Matkatee: Rabivere

Tänase päeva nael, lähenesin lääne poolt, kuna kordinaadid olid varem käes. Väga ilus koht, öine raba on väga eriline koht, just talvel. Maagiliselt rahustav.

Häda ajas Carolysi rappa. Ma siis olin toeks. Kunagi sai poollumisel ajal algusesse matkatud ja seega oli nüüd juba lihtsam. Aitäh!

Polnud midagi teha, seekord ajas multi lausa rabasse; vähemalt mitte puu otsa nagu eelmine kolmapäev :D Eeltöö oli varasemalt tehtud, kuid tookord polnud lõppu vaja minna. Seekord oli aga väga vaja. Kokkuvõttes oli väga tore matk, mille käigus sai lisaks laugastele ja tavapärasele rabamaastikule ka karstiauk üle vaadatud. Lausa patt kui GC-s pole rabaaardel ilusavaate silti küljes. Aitäh!

Räätsadele polnud enam ammu rabapinda lähemalt näidanud. Täna oli igati ideaalne aeg seda teha. Ilm oli päikseline ja kuiv täpselt sinnamaani kuniks meie oma aega siin kenade pilvede all nautisime. Aarde ülesehitus oli samuti kenasti tehtud, mis andis veelgi enam hõlpu nautimise protsessile. Aarde juures tuli jutuks, et üks meist polnud siin teps mitte esmakordselt, vaid lausa kolmandat korda. Ju on väärt koht, kuhu ikka ja jälle naasta. Tänan siia kutsumast!

Päeva alustasime rabamatkaga. Parkisime auto soovitatud kohta ja panime mööda põlluserva ajama (matkaraja viit jäi esialgu märkamata). Teel tuli üksjagu kraave ette ja kui me nende ning võsaga mõnda aega maid jaganud olime, siis märkasime juhuslikult ka matkaraja tähistust ;). Põrutasime siis sissetallatut mööda mugavasti esimesse punkti, ning sealt edasi räätsad alla ja otsejoones aarde poole. Oli huvitav soovitatud lugemine ja lahendas aastaid minul õhus olnud küsimuse. Ema rääkis kord põgusalt ajaloolisest leiust, aga ei suutnud kuidagi meenutada asukohta. Ja nii see tookord vastuseta jäi. Nüüd siis kaks kärbest ühe hoobiga: vastus küsimusele ja aardeleid. Mõnus kulgemine ja värskendasin end ka väikese suplusega. Aitäh peitjale!

Päeva alustasime siit. Parkisime ära, aga esimese hooga ei saanud matkarajale otsale pihta. Hakkasime siis mööda põlluserva astuma, tundus esialgu loogiline, aga kui põld otsa sai, siis oli lai kraav ees. Saime sellest kuidagi üle, aga varsti olime uue kraavi ees. Kui sellest ületuskohta otsisime, siis jäid teisel pool kraavi silma kollavalged triibud puudel. Edasi läks juba vahepunktini ludinal. Pärast läksime alguses veidi mööda rada, aga kui sai selgeks, et see ei kavatsegi lõpu suunas keerata, siis võtsime kursi otse lõpule. Teekond läks üllatavalt ludinal ja varsti olimegi lõpus kohal ja sai asja ära vormistada. Aitäh peitjale.

Lõpp ootas kaardil vist päris mitu aastat aga kuidagi ei tahtnud siia ei kuhugi tulla. Nüüd sai plaabi võetud ja lihtsalt ilma mõtlemata tuldud. Teekond osutus ikka väga mugavaks jalutamiseks, aitäh :)

Kunagi sai esimeses punktis ära käidud ja kuna läks pimedaks siis tookord jäi pooleli. Täna sai siis lõpuni tehtud. Tänan

Siin sai tagurpidi vahvad topsid üle vaadatud. Parketil väike sörk ette käidud jälgedes. Päike soojendas selga ja avarust jagus ümbritsevale. Metsa vahel enne topsi ristusin jällegi tähistatud rajaga, mida hiljem kasutasin sihtotstarbeliselt kuni parklani. Tänud.

