Neetumägi

Olles lennuõnnetuse koha üle vaadanud, võtsin telefoni välja, et selgust saada, kas kulgeda edasi või võtta suund tagasi. Hmm, kilomeeter, st lind lendaks kilomeetriga, aga isegi kui siia veel pool otsa tuleb, pole ju hullu, seega ikka edasi. Niikaua oli tore kõik, kuni tõepoolest see jõemõõtu oja vastu tuli. Proovisin nii ja naamoodi, lootusetu. Aga tagasi ka ei tahtnud kohe kuidagi minna, nii ma mööda seda kallast jalutasin ja variante kaalusin, kuni täiesti uskumatu, oja põhi oli nii mõnedki meetrid kaetud muda asemel liiva ning kividega ja polnudki muud vaja kui astu aga mööda põhja teisele poole. Kummaline, aga igati teretulnud koht. Tegelikult oli väsitav, sai sel teekonnal kõike, muda ja risu, mättaid ja nende vahel olevat lausa osaliselt veel külmunud vett. Ja ka mäge sai, Neetumäge nimelt, õnneks ei nõudnud sinna otsa ronimine siiski erilist pingutust, aga mägi siiski.
Siingi aardega kõik korras ja loomulikult logiraamatus ei mingit märget Gängstrerist. Kas tõepoolest ei saa niisuguse tugitoolilogija kontot kinni panna, las alustab otsast peale.
Tänud peitjale siia Neetumäele kutsumast ja aaret peitmast.

Minu siiras lugupidamine peituritele, kes siia märjemal ajal jõuavad. Peale parklas kohatud kaameli aare tõsiseid üllatusi ei pakkunud. Ma kindluse mõttes kordan - sõidad pakasega jumalast hüljatud kohta Kehra lähistel, libised väikesel külateel rattaga mitte vähem kui 4 korda ning umbes viimase tasakaalukaotuse ajal vaatab sulle silma sisse kaamel. Üks ei saa seda välja mõelda.

Aga rajast. Isegi jõeületused sai kõik kuiva jalaga selja taha. Jättis kerge sohi maitse suhu. Aaret sain karistuseks otsida ebanormaalselt pika aja. Totaalselt pime ning ilma ühegi vabanduseta, miks konteinerit esimese 5 sekundi peal ei märganud nagu ilmselt kõik teised geopeiturid. Lumega probleemideta leitav ning täiesti mõistlikus kohas.

Tänan võssa kutsumast

Lennuõnnetuse aarde juurest matkasime edasi siia. Ei olnud kõige parem ja õigem aeg selle soo läbimiseks ja Neetumäe külastamiseks. Kui eelmise aardeni tundus sumpamine lumes, siis sealt edasi lagedamale rabamaastikule jõudes alles saime teada, mida sumpamine tähendab :). Põdrast polnud kah abi, läks vales suunas, kuigi tema poolt pisutki kinnitrambitud lumes oli oluliselt mõnusam astuda. Oma laiskus, suurema ringiga ka ei viitsinud ja ega sellest väga suurt abi poleks olnud, sest metsa all oli ka piisavalt paks lumevaip. Seega otse ja kohati üle põlve lumme vajudes, vahel ka poole saapani vette astudes, kahtlane voolav veekogu sai samas üsna kergesti ületatud, kuigi olime valmis pikemaks ringiks või talisupluseks. Peale oja ületamist veel mõnuga sumpamist ja lõpuks saabus Neetumägi, aarde ümbrus oli ainus lumevaba laik tänasel retkel. Imetlesime pisut vaadet, tegime joogipausi ning asusime tagasiteele, kinnitades endale, et see on suurepärane jalalihaste trenn värskes õhus, palju mõnusam kui jõusaalis kangiga kükke teha :). Kahte kaamerasse sai ka nii minnes kui tulles naeratatud, juhul, kui need meie kulgemist jäädvustasid. Kui tavaliselt on tagasitee lühem, siis nüüd tundus see küll oluliselt pikem, aga auto juurde me lõpuks tagasi jõudsime. Riided märgadest puudest tilkuvad ja võsa läbimisest määrdunud, aga õnnelikud ja rahul. Võtsime tänase ~2,5 tunnise ja natuke üle 5 km retke kokku: oli tore, aga iga päev sellises võsas trampida ei viitsiks. Ülepäeva ilmselt võib :)

Aitäh.

Pikem jutt Lennuõnnetuse aarded.

Aitäh aarde eest!

