Kõvera metsa

Puhkus Hiiumaal. Aitäh!

Pärast kuuetunnist saunamaratoni ja tormiööd, mil katus ähvardavalt nagistas ja aknad vilisesid, oli hommikune enesetunne mõõdukalt hapuvõitu. Selle leevendamiseks tundus paslik teha üks meeldiv jalutuskäik metsas. Aga enne veel, kui soovituslikku parklasse jõudsime, tõkestas meie tee öösel mahakukkunud puu. Ja selle asemel, et 5 minutit ringi sõita, tundus igati mõistlik veeta 25 minutit seda käsitööriistadega eest ära nüsides. Õnneks liitus poole peal ka länkarimees, kes aitas köiega palgi eest ära lohistada.

Maastikule jõudnuna tundus esmalt nutikas sihte järgida, seejärel ristusime juba Hiiumaa matkarajaga ja saime taas imestada, et +6 kraadi ja suhteline tuulevaikus tekitasid vähemalt siin metsas tunde, nagu oleks mingisse teise aastaaega sattunud. Sekka ka mõned veeületused ja peagi olimegi veesilma ääres. Lõpp ei lasknud ennast samuti kaua oodata ja saimegi tagasi suunduma hakata. Selleks valisime veidi teise tee, mis oli samuti väga meeldiv. Aitäh sellele retkele kutsumast!

Heade asjaolude kokkulangemisel täidan jõudumööda jätkuvalt ka oma multitabelit ning selle aardega õnnestus sobiv kuupäev ja teekond ideaalselt kokku langetada :D.

Täna tegime Heleniga pikema matkapäeva Hiiumaa matkarajal (Salme ja Indy tegid samal ajal autologistikat ning liitusid meiega päeva teises pooles) ja teel logisime siis ära ka Kõvera metsa aarde. Väga leebe lugu tuli kokku, maastiku mõttes isegi märjad kohad olid täna suhteliselt hästi kandvalt tahked ning aarde ülesehituse mõttes selliseid selgeid simpeleid võiks igal pool rohkem olla :). Lõppu märkas Helen (mu null näitas miskipärast 5 m valesse suunda :D), nii et kokkuvõttes lõpp hea, kõik hea.

Aitäh Kajale ja Brunole aarde eest, ilma poleks osanud nendele kõverikele tähelepanu pööratagi.

Tänase hoommikupooliku eesmärk sai täidetud. Ümmargune auk metsas leitud ja logi kirjas. KKahjuks mingit kallutatud või ebaloomulikult kõverat metsa ei kohanud. Siiski oli tore matk ja ilm oli samuti meie vastu armuline. Tänud kohta tutvustamast-

Kulgetud.Aitäh!

Nagu juba mainiti, siis ei tule sellest kõndimisest mustikate vahel eriti midagi välja. Kuidagi me ikka kohale jõudsime risti läbi metsa. Veesilm ujuma ei kutsunud. Lõpp-punkt oli kah normaalses kauguses. Edasi oli juba klassika- ilusat sissetallatud rada tagasi. Olgu, mõnisada meetrit ka kõrget rohtu. Peitjale tänud!

Kui olime lisaks Militaarsele Hiiumaale veel turninud mõnede sõjaliste objektide peal ja kolanud tunnelites, võtsime sihikule Kõvera metsa. Teekond oli pigem aeglasemapoolne, sest oli tarvis mustikaid korjata ja süüa. Lõpuks jõudsime müstilise veesilmani. Tegime fotosessiooni ja võtsime koordinaadid. Peagi silmasime ka aaret ennast ning avastasime, et oleme sel aastal esimesed külastajad. Tagasitee, geopeitusele kohaselt, kulges valdavalt mööda kaunist metsarada. Aitäh kaasotsijatele ja peitjale!

Selle jätsime seemneks. Aitas meile tänaseks puukidest, võsast ja pinisejatest.