Tänan väga ilusa rabamulti eest!

Ilm täpselt õige üheks väikeseks rabasutsuks. Auto parklasse ja nulli poole koordinaatide järgi astuma. Metsaalune lumi kandis suurepäraselt, nii et räätsad seljas muudkui astusin. Kusjuures tundub, et mul hakkab juba traditsiooniks saama rabas märgade jalgadega matkata. Seekord olin ise täiel määral selle asja eest vastutav, oli vaja jah kraavi servast hooga keset kraavi astuda. Loomulikult andis lumekoorik järgi ja üks jalgadest maandus kraavisügavuses vees. Seekord oli saapasse tunginud vett õnneks tunduvalt vähem kui mõned päevad tagasi jalga laukas loputades, Mis seal siis ikka, eks siis tuleb harjuma hakata sellise karastamismeetodiga. varsti võin talisuplusega algust teha. Metsaalusel olid jaanuarikuiste kulgejate jäljed kenasti näha, aga rappa need enam ei läinud, olingi omapead. Niisugune kulgemine mulle meeldib, ei kuskil ühtegi hingelist. Kohati oli lund üsna palju, nii et räätsad alla ja enne rabast taas välja jõudmist ma neid alt ära ei võtnudki. Päike paistis mõnusalt ja paar tunnikest rabas möödus ruttu. Tänud peitjale mõnusa lihtsa multi eest siis kaunis rabas.

Teist korda siin. Algus oli libe, pärast mööda rada. Üllatavalt hästi lumi kandis. Aitäh!

Eelmine nädal olime lähedal, aga sel päeval polnud multit vaja. Võtsime ainult koordinaadid. Täna oli vaja ära käia. Panustasin õigesti - lumekiht väiksem ja jää kannab kenasti. Kõik tuli üllatavalt kergelt. Üllatus, et 2023 on aare külastamata jäänud. See raba on nüüd puhas. Aitäh!

Siit lähedalt mööda sõidetud küll aga no ei ole minul sellist “rabakutset”, et üksi siia tulla. Täitsa koba peale uurisin kaaslasi ja niimoodi joppas. Alustasime eiteakust ja kui rajal olime, siis oli küll möhh. Rada saime muidugi nautida vaid mõned sajad meetrid nulli poole, peale seda sisestasime gepsu lõpu ja no mida oligi arvata, et lihtne olema ei saa. Kuna maa niigi pikk, siis loomulikult me lõikasime nii otse kui vähegi sai. Rabas oli jh vett aga seda mu arvatust kõvasti vähem. Lobasime, nautisime värve, sain targemaks, sammalde ja samblike teemal, sõime jõhvikaid, sest jõhvikad kõlbavadki vaid rabas söömiseks. Mingit mannavahtu mina nendest ei tee, sest jääb mingi tükiline ja kibe, rabas on aga jummala head ampsata.

Lõpp oli ilusas kohas, teostus igalpool kena ja seekord tänan ka lahedat kaaslast siia tulekuks, vedas mul!

Nuffiga võtsime selle ette. Ega parklast alates tegelt juba rada hakka, märgistus siiski puudulik ja seda me ka tagasitulles vaatasime ekstra, et miks ei märganud. No ei leiagi põhimõtteliselt. Kas siis on seal just värskete muldtöödega midagi muudetud, ei tea. Kui juba rajal oled ja teiselt poolt tuled, on igati ok. Me lidusime üle värske ja küntud raiesmiku ja leidsime rabaservas alles raja üles. Hiljem raba keskele suundudes tõdesin, et nüüdseks on piisavalt vihma olnud, et raba on märg. Alles paar nädalat tagasi sõber pani risti üle Marimetsa raba ja ütles, et tossuga läbitav, sest nii kuiv ikkagi. Sügisesed rabad mulle meeldivad. 50 halli varjundit kehtib, kena ja morbiidne on kõik. Selles on mingi oma võlu ja ausalt öeldes ega need rabad suvel on mu jaoks sellised vähe igavad. Eestlase hingele sobilik rabakogemus algab ikkagi sügisel. Aarde eest aitäh, viisakas teostus.

