Lennuõnnetuse

Seda lennuõnnetust olen ikka nii mõnedki korras piielnud, et aga kui nüüd võtaks ette või siiski mitte. See siiski mitte oli siiani peale jäänud, aga ei enam. Panin auto ära ja süstisin minema. Vaatasin siis ikka telefoni ka, krt, vale suund, ots ringi ja nüüd juba aarde suunas minekut. Ega ma imeks pannudki, olen pidanud endaga piisavalt kaua koos elama, et mu orienteerumisoskus on väga hästi teada. Igatahes sain siis mingile rajale lausa pihta, aga kohalikud elanikud on ikka väga hoolsad olnud, et rada ära ei rohtuks vaid ikka kenasri mudamülkane, vähemalt praegusel aastajal, välja näeks. Lakupuu juures naeratasin kenasti kaamerasse ja kulgesin edasi. Polnud hullu miskit, kuigi ega väga toredat nüüd ka polnud. Kuigi see esimene pool kogu seiklusest oli tegelikult täitsa normaalne, teine pool enam nii väga polnud, siis kippus väsimus jalgadesse. Aga ega keegi käskinud ju mõlemaid siinseid aardeid koos külastada, oleks võinud sinna Neetumäele mõni teine kord teiselt poolt läheneda, aga kus sa sellega, alguses ikka väge täis ja muudkui trambiks edasi.
Kusjuures seda Gängsterit loomulikult logiraamatus kirjas polnud. Ma olen ikka arvanud, et las siis teeb tugitoolipeitust, kui see lõbu pakub, aga tegelikult teeb hinge täis ikka küll, risustab meie geopeituse maastikku.
Aardega kõik kõige paremas korras. Tänud peitjale siinset lennuõnnetuse lugu rääkimast ja aaret peitmast.

Sammusin siia Neetumäelt ning kuna suurem osa teekonnast kulges mööda lagendikku, mille paks lumekoorik sula ja jäätumise tsükliga eriti krõbedaks oli muutunud, sain tunda ennast nagu üks teatud haldjas ühel teatud mäel.

Aare korras ja koht taltsutamatu. Tänan

Ei saa salata, et selle aarde külastust olen korduvalt edasi lükanud, siis jälle mõelnud ja jälle loobunud. Kirjeldus, logid ja kurjad naabrid peletasid, aga teadagi on igas geopeituris veidi masohhismi, mis millegipärast aeg-ajalt tungivalt kisub võssa ja porri :). Head aega selle paiga külastamiseks nagu ei tundugi olema või siis on seda väga piiratud ajal aastas.

Sellegipoolest ikka ja jälle jäi see täpp kaardil kutsuvalt silma. Ja alati saabub iga aarde jaoks lõpuks see hea või siis halb päev. Täna tundus pigem hea päev, sest lund on ohtralt ära sulanud ja leidub kaaslane, kes on kohe rõõmsalt nõus võssa väikesele matkale minema.

Parkisime ettenähtud kohta ja võtsime suuna raja algusesse, sinna jõudes tuli küll muie näole: ah, selline imeline rada ;). Metsaservas oli ka kohe selge, et lumi pole siin kohe mitte ära sulanud ja saab olema tore sumpamine. Nii oli, sumbata ikka saime mõnuga, vaid jupike suurte okaspuude all oli natuke vähemas lumes astumine. Samas ei midagi hullu, laveerides puude vahel ja vältides märjemat jalgealust oli põdra jälgedes lennuõnnetuse auguni geopeituse mõttes täiesti normaalne kulgemine. Edasi võtsime siit suuna Neetumäele ja see lõik oli palju suurem katsumus võrreldes siiani läbitavaga;).

Suurimat vaatamisväärsust, rehvi, ei näinud, kusjuures üritasin isegi eeldatava puu juures natuke lund kühveldada, aga loobusin peagi. Labidas oli aga täitsa olemas. Ja auk ka muidugi. Aardega samuti kõik hästi.

Kokkuvõttes igati tore ja ehtne geopeituslik retk, pärast 2,5 tundi ja 5 km tõdesime, et korralik trenn värskes õhus - mitte millegi üle pole kurta, mõnusalt veedetud aeg.

