Kindralite punker

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Võib taas külastada. Kui kellelgi plaanis, siis äkki saate kuiva logiraamatu igaksjuhuks kaasa võtta. Vist oli kõik seal väga märg. Üritan ise ka millalgi läbi käia.

Aare automaatselt avatud.

Leitud, logitud, tänan!

Leitud. Aitäh!

Üks asi viib teiseni ja kui Merekindlus oli vallutatud, siis tulime vaatama, kus kindralid pesitsesid. Kuna kahlamispüksid olid juba jalas, siis pikka ettevalmistust polnud. Sammusime avauste juurde ja hakkasime uurima, kust edasi pääseb. Käisime alustuseks kõik nurgatagused läbi, kui leidsime ühe tunneli, kus oli päris sügav vesi. Kahlakatega õnneks probleeme polnud, kuid tavalise kummikuga kindlasti sealt kuivalt läbi ei saa. Siis jõudsime varinguni, kus oli edasipääsuks kaks võimalust. Valisime selle mudasema variandi, pärast tagasi tulime märjemast kuid puhtamast kohast. Tunnelid on muljetavaldavad, eriti uhked on kaarjad sissepääsud. Aare oli ilusti omal kohal ja karbiga on kõik hästi.

Aitäh peitjale, taaskord oli põnev käik maa alla.

Mõtlesin, et vaatan veidi ringi ainult. Kleidis ja kummikutega, ainult pisikese taskulambikesega. Tupikuni jõudsin, õige augu ilmselt tuvastasin ka, aga siis tekkis väike ebakindluse hetk ja otsustasin, et ma üksinda ei taha edasi minna. Mitteleid ei ole tingimata häbiasi. Tulen järgmisel aastal uuesti.

Just selline aare, mille olemasolu mind pole kuidagi puudutanud.. no ei tõmba mind kahtlastest pimedatest avadest sisenemine. Kui aga Ove päeval välja pakkus selle ilmast sõltumatu aarde, siis peale pisikest mõtlemist ja logistika seadmist seadsime sammud punkri sissepääsu suunda. Esimene pilk tunnelisse tekitas kõhkluse ja teadmise, et jälle saan ma märjad jalad.. no mis seal ikka, vähemalt külm ei hakka ja sääsed ei kimbuta. Vapral sammul sumasin oma vett täis väikeste kummikutega läbi vee ja savi. Kohati oli täiesti arvutimängu sattunud tunne ja aare sai logitud kuidagi möödaminnes. Polnudki nii hirmus koht, täitsa kõvasti üle keskmise hästi säilinud ja isegi korraliku poolne paik. Tänan.

Tänase sajuse ja tuulis eilmaga tundus mõistlik mõte tegeleda geopeitusega siseruumides. Mina ajasin autost väljudes selga kahlamispüksid, Inge ajas endale selga kalipso. Kui olime maa alla sukeldunud, siis saime kohe aru, et olime õige riietuse valinud kuna tavalisest kimmikust oleks väheks jäänud. Saime nii vees kahlata kui ka savis roomata. Sellise kujuga tunneleid ei ole varem veel kohanud. Kusagil poolel teel leidsime aarde ja edasi liikusime tunneleid mööda teise väljapääsu poole. Need tunnelid oli veidi teissugused kui varasemad mida olen külastanud. Tänud siia juhatamast.

Siia käikudesse me ei olegi varem jõudnud. Praegu aga on täiesti lubatud periood, otsustasime selle võimaluse ära kasutada. Varustasime end muidugi mitme lambi ja kõrgete kummikutega. Tegelikult on veetase praegu selline, et ka täiesti tavalise kummikuga pääseb igale poole. Jalutasime algul vale käigu lõppu ja siis alles õigesse. Olgugi, et üks neist punkritest on elupunker, siis on seal ikka väga jahe ja rõske see olemine. Ise küll seal elada ei tahaks. Aga no, sõjaaegne elu ongi natuke teistsugune ja mitte päris normaalne.

Täname aarde eest!

Taas üks aare, mis ilma kaaslasteta jääks minul ilmselt igaveseks leidmata. Turvalise kambaga kihvt koht. Tänane kolmas maa-alune seiklus. Eelmise aarde juures ühines meiega ka Tarmo, kelle omavalmistatud kummikud väärivad siinkohal äramärkimist, stiilne värk. Varemleidjad tõdesid kohe tunneli alguses, et veetase on täna kõrge. Vähemalt pooltel meist olid kummikud juba niikuinii seestpoolt märjad, seega see meid ei hirmutanud. Küll pälvis aga tähelepanu vee põnev värv. Aare paistis juba kaugelt. Panime end kirja ja jätkasime tunnelitega tutvumist.

