Lihtsalt ilus koht

Oli tõesti ilus koht. Eks aastaajast olenevalt väheke vesine see kohalejõudmine oli, aga ei midagi liialt kontimurdvat. Kuna olime lähiminevikus nii mõnestki mülkast end läbi vedanud, siis siinne oli ikka kaunikesti tore kulgemine. Kohale jõudes sai kohe ilupilte teha ja niisama passida. Kusjuures siin märkasime esimest korda siinsel teekonnal, et mingi pardiline prääksatas korra või paar ning kuskil öökull hõikas, aga laululinnud olid jumalast vaid. Või õigemini polnudki neid, sest ei nad kevadel vait suudaks olla. Kummaline.
Tänud peitjale siia ilusasse kohta kutsumast ja aaret peitmast.

Oligi ilus! Aare sai 12-aastaseks. Aitäh!

Aarde nimi ütleb kõik. Nii on. Aitäh!

Oi oli tõesti ilus koht. Arvasin minnes et pähh... vaevalt! Aga väga võlus. Sõin pohli ja nautisin vaikust. Tänan!

Oli tõesti ilus! Aitäh!

Täpselt täna üheksa aastat tagasi leidsin selle aarde. Ja mäletasin seda valendavat männiriisikate põldu. Ühesõnaga sõitsin ekstra ümber polügooni, et talveks seened korjata. Mida polnud, olid seened. Mis oli, oli endiselt ilus koht. Aarde endaga kõik korras.

Aitäh aarde eest! On tõesti kaunis koht. Meeldivalt vaikne, vaid kaugemal on kuulda kägu kukkumist. Kerge tuul jahutab ning õhus on mõnus sookailu lõhn. Mida veel tahta :)

Leitud, logitud, tänan!

Metsast läbi teekond oli takistusterada, rabas oli mõnus astuda. Koht on tõesti kaunis.
Tänud juhatamast.

Tänasest päevast oli kujunenud juba selline natuke pikemate jalgsimatkade päev, siis ei hakanud siingi autoga kuhugi metsa trügima. Jätsime selle kruusatee äärde ja asusime aga mööda metsateid jalutama. Kuigi esialgu ühtegi inimhinge ei näinud, andsid teeäärt palistavad polügooni piiripostid mingi kummalise turvatunde. Lootsime, et ega ükski metsloom ikka sõjameeste lähedale elama ei koli.
Kui tüütu teel jalutamise osa läbi sai, siis ragistasime läbi metsa oosilt alla ja rappa. Taaskord see tuttav ja seletamatult mõnus rabalõhn. Just esimene hetk rappa jõudes on see kõige erilisem tunne. Metsa ja raba piiril oli palju jõhvikarikkaid mättaid. Ja millised männiseene väljad. Igas suuruses pruune nööpe laius metsa all tohutul alal. Me kahjuks polnud koriluseks valmistunud ja nii jäid need seened kõik järgmisi korjajaid ootama. Seega soovitan seda aaret väga just praegusel aastaajal külastada.

Koht ise on ka muidugi ääretult kaunis. Panime nimed logiraamatusse (sel aastal alles kolmandad külastajad) ja tundsime rõõmu, et vanasti peideti ikka inimsõbralikke aardeid. Vaadates siinseid rabasaarekesi mõtlesime, kus siin oleks alles saanud vinge multi maha märkida.

Suur-suur tänu ülimalt ilusasse kohta juhatamast! Meile meeldis väga!

Täna olime sobiva autoga liikumas ning sobivale kaugusele jõudmine ei valmistanud mingit muret. Küll aga takistas ka siin meid laiuv vesi, nagu ka äsja Ohepalu järve ääres. Oosist alla minnes ja enne rabasse pääsemist oli lai vesi ning tuli otsida ka siin mahalangenud puud, et sellest üle saada. Õnnestus. Rabas oli juba kõik hästi ning meil oli väga hea meel, et siia tuli. Tõeliselt kaunis ja maaliline koht, mida nautida. Täname siia kenasse paika kutsumast!

Auto jäi põhja pool oleva järje äärde ning tulime jala. Kui teelt ära keerasime, siis oli lihtsalt võsa, varsti lihtsalt raba ja siis lihtsalt ilus koht. Nautisime seda, sõin seal marju ning siis hakkasime tagasi vantsima. Kogu selle tee alateadvuses painas see mudaauk, kust enne sai napilt läbi sõidetud, nüüd aga tuleb vastumäge läbi pääseda. Tagant järele sooviks, et auto oleks sinna jäänud. Sõitsime auto selle kohani ning läksime välja plaane tegema. Tegime natuke rada laiemaks ning ega siin muud polnudki kui ainult proovida. Pani täitsa imestama, et ei jäänudki kinni ega visanud kuskile teelt minema. Kui see oli läbi, siis ülejäänud lompide ja aukude alistamise üle ei muretsenud ning sai kolistatud edukalt minema. Õnneks rohkem sellist maastikku geotuuril ette ei tulnud.

Jätkasime põhja poolt läbi hiiglaslike porilompide läbimist ning pressisime naaberaarde juures siiapoole aina edasi. Järve äärde jõudes, tundus et aitab küll sellest jamast ja otsustasime viimase kilomeetri läbida jala. Vantsisime senikaua mööda teed kuni aardega risti jäime ning sukeldusime võssa. Väikse ragina saatel olime peagi otsapidi rabas ja varsti ka selles ilusas kohas. Ei hakka vastu vaidlema, ka minul silm puhkab sellise vaate peale. Isegi vesi oli veel soe, kuid jätsime seekord sulpsu tegemata. Logisime, chillisime ning asusime tagasiteel uuesti läbima seda kolgata teed. Kahju ainult, et see ilus koht sedaviisi raskesti kättesaadav on. Või siis hea, et nii just on, muidu ei pruugi enam see nii ilus ollagi.