Selle aarde olime siinkandis ringi liikudes alati kõrvale jätnud, sest maastik ja selle läbimist kirjeldavad logid pole just väga kutsuvad. Olime mõelnud, et siia tuleme ükskord siis, kui mitte midagi muud targemat enam teha pole aga kuskile minna ikka tahaks ;) Ja täna see päev kätte jõudiski, kui juba Indy pärast pidi ühe pikema metsatiiru tegema.

Soovitatud parklasse jõudes oli tunne nagu saabunuks loomaaeda. Aia tagant piidles meid elusuuruses kaamel ja ümber tema kepsutasid värvilised kitsekesed. Tõesti kummaline hetk sellisel kevadisel porimaastikul kaunist majesteetlikku looma näha. Parkisime siis auto, hüppasime kummikutesse ja asusime teele. Esimene lõik oli päris mõnus karjamaa äärne astumine, siis tuli sügavate roobastega tee moodi koht, kus oli küll vesine, kuid siiski liikuda ok. Aga kui "tee" meile mittesobivasse suunda pööras, siis tuli metsa hüpata. Ja seal oli lund palju. Hanged vähemalt pool meetrit ja selle all vesine maa. Lumi natuke kandis aga iga teine samm vajus ootamatult üle põlve sisse. Üsna vaevaline oli seal see ukerdamine, kui samal ajal pidi jalgu hangest välja kangutama ja pea ümber tihedaid oksaraage laiali tirima. Aga suvel oleks kindlasti veel hullem olnud. Kui see lõik läbi sai, siis jõudsime raielangile, kuhu oli istutatud kenad kuusetaimekesed. Maapind oli siin üsna ebatasane, kuid see-eest lund peaaegu üldse mitte. Ja kui lõpuks sohu jõudsime, siis oli nagu jalutuskäik pargis. Otse meile vajalikus suunas viis metsloomade tallatud maantee, mis oli külmunud. Jaluta nagu kesklinna pargis. See viimane paarsada meetrit oli minu lemmik sellelt teekonnalt. Umbes 50 meetri kaugusele aardest jõudes märkasime ka mäge, mille otsa loomulikult ronisime. Päris tuuline oli seal tipus aga õnneks aaret märkasime kohe. Sinna jõudmiseks oli kulunud 40 minutit. Aare igati heas korras, panime end logiraamatusse kirja ja siis Indy juhtimisel täpselt oma jälgi mööda autoni tagasi. 1,5 tundi mõnusat rassimist, mida mitme kaupa ja iga päev küll teha ei viitsiks aga sellise ühekordse projektina kokkuvõtteks täitsa vahva.

Aitäh loodusesse kutsumast!

Leitud. Aitäh!

Katse üks ebaõnnestus. Skooriks jäi lennuõnnetus. Liiga märg maastik ja kehv varustus ei lubanud head.

Täna panime õiged asjad autosse valmis ja isegi pisike vihm ei seganud retkele asumist. Lähenemissuuna valisin samuti teise. Päris raske matk - raiesmikud, võsad, kraavid. Mingit mäge ei uskunud nägevat, aga tõesti oligi mägi. Viimased 300m läksid üllatavalt kergelt. Pigem on koht nime saanud selle järgi, et ükskõik kes sinna on jõudnud, on esimese asjana öelnud - neetud, miks ma siia üldse tulin. Tegelikult ei olnud kõige hullem, ilma vihmata oleks äkki isegi sokid kuivaks jäänud. Aitäh!

Lennuõnnetusest võtsime suuna otsejoones siia poole, kuna keegi oli lugenud, et seda teisedki teinud. Üldjoontes oli astumine üsna mõnus kuni ristusime ojaga, mis nägi küll rohkem jõe moodi välja. Mul tiksus peas ainult üks mõte - lähme ära. Kordagi ei tekkinud mul soovi uurida, et äkki ikka kuidagi saab. Aga niiviisi ilmselt just kaaslased mõtlesid ja otsisid võimalusi nii ühelt, kui ka teiselt poolelt. No ja muidugi leidsid ka. Isegi üle puu ei pidanud ukerdama. Tuli astuda vaid mingile lume saarekesele, kuhu räätsa kandev jalg parasjagu end ära mahutas. Noh ja niimoodi siis astusingi saarelt saarele arusaamata üldse, mis mind kannab. Kõrval igatahes vulises vesi. Mis iganes seal ka polnud, see kandis meid. Ka tagasi tulles, kuigi mul oli hirm, et kuni meie aarde juures ära käime on "lumesaared" ära ujunud.