Äge koht. Paratamatult meenusid mõni aasta tagasi Odessas külastatud partisanide tunnelid, kus tänapäeval muuseum ja külastada saab vaid giidi range valve all, aga kuulsime palju värvikaid lugusid seal seigelnud või oma maise seikluse lõpetanud avastajatest. Õnneks siin nii hirmutavalt pikki labürinte polnud ja jõudsime turvaliselt päikese alla tagasi.

Väga põnev koht! Aitäh peitjale!

Ja kaaslastele ka suur tänu, oli lahe õhtu.

Käisin siin tegelt juba nädal aega varem perega luurel pärast ilusa vaate aarde külastust. Kuid tookord me esimestest ruumidest kaugemale ei jõudnudki, ega plaaninudki. See oli juba ammu kokku lepitud, et seda tulen ikka gängiga koos vallutama. Kaupo ja Tarmo kui varemleidjad, rääkisid sellest aardest õhinaga ja tõotas tulla põnev seiklus. Juba kohe alguses oli veetase ähvardavalt kõrge. Kummiku servani oli kikivarvul käies jäänud veel napp sentimeeter. Ja siis tuli Tiibur „Kaupo“ kes vee kahte lehte lainetama lõi ning seda sujuvalt kummikusse suunas, aitäh. Suures pildis ei muutnud see muidugist midagi. Hilisem veetase oli niikuinii üle kummarite serva, eriti kui tunneli keskel kõndida ja trenaazi süsteemi aukudesse koperdada. Need tunnelid olid ägedad. Eriti mulle meeldis ka see, et ehitajad olid seekord isegi siseviimistlusega vaeva näinud ja seinad, laed nägusamaks muutnud. Ise ma tahtsin sellest avalikust aardest mööda kihutada, kuid õnneks tõmbas Kaupo piduri peale. No isegi siin vähekäidavas kohas tundus see karbike liiga nähtaval kohal olema ja tagasi panemisega sai juba natukenegi rohkem vaeva nähtud ja geokuhi peale tekitatud. Targemad teadsid rääkida, et ka edasi minnes on väljapääs olemas ja jätkasime teekonda. Tänu sellele jäi maa peal tagasiteeks muidugist majade vaheline tee. See seltskond võis kohalikele ikka väga veidra mulje jätta – aksessuaarideks tutimütsid, lirtsuvad kummikud ja jalgade ümber teibitud prügikotid. Ilmselt olid nad vaatega siiski harjunud kuna silmi päris peast välja punnitama ei suutnud kedagi panna.

Väga lahe kogemus oli meeldivas seltskonnas. Tänud.

Selle aarde leidsime , kui veel geopeitust ei mänginud .
Käisime giidiga läbi kõik tunnelid seal , kohati tuli vesi ikka üle kummiku ääre. Põnev on sellistes kohtades kolada.

Suurema seltskonnaga oli hea sellisesse punkrisse minna. Neljal meist olid kummikud ning Tarmol ainsana mitte. Etteruttavalt olgu öeldud, et Tarmo oli ainus, kellel jalad kuivaks jäid.

Juba punkrisse minnes selgus, et veetase sõltub aastaajast jms asjaoludest. Meil sattus olema selline aeg, kus veetase kõige madalam polnud, kuid samas ka ei midagi hullu. Mingi hetk läks meilgi nii nagu kirjelduses öeldud ehk saime natuke ka roomata. Seejärel aga nagu ristiinimesed edasi kõndida. Ei pidanudki kaua ootama, kui samm valesse kohta ja vesi kummikusse sisse. Samas polnud selleks hetkeks enam vahet, et kui märjad jalad on. Aare oli üpris avalikult ja jäi täitsa kaugelt silma. Kohendasime maskeeringut ning läksime punkri teisest otsast välja.

Kõik kolm võetud koopa-aaret olid kõik põnevad käimised. Õnneks on sedasorti aardeid veel ootamas :)

Härra kindral, lubage pöörduda!

See aare kummitas korralikult. Siin ju aasta tagasi käidud ja minu elu esimene selline tõsisem tunnelielamus. Siiamaani olen ikka maismaaroti elu elanud ja vahel ka vee peal purjetanud ja mõne õhulennu teinud, kuid niimoodi sügavale maa alla polnudki saanud. Ja kui eelmine lõppes fiaskoga, ehk märgade jalgade ja karastunud meelega, siis sel korral olin ma juba targem ja poole pealt pugesin õigest august edasi, mitte ei andunud lihtsale ja kutsuvale tunnelisuule.