Aitäh peitjale seda seiklust pakkumast. Ootame boonust, sest teist auku me ei näinud;)

Sai ka see aare lõpuks logitud. Lennuauku ei näinud, küll aga palju võpsarit

10 juunil võtsin Tallinnast rattaga suuna Parila poole. Eesmärk ära logida 2 Harjumaa hullu aaret, Lennuõnnetuse ja Neetumägi. Rattaga sai kuni Lennuõnnetuseni, sealt edasi kanda ja varvas Neetumäele ja tagasi. Kogu päev päädis kokku 70 km. rattasõitu ja 9 aaret.

Aitäh aarde eest!

Seda rohelist täppi olen kaardil juba pikalt jõllitanud. Kõrvalolev neetumägi sai kunagi kevadisel ajal juba külastatud, mälestused sellest olid eredad.. nüüd jõudis kätte lõpuks õige päev ka lennuõnnetuse aarde jaoks - ja ma arvan, et praegu on kõige parem aeg külastamiseks! :) jalad jäid kuivaks, maapind pigem külmunud, veidi lund, veidi päikest (mis enam ei tõuse, kogu aeg ainult loojub) ja ainult rõõm looduses liikumisest! Tegime mõnusa matka, kokku tuli 16 km.
Augus vesi oli ära külmunud ja üldse teiste piltidega võrreldes oli teda vähe, rehv paistis ka veel lume alt välja ning labidas oli samuti alles. Tegime tiiru ümber augu ja siis läksime ka aarde juurde. Tänud aarde eest!

Mitu nv plaanitud ja nüüd lõpuks eile õunad lubasid tulla. Parkisime ette antud kohta, libistasime räätsad alla ja aardeni.

Ei näinud me mingeid kaameraid, rehve ega labidaid.
Lund oli hullult palju ja sumbatud saime mõnuga.
Tänud

Ühe eilse kingituse osana sain paar õuna, mille juurde käis jutt, et meil siin oma nali, et Airi vaatab nüüd õunte pealt, kas tulla meiega rappa või mitte. No kuidas sa siis nii ägeda jutu peale ei saad öelda? Mina küll ei saanud. Krissu ikka teab kus need õiged nupud on, millele vajutada :-D Nii see tänase retke plaan eile õhtul paika saigi pandud :)

Ma ei tea kas ja kus see raba siin oli. Ega selle paksu lume alt palju ei paistnud aga lumi oli sügav küll ja ilma räätsata oleks see käik kujunenud parajaks piinaks. Seda viga me ei teinud. Panime kohe peale seda räätsad jalga, kui selgeks sai, et muidu ulatub lumi vähemalt poolde säärde. Üldjoontes oli astumine täitsa mõnus. Eriti minul, kes ma rivi lõpus juba ette tallatud rada astusin. Aarde juurde jõudmine võttis täpselt paraja aja, ei jõudnud veel astumisest tüdimust tekkida. Peale seda, kui siin nimed kirja sai pandud astusime edasi otsejoones Neetumäe poole. Tänud!

Tundus hea aastaaeg külastada ka seda lennukatastroofi paika. Mõõdukas lumi, natuke lahtist vett, kohati sopased rajad ja väike lõik üsna leebes võsas ragistamist. Kõlab nagu ideaalne pühapäevane meelelahutus ;)

Lähenesime täpselt peitja soovitatud rada mööda, lehvitasime rajakaamerasse ja liikusime eesmärgi poole. Teel arutasime, et kui mitu lennuõnnetuse paika meil tänu Geopeitusele juba nähtud on. Kohe tuli vähemalt 5 sellist aardekülastust meelde, kuid kindlasti neid veelgi rohkem. See koht oli neist ehk kõige tagasihoidlikum, lume tõttu ei märganud isegi seda logides mainitud rehvi, rääkimata muudest võimalikest detailidest. Labidas oli muidugi truult omal kohal, kuid see ilmselt ikka natuke uuema aja rekvisiit sündmuskohal.

