Haavemäe

Kõnnu järve ääres, aarde juures toimetas miski seltskond. Kuna seal toimetamine oli keeruline siis käisin enne Haavemäel ära. Eks olen selliseid paiku varem külastanud ja külastan ilmselt ka edaspidi. Tänud siia juhatamast!

Tänud aarde eest!

Esialgset plaani mul siia tulla ei olnud, aga kuna ilm oli ilus ja seltskond hea, siis käisime siingi ära. Paras ports samme sai tehtud. Tänud siia juhatamast.

Asetasin aarde natuke kõrgemale, oli teine täitsa maas, nüüd on lumega leitav.

Üllatavalt palju rahvast oli siin matkarajal.Aitäh!

Teema läheb korda, sest endagi vanaisa oli metsavend, kes langes lahingus veel enne isa sündi. Aarde poole liikusime Kõnnu järve poolt ja teeäär oli täis tõelisi looduse vaatamisväärsusi. Sellist vägevat sigri-migri näeb harva. Aitäh peitjale!

Jalutasime siia hoopis Kõnnujärve äärest. Kohati laudteed, mis tundusid oelvat malevlaste tehtud, kohati mõnus jalutuskäik ürgse metsa all, väga mònus jalutuskäik ja imestamsist ja vaatamist jagus. Kõigepealt sattusime vaatamisväärsuse otsa ja siis otsisime aarde ka ühes. See oleks ju võinud vaatamisväársusele lähemalgi olla, niimoodi vÕib kergest vaatamisväársus märkatama jääda. Aitäh peitjale.

Alul vaatasime, et saab suts lähemale parkida, aga et seal käisid haljastustööd, siis viisime masina ikkagit lõkkeplatsi juurde ja jalutasime sealt kohale. Ilm oli ilus, rada mõnus, mis sa veel tahta oskad. Vaatasime vaatamisväärsuse üle, panime nime kirja ja ega siis polnudki muud, kui ots ümber ja tuldud teed tagasi. Tänud aarde eest!

Artikli ja kirjade järgi toimusid sündmused 1946. aastal.

Raudse ratsu jätsin Rabivere lõkkekohta .Algselt oli küll plaanis Kõnnu järve poolt läheneda,kuid otsustasin ikkagi mööda seni tundmatut radapidi läheneda.Aitüma peitmast

Ilm oli taaskord superhea ning see tähendas, et on aeg end kodumaa metsades tuulutada. Auto jätsime sinna, kuhu kirjeldus suunas ning hakkasime astuma. Teel aardeni tuli omajagu inimesi vastu. Õnneks aarde juurde põikamise eel oli tee tühi. Leidmisega probleeme polnud, kiire käik. Seejärel mõtlesime, et mis me ikka kohe tagasi suundume, käime ikka järve juures ka ära. Ühel hetkel nägime silte, mis tundusid kahtlaselt tuttavad. Võtsime kaardi lahti ja selguski, et olime peaaegu kaks aastat tagasi käinud Kõnnujärve aardeid logimas. Aarde eest aitäh!

Päike siras kõigel taevas ning patt oli jätta oma palged temast puutumata. Valisime umbropsu aarde, mis vajaks ka mõningat jalutamist ning seadsime rattad sinnapoole. Jalutuskäik oli meeldiv, kui ehk veidi porine ning mõnes kohas veel luminegi. Tops tuli ka oma peidukast kiirelt välja. Liikusime aarde juurest veel järve poole ning alles poolel teel saime aru, et oleme siinkandis varem käinud (mai 2023). Külastamist vääriv koht. Aitäh!

Kubja tammede juurde jäetud auto juurest oli aardeni igati mõnus jalutuskäik. Metsas piilusid esimesed sinililled arglikult lehtede vahelt ja päike soojendas mõnusalt ning kollased liblikad lendasid rõõmsalt ringi. Järve ääres sai pikalt paadisillal istutud ja lihtsalt olemise talumatust kergusest rõõmu tuntud.

Tagasiteel oli päris palju jalutajaid tekkinud, tee poriseks läinud ja saabudes mõne üksiku autoga parkla oli nüüd pungil täis ja sissesõidutee äärgi lisaks võetud. Täpselt õige aeg lahkumiseks ja Kohila Veski baaris mõnusa pannkoogiga keha premeerimiseks.

Tänan peitmast.