Muidu oli ju tore ja mustikad, sinikad, vaarikad maitsesid hästi. Täiesti mööda olin aga pannud jalanõude ja riietuse valikuga, nii et lõpuks olid jalad ikka mustika ja kanarpiku peksust täitsa valusad ning tagasi tulles läksin vabatahtlikult pea poole pikemat, kuid korralikku matkarada pidi. Huvitav on see pommiauku meenutav järveke tõesti.

Tänan peitmast.

Nüüd tagantjärele näen, et panin oma eeltööga ikka korralikult puusse. Tuleb välja, et parkisin auto ikka jupp maad lõunasse ette nähtud raja algusest. Aga sealt tundus ka nagu tee minevat ja nii me läksime. Mustikavarred ja muu kraam peksis paljaid sääri, kuni asi läks nii hulluks, et hakkasime paremat kohta otsima ning ennäe, matkarada siinsamas. Kenade maalitud tähistega ja puha. Mis seda pidi viga minna. Ja oligi täitsa kena ja päris jupp aega käks ka üsna õiges suunas. Alles ühe suurema kuiviku puu juures keerasime maha ja suundusime veesilma otsima. Metsaalune oli kuiv, nii et kõik "märjad kohad" krõbisesid. Ainult nullis oli vett ja selle ümber sai jupp aega gepsu poolt ringi jooksutatud, enne kui õigesse kant tuhlama sattusime ja koordinaadid kätte saime. Lõpus läks lihtsamalt. Parajalt kõver vaatepunkt. Kõverused vaadatud ja siis otsejoones tagasi kuivand puu juurde rajale ning rada pidi lõunasse ajama. Ja ega polnud minutitki viita. Lähenedes kohale, kus rada oleks meid teel pidanud viima, hakkas tibama, ja rada kippus vägisi vales suunas minema. Lõpuks pööraski täitsa "metsa poole", mille peale tulime veidi maad tagasi ning saime oma vana otsa jälle kätte. Autosse saime napilt enne korralikku vihmahoogu varjule, seega õnnestunud käik. Tegelikult päris hea algus geopäevale. Aitäh peitjale!

Pakutud parklast asusime teele. Kraavide, liinide nurgas tuli Merlet veenda ikka edasi tulema. Peagi selgus, et Merle telefon näitab lähistel rada, minu kaardil ei olnud. Kuna mõnda aega raja leiust ei olnud kippu-kõppu, siis uurisin kas leidus. Võtsin siis ka suuna rajale. Mustikad, kukeseened ja tihe rajatähistus, mõnus matkarada. Tore ümmargune veekogu ja kõvera metsa. Tänud peitjale.

Selle aarde juures tuli kokkuvõttes väga meeleolukas matk.

Parkisime soovitatud kohta, edasi läksid meie arvamused kaardilugemisest lahku. Mina oleks valinud matkatee, Krista raius kindlameelselt, et tema kaardil seda pole;). Elektriliini alla jõudes oli korraks soov tagasi pöörata, ei kutsunud see kraavi ümbritsev võss. Õnneks oli see siiski lühike ja läbitav. Peale mõningaid meetreid tekkis meil jälle kaardi osas lahkarvamus. Nii saigi, et kuna mina ei nõustunud Krista valitud rajaga, vaid vaatasin looduses olevat rada ning sellega peagi ristuvat matkateed, siis meie teed läksid 90 kraadi erinevas suunas. Hüüdsin veel järgi, et aarde juures kohtume, aga millegipärast varsti sain kõne, kus ma olen ja peagi saabus kaaslane minu selja taha;). Mööda matkateed oli väga mõnus astumine, ka hetkel, mil tuli sellelt lahkuda aarde suunas, oli täna kuiv ja kerge astumine. Vaatasime järve, saime juhised, leidsime otsitava ning tagasiteel sai kõvasti maiustada ülisuurte mustikatega. Ka teele jäänud ports kukeseeni tulid meiega kaasa.

Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud ikka kohe enda algse arvamuse läbi suruma ja kaugemalt mööda matkateed jalutuskäigu tegema. Aga praegune retk oli ka kokkuvõttes siiski täitsa tore.

Aitäh peitjatele! Mõnus koht.

Väga tore matkatee lõik, andis veel mõtteid, et nüüd Hiiumaa matkatee erinevate juppidega tutvutud, tundub hea plaan ükskord pikem matk siin teha.

Läksime kohale mööda matkarada. Päris mitu niiskemat kohta tuli ületada, kuid ei midagi hullu. Tagasitee kõndisime mingi osa mööda loomarada, mis viis matkarajale tagasi.
Tänud

Meie teekond geomobiilist veesilmani oli veidi üle kilomeetri ja saime täiesti kuiva jalaga kohale, õigemini papud olid küll ühe eelneva aarde juures käimisest märjad, aga siin täiendavat vett ei saanud. Leitud said nii koordinaadid kui aare. Paljud puud on siin piirkonnas tõesti kõverad ja kõik ühtepidi - selleks peab olema ka silma, et tähele panna. Meie ilma ette ütlemata poleks seda vist märganudki. Tänud peitjale siia kutsumast!

Sellest aardest siin sai selle geopäeva kõige pikem matk. Esialgu plaanisime minna vihjepildis näidatud lähenemisteed mööda aga päris plaani järgi see ei läinud, kuna vahepeal tervitasid meid suured ja möödapääsmatud lobid, siis tulin natuke improviseerida, et kust ja kuidas kuiva jalaga lõpuni jõuaks. Aga sai seegi töö edukalt tehtud, teepeal imetlesime mitmeid loomajälgi ja püüdsime ära arvata, kellega tegu võiks olla. Koordinaadid avaldusid kiiresti ja ka aardekarp tuli kiirelt välja :) Meie täname mõnusat metsa tutvustamast :)

NB! kuupäev (22) logi juures on improviseeritud - templi komplekti 2-d on lihtsalt kõik kusagile ära kadunud.

Oli see vast alles matk :)
Aardele lähenemiseks valisime RMK uue matkaraja. Ületada tuli nii ojasid kui ka laukaid. Aarde koordinaadid leidsime kiiresti, kuid lõppaarde leidmist raskendas internetilevi puudumine.

Parkisime auto soovitatud kohta ja võtsime suuna sihile. Ootamatult jõudsime matkarajale, mida RMK kaardil polnud. See muidugi rõõmustas meid, sest nii muutus meie teekond tunduvalt kergemaks. Sihtkoht ise ka oli täitsa huvitav. Tänud tutvustamast!

Aardeni lähenesin lõuna poolt kuid väljusin põhja poolt ja kus oli seal alles põnev vana mets, väga ilus!

Enne saarelt lahkumist tahtsime veel korralikult kopsud puhast metsa õhku täis hingata ja läksime seda aaret otsima. Auto jätisme soovitatud kohta ja edasi juba tipa-tapa mööda teed. Ühel hetkel lõppes tee nagu lõigatult ja paistis ainult võsa. Tekkis juba küsimus, et kus on ilus parkmets? Natuke ragistasime võsas ja siis jõudsimegi mingi sihi moodi kohta, kus oli ka rajake. Ühel hetkel märkasime puudele märgistatud matkaraja tähiseid ja hakkasime mööda seda rada liikuma. See osa teest aardeni oli päris mõnus astumine. Kuid matkarada läks aga sirgelt edasi, meil oli vaja järvekse juurde trügida. Nüüd oli küll sumpamist põlvini mustikates ja kanarbikus. Mõnes kohas oli metsaalune niipalju madalam ja seal kindlasti muul aastajal ka kummikut vaja läheb. Praegu sai ilusti tossudega läbi jalutada. Peale päris väsitavat rändamist olime lõpuks kummalise järvekses kaldal. Vaatasime seda natuke ja siis otsisime ka lõpp-punkti koordinaadid üles. Edasi veel mustikate vahel seiklemist ja olimegi aarde juures. Esmapilgul mingeid kummalisi puid ei suutnud märgata, aga natuke avarama pilguga ringi vaadates hakkas ka anomaalia tõesti silma. Huvitavalt kasvasid need puud tõesti. Tagasitee oli juba mööda tuttavaid radu, vaheldumisi mustikaid süües ja kõndises. Need, kes armastavad ka korilusega tegeleda, on praegu ideaalne aeg aarde külastamiseks. Mets on suuri mustikaid ja punaseid pohli täis, võta ämber kaasa ja korja.
Täname huvitavaid kohti näitamast, oli väsitav, kuid tore seiklus.