Vesi on siin võimas, meie Markoga saime kuidagi kuiva jalaga ära, Sven tegi korralikku strippi ja näitas oma siledaid sääri uhkes ilus. Hiljem läksime aardest Markoga veel edasi, ausalt öeldes ikka väga pikad ja ilusad tunnelid ja kuna Sven jäi kuskile seljataha ootama, siis ei läinud päris lõppu. Tegelt tahaks ilgelt teada, kuhu see välja läheb ja kuhu sealt saab.

Ja mis äge, ammu polnud muidu logitud, kuid sama päeva kirjega oli ka siin üks suurem venelastest matkagrupp läbi käinud ja viisakalt nimed kirja pannud. Ei tundunud geopeiturid olevat, pigem juhuleidjad. Sellised "kohtumised" on ägedad.

Niiet saigi mu süda rahule ja kuna oli esimene tunnel elus, siis jääbki mingit oma sooja ja pehmet kohta hoidma. Ja tegelt on ikka päris äge ka siin, olgem aus.

Taaskord omalaadne tunnel. Aardeni jõudmine oli suhteliselt lihtne. Vesi oli küll kõrge, aga varustus hoidis enamuse kehast kuivana. Sven oma kummikutega nii õnnelik polnud. Meie Arvoga läksime veel natukene edasi ja vaatasime, mis järgmise nurga taga on. Vaatasime ära ja pöördusime tagasi. Teinekord läheks ehk isegi vaatama, kaugele minna saab ja mis seal edasi tuleb.
Aitäh, põnev oli!

Hops tunneli uksest sisse ja esimene veetakistus. Ei ole kuiva kummikuga läbitav. Püksisääred ülesse ja minek. Aare korras ja sai veel ringi vaadatud.

Oli muda, vett ja käpukil käimist. Õiged jalanõud olid abiks.

Istusin ja lugesin teksti, kui sain loetud siis lugesin uuesti. Lõppu jõudes oli endiselt arusaamatu, et kus siis aare olema peaks ja lugesin uuesti teksti läbi... Peale viiendat korda alles sain aru xD
Aga kuna need tunnelid nii põhjalikult läbi käinud juba siis teadsin täpselt mis ees ootab. Meeldiv jalutuskäik hakkas aga kahjuks aare ilmutas ennast liigagi kiiresti. Ja ilmutas nii, et jõllitas lihtsalt otsa ehk siis enam rohkem silmatorkavamalt ta ei saakski seal olla. Aardele paigutasin tagasi nii, et kui peaks mõni mugu niisama mööda jalutama või mõni ema lapsevankriga mööda jalutama siis ei hakkaks aare kohe silma. Kuna tunnelid varajasemalt läbi põimitud siis ei hakanud kaugemale minema vaid võtsime suuna tagasi autosse, et teekonda jätkata. Suured tänud uuesti siia kutsumast :)

Kuna selle aarde logimisehooaeg hakkab selleks aastaks otsa saama ja lähistel oli veel üks kummikuid vajav aare logimata, siis võtsime need plaani. Õige käigu leidmisega läks lihtsalt ja roomamise osa oli ka praegu üsna kuiv. Edasi läks päris poriseks, aga õnneks oli kummikut kaasas rohkem kui vaja ja tänu sellele sai seal üsna muretult plätserdada. Aarde leidmisega läks ka üllatavalt kiirelt, esimesest vaadatud kohast jäi tops näppu. Tänud peitjale!

Leitud... loetud päevad enne nahkhiirte tulekut.
Nii nagu langenud reamehest jäävad ka kindralist lõpuks järele vaid pleekinud luud. Sama siin - betoon, betoon, betoon

Leitud.

Isegi siin läks üllatavalt kiiresti, tänud.

Üks huvitav punker jälle külastatud. Põrutasime esiti õigest teeotsast mööda ja jõudsime taas valguse kätte, aga seda rohkem õnnestus punkris jalutada. Tänud peitmast.

Praegu on hea aeg siin käikudes ukerdada.Kuiv periood on ka siin maad võtnud.Algselt panime küll ühe otsa valesti ja jõudsime tagasi tsivilisatsiooni.Väiksed korrektuurid ja leidsime ka õige käigu üles mis viis meid otseteed aardeni.Viimast otsa käies on siiski soovituslik kummikuid omada,hullult mudane on viimane ots kõmpida.Ei teeks ka paha,kui kindad on kätte panna.Täname juhatamast.

KAKS peetri betoonkolalat, mis ühelt poolt sõjajuhtide ühendkomandokeskus koos vaatlusterrassiga ja teisalt komandokeskuse ohvitseride eluvarjend ning mis omavahel vett täis valgunud, maa-aluste võlvlagedega tunneliga ühendatud + kus saab boonusena näha veel haruldasi laskeavadega tõkkeseinu – no arvake, kas ma polnud sellele aardele juba paljalt pealkirja ja sisukirjelduse järgi müüdud-müüdud-müüdud… :D.

