Militaarne Hiiumaa

Leitud.

Leitud ja logitud. Kuigi üks vilgas aarde valvur ei tahtnud meid enam välja lasta. Edu väiksele nahk-hiirele!

Esimesel korral isegi ei üritanud otsida kuna varustus puudus. Seekord sai mitu lampi kaasa aga sellest polnud ka kasu. Sai palju ruume läbi kammitud. Oma arust leidsin ka vihjeruumi aga midagi silma ei hakanud. Tuleb järgmine kord rohkem silmapaare kaasata.

Ei aitäh. Kati, Kuldar ja Karel olid need vaprad, kes sukeldusid tundmatusse aga kahjuks jäid kastanid sel korral tulest välja toomata.

Tegelikult ei hakanud otsima. Sõitsime autoga nulli, imetlesime vaadet. Saime aru, mida peab tegema, aga ei olnud selleks isu. Rippvoodi ja tavatult soe merevesi ootasid meid Tõrvaninas.

Tänasele päevale tagasi vaadates on tegelikult kõige rohkem heameel selle aarde leidmise ja logimise üle. Hea, et täna mul kaaslane kaasas oli, sest mine tea, vahest üksi poleks sinna koledasse kohta kodjama läinud ja hädas oleksin ma niikuinii ka olnud, kui ikkagi oleksin läinud. Ruume läbi otsides õnneks mu selle aarde varem juba leidnud kaaslasele hakkas üht koma teist meenuma, nii et tasapisi muudkui nihkusime aardele lähemale. Ja siis hakkasid neis niigi õõvastavates ruumides kajama hääled. Tsiisas küll. Aga õnneks olid tulijad koolipoisid, kes oma ekskursioonigrupist olid eraldunud, et siinset üllitist avastada. Kuna nüüd olid krapsakad asjapulgad omast käest võtta, siis lõpuponnistuse lasin peale lühikest geopeituse tutvustust ühel neist teha. Väga suure tõenäosusega need poisid aardele ja ta säilimisele mingitki ohtu ei kujuta. Pealegi lahkusid nad rajatisest meist lausa varem ja Hiiumaalegi nad kauaks ei jäänud. Aga nüüd said ühe elamuse juurde, kuidas nad üht hädas memme aitasid. Aga peitjale loomulikult tänud aarde eest, jumaa hea meel, et selle asjaga ühele poole sai, mitte poleks tahtnud tagasi tulla.

Tükk aega tuhnisime vales ruumis ringi, aga siis proovisime teist ruumi. Leid oli lahe.
Täname

Kolm on kohtu seadus! Lõpuks ka see aare leitud. Lugedes logisid, teadsin lõpuks täpselt kust otsida aga ...
Pärast leidu ajab muidugi ennast naerma.
Oi kuidas mulle meeldivad kõik need pildid, kus inimesed šahtis ronivad! Tänud peitjale!

Leitud! Aitäh!

Leitud, tänud!

Leitud, tänud!

Pikk jutt lühidalt - tänu telkimiskohal kohatud ja tutvutud kaasgeopeoturitele julgesin siia kolama, turnima ja aaret otsima tulla. Aitäh teile ja peitjale! Kambakesi oli väga äge!

Käisime ennem seda siin lähedaloleva multi läbi- need seal olid ikka suht igavad võrreldes sellega siin. Korralikud tunnelid ning jah, ega sealt redelist väga alla ei oleks niisama tahtnud tundmatusse ronida. Kuid polnud seal hullu midagi. Jah, geopeituseta poleks siia kas üleüldse sattunud või kui, siis ilmselt poleks nii põhjalikult ringi kolanud. Vägev, peitjale tänud siia juhatamast!

Sukeldujad klubist Maremark käisid suure kambaga nii vee kui maa all.

Kui ma lugesin aarde "Hiiumaa saladus" kirjeldust, siis mulle tundus, et ma tean, kust seda otsida (aga ma panin täiesti mööda). Tänu sellele, et mööda panin, sattusime hoopis siia lähedale ja kuna noorgeopeiturid olid päev läbi taskulambid peos militaaraardeid nõudnud, siis tulime kohale.

Nojah. Minul aardeni ronimine poleks pähegi tulnud, leidmata aardeid on ju küll ja küll. Aga noorgeopeiturid ees ja Tiit järel kolistasid lõppu ja tõid nö kastanid tulest. Tagasiteel astus Tiit mingi metallist plaadi peale ja selle kolisin kajas maa-alustes urgastes nii kõvasti vastu, et tundus, et nüüd on keegi küll väga kiirelt korrus allapoole jõudnud.

