Futoshiki #1

Puhtjuhuslikult jutukäigus sai võetud eesmärgiks pilk peale visata. Läks isegi paremini, nimed said kirja. Vajab hooldust, märg see värk seal. Tänud!

Nägin...

Kodutöö oli varasemalt tehtud, ees olid välitööd.
Vaatasime üle ja hindasime olukorda. Tegime märkmeid ja alustasime planeeringufaasiga. Ehk millalgi tagasi.

Tänu ronimisklubile logitud. Aitäh aarde eest!

See mõistatus sai lahendatud juba meie geokarjääri alguses, kuid korra kohapeal käinuna sai selgeks, et ilma abivahendita sinna ikka ei pürgi. Täna oli köiejumal lahke ning lubas meil karbi vallutada. Mr Wingmän käis esimesena ning tõdes, et karp pole enam oma esimeses headuses ning tõi selle alla, et saaksime koos midagi toekamat asemele nuputada. Margus tegi mõned augud juurde ja pani traadi läbi, niiviisi vast on natuke ilmastiku ja ajakindlam variant. Mina viisin karbi üles. Pimedas ja külmas sügisõhtus polnud seal üleval just kõige lõbusam, seda enam, et köis oli karbi asukohast hulk maad allpool ning pidi köit järgi andma, et oksi mööda üles ronida. Jalg kippus ikka värisema, aga õnneks sai tervelt üles ja alla ning karp ka omale kohale paigutatud. Aitäh seltskonnale ja peitjale!

Päev oli parajalt toimekas ning mina jõudsin seltskonnaga liituda just siis, kui Herki oli ladvast alla tulnud karbiga koos. Tuli välja, et üks kõrv otsustas koostööd mitte jätkata. Seega sai siis nimed kirja pandud. Mirjam viis eeskujulikult parandatud karbi üles tagasi. Eks tal oli seal tegemist ka. Et mina ka lõpuks sooja saaks, siis tegin ka kerge ronimise. Vere sai käima, soe hakkas tõesti. Külmas metsas hea seltskonnaga möödub aeg ruttu. Aitäh kõigile!

Ei ole tahtmist olnud siia puu otsa ilma varustuseta ronima tulla. Täna tegime sellele aardele kambaka. Tänan.

Ronimisklubi kogunes täna Futoshiki juurde. Olin siin aastaid tagasi viibinud. Tundus liiga hirmus ilma abivahenditeta proovida. Täna nentisin, et oli õige otsus tollal – ikka tundus hirmus. Köiega oli mugav ning suhteliselt mõnus. Konteiner oli muutunud hapraks ja andis kinnituskohast järele. Tõin vaesekese alla, andsime karbile meditsiinilist abi. Margusel õnnestus autost leida tuunimisvahendeid. Nüüd on kinnitus parem kui varem, peaks kauem vastu pidama. Hoolimata pimedusest ja külmast ilmast sai palju nalja nagu alati. Aitäh kaaslastele. Aitäh aarde eest!

Mõistatus oli tore.

Ronimine tehtud, logitud. Suur aitäh.

Peale Pakrit otsustasime,et võtame kaks ronimis aaret ka,see oli teine.Aitäh!

Maastik ei olnud taas just lihtsamate killast. Seepärast läks orav jälle tanki. Tänud peitmast!

Olin korra puu all käinud, aga ei pidanud turvaliseks ilma varustuseta ronida, samas varustust oleks siin tüütu kasutada okste tõttu. Tundus juba kättesaamatuks jääva aardena, sest enamus ronimisvõimelisi geopeitureid on ära käinud. Õnneks märkasin Mareti mitteleidu ning sai jõud ühendatud. Minule jäi kergem osa ehk redeli kohale toomine, ülejäänud tegi Maret ära. Mõistatus meeldis palju rohkem, neid lahendaks küll mõnuga.

Leitud, logitud, tänan!

Täitsa mõnus turnimine oli. Kniks.