Aardega paistis kõik korras olema ja ega nüüd polnudki muud, kui tuldud teed tagasi astuda. Kui meist keegi oleks ainult taibanud joogipoolist kaasa võtta oleks vast jõudu kauemaks jätkunud. Aga ei. Midagi ei jäänud üle - tuli lund süüa, niiväga janutas. Üks hetk mulle tundus, et mind vaadatakse tiba viltu aga teisel hetkel nägin ka seda vaatajat lund matsutamas. Tagasiteel sain veel ühe kõne hilise õnnesooviga. Tundus hea hetk, et end lumme kukutada ja lobisedes üks puhkepaus teha.

Mõnus matk oli! Tänud Tanelile peitmast ja tänud kaaslastele kaasa vedamast!

Lennuõnnetuse juurest võtsime suuna siia. Härjaoja oli nii härga täis,et üle ei saanud. Vesi voolas ja nii me seal nagu kuutõbised mööda kallast ühele ja teisele poole saalisime. Õnneks leidis Margus ühe peaaegu üle minemist kannatava jäise koha. Sealt edasi sumpasime aardeni ja tagasi. Uuesti oja ületamine viis osa jalgealusest ära , kuid üle me saime.
Tänud

Leitud

Laupäevane plaan oli Aegviidu kanti sõita ja sealseid aardeid natuke vähemaks otsida. Ja läksin jälle ilma eeltööta, loogikaga, et „mis seal vahet, millise tavalise aarde juurest alustada; ju nad kõik vanakool või natuke jalutamist on“. Noh… :D.

Neetumägi sai juhuse tahtel selleks, millele esimesena peale vajutasin ja poole silmaga kirjelduses märgitud jutt soosaarele peidetud aardest vilksamisi üle vaadatud, hakkasime sõitma Timixi soovitatud parklasse. Minu autole lõppes tee küll juba kaardil muidu parkla selja taha jääva maja väravas, edasine näis lihtsalt roheline läbimatus... Majast tuldi vaatama, mida ma seal ukerdan (ma ei saanud enam kuskile liikuda, värava ümbruses vabalt jalutavad kitsed piirasid mu kinni :D). Rääkisin pererahvale, et läheksin koeraga metsa ja nad lubasid lahkesti parkida mul auto sinna edasi mineva teeotsa peale. No ja siis läksimegi, panime alguses otse kuni ma kaardist hakkasin aru saama ja siis keerasime mööda roosat joont rohelisse. Jeebus kus see oli alles rähklemine taimestikus, mitu korda tabasin ennast mõtlemast, et kindlasti peab olema kuskil etem tee, vaevalt Timix ise minu moodi sinna karpi peitma kõndis :D. Aga maa-ameti kaart jebis (või ma siis ei oska sellega õigesti ümber käia) ja lõpuks loobusin üritamast ning läksin ikkagi edasi nii, nagu roosa joon GC äpis näitas. Kogu selle pusserdamise käigus koperdasin ka ühe orhideeliigi (kahkjaspunase sõrmkäpa) haruldase valge vormi otsa, mida ma seni näinud ei ole ja see tegi muidugi automaatse delete kogu siunamisele oma valikute üle, mis muidu vaikselt ennast just üles kerima hakkas… :D. Kohale me lõpuks jõudsime, topsiku leidsin ka pea kohe (mind iga kord nii hämmeldab, kui täpsed on sellistes päralepikutes aarete nullid, päriselt) ja siis, peale logimist kaarti vaadates märkasin, et kõrval, suht lähedal on veel mingi lennuõnnetuse aare. Ja et Ingrid on sealt jala tulnud ja … Ühesõnaga, kilomeeter maltsa murda jäi ikkagi nii palju väheks, et otsustasin teha teise kilomeetri veel ning naabri ka ära skoorida :D.

Parkige ikka sinna kus on kohustuslik parkla. Muidu mitte eriti heas tujus maaomanik tuleb teeb uut ja vana.

Tuli siis idee päeval puhanud peaga neid kahte aaret noppima minna enne kui suvi kätte jõuab. Päris karm retk oli aga lohutab vast see, et suvel on palju hullem. 2h ja 10 minutit ja mõlemad olid tehtud :)
Tänud ja loodan, et enam sinna minema ei pea :D