Vahelduseks mõnus jalutuskäik. Tänud aarde eest!

Võrreldes Loosalu raba matkale oli siin lihtne astumine, isegi laudtee jupike õnnestus libisemata läbida. Tutvusime paigaga ja hakkasime tagasi astuma. Aitäh peitjale.

Huvitav, et matkarajal ühtegi viidet sellele kohale pole, paljud kõnnivad siit kindlasti mööda. Geopeitur aga mitte ja meil sai kergelt leitud. Eks pani mõtlema, et suvel oleks kindlasti kergem, aga mis teha, kui oodata ei jaksa.

Praegustes talvistes tingimustes oli hea matkata, rada tahe. Tänud peitjale.

Matkarada on ka lähedal. Kell juba kolm läbi. Vast jõuab veel! Ehh, jälle pole parkla koordinaate! Pange järgmine kord, palun! Telefonist on nii tüütu õiget kohta taga ajada. Eks ta muidugi leitud saab. Ja rada aardeni saab läbitud. Esimene ots on igavavõitu, alates laudteest on põnev. Kas libiseme sisse või mitte. Seekord läheb õnneks. Kivi vaadatud, saab aare kärmelt leitud ja autosse jõuame enne pimedat. Aitäh!

Vaatamata sopmus ilmale, mis vahepeal ka vihma taevast alla piserdas, tuli suurematsorti tahtmine metsa minna. Ja kuhu see geopeitur ikka mujale läheb kui ikka sinna, kust aaret ka leida saab. See punkrini jalutamine tundus täiesti paras väikeseks jalutuskäiguks. Alles peale logimist tuli mõte ka järgmise aardeni minna, kuigi matkatee teisest otsast oleks sinna jupi maad lühem tee.
Aga siinne aarde leidus kenasti, tänud peitjale jalutuskäigule suunda andmast ja aaret peitmast.

Aitäh aarde eest!

Valisin lühema tee, koer sai joosta, päev oli korda läinud. Ilm oli sombune. Lõpp on huvitav. Tänan

Thank you SalmeS ja Helen For cache GCB04X6
Logged 1 January 2025 13:10 by kaits747
Tahtsime jalutada. Värske Marise logi andis suuna. Värskelt öösel sadanud lumi sulas silmnähtavalt vihma käes. Matka lõpuks olime päris märjad. Täname. Head uut geoaastat!

Otsisin kaardilt kohta kuhu aastalõpumatka teha ja nii see aare silma jäigi. Hommikul aarde poole sõites langes taevast valgeid lumeräitsakaid. Õnneks Raplamaale jõudes sadu lõppes ja matka lõpus võis lausa sinist taevast nautida. Mina siia rajale varem sattunud ei ole. Kõnnu järve ääres käisime viimati 2006 ja minu mäletamist mööda kuskilt mujalt kaudu. Nii et täitsa uus avastus. Oli mõnus astumine. Rajal mõned kohtumised teiste täna hommikuste ränduritega. Nii minnes kui tulles. Nad juba minnes arvasid, et ega ma enne pidama saa kui järve ääres. Ja neil oli õigus. Tegelikult mul polnud üldse järveni mineku plaani :) Aarde juures muidugi kasvasid kõik kased kolmekaupa. Täitsa loogiline. Nii et õigest kohast jalutasin mööda ja siis ringiga tagasi. Suured tänud Helenile matkaga aardeid poetamast! Mulle väga meeldis.

Rada oli tuttav varasematest kordadest. Aardeni jõudsin ruttu, vahemaa ju üsna lühikene.

Leitud, tänud!

Tegime õhtul mõnusa lonkimise. Aitäh peitjale!

Mööda täitsa adekvaatset teed sai õhtupimeduses kohale tatsatud. Sünge ja kurva ajalooga paik. Vähemalt peetakse hukkunuid väärikalt meeles.

Parklani tulin novembri alguses kohale, aga siis vastu tulnud tuttavad näod ja värske väljakutse meelitasid mindki Keila poole. Täna siis jälle tagasi siin. Vaikne matk vaikses öös vaiksele Haavemäele. Meie maal ikka jagub neid kohti, mis kannavad valusaid mälestusi vennatapusõjast. Aga ka jonnist, tänu millele eestlased rahvusena üldse senini säilinud! Aitäh.

Õhtu pimeduses käidud, aitah :)

logitud