Seda aaret olin ma täiesti teadlikult vältinud. Ei tahtnud proovidagi selle lahendamist, sest aimasin juba ette, et maastik karbini on veel hirmuäratavam kui see numbrimaagia. Aga eile õhtul Salme võttis asja kätte, lahendas ära ja täna hakkas nõudma, et me peame seda ka logima minema. Mulle ei tundunud see hea mõttena paksude talveriietega lumistel okstel turnida. Ja sain küll asja niipalju pehmendada, et lähme kõigepealt vaatama ja kui asi ikka hull on, siis jätame logimise järgmiseks korraks paremate abivahenditega. Oma abivahendi ikka võtsime igaks juhuks kohe kaasa, sest polnud tahtmist seal lumes mitu korda ka sumbata.

Mnjaaa, puu alumine osa on okstest suht puhtaks hööveldatud, mingid väiksed kõndid ainult alles. Ajasime ikka abika püsti ja plaan jäi nii, et kui Salme normaalselt esimeste oksteni ei ulatu, siis jätame asja pooleli. Seega mul oli ikka veel väike lootus, et kaskadööritrikid jäävad täna ära. Aga Salme ulatus ja sai umbes esimese kolmandiku päris ilusti üles. Ikka ma arvasin veel, et nüüd võiks alla tagasi tulla ja mingil järgmisel korral uuesti asja ette võtta. Salme isegi ei vastanud mu tobedale ettepanekule ja pusis mööda oksi edasi. Tundus, et ülal pool oli neid palju rohkem ka ja nii ta sinna karbikeseni jõudiski. Päris hirmus oli alt vaadata, eks ma proovisin siis vahepeal lihtsalt tuules sahisevaid oksi silmitseda. Pealelõunaks kohale ennustatud torm hakkas ka hoogu üles võtma ja vahepeal puu kõikus ikka päris tublisti. Salme oli seal ladvas nagu koaala, kes kätega puud kallistab ja jalgadega end okste külge klammerdub ja nii ta logimisega hakkama sai.

Uhh, päris hull asi oli ja kindlasti polnud meist kumbki päris normaalne, et selle ära tegime. Eelkõige, et mina Salmel üldse sinna ronida lubasin ja teiseks, et Salme selle ronimise ikka ära tegi. Ärge seda kodus järgi tehke!

Ja ma väga loodan, et aarde nimes olev number ei ennusta seda, et kunagi veel selliseid hullusi geomaastikule tekib.

Kärt tegi suure töö nii abivahendi tassimisega kui ronimisega, minu hooleks jäi kogemata päris hea teeotsa leidmine, et ainult 500 meetrit tuli jalutada aardeni ning siis all närveerimine, hädaldamine ja mõne pildi klõpsimine. Ka lahendamine käis nii, et ma olen aastaid tagasi proovinud, aga kunagi pole jõudnud õige lahenduseni ning kui Kärt hakkas proovima, siis pusis ja pusis, kuid samasse kohta jõudis ehk siis kuskile ei jõudnud. Lõpuks tegi seda, mida ma paljude asjade juhul soovitan ehk võttis tehnoloogia appi. Ja seda juba mitmeid kuid tagasi, sest kaardil täpp on istunud pigem pikemat kui lühemat aega ning minu poolest oleks võinud veel jäädagi, aga Kärdil näpud sügelesid ning nii täna kena 16 kraadise päikeselise ilmaga auto siia poole suunasime. Head muusikat kuulates nentisime, et sügis on käes nii värvide kui lehtede langemise poolest. Ka kohapeal oleksin jätnud selle aarde sinna edasi kössitama, sest turvavarustuseta see asi ikka päris hirmus tundus, aga kui Kärt on miskit pähe võtnud, siis raske on teda ümber veenda. Nii need nimed (või äkki hoopis K+M) sinna logiraamatusse kirja said. Peitjale aitäh, täitsa tore asi.