Leitud, logitud, tänan!

Peale jaaniõhtut tundus hea mõte see jalutuskäik ka ära teha. Täitsa viisakas astumine, isegi kummikuid ei läinud tarvis. Tänud aarde eest!

Täpselt selline õhtu oli, kuhu sobis ideaalselt üks rabamatk. Kui olime ühte soovitud parklasse saabumas, köitsid pilke kaks valget kuju, kohale jõudes selgus, et kaks suurt hane jalutasid uhkelt põllu peal. Vanad eestlased oleksid muidugi õpetanud, et kes suveõhtul üksiku põllu peal kahte valget hane näeb, leiab nelja tee ristist viiekandilise kivi alt rahapaja, kuid meid huvitas üks leid rohkem kui rahapada. Hanejärgne maastik oli üpris proovilepanev ja aitas keresse sooja sisse saada. Kui lõpuks raba peale jõudsime, oli aega ka nautida. Hea meel oli, et lõpp nii ilusas kohas oli. Algselt oli plaan väike näkisuplus teha, aga lõppu jõudes oli aeg piisavalt hiline, et jätsime selle mõneks teiseks korraks ja läksime tagasi. Auto juurde jõudes olid kaks hane ikka veel platsis, viskasime neile pilgu peale ja lugesime õhtu kordaläinuks.

Selle aarde otsimist on ikka pikalt edasi lükatud. Ega ei teagi miks, midagi rasket siin ju pole, lihtsalt kättevõtmise asi. Täna väga lammutustuuri ei soovinud, aga rabamatk oli just sobiv. Lähenesime põhja poolt ning alguses ei saanud aru, mis moodi läheneda. Läksime mööda põllu serva, siis raielangil. Varsti kobistasime matkaraja otsa, aga kuna see tundus vähe vales suunas minevat, siis panime otse läbi põõsastiku. Aarde juures muidugi nägime, et matkarada tuligi siia :). Edasi mõnus rabamatk ja kui logitud sai, siis jõime rabavett, sest ise seda kaasa võtta ei mõistnud. Kokkuvõtvalt oli mõnus põlvetõstejalutusõhtu.

Selleks laupäevaks võtsime ette teekonna siia. Poolteist tundi ja käidud. Matkarajal liikusime niisama, rabasse jõudes panime räätsad alla. Rabajärved olid veel jääs, nendest läksime otse üle.
Tänud

Niisiis, seda aaret olen kogu aeg edasi lükanud. Alguses olid õhinal kaaslased, kes ässitasid, et ära mine veel ja et selle võiks koos kunagi vallutada. Siis ei viitsinud jällegi ise sinna ronida, sest kord oli kõht liiga täis ja kord jällegi tahtsin kauem magada. Täna ärgates oli selge, et just sinna ma lähen ja ei ole vaja kedagi lisaks kädistama ega kaagutama, lihtsalt Miki ja raba. Nii läkski. Parkimiskohta jõudes oli teeäärne täis oranzides vestides püssimehi. Tõstsin käppa ning hakkasin aga astuma üle lageda välja kusagile kaugusse metsatuka poole. Kaks esimest sammu ja olin vööni lumes. Nojah, räätsad jalga ja uuele katsele. Kui olin kaitsva metsatuka varju jõudnud, siis hakkasid kaugusest paugud käima. Neli rammusat metssiga kappasid täpselt minu suunas ning tee pealt kõmmutasid "vestid" neile muudkui tina reisile kaasa. Aitäh, eksole. Mitte mingit tahtmist ei ole haavatud metssigadega samas metsatukas matkarada jagada. Edasised sammud olid kikivarvul, pussnuga püsti käes ning alguses mulle tundus, et keegi käib järel ja koriseb. Natukese aja pärast oli selge, et see ei ole lihtsalt tundmine vaid reaalselt kostabki selja tagant iga natukese aja tagant mingit haavatud, kuid tigeda metssea korisemist.