Tänud.

See oli rohkemgi kui ilus koht.

See lihtsalt ilus koht, mis aja jooksul saanud juba parajalt müütiliseks... On ju see aardega paik kaudselt põhjuseks, miks geopeitusega tegelema hakkasin. Ja nüüd jõudsin ka ise lõpuks siia. Koht oli ilus. Reklaam ei valetanud. Jalgealune isegi kindlam kui olin eemalt arvanud. Alles hiljem meenus, et olin seda käiku oma varasemates ettekujutustes näinud teisiti. Midagi jäi tegemata. Aga kõik oli liiga tavaliselt ilus ja täpselt nii nagu peab, et varasemad soovid üldse meelde oleksid tulnud. Vahest ei olnud siis veel õige aeg ühe ajastu lõppemiseks. Kaasa sain kummikutesse kukkunud mustikatest lillad sokid. Tänud peitmast!

Koha kaunidus on vääriliselt teemanti väärtusega ;)
Kuid lisaks ilule on siin hetkel ka mõnusalt küpsete murakate magusus. Aare heas korras. Tänan.

Tõesti kena.

Oli tõesti ilus koht. Ratta jätsin põõsasse, jalutuskäik aardeni võttis ikka parajalt aega..süüdi muidugi need mõnusad mustikad ja pohlad..Praegu on ikka rabas väga lihtne, istu peaaegu kuivale mättale ja lihtsalt maiusta:)

Aitäh peitjatele!

Ilus koht neh, mu meelest ka. Lihtsalt. Silm puhkab kohe, muud meeled muidugi ka. Geopeituse kaudu õpib tundma nii ilusaid kui koledaid kohti. Isegi kui kuskil kolekohas on mõnikord huvitav, siis ikka ilusad on need, mis tegelikult hinge lähevad. Ja jäävad. Aitäh.

Oli tõesti ilus koht. Kuigi tee aardeni ujutas mu matkasaapad üle, oli retk nulli seda väärt. Aitäh juhatamast! :)

Sai täna varahommikul see aare ka ära logitud. Leidsin selle tegelikult juba mõnda aega tagasi muguna :) Tänu sellele hakkasin geopeituse kohta üldse uurima ja tegelema.
Minigrip tundub liiga mini seal topsi ümber, no kuidagi ei jäänud kinni, õnneks tops tundub veekindel. Kui vahepeal keegi seda ära ei vaheta, siis satun ise nagunii sinnakanti lähima kuu jooksul ja panen suurema koti igaks juhuks.

Alguses tundus, et aarde poole viiv tee on paras mülgas, aga mida aeg edasi, seda sõidetavamaks tee muutus. Ratas jäi paarisaja meetri peale maha ja tegin väikese matka aardeni. Esimesel korral sattusin kuhugi tupikusse, kirusin kehva kodutööd ja vaatasin maa-ameti kaardi pealt õige lähenemissuuna välja. Poolsaare tippu viis üsna suur rada, seal käivad vist mugud ka. Aitäh!

Tõesti ilus koht. Tänud juhatamast.

Kott sai ümber vahetatud ja minigrip kah. Konteinerile sai paigaldatud geopeituse kleeps. Lisapliiatsi panin ka. Ilus oli seal. Ilus ja rahulik. Kauneid leide kõigile!

Tee selle aarde juurde mööda oosi on juba varasemast ajast tuttav ja nüüd tuli lihtsalt väike kõrvalepõige teha ja minna vaatama ilusat kohta.Koht on tõesti ilus oma suurte veesilmadega.
Aare ise oli samuti kohal ainult seda ülevalhoidev kott on juba oma aja ära elanud ja päiksega väga rabedaks muutunud.Loodan, et ta veel mingi aja seal püsib ja välja ei pudene.
Aitäh sellise koha näitamise eest.

Auto jätsime metsa serva ja enne oosi keerasime suuna aarde poole. Kohale jõudes avanes üks ilus koht. Tänud peitjale.

Pole jupp aega aardeid otsinud, õiged püksid ka juba kadunud. Sai kiiruga ühed mustad teksad, mis veidi kitsavõitu leitud ja jalga tiritud. Ja nii ma siis seal rabas tibusammudega tatsasin, mis teistele muidugi meeltmööda, püsisid ilusti kannul. Imestan kuidas Aive aaret saja meetri peale nägi,mina mitte essugi. Ju see tuleb rohke porgandi tarvitamisest. Aarde juures oli tõesti ilus ka selle vähese lumega. Suured tänud aarde eest.

Auto sai pargitud umbes 1km aardest.Nii me siis rõõmsalt kepslesime seal rabas ikka ühelt mättalt teisele.Päikese käes silmasin aaret juba eemalt.Viimastel meetritel sain juskui tiivad.Logi kirja ,sai vaadet imetletud ja edasi maailma äärele.Tänud.

Pagan võtaks, mina ei saa aru, kust kõik sinna ilusasse kohta läinud on. Valisin ka omast arust loogilise tee, kus küll poolel teel valvas üks laiguline, püss käes, aga kuna ta minu edasist teekonda ei takistanud, jäi ta minust sinna maha. No ja siis marssisin kokku 6 km vaikses metsas, nautisin suurt järve ja ei leidnud ühtegi kohta, kust oleks aardeni saanud. Peab vist enne uut katsetust korralikult kaarditööd tegema.

Sarapikus oli nii-nii palju sääski. Udriku laugas ja just Mari poolt välja valitud kohas oli tõesti väga ilus. Õnnitlused peitjale siit kaunilt maastikult. Tänud Marile.