Kivisaar

merel käidud siis tuli ka siia tulla, jätsin küll auto kaldale kuna driftijaid ei olnud ja ei tea mis ees ootab aga tee peal selgus, et jääd umbes 40cm seega oleks võinud autoga aarde kõrvale vabalt sõita, aitäh :)

Oli väga hea ilm Kivisaare vallutamiseks. Ja võib öelda, et aardele saabki praegu isegi lapsevankriga ligi :)

Peitjale aitäh!

Hetkel on see aare täitsa drive-in isegi madalapõhjalisega. Tõsi autoaknast siiski logima ei ulatu, tuleb ikka oma kümme meetrit käia ka. MIna aga ennast drive-in tegemisega ei karistanud, vaid jätsin auto järve kaldale parklasse ja nautisin täiega ilusat päikesepaistelist miinus 12 kraadist talveilma. Algul jalutasin mööda järvele tehtud autoteed, siis keerasin otse saare suunas. Peagi olin aarde juures. Tagasiteel nägin ka järvejääl sõitvat madalapõhjalist. ja peagi olin turvaliselt kaldal. Tänan loodusesse jalutama kutsumast.

Tänane põhieesmärk siis Kivisaar. Olime vahepeatuse küll teinud Kuusikul, sest terasematele meist meenus, et sealseid vahest saab ka nüüd juba ilma paadita logida. Saigi, vähemalt enamust. Viimasel ajal on siin Kivisaarel ikka massidena kohe käidud, Tee oli kenasti lahti lükatud, kuigi ega see kulgemist lihtsamaks ei teinud, kohati oli ikka jää väljas ja jää nagu teada, on libe. Ikka täitsa kõhedusttekitav on kuulda, kuidas järv jää all elab. Kuskil praksatab, kuskil paugatab. Siis kuuled kuidas järv nagu tõmbaks hinge ja vesi loksub. Kõik see toimub kuskil ja sa tead, et jalge all on absoluutselt turvaline jääkiht, ikkagi ei tunne sa end nii kindlalt nagu maad jalge all omades. Ja tõepoolest, kuskil teel oli koht, mis väheke kõikus. Ju oli kahe jääkihi vahele mingi õhuvahe jäänud ning pealmine kiht oli kergelt ebastabiilne, aga seal pealmise peal me ju pidime kulgema. Igatahes oli siiralt hea meel, kui emake maa taas jalge all oli. Kuigi praegu loen kirjeldusest, et ega see järv eriti sügav nagu polegi, see lohutab, kasvõi takkajärgi. See oli täna meie viimane ühine aare ja me teed läksid lahku. Minul polnud ei siinpool Pärnut ega ka Pärnus enam midagi otsida, nii et võtsin suuna Uulu poole, et üks püsirada ka ette võtta.
Tänud peitjale siia järvesaarele kutsumast. Seekord siis mitte aerude taha , aga jää peale küll.

Jää oli tugev ja mingid 4 rattalised olid ka jää peal kiiruskatseid tegemas. Täname aarde eest

Tänud aarde eest!

Tänase päeva põhieesmärk. Kuna pärnakatel teekonnal aardeni kadusid ei esinenud, siis oli julgust piisavalt, et minna proovima. Catibergile andsin vabastuse seoses tervisliku seisundiga. Kui ta tahab, siis võib suvel ujuda sinna. Või kui leiab paadi, siis wingmän võib temaga sõuda sinna.
Jääle läksime karuga kahekesi. Väga mõnus ilm, suhteliselt mõnus astumine. Ühes kohas hakkas jalgealune ragisema, siis olin välkkiirelt driftiraja kõrval oleva lumevalli otsas. Tagasi tulles uudistasime seda kahtlast kohta. Tundus, et ragiseva pealmise pinna all oli veel üks väga tugev jääkiht. Raskustesti hüppamisega ei hakanud tegema. Saarele õnnestus jõuda teise valitud trajektooriga. Turvalisus eelkõige! Kui meie hakkasime auto juurde tagasi jõudma, siis andsime oma õnnistuse järgmistele üritajatele.
Aitäh aarde eest!

Leitud!

Oiii, seda Kivisaare täppi olen ma juba aastaid kaardil jõllitanud ja igasuguseid plaane teinud aga nüüd tõmbas Merle plaani käima ja osalejaid oli kokku kaheksa. Saime õhtul kell 20 Endla teatri parklas kokku ja oli juba algul geosündmuse mõõtu. Kolm autotäit Kivisaare huvilisi asus teele. Järve juures pikka juttu polnud ja ruttu jääle, saare poole teele. Jää oli kohati läbipaistev ja oli näha et kümm senti kindlasti paks. Kindlalt sammusime aardeni ja logisin lõpuks selle 'Kivisaare' ära.
Aardega kõik väga hästi, jätsime paar harilikku ja mängujuhendi.
Tänud peitjale aarde eest!

Kui sellisele sündmusele kaasa kutsutakse, siis ei saa kohe mitte ei öelda. Õhtu oli väga meeleolukas ja selle seltskonnaga võib ilmselt ka rindele minna. Aitäh!