Nulli poole astudes keerlesid mõtted ümber ühe vana hea PC mängu, millele kunagi ammu päris mitu õhtut pühendasin: Syberia. Seal oli stoorisse põimitud muuhulgas Tunguusi katastroofi uurimisega seotud fantaasiamaailm. Kuigi mastaabid totaalselt erinevad, haakub see müsteerium ometi antud aarde legendiga. Mõtet oli aega veeretada kaua-kaua, kuid mingil hetkel võttis võimust koera moodi hingeldamine, kui õhutemperatuur kombinatsioonis liikumisel genereeritava lisasoojusega kippus juba jalust niitma, aju kuumenes üle ning hakkas vigu viskama. Siis tuli multitasking lõpetada, kõik kõrvalised protsessid pausile panna ja keskenduda üheleainsale missioonile - leida aare! Läbi mitmete system error-ite see lõpuks õnnestus. Isegi kõverikke võis tuvastada ning nende kõrverdumise trajektoor kaldus tõesti august eemale. Kapuu seeria teise paki jaoks peaksid nad veel tublisti kosuma küll :P Aitäh põnevat nähtust tutvustamast!

Aarde lähedale oleks nagu mingi uus matkarada tekkimas. Mingist hetkest märkasime tähistatuid puid, aga vähemalt mu teada polnud seda kuskile kaardile veel märgitud. See rada tegi me lähenemise igatahes oluliselt lihtsamaks. Aitäh!

Meta

See on üks väheseid aardeid, mille puhul on meil oidu vaadata, kas peitja on lisanud parkimiskoha. Oli. Küll agagi ei olnud meil oidu sinna sõita, sest panime auto veidi varem ühte teeotsa, arvates, et see ongi see parkimispunkt. Läksime jõe servast metsa ja saime üsna ruttu aru, et midagi on viltu. Enne alla andmist otsustasin kaks meetrit eemalt veel piiluda ja sain kohe aru, kus on õige parkimispunkt ja raja algus. Ei noh, jalad selga ja metsa! Väga mõnus jalutuskäik raiesmiku servas ja seejärel. Maailma. Ilusaim. Mets. Nagu nii kohev mustikataim, nagu hiiglasilik roheline vaip metsa all. Isegi Mart arvas, et lummav mets. leidsime järvekese, mis oli ülinunnu. Leidsime kõverad puud, mida esialgu ei märganudki, aga kui näed, siis enam mittenäha neid ei saa. Leidsime ka koordinaadid ja aarde. Ilmselt selle päeva lemmikaare. Aitäh!

Jõudsime teisipäeval kell 22 Hiiumaale ning eesmärgiks oli kolmapäeva õhtuks saada leituks kõik ilma paadita leitavad aarded, mis ka reaalselt alles on. 7/11

Tundus rets retk ning olime selle eelmine kord välja jätnud. Seekord oli soov saada Hiiumaa puhtaks ning kõik tuli ette võtta. Jätsime auto soovitusliku punkti juurde asfaldile ning hakkasime laduma. Mööda teed saime aardest sama kaugele kui aardest põhjas oleks saanud kruusateelt metsateele keerata ning ehk ka lähemale sõita. Meil aga oli auto juba pargitud ning ei hakanud rohkem proovima. Läksime raielangile ning varsti juba ideaalsesse mustikametsa. Seal oli palju radu aga ükski ei läinud täpselt aarde suunas, mis tõttu sai mitmeid radu käidud. Kohale jõudsime ja järv oli uhke. Koordinaadi leidsime kiirelt ning ka lõpp tuli kergelt. Tõesti omapärane koht. Samas on raske uskuda, et siin meteoriit oleks maandunud, sest puud ei ole väga vanad ning nende eluajal langenud meteoriidi oleksid vastava aja seadmed tuvastanud. Iseasi kui kunagi sõjavägi laskeharjutusi või katseid tegi.

