud, tänud!

See oli raske, kuid sai lõpuks tehtud.
Lahendatud ja logitud.
Aitäh peitjale!

Siia tulemine ei olnud üldse mõistlik. Aga kuidas ma siis jätan ta siia üksi niimoodi, eriti kui ma juba nii lähedale olen jõudnud. Aardeni jõudes vandusin, et sama teed ma tagasi ei logista. Hambad ristis kannatasin ära ning siis asusin eriti lõputuna näivale tagasiteele. Aitäh!

Täitsa draivinn aare kui õiget liiklusvahendit kasutada. Mõnus juurikane rada.

Pea aasta on möödas kui täpi kaardile sain. Tookord oli jalutamisdoos juba piisav ja otsustasin et naasen siia rattaga. Mõte oli siis koos nädalapäevadega teha, aga need kadusid arhiivi kiiremini kui jõudsid tekkida. No ei hullu. Täna olin nagunii juba poolel teel ja otsustasin siis lõpu ka ära vormistada. Sai veel õnneks ennem pimedat nimi kirja ja ei pidanud siin tontidega rammu katsuma hakkama ;P Peitjale tänud

Terve aasta on juba möödas sellest kui esimest aaret siin otsimas käisime. Täna oli nüüd juba rohkem põhjust siia metsa uuesti jalutama tulla. Tänan.

Lõpuks sai mahti ka siin ära käia.
Tänud aarde eest

Leitud, logitud, tänan!

Autoga sai kenasti juba tuttava teeristini kust jalutasin edasi aardeni. Jalutamine tähendas kohati põlvini lumes sumpamist, samas osaliselt oli metsaalune lumest täitsa lage.

Tänud aarde eest!

Päike paistis ja jalutasime alul porisel väljal ja hiljem valgel lumekoorikul. Kulgemiseks oli boonuse lähistel maastik mõnusasti talvine. Tänud peitjale.

Teisel ringil logitud. Aitäh!

Kuna Maril ja Kristal oli foobia juba tehtud siis nad tahtsid täna boonust ka võtta,nii me Helduri ja Hunduga neil sabas sörkisime.Eks peab millalgi ka foobia ära tegema.Aitäh!

Peale bogüfoobia leidmist polnud tahtmist enam boonuse järgi minna. Täna aga tulime spetsiaalselt just boonuse tõttu siia. Päike paistis ja lumi kandis ning peale mõningast jalutamist sai ka sõbraliku kolliga tõtt vaadatud.

Tänan peitmast.

Eelmine kord olin väga väsinud. Mitte ei jaksanud enam ja valgust polnud ka liiga palju kaasas. Täna tundus lumi palju sõbralikum olema ja valgus oli täiesti tasuta saadaval, nii et tegime rõõmsa jalutuskäigu bogüfoobilistel radadel ja korjasime boonuse üles. Aitäh! Oli tore!

Leidsime!

Täna ilmutas end päev, kus meil oli nii aega kui viitsimist midagi pikemat ette võtta. Kuna see kollitäpp ootas meid juba pikemat aega, siis võtsime nõuks selle ära külastada. Auto panime soovitatud parklasse ning asusime kõmpima.

Meil oli mitu teooriat, kuidas kõige paremini aardele läheneda, kuid lõpuks jõudsime ikka sinna, et sumpasime korralikult paksus lumes kuskil kollimetsas. Õnneks sai seekord tsivilisatsioonile pisut lähemal oldud ning see vähendas suurt hirmu. Sellegipoolest võttis see matk meil ikka jõhkralt kaua aega. Kui lõpuks pisikese kummituseni jõudsime, oli võhm täitsa väljas ja jalad läbimärjad. Aga kummitus oli nummikas, niiet seegi hea.

Tagasi läksime juba täiesti tsivilisatsioonis, hoidsime silma peal tõusvatel ja maanduvatel lennukitel ja üritasime kuidagi ringiga autoni jõuda. Avastasime miskise lennuõnnetuse mälestuskivi - sellest õnnetusest polnud meil näiteks aimugi.

Lõpuks autoni jõudes näitas tark masin, et käidud sai üle 8 kilomeetri ning aardematk võttis kokku 2h. Vat siis. Külm oli, aga meile meeldis. Aitäh peitjale!

Bogüfoobia enda aare sai meil eelmise aasta sees leitud, nüüd oli järg boonuse käes. Auto jäi meil märgitud parklasse, aga lähenemistee valik oli meil ikka täitsa mööda. Esimene osa mööda kaardilgi nähtaval teel oli täitsa normaalne, edasi oli sumpamist lumes, mis oli algul mulle kuskil poole sääreni ning viimase 500 meetri sees sai lausa puusani lumme vajutud. Eks see tee omajagu frustratsiooni tekitas, aga aardeni viisid jäljed ning üks sõbralik tont meid seal tervitaski. Panime oma nimed kirja. Tagasi tulime lennuvälja kõrvalt ning nägime nii tõusmas kui laskumas väga mitut lennukit. Väga mõnus oli neid seal jälgida. Jalad vette küll kordagi ei läinud, aga selle eest koju jõudes olid jalad ikkagi täiesti läbimärjad.

Oli vaja mõnusat jalutuskäiku ja siin metsatukas sain oma sammud tehtud.Aitüma peitmast,aardega kõik tipp/topp!

Uhh, mihuke tuul. Päris raske ilm sattus selle aarde logimiseks. Õnneks aarde lähedal oli rahulik. Aitäh!

Võtsime kohe soojaga siis boonuse ka ette. Seekord oli matk küll lühem, aga muutunud ilmastikuolud tegid retke füüsiliselt raskemaks. Tuiskas päris korralikult ja autosse tagasi minnes olid varem tehtud jäljed peaaegu kadunud. Aitäh!

Võitlesime siin oma hirmudega pimeda metsa ja selles asuvate tontide ees ning samavõrd tuli võidelda ka lumega, mida oli siin ikka üle keskmise palju. Aga noh, jõuluaegse söömaorgia kalorid tahtsid ju kulutamist ning seepärast sobis see mets ja need rajad täna meile ideaalselt. Täname aarde eest!