Sees oli ikka väga õõnes tunne. Viskasin seljakoti seljast ja valmistusin siis võitluseks, sest nende räbalate puunässide otsa seal rabaservas ei olnud võimalik ronida ja niisama alla anda ei kavatsegi. Isegi metsseale mitte. Mõtlesin just käigu pealt sellist taktikat välja, mis mind võimalikult kaua elus hoiaks, kui... uus korisemine, seekord mu kõrvalt, seljakotist. Pagana kohvitermos, lurises lohakalt suletud kaanetihendi vahelt. Ja mul oleks napilt põhja alt löönud, sest haavatud ja inimese peale solvunud metsanotsu ei ole naljaasi.

Edasine retk oli selline mõnus jalutuskäik imeilusas rabas. Klõpsutasin pilte, ja nautisin iga hetke. Nulli lähedal tegin endale istumispesa puu alla, kuulasin vaikust ja limpsisin kohvi. Ühesõnaga selline omapärane emotsionaalsete kontrastide päev. Aitäh!

Mäletan, et seda Rabivere naist näidati meile kunagi koolis, tähendab pilte temast ikka :o) Pimendatud klassiruumis diaprojektoriga seinale. Aga kuskilt rabast leitud räbalates muumia rabab kuuenda klassi lapsi juba pildilgi, mõned tüdrukud kiljatasid ja katsid silmad, ise salamahti ikka sõrmede vahelt piiludes.

Tänase sombuse, ent (esialgu) siiski sajuta õhtu jalutuskäik tõi siinsele rabarajale. Lootsin, et matkatee viib pärast ehk ikka auto juurde tagasi ka ning minust ei saa nii umbes pooleks miljoniks aastaks raba rüppe kaduvat Rabivere meest :P Tegelikult valmistusin pisut pikemaks mulistamiseks, kuidagi väga järsku lõppes geomissioon otsa. Eks pikendasin siis teekonda omal initsiatiivil ja tulin pärast teistkaudu tagasi. Päris lõpuks anti turbaväljade vahel veel korralik sahmakas vett kaela - ega rabast kõlba ju ometi kuivalt naasta!

Aitäh kutsumast, täitsa meeldivat sorti raba.

Esimesse punkti sai küll täitsa kuiva jalaga. Jälgi vaadates on keegi seal hiljuti lausa jalgrattaga liigelnud.

Teisega on aga veits keerulisemad lood ilma lisavarustuseta ligi ei pääse.

Rabiveres on ikka elus käidud.Kartuleid ja napsu võtmas ning ka rosinasaia on pakutud :) Aga vot selles rabas polnudki käinud ja matkateest ei teadnud samuti muffigi.No nüüdseks on koht käidud/nähtud.Lähenemistee põhja poolt oli veidi blokeeritud,hakkepuidu kogujad olid siin ametis.Aga mehed olid ise sõbralikud ja soovisid mulle head matka.

Aitüma peitmast,täitsa mõnus kulgemine ja kenad rabavaated!

Kui ma hommikul aknast välja vaatasin, oli kohe selline tunne, et tuleb välja minna. Päike siras vastu ja ilm oli võrratau. Kuhu siis ikka minna, kui mitte rappa. Panin poisi autosse ja minekut. Kui eelmine kord lähenesime aardele teiselt poolt raba ja puudus igasugune varustus, siis sellel korral tulime raba teise külje pealt. Natuke maad üle põllu ja võiski rappa siseneda. Algul mõtlesin, et ei hakka räätsasid alla panema, aga kui ikka mitu korda läbi lume vajusin, sättisin räätsad alla. Poiss kukile ja võiski jälle aarde poole kulgema hakata. Päike säras kõrgel taevas ja raba oli muinasjutuline. Aare ilmutas ennast kiirelt. Peale logimist, sai ka natuke ümbrust imetletud. No paremat päeva selle aarde otsimiseks annab leida. Tagasi minnes panime kuni põlluni välja räätsadega. Põllul natuke külm tuul oli, aga see ei seganud. Igatahes suured tänud perenaisele aarde eest.