Kuna ilm oli täitsa kabe ja lennuõnnetus ka sealt mäest kiviviske kaugusel toimunud, siis otsustasin lõpuks selle kaua ootel olnud täpi ka ära värvida. Läbi hoovide trügima ei hakanud, valisin vähe pikema kaare lautade juurest mööda ja siis mööda kanali serva kuniks oli aeg maastikule keerata. Esimene sadakond meetrit andis aimu, et ega seal midagi maalilist olema ei hakka. Alguses oli mingitsorti rada, noh nii 300 meetri jagu, siis oli aeg kilepüks ja kummik jalga ajada ja võssa sukelduda. Eks see edasine teekond oligi sisuliselt selline vahelduva tihedusega võsa, aga õnneks oli mets (nimetame seda siis nii) vähemasti pealtpoolt kuiv ja kuna veetase jäi ka kummiku võimetele alla, siis sai vähemalt üsna kuivades oludes objektini. Selles mõttes võib ajastusega rahule jääda. Tops päris kohe silma ei jäänud, aga ega seal liiga kaua ka ei läinud. https://register.muinas.ee/ olev kultuurimälestise pass teab rääkida, et tegu olla hoopis kivikalmega mida tuntakse ka Kindralihaua nime all. Nimi kirjas, puhkasin veidi ja hakkasin liikuma lennuõnnetuse poole. Tänud juhatamast!

Aeg - 57 minutit kokkku.

Stardikoht - pakutud parkla. Kohalikud veidi mind aiast seirasid, aga juttu tegema ei tulnud. Koeraga ei tahtnud omakorda mina tutvust teha.

Oli märg - kummikuid ei olnud kaasas, matkasaapad said lõplikult kastetud enne sihtkohta jõudmist, eelnevalt olin veel jalaesist veidi valinud, siin oli vaid vesi, hein, veel vett. Sokid iseenesest jäid kuivaks.

Oli võsa - mingi suuremat sorti loom käis sinnateel minuga metsas paralleelselt kaasas, aga mina vist ragistasin selles võssis küll kõvemini. Visuaalset kontakti metsaelanikuga ei pakutud.

Oli mägi - lubage naerda! Naersin tegelikult ka. Kaardil oli justkui lubavam.

Oli aare - nägin kiirelt, logisin. Kahetsesin, et midagi toredat ei olnud kaasas, mida topsi jätta.

Tagasitee - oli sama märg, sama võsa, sügavad roopad, viimane lõik taas jalutuskäik pargis.

Suvel või teistkordselt tagasi minna - ei tahaks.

Peitjale - tänu!

Selle aarde nimi võiks vabalt olla Neetud mägi. Esmalt tiirutasin autoga suure ringi aardele lähenemiskohta otsides ja sõitsin pikalt väga auklikel teedel. Parkimiskohast edasi liikumine oli samuti paras kannatuste rada, eriti mingist timixtihnikust läbitungimine. Tagasiteel leidsin loomajälgede järgi siiski veidi parema tee ja tihnikut õnnestus vältida.

No see oli küll aare, mille puhul oleks pidanud logid lugemata jätma. Kirjeldust ma küll lugesin, kuid ikka valisin enda lähenemise. Tulemuseks oli oodatust oluliselt lihtsam ja kiirem retk. Auto juurest kõrge kuuse kõrvele Neetumäekesele minek võttis 21 minutit ja tagasitulek vaid 18. Alguses oli värskelt niidetud heinamaa ja seda hirmsat võsa ma vist ei leidnudki üles. Põhitakistuseks oli üks kraav, mille põhjas pisut vett ja u. 2 langenud puud. Soisel osal kõrkjas kasvas üle pea, kuid sõbrad põdrad olid kenakesti radasid sisse tõmmanud. Õnneks olid sõbrad põdrad mu tuleku puhul kuskil mujal oma põdrakärbestega asjatamas, nii et isegi putukaid nägin kogu retke peale ainult 2 tükki. Aare kenasti korras ja abivahendina poolde säärde kummik täiesti piisav. Tänan kutsumast.

Olin hommikul seitsmest saadik peaaegu ühe jutiga Jasperit kantseldanud ning päeval tekkis idee, et võiks õhtul midagi muud teha. Proovisime Jasperile lapsehoidjat leida, aga see ei õnnestunud, seega Liisiga kahekesi koos me ei saanud minna.

Mõtlesin siis, et pärast viite aastat oleks nüüd lõpuks õige aeg (uuesti!) Neetumäel ära käia. 2014. aasta alguses, kui Timix seda aaret peitma läks, otsis ta kedagi kaasa, et ikkagi soo ning kui ta peaks sinna uppuma hakkama, siis keegi tõmbab ta välja. Keegi uppuma ei hakanud, kuid mina ennast peitjana ei lasknud kirja panna, keerasin selja ja ütlesin, et ma tulen siia tagasi.

Hiljem iga kord, kui seda täppi kaardil vaatasin, mõtlesin, et haha, ma peaks ikka peast põrunud olema, et sinna võpsikusse uuesti minna. Aastad möödusid, võsa ununes ning täna lolli peaga läksingi siis uuesti.