Aardega oli kõik parimas korras, lisasime nimed logiraamatusse ja lonkisime sama teed tagasi. Aitäh!

Alguses arvasin, et see teeraja osa on nali. Mingil hetkel tõesti tekkis normaalne rada, mis aardele lähenedes muutus isegi normaalselt läbitavaks. Rehv on ikka veel seal, lisaks tundub, et vene sõjavägi on sinna ka ühe labida maha jätnud. Veidi märg, aga ikkagi mõnus retk. Kummik hetkel vajalik. Aitäh!

Kõik tegime vastavalt juhendile. Täna üks viimaseid päevi, mil tavaaaret polnud loginud. Varsti ka see väljakutse täidetud. Aitäh!

Tänan aarde eest! :)

Laupäeval panime plaani paika, et pühapäeval läheme kodukanti avastama - plaanis oli Lennuõnnetuse ja Neetumägi. Plaan paigas ja kummikud väljaotsitud võtsime suuna Parilasse. Minu üllatuseks on vahepealsetel aastatel sealsed teed ära asfalteeritud/pinnatud ja päris mitu majapidamist juurde ehitatud. Parkisime ettenähtud kohta ja võtsime suuna üle põllu metsa. Tee aardeni oli meil väga märg, seepärast otsustasiem, et edasi Neetumäele sel korral ei lähe. Labidas, lennuki rehv ja auk olid omal kohal, samuti aare. Tagasitee valisime veidi kõrgemalt ja saime kuiva jalaga autoni. Kaamerale lehvitasime nii tulles kui minnes. Tänud peitjale!

Jätsin auto kohustuslikku parklasse ja alustasin võsas ragistamist kohustusliku raja alguse juurest. Esimene sirge läks väga kiiresti käest ära, sai tallatud kõrgemas heinas ja möödutud ka kaameraga varustatud lakupostist, veidi hiljem sain tagasi ettenähtud “jalutuskäik pargis” rajale. Soppa ja niiskeid alasid jätkus, seega olid kummikud kõige õigem jalatsivalik. +24 kraadi ja rohked näo kõrgusel olevad ämblikuvõrgud tegid lämbes metsas ragistamise üksjagu ebameeldivaks. Vahel ikka endamisi mõtisklen, et mis vägi see mind suvisel ajal neid rännakuid ette võtma küll sunnib... Jahedamal ajal oleks igatahes mugavam, sest lokkav taimestik, põdrakärbsed ja kuum-niiske õhk ei paku mõnusat jalutuskäiku. Aga ma teen seda siiski. Ju siis otsinguhuvi see vägi ja sund ole.

Karp korras, kuigi minu null jäi rehvile lähemale. Tänan peitjat.

Neetumägi logitud, vaatasin et kõrvale jääb Lennuõnnetuse. Poole silmaga piilusin Ingridi viimast logi, et jala selleni visata on täiesti tehtav. Mõtlesin, et käin siis ka ära :D. Jälle mööda pokusid ja võsa ja lõpuks tuli vahele veel ka arvestatav veetakistus aga õnneks suutsin ma sellele täpselt kopratammi juures peale joosta. Tammile ei julgenud ma minna, kartsin, et sealt tuleb välja meie trampimise peale terve koloonia kurje kopraid, kes meil jalad otsast hammustavad :D. Aga tammi taga oli sisuliselt kuiv maa kinni peetud veest ja jalutasin siis sealt üle...

