Katku talu

Ilm oli väheke palavavõitu, seetõttu asusin teele alles õhtul, kui oli lootus, et temperatuur tasapisi langema hakkab. Hakkas ta jee, aga puude varjus oli tegelikult täitsa mõnus astuda. Piidlesin juba jupi aega enne Katku taluga risti saamist neid oosi nõlvasid ja hinge puges kahtlus, et kas ikka lähen ja kui lähen kuidas ma lähen. Ning sinna otsa muidugi veel see, et kuidas ma tagasi saan. Aga kõik mu kartused olid asjatud. Täitsa arvestatav teerada viis talukohani või noh, peaaegu sinnani. Lõpuosas oli vastavalt aastaajale uhkelt vohav taimestik, seekord siis valdavalt sõnajalad ja sekka nõgeseid. Täitsa andis end sealt läbi pressida, kuigi minna oli vaid loetud meetrid. Männipuu oli tõesti uhke, ei saa ühtki paha sõna kutsujale öelda, täitsa tasus tulla. Siin ringi vaadates jäi kimbutama küsimus, et ei tea, kustkaudu see talutee kunagi ka kulges. Tundub, et samast, kust minagi omi samme seadsin, aga ega kindel ei saa ju olla. Peale logimist ja ringi vahtimist jalutasin oosile tagasi, et sinna metsanotsu hirmu juurde ka minna, üks tee kaks asja. Tänud peitjale Katku talukohta külastama kutsumast ja aaret peitmast.

Mulle ühtegi metspõssat ega põdramaja ette ei jäänud, aare aga õnneks küll. Aitäh!

Tuksmani aarde poolt lähenedes õnnestus jõge ületades vette kukkuda.

Käidud. Leitud. Aitäh!

Kui juba foobia juures käidud, kasutasime võimalust siit ka läbi põigata. Olin välja valinud lubava koha kus kohast läheneda. Oligi üllatavalt hästi läbitav teekond aardeni. Logitud ilma probleemideta. Aitäh!

Faehlmanni vanaisa talus sa ära käidud, siis vaatasin, et katku taluni on ka läbi pisikese metsaosa kuskil 400-500 m. Kuna teiseks korraks jätta ei tahtnud ja jalad olid niigi juba porised ja läbimärjad, siis tulin panin siia ka oma nime kirja. Tänud huvitavat kohta tutvustamast :)

Metssigade juurest siia saada oli väike rapsimine võsas, uuesti oosile saada oli ka veidi keerulisem ülesanne. Kuid üldiselt väga meeldis see tunne siin vana õue peal!

Katkul oli kõik huvitav. Siia tulla ja siin olla. Siit minna... mõnus maastik. Oosid orud mäed... kui palju kadakaid. Mõnus madal muru. Pooliku pajatüki leidsin ja akna klassi. Kui vähe jäi vanast rahvast järele. Tänan!

Metssea aarde juurest seadsime sammud siia. Hea meelega oleks talus joonud sooja kohvi ja söönud väikese ampsu. Talu meid siiski ees ei oodanud, vaid oli ainult kunagine talukoht. Nimesid logiraamatusse kirjutades tuli ka korraks päike välja. Aitäh!

Sellistes kohtades käies jään alati mõtlema, et kui palju aeg ümbrust muudab. Kunagi on siia ju ilusti ligi saadud. Meile tuli ette aga ka võsa ja muud mitte nii meeldivalt läbitavat. Puu oli kaunis. Aitäh!

Metsseafoobia juurest auto poole tagasi astuma hakates tegime veel väikese kõrvalepõike ning sukeldusime kallakust alla siinse vana talukoha juurde ka :). Koht meenutas mulle Madisemäed ja oli väga armas oma natuke kõrgemas lagedas, mida suurem mets piiras ning kus sammaldunud õunapuud andsid märku siin kunagi elatud igapäevaeludest…

Aitäh Raivole aarde eest, neid lihtsaid karpe, mis mõttega loodusesse toovad, on alati tore otsima tulla.

Mööda oosil kulgevat matkarada oli küll mõnus jalutada, kuid Katku talu juurde saamiseks tuli siiski järsakust alla laskuda ja natuke võsas ragistada. Lagendikule jõudes oli juba väga hea liikuda. Ja koht oli tõesti kaunis- väga maalilised künkakesed koos kuuskede, kadakate ja selle uhke männiga. Aardega oli kõik parimas korras, panime nimed logiraamatusse ja liikusime matkarajale tagasi. Suur tänu väga ilusasse ja huvitavasse kohta juhatamast!