Kunagi hakkasin seda lahendama, tundus täitsa äge ja tehtav mõistatus. Kui ma olin kolm korda sellega ummikusse jooksnud, siis vaatasin, et kas internet oskab mind aidata. Õnneks oskas ja tuli välja, et olin kolm korda täpselt ühes ja samas kohas vea teinud. Korra oleme varem siin piilumas käinud ja täna otsustasime abivahendi kohale vedada. Abivahend oli nibin-nabin õige. Esimene kord mõtlesin, et kuidas upitada ennast edasi. Läksin alla ja vaatasin üle, et kuhu midagi panna. Teinekord õnnestus üles upitada. Natuke enne aaret jäin ka kinni ja pidin veidi veel mõtlema, et kuidas edasi ja kui lõpuks logima sain, siis käes juba värisesid. Ma noorena jumaldasin sellist tegevust ja olin alati see, kes kõige kõrgemale sai aga enam see nii ei ole. Aitäh!

Leitud

Sama jutt, mis Käbid ja Männid juurde.

Peitjad on meesterahvad ja mis häda on visata tavalist kilekoti nutsakat või topsikut kõrgele puu otsa. 21 sajandil peaks iga meesterahvas Makita akutrelli ikka käes hoidma oskama ja valmis meisterdama kasti. Ma ei eeldagi, et kastisisu peaks heelgeldustööd sisaldama aga süsteeme ja ägedaid lahendusi võiks ikka iga peakolu genereerida. Ja kui materjali pole, siis ma võin oma prügikastist teile sorteerida.

Tore mõistatus. Aitäh!

Mõistatus lahenes väga lihtsasti, aga ronima täna ei lubatud. Käisime kohal, et olukorda hinnata, aga esivanem arvas, et ta ei taha näha oma noorimat last sealt alla kukkumas ja otsustasime siis, et hea küll, võtan järgmisel korral ühe jupikese köit kaasa, siis saan julgestusena end lähima oksa külge kinni haakida. I’ll be back!

Päris mitu korda sai sellega algust tehtud ja loobutud.
Mingil päeval uuesti ette võttes saime ka tulemuseni.
Täna tahtsin just seda aaret võtma tulla, nii et redel teise autosse ja kohale. Oh sa jeesus, kõrgemat ei leidnud v...
Õnneks on sellega nüüd kõik..
Tänud

Selle aarde juures oli meil tööjaotus sellege. Liina võttis enda peale lahendamise (tänud talle selle eest) ja mulle jäi siis jõululaupäevane puu otsa ronimine. Kuidagi peab ju need sisse söödud kalorid maha saama. Õnneks olime ettenägelikud ja võtsime oma jupatsist abivahendi kaasa. Need alumised oksad on nüüd küll eriti nudiks ära kulutatud, aga üles ma sealt sain. Mida kõrgemale sai ronitud, seda kiiremini hakkas süda taguma. Sain kohe korraliku adreka laksu. Alt kuulsin, kuida Liina kamandas poissi, et ära mine kõrgemale. Selle koha pealt oli õnn, et all rohkem oksi polnud, muidu see tüüp oleks mulle järgi tulnud. Aga suured tänud peitjale aarde eest ja kauneid jõule.

Mõistatus lahenes kunagi ammu. Nüüd oli vaja ühte mõistatust. Selline kerge seljasirutus sobis siia päeva väga hästi, tänud.

Omapärane numbrite rittaladumise mõistatus.Paaril õhtul sai tegeletud muude tegevuste vahele.

Kohapeale minek jäi ootama paremaid aegu.Muinastulede ööle minnes tulime Ingridiga siit läbi.Paistis täitsa logitav aare olema.Puu ise oli kah ronitav,ainult mõned vahed olid vähe ebamugavad väheste okste tõttu.Tehtud.Selline lihtsamat sorti maastik 5

Lahe mõistatus, arvasin kohe peale vaadanuna. Kuna ma pole just eriline sudokude lahendaja, hakkasin kohe innuga härjal sarvist ja - kuni viimase reani jooksis kõik päris kenasti paika. Siis jäi paber pikaks ajaks unarusse, kuna leidsin liiga palju vigu ja uuesti alustada ei leidnud mahti. Lõppes ikkagi nii, et geosõbrad lõkke ääres mul punase pastakaga vigade parandust tegid.