Ja kui ma lõpuks kohale jõudsin ning peitja nime logiraamatus nägin, sain alles aru, et aare, mida ma just leidsin, pole ka mingi suvalise allasadanud lennuki oma vaid see kuulus Karli lennukiaugu aare, mille esmaleiulogi ma peale ilmumist vist 10 korda lugesin ja naersin, nii mõnusalt ja humoorikalt oli see kirja pandud :D. Märkisin siis rahulolevalt ennast ka raamatusse kirja ning seejärel algas dilemma – kas minna tagasi läbi kõikide roppuste auto juurde, vahemaa u 2 km. Või minna Karli aarde parklasse (+ 1 km) ja seal vaadata, kas saab ka mööda teid tagasi. Sest telefoniaku viskas peale kahe aarde juurde navigeerimist ennast punasesse ja kaasas olnud akupanga kestvuses ma polnud kindel, samuti oli levi aarde kõrval suht vilets ja ma oma kärsitus papsimises ei kannatanud oodata, millal ja kas üldse mingi info akut kulutades avaneb või ei… No ühesõnaga, valik langes Karli aarde parkla kasuks, sest tühja telefoniga ma metsa poleks tahtnud jääda aga suurel teel hindasin ennast ellu jäävaks, isegi kui akut ei jätku :D. Ja levi lootsin sealt lagedalt ka parema leida, et ära näha, kui pikk see alternatiivring siis ikkagi tuleks... Nooh, te ei usu, see tuli kokku 14 km!!! :D. Auto juurde tagasi jõudnuna sai ülejäänud aarete otsimise plaan muidugi kiire lõpu, sõitsin joonelt vaid kohalikku Coopi, kust võtsin endale preemiaks jäätise ning Indyle paki hakkliha ning sättisime seejärel ennast linna tagasi sõitma :D. Kaks peatust siiski veel tegime. Aga need olid autost ühte max 100 m ja teise 5 m minna...

Ei tea, kas see on nüüd Regio Topo või enda GPS-seadme praak, kuid sõidu juhendamine käib neile kahele koostöös kõvasti üle jõu. Tundub, et kruusateid välditakse seni, kuni lõpust jääb tõesti puudu vaid mõni kilomeeter ning teises kohas jälle juhendatakse autoga sõitjat muretult mööda jalgradu (kusjuures ka kaardil on need rajad jalgteena märgitud. Seekord siis taheti meid algul kellegi hoovi suunata. Seejärel leidsin siiski üksjagu mõistlikuma lähenemistee. Auto jätsime ettenähtud parklasse ning sealt siis asusime raja alguse poole teele. Veidi vehklesime võsas ka, enne kui rada silma jäi. Veidi niiskevõitu oli, kuid saime siiski tossudega nullini. Vahepeal tuli küll usinalt astumiskohta otsida. Nullis panime logi kirja, uurimime kraatrit ja lennuki rehvi ning asusime tagasiteele. Aitüma koha tutvustamise eest.

Auto jätsime ettenähtud parklasse ja siis asusime teele. Esialgu polnud maastikul suurt midagi viga, aga siis tuli sohu ja mul oli hea meel, et kummikud jalas olid. Teekond oli tõesti väga vesine. Aarde leidsime kiiresti. Siis vaatasime auku, ratast ja labidat. Tagasiminek oli ka omaette katsumus. Kui põllu peale jõudsime, oli parasjagu päikeseloojang. Tänud peitjale!

Õnnestus maaomanikuga kontakti vältida. Oma telefoninumbri jagamise üle otsustan ikka mina ise. Kui see maaomaniku jama kõrvale jätta, siis oleks aardel nagu isegi põhjus ja seos. Kui algus välja jätta, siis metsaalune oli täitsa ok. Kummik igati asjakohane. Aitäh peitjale! Ja loodame, et seda järgmist auku ei tule :)

Auto juurest alustasime esmalt aardeni liikumist koos Oliveri ja Miaga kolmekesi koos. Peale poole maa läbimist muutus laste jaoks aga pinnas liiga märjaks ja pöördusime auto juurde tagasi. Panin ise kummikud jalga ja käisin siis üksinda aarde juures ära.

Põnev paik! Rada oli küll praegu päris vesine ja mudane, kuid meid see ei seganud. Tänud!

Lennuõnnetus on karm värk.Mingi aega tagasi vaatasin dokumentaali 1972. aastal toimunud lennuõnnetusest Andides.Õnnetuses ellujäänutel ei jäänud lõpuks enam muud üle, kui hakata hukka saanud kaasreisijaid sööma.Isegi kondid jahvatati jahuks........Alles 72 päeva pärast õnnetust tuvastati õnnetuspaik.

Teekond aardeni oli vähe sopane,sain nipa napa saapaga läbitud.Nimi kirjas,koht nähtud - aitüma aarde eest!