Kõik sai alguse Merle täiesti süütust algatusest, et Ermistu järvel on jää peal, ja korraga tundus see kõige loogilisem asi maailmas, et nüüd on õige aeg Kivisaare vallutamiseks. Ega me keegi ju täpselt ei teadnud, mis meid ees ootab – aga no geopeituril ongi sisemine kompass selline, mis näitab alati “huvitav koht + jää = mine”. Eelmise leidja käest saadud info põhjal pidi saare lõunapoolne külg olema ragiseva jääga (selline tasuta heliefekt, mida sa tavaliselt ei taha jääl olles kuulda), aga põhjapoolne minek turvaline. Ja kuna nädal aega külmetamist oli veel lisandunud, oli see meie kasuks – vähemalt teoorias, sest teooria on alati hästi julge, eriti kui jalge all on läbipaistev jää. Kohale jõudes tõdesime kiiresti, et järv on aktiivses kasutuses kohalike jäärajakunnide poolt: korralik driftirada peal, ja seda mööda asusime saare poole uisutama nagu oleksime VIP-külalised, kellele on vaip juba maha rullitud (ainult et see vaip oli jää). Jää oli tõesti paks; kohtades, kus jääst läbi nägi, võiks oletada, et paarkümmend sentimeetrit – mis on täpselt see paksus, kus mõistus ütleb “turvaline” ja sisemine paanikanupp sosistab “aga miks ma näen põhja?”. Igatahes liikusime kindlalt edasi, kuni lõpuks viimase jalg saart puudutas ja… Harrysel oli selleks ajaks logiraamatus nimi kirjas. Olime kõik meeldivalt üllatunud, et see kõik nii kiiresti ja lihtsalt tehtud sai. Võiks isegi öelda, et drive-in logimine; auto oleks tegelikult võinud saare külje alla jätta ja aknast käe välja sirutada. Aitäh peitjale, et oli põhjust siia tulla – ja aitäh Merlele algatuse eest.

No see oli selle õhtu üks kergemaid logimisi. Kui jäänaelad oleks kaasas olnud, olnuks jalaalune veel kindlam, aga jää oli paks nagu maakoor. Ääres vaid veidi märga lund. Mõnus väike jalutuskäik, ei tuult ega seda hullumeelset külma, mida lubati. Aare kenasti omal kohal.

Muidu oli mul plaan suvel sinna minna. Aga läksin massipsühoosiga kaasa . Kui kohale jõutsin siis teised juba logisid. Tore öine jalutuskäik hinge matvas loodus kaunis kohas. Tänan.

Hetkel ei ole maastik mitte 4.5, vaid jalutuskäik pargis. Lapsekäruga ligipääsetav ja vb ka ratastooliga. Kohati vb tiba libe oli, aga no mida oodatagi, kui vaja jääl kõndida. Olid ka mõned veidi vesisemad kohad, kuid jäänaaskleid siiski vaja ei läinud- kuigi nii mõnelgi need kaelas rippusid. Kaheksakesi alustasime, kaheksakesi lõpetasime, ehk keegi seekord kaotsi ei läinud ega väga ära ei uppunud. Kohapeal kiire leid; peitjale tänud!

Paar päeva tagasi tõmbasin vestluses teema käima, et Ermistul saab jääle. Täna startisime kl 20 paiku Endla teatri eest kolme autoga järve suunas. Jää mustas, oli täis inimjälgi ja üksikuid pragusid. Môned paigas oli vesigi jääl. Kui puud paistma hakkasid, sai kergemini hingata - jäänaaskleid ei lähe vist vaja. Harryse jälgedes me kõik lõpuks ka topsini jõudsime ja see sai suisa 8 uut logi. Aitäh, see oli selline väljakutse, mida ilma aardeta iial ette ei võtaks.

Pärast Kristat ja Heldurit logitud. Oli lainet, oli tuult, oli palju vahtu. Aare oli ka. Minu nimi on seal sees. Aitäh!

Pika seeliku ja kontsadega Tõstamaal teatris käidud, tekkis mõte ilusa ilma puhul siia ka logi kirja panna. Vurasime kohale lähimasse punkti, kuhu autoga sai. Vaatasin, mis vaatasin, mingit saart sealt võpsikus ja pilliroos mina ei näinud. Kaart näitas küll ilusti aga see oli ka kogu ilu. Mingit paati ega muud sõiduvahendit meile ei pakutud. Kehitasin õlgu ja lontsisin auto poole. Üksikule naisterahvale kättesaamatu selles punktis, mis oli ilmselgelt vale koht. Tänud kutsumast, Tõstamaal mõis oli ilus, võileivatort imemaitsev ja etendus ja näitlejad priimad.

Tänud aarde eest!

Vihma sadas ja suur avar liuväli lainetas. Eemal kalda ääres toimetas kalamees. Kaugemal liugles korraks üksik uisutaja. Jääl oli näha autode ralliringide jälgi. Lõkkeplats saarel oli jäätunud alal. Ettevaatlikult astudes saarele ja tagasi sai käidud. Tänud peitjale.