Aitäh!

Kõik teised suundusid tagasi autode juurde, mina tulin mäest alla ja üles ja alla kõndides aaret otsima. Nimi kirja ja tagasi rajale, kus Dauno mu ära ootas.
Tänud

Mööda oosi läks matkamine kiirelt. Aitäh.

Tulime meiega seda omapärast mändi siia kunagise talukoha juurde vaatama. Praegu veel rohelust segamas ei olnud, oli hea liikuda ja oli näha seda mägist maastikku siin. Väga kena koht tegelikult, võib vaid ette kujutada neid kunagisi aegu, mil siin elu veel käis. Sellises kohas tahaks isegi elada, kui vaid ligipääsutee olemas oleks. Täname kutsumast ja aarde eest!

Teepeal tulid vastu jahimehed, aga nad ei olevat looma saanud. Mets oli muidu värskeid jälgi täis, üks põder oli ka aarde juures tagi maha pannud.

Mööda oosi sai jalutatud.Aitäh!

Leitud

Eelmisel suvel naabertalu Väälmat külastades jäi Katkul käimata, sest kaarti uurides ei tuvastanud ühtki mõistlikku otserada, mis jalgrattal läbitav tundunuks. Täna lähenesime samuti Faehlmanni vanaisa juurest, mis teistel oli käimata ja mulle oli korduskülastussamuti väga huvitav, sest maastik oli sootuks teine, eelmise aasta võsastunud ja rohtukasvanud kitsas metsarada oli asendunud laia magistraaliga, mis hetke ilmaolusid arvestades küll üsna porine, aga talvekülmaga oleks siia lausa lust tulla. Üritasime täna taas otse, sain varsti kinnituse, et eelmise aasta loobumise põhjus oli õigustatud. Isegi jalgsi oli kohati paras ragistamine võsas, õnneks leidsime hõredamad kohad ja jõeni jõudsime väga sobivas kohas, nii polnud selle ületamine hetkel kuigi keeruline. Varsti paistiski mänd. Ma ukerdasin alles põõsaste juures imetledes sügise viimaseid värve kui teistel juba konteiner silma jäi. Uurisime mändi ja ümbrust ning võtsime ette tagasitee autoni. Seekord suutsime võsa vältida, kuid jõe ületamiseks valisime nüüd oluliselt keerulisema koha. Pärast poiste jõu ja ilunumbreid sai purre paika ning tasakaaluharjutus algas, naljatades lootsime näha märga vaatepilti, kuid pettumuseks või ikka rõõmuks keegi supelda ei saanud, lõbus oli siiski.

Väga mõnus matk päeva alustuseks, laheda seltskonnaga on isegi võsas rassimine või poris ukerdamine päris tore. Aitäh!

Mänd oli tõesti huvitav ja tõmbas me tähelepanu. Oli ka huvitav kuidas alguses sai ojast läbi jalutada ning hiljem oli see vöö sügavune mudase põhjaga. Õnneks siiski nii jalg kui purre pidasid vastu ja failarmy-sse mind ei postitatud. Varsti olime auto juures tagasi ning sai puhata.

Kaarditööd ma kodus teha ei viitsinud. Usaldasime selle töö puhtalt Kaupo kanda. Kaupo pidas ka oluliseks ära märkida ainult potensiaalsed kohad jõe ületamiseks. Nimelt lähenesime meie Faehlmanni vanaisa aarde poolt. Algus oli päris valutu. Vähemalt seni kuni olime teel või heinamaal. Mingi hetk ragistasime juba võsas. Jalgealune hakkas aina enam lirtsuma. Siinkohal tekkis korraks ärev moment kus ma kippusin kahetsema seda, et eelistasin kirsasid kummikutele. Õnneks pidin lihtsalt teistest vähe erinevat taktikat kasutama. Kui teised astusid selles lõigus pokudest mööda, siis mina kalpsasin just pokudel ja pääsesin samuti kuivade varvastega. Võsa kiskus ka vahepeal aina tihedamaks.Isegi närv suutis selle peale kergelt mustaks hakata minema. Õnneks suutsin ka sellest katsumusest sisemist rahu otsides edukalt jagu saada. Järgmiseks takistuseks kaardil paistis ees ootavat jõgi. Minu silmis on jõgi lai, sügav ja kiirevooluline endasse imav veekogu. Vähemalt see koht kuhu meie jõudsime keset märga hooaega oli üllatavalt kesine. Kummikutes jalutati sealt tuimalt läbi. Mulle tõstis Kaupo jõe keskele ühe kivi tänu millele ka mina edukalt teisele poole jõge jõudsin. Edasine teekond aardeni oli juba lihtne kulgemine ja vaadegi muutus aina ilusamaks. Aaregi kargas kohe silma kui õige nurga alt läheneda. Tagasiteeks valisime uue raja et autoni mitte ringiga minna. Leidsime isegi vanad sihid üles ja pääsesime tänu sellele ka vesisest pinnasest ning võsast. Ainuke mure oli see, et jõgi oli nüüd laiem ja sügavam . Õnneks purre oli varnast võtta. Eks ta üks vähe libedapoolne kaseke oli aga ajas asja ära. Kui mul õnnestus esimesena jõge ületada, siis loomulikult tuli kaamera välja võtta ja ootama jääda mõnda head kaadrid järgmise üritaja vette plärtsatamisest. Hea sõber ikka küll. Mitme aarde peale tuli 6 kilomeetrine ring. Paar tundi vahelduvat maastikku heas seltskonnas. Kokkuvõttes võis käiguga igati rahule jääda.