Autoga parkla poole liikudes oli juba aru saada, et jälle on hulga metsa kuskil maha võetud. Parkisin auto, pakkisin Kaspari kõhukotti ja asusime astuma. Ei jõudnud palju minna kui juba pidi mööda palke käima hakkama ja tekkis juba kahtlus, et kas tahan ikka selle jalutamise ette võtta. Rada oli kohati väga jäine, siis jälle märg ja ega ilm ei olnud ka tegelikult nii ilus kui aknast tundus. Läksin ikka vapralt veel natuke. Tuul tahtis minema puhuda, sest varjupakkuv mets oli maha võetud. Kui üks hetk ka rajatähised kadunud olid, siis oli küll tahtmine alla anda. Vaatasin kaardilt, et kuhu rada umbes peaks pöörama ja ronisin üle raielangi, õnneks õigesse suunda. Edasi oli juba väheke lihtsam, aga enne vahepunkti jõudmist läks jalgealune aina märjemaks ja pidin juba hoolega vaatama, kuhu astuda sai. Eelnevaid logisid polnud lugenud ja seega oli mul ikka väike lootus, et jõuan ka aardeni, aga see mõte sai peale numbrite sisestamist kohe peast pühitud. Kahjuks pole mul sellise maastikuga väga kogemusi ja üksi katsetama ka ei hakka. Lõpu külastamine läheb kuskile teadmata kauguses tulevikku. Tänud siiski!

Isver küll, mul on rohkem kui 10 aaret logimata, mis kõik koos Heleni ja Salmega vahepeal otsitud / leitud! Rabivere oli siis neist viimane ja otsimisplaan tekkis ka alles eelmisel õhtul kl 22 paiku, kui Helen kirjutas ja uuris kas mul homsed geoplaanid paigas :). Nende tandem on ikka niiiii äge ja ettevõtlik ja just tänu nende toredatele kaasahõikamistele oleme saanud Indyga ka kaasa tervele hulgale pikkadele, lahedatele seiklustele. Tänane küll oligi vist neist kõigist kõige lühem, saime just endile hea hoo sisse ja siis juba oligi ootamatult finiš :D.

Aitäh Merlele rabamatka-aarde eest, mulle meeldis väga vahepunkti teostus ja edasise koordinaadi andmise viis. Lõpp muidugi ka aga vahekas oli kohe eriti nunnu :). Ja ootame siis uut, pikka ja vähemalt 10-punktilist; et oleks aga põhjust kohe terveks päevaks endile programm teha :D. Helenile ja Salmele aitäh meid kampa hõikamast, teiega oli tore nagu alati ja tuleme hea meelega jälle kohe, kui teil taas mõni pikema matka ja laiendatud koosseisumõttega plaan tekib :).

Kui ilmaennustus lubas tänaseks imelist talve(või hoopis kevad?)ilma, siis oli kindel tahtmine kuskil ilusas kohas natuke pikemalt matkata. Geopeituse kaarti vahtides saab ikka häid ideid ja nii jäigi pilk sellele aardele. Käisime oma uitmõtte välja ka Marisele, kes oli kohe nõus meiega ühinema ja nii saigi kokku lepitud hommikune rännak rappa.

Natuke kahtlesime, kaugele autoga saab ja äkki teed liiga jäised või lumised. Kohapeal selgus, et muretult saab sõita soovitatud parkimiskohta ja võtta suund matkarajale. Kaasa haarasime loomulikult räätsad ja jalga panime pika säärega kummikud.