Aitäh peitmast ja närvikõdi eest!

Väga äge turnimine, ilma geopeituseta küll sinna ei oleks roninud. Tänud peitjale!

Isegi 5-aastane käis ennast ise logimas, täitsa tehtav kuigi hirmutas rohkem algul.

Ja teistkorda ka ei mitte kui midagi. Tuleb veelkord tulla.

Õnneks oli varemleidnu seltsiks ja ei pidanud selles militaarõuduses pikalt viibima.

Tänan peitmast.

Mõtlesin küll, et pigem suren, kui sinna klaustrofoobia Nirvaanasse sisenen, aga sõnad ei tulnud suust. Nii ma ennast sealt õuguste koopast pimedas seismast leidsingi. Tegelikult oli päris ok kogemus - kui nüüd mõni teine, eriti räpane ja haisev ekvivalent kõrvale panna. Aga õudne siiski, kui mitte selliste kohtade fänn olla. Kõige koledamaks osutus sealt väljumine, sest Herki kõne liikus helilainetena otse mu selja taha ja tekitas ebamäärase tunde, et keegi on mu selja taga ning räägib midagi segases, kõmisevas keeles.

Aitäh! Pole paha - retroperpektiivis sellele mõeldes ning teadmisega, et tagasi ei pea enam minema :)

Alguses tundus sama jube kui Orbita. Tegelikult oli jubedam. Geopeiturina oli varsti selge kuhu peab suunduma. Vabatahlikult poleks sinna läinud. Hea, et tehtud sai. Aitäh!

Oi jaa. Oleks võinud minna jupp aega pikemalt ja vaevalisemalt. Aga kuidagi sai alguses just õige suunavalik tehtud ja õiges kohas üks õige otsus vastu võetud, misjärel aare avaldus kiiresti. Aitäh peitjale kohta tutvustamast!

Taasleidmine, üle kümne aasta, alles generaatoti ruumi jõudes tundus kuidagi tuttav aga otsida ikka andis.Logiraamat oli uuem ja nimi sai kirja.

Hiiumaa matkatee 3.päev, Tõrvanina - Ränkaja ehk tiir Tahkuna poolsaarel. Tänane ainus geootsimine siis siia. Korras ja puhas rannakaitsepatarei ehitis, mis nii viga sees kolada. Leitud ja jätsin ränduri, aitäh!

Äkki otsisin valelt korruselt aga üksi ei olnud isu allapoole laskuda. Omaarust käisin ülemise korruse ruumidele kaks ringi peale. Vb jäi lihtsalt märkamata.

Kolmas katse. Jääb arusaamatuks, kuidas kahel eelneval korral leidmata jäi. Ülikuul koht igatahes. Jätsime pesulõksu.

Urmole tuttav koht külastamiseks. Meil oli julgem kulgeda ja leida. Tänud peitjale.

Väga lahe koridor, pikk ja puhas, koos taskulambiga täitsa valge ka;). Üksi poleks ma aga selle uhke koridori esimesest meetrist ilmselt kaugemale jõudnud. Seekord olid suuremad ja julgemad militaarhuvilised kaasas, kelle selja taga astudes jõudsin minagi esimestest meetritest edasi, lausa päris kaugele. Urmol oli koht väga tuttav, nii oli julge tunne. Esmajoones jalutasimegi ruumi, kus eeldatavalt end aare peidab. Valik oli õige, üsna kohe jäi ka konteiner silma. Leiurõõm lisas julgust juurde, nii uudistasime veel teisteski ruumides ringi.

Aitäh.

Tiir ümber mätta tehtud, taskulamp tasku pandud, mõtlesin et äkki ikka vaatan. Ukseaugu ees olles kostis seest kolinat, mistõttu ikka laitsin mõtte maja ja läksin läheduses olevat aaret noppima. Tagasi tulles piilusin ka korra ja mis ma kuulen, inimesed sees. Panin ka siis järele, seltsis segasem. Jõudsin isegi õigesse piirkonda, aga kuna see seltskond lasi sealt jalga, ei hakanud üksi maa alla jääma, mine sa tea, kuhu veel ennast võid ära lüüa vms. Kindlasti tulen tagasi ja panen nime kirja, kui järgmine võimalus tekib.

Leitud