Kohila noorte ja vanade park

Noori ega vanu ei kohanud, aare oli täitsa olemas, sai ilma ronimata ja jalgu märjaks tegemata ilusti kätte. Aitäh peitmast!

Ju siis oli veetase kõrge või siis olen vana ja nõder, aga seda ei leidnud. Aga omanimelist parki leida oli tore. :)

Leitud

Õnneks on Indrek piisavalt pikk, et karp kuiva jalaga kätte saada. Parki lähemalt uudistama ei läinud. Tänud peitjale!

Kasutasin võimalust kuni vesi veel kannab.

Leitud

Tükk aega piidlesin ning nentisin, et tuleb ikka põlvini vette minna ning ka siis oli kasu minu pikast käest, et lõpuks karp kätte saada, sest kuidagimoodi oli see lühemate inimeste jaoks ikka suht kättesaamatusse kaugusesse jõudnud. Pargist endast ootasin rohkem mingi kena istumispaika, aga nägi veits võpsik välja hetkel. Tänud.

Praeguse veetasemega pidi üks meist ikkagi jalad põlveni märjaks saama (õnneks mitte mina :P ) ja lõpuks jäi ikka näppu. Aitäh!

Hakkas hämarduma ja jäi seekord meie silme eest peitu.

Veeseis oli veel täpselt paras, et pikkade kätega karbini ulatuda. Ühtegi noort ega vana ei näinud. Aitäh aarde eest!

Otsisime siit ja sealt, kuni õnnestus karbike peidukast välja koukida. Aitäh!

Leitud, tänan!

Korraks võttis nõutuks, aga õige pea jäi sobiv peidukas siiski silma. Naabruskonnas sai ka kastist mõned õunad kaasa haaratud.

Tänud.

Kohilasse mulle veel kaks aaret oligi jäänud, mõlemad sildadega seotud. Siinse juures olin korra käinud, aga otsida tookord ei saanud, sest olin tookord kutsaga ja selle pargi naaberkutsale see kohe kuidagi ei meeldinud, et siin mingi võõras neljajalgne kodjab. Täna sõitsin siis autoga lähedale ja jätsin oma karvase sõbra autosse ootama. Lugesime enne küll logisid, et pole mõtet seda raskemini ligipääsetavat peidukat läbi otsida, aga ikka sai otsitud. Teist lihtsalt ei näinud esiti. Kui läbiotsitav tühjaks osutus, siis alles sai pilku teritatud, et kus veel niisugust kohta on, kuhu saab oma näppe toppida. Lausa oli. Tänud peitjale aarde eest.

Leitud, tänud

Seni kuni laps staadionil võistlustel oli tuli mul se aeg millegi muuga sisustada.

Kohapeal õnneks kaua ei läinud aga kõigepealt tuli ikka üks samasugune palju raskemini ligipääsetav peidukas läbi katsuda.

Kohila rattatiir. Siia ei olnud varem sattunud. Ei läinud siingi kaua. Aitäh.

Leitud, logitud!

Õhtune aardetiir, aitäh peitmast!

Sild oli küll uhke. Isegi parki oli pisut korrastatud. Enda loogika ja ka koordinaadiga asusin otsima majast kaugemast otsast. Sain ikka seal korralikult silla all ukerdada, lõpuks potsatasin isegi tagumikule maha. Seejärel suundusin saarele veidi ringi jalutama, võtsin aja maha. Alles seejärel avastasin, et mu potsatuse tagajärjel oli ka uus telefon end jopetaskust välja poetanud (sest uus isend on 10 mm pikem ega mahu seega enam taskusse). Õnneks ootas see mind täpselt seal, kus ma end poolhoristontaali sirutasin. Ei tahtnud uskuda, et pean minema haukuva peni juurde ja küsisin sestap Marilt üle, kas tõesti on seda vaja teha. Seejärel tuli aare küll heast peidikust välja. Kuigi ega see väga väljuda tahtnudki, korralik pusle oli selles asendis seda väljutada. Väärikalt suur karp ju. Maastik oli hetkel korralik 3.0, lühematel rohkemgi. Või kummikuga 2.0. Korjasin tühja pudeli teiselt poolt silda ära ning suundusin uutele jahimaadele, Peppale külla. Tänan sillakese eest!

Seal oli ainult üks loogiline koht karbi jaoks ning see ei valmistanud meile pettumust :) TFTC!

Tekkis korra juba kummikute mõte, aga õnneks sai ilma. Tänud

Täna meie esimene aare. Võttis veidi aega, et õige koht silma hakkaks. Kutsale anti just süüa ja meie saime vaikuses otsida ja logida. Aitäh!

Mõnus väike saar ja ilus sild. Aarde leidsime ka niiet igati tore oli. Tänud Peitjatele.

Leitud

Teised

leitud

Koera haukumine taustamuusikaks ja jääoludega tutvudes tuli ka leid. Tänud peitjale.

Koer oli hääle ära haukunud. Kui vait jäi, kuuldus aarde kõla.

Jätkasin kuivade jalgadega,jäi teiseks korraks.