Matkarada oli eeskujulikult tähistatud, ainult ühel raielangil olid puud koos värviliste kriipsudega maha võetud. Teritasime pilku ja õnneks märkasime langi teises servas tuttavaid tähiseid.
Esimese punkti leidsime kergelt, ja peale seda suundusime rappa. Kohe lagedama raba servas panime alla ka räätsad ja üsna mõnus astumine oli. Paksu lund enam polnud, märjemad kohad olid kaetud kerge jääkoorikuga ja suuremad laukad suisa jääs. Olime valmis seal kulgema üsna pikalt ja olime täitsa hämmeldunud, kui ootamatult kiiresti aarde leidsime. Millegipärast arvasime, et peitja meid seal ikka rohkem tiirutada laseb ;)
Aare oli korras ja peale logimist tegime tagasiteel jääkatsed ka kaitseala ühel suurimal järvel. Hetkel tundus täitsa kandev jää, kuid juba on sulanud väiksed lohud ja sealt natuke jääd tagudes saime üsna kiirelt lahtise vee kätte. Seega otsustasime ikka pigem turvalisemat rabamaastiku tagasiteeks kasutada.

Väga ilus raba, väga mõnus matk. Suur tänu peitjale toredat seiklust pakkumast. Ja aitäh Marisele ja Indyle, kes meile mõnusat seltsi pakkusid.

Võrreldes nii selle aarde viimase kui ka kõigi teiste külastustega on erinevus selles, et seda pehmet ja vesist pinda ja olekut ei olnud praktiliselt mitte kuskil. Üldsegi andis meile indu siia tulemiseks eilne Nava aarde külastus ja sellele järgnenud Männikjärve raba külastus, kus sai nähtud ja proovitud, et rabad ja laukad kõik puha jääs ja jaluta kus tahad.

Nii saigi siin auto ära pargitud ja suht sirgelt võetud suund aarde nulli poole. Üks laiem kinnikaanetatud kraav sai edukalt ületatud ning ees oli järgmine, ent nii kui ma selle servas olnud jääle astusin, vajusin oma jalaga pea põlvist saati vette! Oot-oot, mis see nüüd siis oli? Kuidas on võimalik, et just sai ühest ja laiemast kraavist muretult üle tuldud, aga see jää siin üldse ei kanna!? Peale väikest juurdlemist tõdesime, et ilmselt oli külmumise ajal veetase langenud ning kraavi keskel olev jää vajunud allapoole ühes veetasemega, aga see servas olnud ja algul külmetanud jää jäi alt tühjaks ning seetõttu ka õhemaks. Seepärast see mind ei kandnudki. Igatahes, jalg väga märjaks ei saanud, vesi varvasteni ei jõudnud.

Igatahes pidasime paremaks üles otsida see matkarada. Selle leidnud, läks kõik edasi ladusalt. Tipa-tapa mööda rada kohale, sealt vajalik info ja nii edasi. Rabas liikumine oli ikka lust. Maapind kõva, laukad külmunud, ka siinsetel laugastel oli täna käidud uisutamas.

Väga mõnus matk oli ja kuna saime siin liikuda igale poole sirgjooneliselt, siis võttis meie retk aega umbes-täpselt 1,5 tundi. Täname rappa kutsumast ja aarde eest!

Tänane päev vajas kirjapanekut ning ilm oli selline, mis võimaldas linnast veidi eemale minna ning välisõhus veidi pikemalt aega veeta. Auto jätsime ligemasse soovitatud parklasse ning kulgesime sealt mööda matkateed nulli. Sisestasin saadud andmed GPS-i ja asusime lõpu poole teele. Vahepeal tuli täitsa vaadata kuhu astud. Igati mõnus rabakas ja ilusad laukad. Aitüma mõnusa jalutuskäigu ja rappa kutsumise eest!