Kaalusime küll auto jätmist maanteele risti aardega, kuid läksime siiski soovitatud parklasse. Ei teagi, kas see oli õige otsus või mitte, sest alguse maastik oli ikka pigem tülikas. Eks siin mängis rolli ka see, et päeval olime üksjagu maha kõndinud. Kohale jõudes selgus, et oli väärt tulemist küll. Koht oli põnev ja tõesti huvitav, et kuidas see niiviisi tekkinud on. Aarde leidsime kiiresti üles.

Ma sõistin autoga gramm lähemale, kui reklaamitud. No kui ikka ilus tee viib ja auto nõuab, et ta saaks sõita, siis mis sa teed. Aga ei see palju aidanud. Hakkasin alguses sinnaminnes läbi selle lageraielangi minema ja seal oli küll tunne, et selle aarde võiks kõvera männi asemel rõvedaks männiks ümber ristida. Suht kehv oli see matkamine seal, kui viisakaks jääda. Ja kõrvaolev mets oli tuulemurdu täis, ega sealgi parem polnud. Nii ma siis rügasin. Teel aardeni sai ka põtra kohatud. Aga peale lageraielangi lõppu läks juba jumala kenaks. Ja ka nii vahepunkt, kui ka lõppaare ise olid vägagi korras. Kõva tunnustus, et selline väikene veesilm sellise massiivi seest üles leida ja siis veel viitsida sinna minna aaret toppima. Vägev. Tagasiteel oli kuidagi loomulik piki liivavalli minna ja see viis diogonaalis pea autoni välja, oleks siis enne ka osanud seda leida :) aitäh, kõva matk, kuid jääb meelde.

Vaatasime aarde üle. Raamat kestab, sodi välja. Kleepsutasime topsi üle. PS! Aardesse môeldud pastak unus taskusse. Vôtke palun oma kaasa ja kel üle, palume lisada. Juba ette tänades!

Leitud koos Lylleke’se ja Lillep’iga.

Hiigelämbliku hiigelvõrkudes. Soovitav jalanõu - kummik.

Selle aarde kirjeldus ei süstinud meisse just ülearu palju optimismi. Umbes nii, et võib kohata igasugu maastikku ja teekond võib osutuda piinarikkaks. Mis siis ikka. Võtsime väljakutse vastu. Keerasime raiesmikult sügavamasse metsa ning seal mööda kõrgendikku suund otse aarde poole. Metsaalune oli praegusel ajal kõikjal kuiv ning ses osas probleemi ei tekkinud. Kõige suurem nuhtlus oli puude vahele ehitatud ämblikuvõrgud. Nii kui ühte võrku tabasid ja selle niidid enda näost ära pühkisid, tabasid järgmist jne jne. Ämblikud ise olid ka muidugi väga hästi toitunud seal. Ei olegi selliseid suuri ammu näinud. Ja siis muidugi need mustikad. Megasuured, nagu sõrmeotsa suurused. Kindel, et sinna kraatrisse miskit radioaktiivset ei ole kunagi kukkunud ja see nende suurte mustikate põhjuseks ei ole? Pole vist varem nii suuri näinudki. Aga maitsesid hästi ning peale võitlust ämblikuvõrkudega tõstsid märgatavalt tuju. Nii et polnudki see teekond nii hull ühti ning peagi olimegi tsivilisatsioonis tagasi. Tänud aarde eest!