Tänud.

Milline hurmav kärbserikas lagendik! Aga tegelt kui putukarohkus kõrvale jätta, siis oli tõesti väga ilus. Aitäh peitjale!

Leitud

Faehlmanni vanaisa juurest tulles otsustasime Katku koha ka üle vaadata. Tapa-Viitna matkarada mööda jalutades sai väga kenasti mõnesaja meetri kaugusele nullist. Matkaraja oosile pääsemiseks oli lausa uhiuus ronimisköis paigaldatud. Pisut peale matkarajalt eemaldumist sattusime eriti meeldivale lagendikule, mille teisest servast paistis ka kutsuv mänd. Päikselisetel nõlvadel õitsesid suurepärast saaki lubavad metsmaasikad ja õievahus puud rõõmustasid silma. Männi juurde jõudes oli leid kiire. Tänan kutsumast.

Tõepoolest oli päris huvitav tee. Autoga täiesti sõidetav. Oja juurest alates tuleb siiski jalgsi käia. Viimased meetrid tänu kohakuti sügavale lumele siiski olid päris rasked. Aga koht on külastamist väärt.

Faehlmanni vanaisa juurest polnud veel päris kaasaega tagasi jõudnudki, mõtted tiirlesid mõne muu mälestuse ümber. Vanad taluasemed maakohtades, kus lapsena mängides oma maailma sai loodud. Peaks vaatama, kas leian üldse üles need veel, ja mis ajaga muutunud on. Justkui poolunes sammudes saabusin sujuvalt Katku talukohani. Päikselisel päeval metsa varjust lagedale väljale jõudmine äratab ikka üles. Nõgesevööndi läbimise järel tõmbas künka otsas kõrguv mänd kohe tähelepanu. Aarde leidmisega läks tublisti kauem kui eeldanud oleks. Kõik korras tegelikult, lihtsalt ise oskasin pikalt valelt poolt ja valesse kohta vaadata. Otsimise käigus oskasin end veel korralikult vaiguga kokku mäkerdada, nühkimist ja nokkimist jagus terveks tagasiteeks, tegelikult rohkemgi veel. Vähemalt lõhnas meeldivalt :o) Tänan loodusesse kutsumast.

Leitud.

Siin on käidud. Ja ega peremehagi suu seinapragu ole.

Kaardi järgi vaadates tundus, et üsna tee moodi tee läheb sinnakanti. Kuidas sinna teele saab nii, et kellegi hoov vahele ei jääks, seda me välja ei mõelnudki. Kui olime autoga jõudnud Eli talu hoovi, siis tuli peremees juttu puhuma. Ütlesime siis, et Katkule vaja minna ja küsisime, et kuidas sinna kõige mõistlikum minna oleks. Viimasele ta küll vastata ei osanud, aga lubas lahkesti auto oma maja ette parkida. Kuna linnulennult oli minna nõks alla kahe kilomeetri ja paremad plaanid puudusid, siis parkisime ära ja panime metsa poole ajama. Õnneks oli metsaalune vesi kenasti ära külmanud ja jõudsme ilma suuremate takistusteta (kui paar risti teele jäänud oosi välja arvata) kohale. Vaatasime valdused üle, panime nimed kirja ja jätkasime teed Faehlmanni vanaisa suunas. Tänud peitjale!

Huvi korral saab Katku talu kohta natuke lisa lugeda siit ja ühte 1859 aasta kaarti, kus too talu peal on vaadata siit.