Täna saabus päev, mil oli hädasti vaja üks mõistatus logida ja see sobis selleks ideaalselt. Küll polnud kindel, kas ratastest piisab, et 5.0 aare kätte saada. Aga proovima peab, miks ka mitte. Aardeni tuli 18 km rattasõitu, kokku mahedad 41 km. Kohapeal oligi rattast kasu, ajas asja ära küll, ei pidanud notte kokku vedama. Turning sujus kenasti, ainult lõpus tulin alla nagu karu, kes hoiab käppadega ümber puu kinni. Kuna karvkate on karust õhem, jäid nahale mõneks ajaks kerged mälestused :-) Aga vaade oli seda väärt.

Peitja soovib teada, mis on hästi tehtud? Mõistatus on vahva, sellist geopeituses veel tutvustatud polegi. Asukoht on ka igati okoo. Karp on meeldivalt suur ja ilmastikukindel ning piisavalt nodi täis. Kas see just 5.0 ronimise kõrgusel peaks olema, on maitse asi. Kui tuua kasvõi 3.5 peale, otsiks seda kindlasti rohkemad mängurid ja aarde säilimine oleks küllap sama hästi kindlustatud.

Lõpetuseks igatahes kiitus ja tänu peitale, ilma kelleta poleks Futoshikist midagi kuulnud. Aare heas korras, sai puusodist tühjendatud. Pole enam kindel, aga kas mängujuhend ikka oli karbis.. Ja logitud sai teisele, tühjale lehele. Milleks logilehti üle lehe logides raisata. Aitäh veel kord, oli meeldiv kogemus! :-)

tftc.

Peale kolmkaksükseffteeeffi ja muude aarete minu jaoks teistkordset külastust juhtusin nägema Miki lähimaid aardeid, kuhu kuulus näiteks Futoshiki. Mul oli mõistatus juba aarde ilmumise ajal lahendatud ja tegin ettepaneku sinna minna. Seda enam, et uus kuupäev oli kätte jõudnud ja saaks päeva kirja. Mida muud ikka keset ööd teha.
Seejärel kuulsin järgnevat loetelu.

,,Me ei lähe sinna, seal on ohtlik!"

,,Me kindlasti ei lähe sinna, ole normaalne!"

,,See on mänd, nii et kindel ei!"

,,Ausõna, ükski täiemõistuslik inimene ei lähe sellisel kellaajal sinna, meil pole vastavat varustust ja seal on kollid ja tondid ja nad söövad meid kõiki ära!!!"

,,Oot, mul on redel autos."

,,No me võime lihtsalt ära vaadata selle puu, aga mingit ronimist ei toimu. Eriti kottpimedas!"

Jõudsime puu alla, ajasime redeli püsti. Minu jaoks täiesti ronitav puu ja kütsin üles. Oksad jäid kõik alles ja kobisin alla tagasi. Julgestuseks oli all Miki, kes lubas mind vajadusel kinni püüda, sest vastupidine variant poleks kõne alla tulnud. Ega selle ullitamise üle uhke ei ole, kuid järjekordselt sai kinnitust, et vanajumal hoiab lolle ja joodikuid.

Kui alla jõudsin, siis läks Miki kah puud proovima. Käis üks ilge ragin ja mul jooksid silmad verd, kui nägin, kuidas head oksad muudkui murduvad, aga see vanapagan sellest ei heitunud, hoiab aga hammastega puukoorest kinni ja rapsib muudkui kõrgemale. Mõtlesin järgmiste otsijate peale ja ähvardasin, et kui ta niiviisi väärtuslikke oksi edasi murrab, siis ma võtan tal redeli alt ära ja vaadaku ise, kuidas alla saab. Läks nii, et Miki võttiski (õnneks) suuna alla, kuid ei tulnud maapinnale mööda redelit, vaid liugles mööda puukoort.

Mulle meeldivad sellised seeriad, mille esimene ja viimane number ühtivad. Olen vist ise ka taolisega hakkama saanud... eks aeg annab arutust ;)

Puu on muidugi aus, võib-olla tuli rajarekord ka ära.