See Peetri värk tervenisti on ikka nii minu teema, ma olen nende kindlusrajatiste kohta terved mäed infot guugeldanud ja iga võimaliku näppu sattunud eestikeelse raamatu poest koju vedanud, ostas ammu läbimüüdud raamatute müükitulekut passinud ja ringi trippides kõik säilinu läbi kolanud ning ülespandud infotahvlid üles pildistanud… Geopeitus on õnneks selline tore hobi et tutvustab mulle mu fännamisobjekte paremini kui ükski teine ning kui ka ise mõne kohta midagi ei tea, siis kindlasti keegi teine õnneks teab ja pistab sinna karbi… :D.

Linnamüüri aarde juures kirjutas üks sakslane meile oma logis muuhulgas nii: “Thank you for supporting our great hobby by hiding this cache”. Mu meelest on see lihtsalt perfektne tänukokkuvõte ühes lauses ja kordan tema mõtet, tänades samuti siinkohal Lauri selle ägeda objekti tutvustamise eest :). Ja ühtlasi ka merekindluse aarde eest ja tegelikult veel enam kui 100 ägeda aarde eest ja… Nojah, ja ma vajutasin preemiaks muuhulgas just kõige eeltoodu pärast ka oma selle aasta AA-kandidaadilistis punkri juures number ühte…

Minna või mitte minna? No vaadata ju võib. Kummikud olid kaasas, ja aare veel viimaseid päevi avatud sel aastal. Vett polnudki eriti palju, kummik sai vast veerandi ulatuses märjaks kui sedagi. Veidi sai ikka poris ka roomata, õnneks polnud seda pikalt. Jõudsin siis lubavasse kohta, tutvusin olukorraga ja lugesin alles siis põhjalikumalt kirjeldust. Selgus, et olin aardest hooga mööda tormanud. Eks siis vantsisin tagasi ja panin nime ka kirja. Aitäh peitjale.

Jälle üks minu lemmikuid aarete otsimise kohti, maaalused käigud. Ega ma ei teagi, kust ma selle mõtte sain, et meil hullult palju käike ja ekslemist. Kohale jõudes, käisime ikka kõigepealt vales kohas ära ja siis saime ikka jalad aarde suunas ka seatud. Kuna aare ilmutas end üpris kiiresti, siis otsustasime, et vaatama ka kõik võimalikud ülejäänud nurgatagused üle. Jutsi hakkas muidugi oma õduka fantaasiatest rääkima. Esimene oli see, et kohe hakkab meil seljataga voolama tohutult vett ja me peame üli kiiresti jooksma hakkama. Mõni hetk hiljem kuulsime ees vee kohinat. Juts, egas sa ometi ennustaja ole. Õnneks ei voolanud meile vesi vastu, vaid hoopis langes korrus allapoole. Kui olime ka lõpu üle vaadanud ja ka rõdu kaenud, hakkasime tagasi minema. Nüüd tuli Juts järgmise õudukaga lagedale, et kuskilt hakkavad rotid välja ronima ja me peame jälle jalad kõhu alt välja võtma. Õnneks ei tulnud siin ühtegi rotti nähtavale. Lõpus õpetas Juts mulle, kuidas tuleb pükse pesta. Lased end põlvili vette ja ei peagi praktiliselt midagi tegema. Votsulle. Mina siin loobin käega vett. Tänud peremehele sellisesse kohta kutsumast.

Jansi hirmutas mind enne selle aarde otsingut ikka kõvasti, seal on palju tunneleid, me peame pikalt ekslema, keegi pole kiirelt leidnud etc. Mina olin oluliselt optimistlikum, studeerisin hoolega aarde teksti, vaatasin kaasas olnud linke ja lootsin salamisi ikka kiiret leidu.

Olgu siis öeldud, et tulemus tuli c kahevahele. Ei leidnud päris esimesest kohast, kuid teisest juba leidsime. Lisaks tegime jalutuskäigu komandokeskusse, kus ma vaateplatvormi osavalt verandaks nimetasin. Tänud peitjale, täiesti lahe koht on jälle geoaardega minu teadmiste kaardile kantud.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Selle aarde juurde mind kutsuti kaasa. Muidugi lähen kui veel püksidki jalga antakse. Läksime tunnelisse, ei ole,kinni vajunud. Priit helistas Mikile, kes sõitis siis kohale. Tuli välja, et meil oli vale koht. Läksime siis õigest kohast ja jõudsime aardeni. Välja sai juba täitsa puhtalt. Tänan peitjat.