Järve kaldale püstitatud sildi järgi otsustades, suleti just täna siin jäärada. "Suletud!" rasvases kirjas ja siis väiksemalt järel: "Jääle minek omal vastutusel" :D Sulaval jääl oli tõepoolest näha ohtrasti driftikaari, olgugi ligipääs järvele justkui ametlike liikluskorraldusvahenditega mootorsõidukitele piiratud... saa siis aru. Igatahes jalgsi võisin minna ausa näoga ja üsna julgesti, sest enamjagu autosid kaaluvad ikka minust tublisti rohkem :o) Aitäh.

Kasutades ära seda küllaltki külma talve sai siis ka selline teekond ette võetud. Tore ja tänud peitjale.

Leitud.

Leitud

"Tule saarele sa, tule saarele sa,
kas uju või sõida või sõua.
Tule saarele sa, tule saarele sa,
Kasvõi jalutades* pärale jõua!"

jalutades* - kasutades ära külma talve pakutud lumist ja külmunud järvejääd.
Aitäh peitjale siia juhatamast. Nüüd siis veel ühel eestimaa saarel käidud.

Pärnu villa üle kaetud, asjad tuppa tassitud, võtsime suuna paari põnevama aarde poole. SUP-lauad ja lohed olid targu kaasas. Olgu etteruttavalt öeldud, et kasutada sai Pärnumaal üle pika aja mõlemat. Otsustasime siiski lühema veematka kasuks kui 2x4 km ning pumpasime vaid ühe suurema laua täis. Kerge vastutuulega oli teekond sellegipoolest hõlbus, vahepeal oleks tahtnud vaid T-särgi maha visata. Marje sai lainest tagumikuservagi märjaks. Ja juba olimegi saarekesel. Seal silmasime kohe alustuseks grilli! Aare leidus muredeta. Saatsime peitjale saarelt tervitused ja foto ning asusimegi tagasiteele. Esiti oli sama häda nagu Marttil ja seda isegi SUPil põlvitades, aga suutsime siiski õige metsaaugu üles leida.

SUPisõit on ajavõit, tõdeks Agu Sihvka kui ta sellist kummisõidukit oma ihusilmaga näeks. Tore merereis oli (-: Aitäh Laurile elamust pakkumast! Aare parimas korras.

Tõstamaa geokülastuse tipphetk. Olin siin ka aasta tagasi, kuid siis ujukate väel tuli mõistus õige kiiresti koju ning vaevalt, et sain põlvedki märjaks teha, kui juba käega lõin. Seekord kalipso ning oluliselt viisakama ettevalmistusega tagasi. Lained olid tagasihoidlikud ning üksik kalastuspaat toimetas teisel pool saart.

Kuna ujusin ning olin jätnud maha ujumispoi-asja, kuhu oleks saanud varustust talletada, pidin hakkama saama ilma gepsuta. Ainult pastakas mahtus tihedalt sääre vahele. Õnneks oli saare keskosa võrdlemisi lihtne tuvastada ning aare ise peidetud ülimalt inimlikul moel. Kõige suuremaks takistuseks osutus hoopis tagasiteel sisenemiskoha leidmine, sest mõistagi olin ma sellele enne eriti hoolikalt tähelepanu pööranud ja puudest maamärke meelde jätnud. Ujusin sihitult mööda kaldajoont edasi kuni lõpuks näkkas. Suurimad tänud!

Kui aasta tagasi vanematega Ermistus suvitamas käisime, siis isa laenutas kalastamiseks paadi ning Lauril õnnestus vahepeal käia aaret peitmas. Nüüd aasta hiljem oleme jälle suvitamas ning isa laenutas jälle paadi ning minul õnnestus nüüd aare üles otsida. :D
Tundub, et on popp koht. Keegi on sinna isegi grilli kohale vedanud ja vist pikema peatuse seal teinud.
Tänud peitjale ja järgmine suvi jälle. :)

Aitäh aarde eest!

Kasutasime külma võlusid ja kelgutasime kohale. Jää oli hea libisemisega. Kaasas oli meil kahe peale vaid 1 tõukekelk, kuid õnneks vanakooli oma, nii et ma sain eriti mõnusasti sammugi tegemata kohale. Saar ise oli puhta tahke vee alla ja see oli ka ainus koht, kus ragises ja vetrus ning pidin end võimalikult kergeks mõtlema ja astumiskohti valima.

Tänan peitmast.

See aare oli justkui kogu antud nädalavahetuse teenäitajaks. Suured plaanid terve armaadaga teele asuda kahanes nädala keskel poole väiksemaks ja mida lähemale järvekallas jõudis seda väiksemaks muutus mõnemehe rünnakulust. Kohati tuiskav vihmasadu ei andnud ka eriti motivatsiooni juurde. Aga teinekord on meeskond või siis kett hoopis niitugev kui tugevaim lüli ja seega saime kõik selle aarde ära logitud.