Siia sõites olid hullud kruusateed, aga varsti selgus, et peaaegu kõikjal on kruusteed nagu pommiväljad. Kuigi tee aardeni oli vesine, ei saa öelda, et tegu oleks niiske alaga, sest praegu on kõikjal uputus. Kraatrid on huvitavad asjad. Kui ei oleks kõrval selgitust, siis ei märkakski neid. Lennuõnnetuse uurimine on üks huvitavamaid saateid hetkel ning pidevalt imestan, kuidas nad söestunud vrakist teevad kindlaks, mis toru või polt purunes. Oli tore matk ja huvitav koht.

Kui tänases aardeplaanis seda aaret nägin, siis meenusid muidugi esimesed logid. Hästi tore! See aare toob hästi välja, et muidugi on kohti, kuhu geopeituseta ei satuks, aga on ka neid, millest geopeituseta ei teaks. Minu jaoks näiteks see. Panin heaga kummikud jalga ja see oli õige otsus. Kevad on kohale jõudnud ja ilma oleks täitsa keeruline. Traditsiooniliselt, nagu ikka siis, kui gps on minul, läksin ringiga. Gps polnud ka korralikult sisse zoomitud, nii et Kaupo teadmised selle kohta, et peaks ka rada olema, läksid teel aardeni vett vedama, sest mina vedasin läbi võssi, tarnade ja põlvini vee muudkui aarde poole. Kohale jõudes näitas gps vette, aga suuremaid ringe tehes jõudsime aardeni ja siis hüppas gps ka ikusasti paika. Üle pikema aja tundus, et karbis on midagi sellist, mida tahaks vahetada. Kuivõrd oleks totter olnud see pooleldi põlenud rehv justkui vahetuseks panna, siis jäi võtmata. Tagasi minnes suvatsesin gpsi sisse zoomida ja kae imet, oligi täiesti inimlik rada. Viis kenasti auto lähedale. Mööda seda oleks hea tahtmise juures ka tossudega läbi ajanud. Suur tänu huvitava ajalooga paiga tutvustamise eest!

Parkige ikka sinna kus on kohustuslik parkla. Muidu mitte eriti heas tujus maaomanik tuleb teeb uut ja vana.

Tuli siis idee päeval puhanud peaga neid kahte aaret noppima minna enne kui suvi kätte jõuab. Päris karm retk oli aga lohutab vast see, et suvel on palju hullem. 2h ja 10 minutit ja mõlemad olid tehtud :)
Tänud ja loodan, et enam sinna minema ei pea :D

Plaan oli Neetumäelt liikuda üsna otsejoones kraatriteni ja siis juba juhatatud teed mööda suure tee peale välja. Eka ma kaardi pealt olin vaadanud küll, et selle hea plaani keskele jääb määramata laiusega kraav, aga kuna targemat plaani ka polnud ja eks neid kraave ole nähtud ka igasuguseid, siis läksin sumpasin kohale. Esimene ohumärk ilmus õige pea, metsaalune oli üsna ühtlaselt veega kaetud ja kohati oli märgata, et see vesi oli selline voolava iseloomuga. Lähemal vaatlusel selgus, et kraav oli ikka päris korraliku noore jõe mõõtu ja üleujutused omakorda olid kobraste organiseeritud. Õnneks sattus minu lähenemine täpselt kopratammi kohale ja kuna paremaid plaane nagunii polnud, siis võtsin paar pikemat toigast ja asusin seda ületama. Tuleb tõdeda, et täitsa korraliku ehitise olid püsti pannud, tänud neile selle eest, normaaloludes oleks vist plaan selle koha peal katki jäänud. Igatahes üle ma sealt sain ja edasi oli juba suhteliselt lihtne minek kuni vaatamisväärsuseni. Auk nähtud, nimi kirjas, navigeerisin ennast ettenähtud raja algusesse ja sealt Parila jaama. Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest!

Jutud, numbrid said autol klaasi alla. Solberdasime läbi muda ja vee labidaga veesilmani. Tänud peitjale.

Sai auk,labidas ja konteiner leitud.Aitäh!