Ah sa mait, see on ju veel hullem, kui ta too kord jaanuaris oli. Tsiteerin Karli logi: "Ma ei kujuta aga ette mis pornograafia leiab aset siis kui aaret külastada südasuvel kui võsa on täies eluhoos ja saatmaks palju toredaid putukaid."

Porr, mis porr :D Rattast rattani käisin 50 minutiga ära, nii et Hannese autost autoni 45 minutit jäi puutumatuks. Rattaga sain ma kindlasti kaugemale, kui autoga, nii et Hannese tempo pidi tookord ikka päris reibas olema.

Kui ratta juures tagasi olin, siis arvasin, et olen nüüd pääsenud, aga mõne aja pärast otsustas tagumine kumm katki minna. Kolmas kord juba see aasta.. :S

Aitäh Tanelile aarde eest. Oli meeldejääv seiklus sinna mõlemal korral!

Praegu sai aarde juurde täiesti kuiva jalaga. Kuigi võsa läbimine ka praegu väga kerge ei olnud.

Kuna mina ei viitsi seenel käia ning Annale ei meeldi võsas ragistada, siis oli lahendus lihtne - viisin tema seenele ning ise ronisin siia võssa. Kuna mulle selles varustuses, nagu ma olin, vesi ei meeldi, siis otsisin teise lähenemistee, mis tõotas olla kuivem. Oligi, ei mingit veepoegagi kuskil. Nii sain ilusti kohale ja ka tagasi. Mis aga selle matka ajal tõsiselt närvi ajas, olid põdrakärbsed. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et selle tunniajase matka ajal ma korjasin enda peast ja kaelalt ja särgi alt ära umbes 70-80 põdrakärbest. Ei ole kuskil kunagi neid nii palju olnud. Aga eks nahk oli märg, pea niisamuti ning nii nad sooja peale tulidki. Päris hea meel oli kui lõpuks sealt minema sain!

Mõeldakse ikka välja kohti, kuhu aare peita, maivõi! :) Tänud!

Algus oli ilus, siis läks natuke märjaks, veidi võsaseks, sopaseks, veidi veel võsa ja vett kuni põtrade jälgedes jõudsime lõpuks õigesse kohta ka. Saareke paistis juba kaugelt silma. Pokumaal pidi taksi kaenlasse haarama, läks tal natuke keeruliseks see hüppamine seal. Aarde juures sai võikusid söödud ja algas retk tagasi. Otsustasime minna teist kaudu, mööda oja äärt. Tundus vist targem valik, sai vähe kiiremini liigutud. Igal juhul oli viimane aeg ära käia, muidu muutub võsa läbipaistmatuks ja nõges kasvab rinnuni.
Tänud huvitava koha tutvustamise eest! :)

Teen logisid korda. Mõnus! Tänud peitjale!

Mudaetapp oli vaid neljarattalisele, tegelikult poleks sedagi vaja olnud. Helduril oli tehtud korralik kodutöö ja mäele saime kordades lihtsamalt. Jalanõud jäid kuivaks, pori ei olnud ja hiljem tuli kummikuist vaid roogu välja noppida. Tänud peitjale.

Suurem osa lähenemisteest oli tõesti paras sumpamine, paras võsa või suisa mõlemat korraga. Aga geopeitur ju muda ja võsa üle ei kurda. Kohapeal läks õnneks lihtsalt, uuele tiirule ei oleks küll tahtnud minna. Tänud!

See on kõige hullem matk aardeni kogu minu geopeituse ajaloo jooksul. Põlvini mudasena andis ikka seda võsa seal läbi ragistada. Palju polnud puudu, et oleks veremaik juba suhu tulnud. Aga kätte saime! :D

See neetud Neetumäe kollane täpp irvitas kaardil juba päris kaua aega: "Noh, kas täna viitsid mu juurde tulla?" Kohe mitte kuidagi viitsinud. Esiteks distants kodunt niigusune vahepealne, pole nagu päris tööpäeva õhtul läbi põikamise projekt; samas nädalavahetust tahaks ju kasutada kaugemate aarete otsimiseks. Teiseks, tegemist ikkagi timixi mikroga kuskil soos, milleni pääsemiseks tuleb läbi mudavõssi rassida :o)

Ok, elu mängis kätte ühe sobiva poolvaba laupäeva, et asi ette võtta. Kirjelduses soovitatud kummik sai jalga ja tunnistan, et seekord isegi asja pärast - teekonnal kerkis erinevat tooni vedelat massi poole sääreni korduvalt. Võsa läbimine käis üsna sinka-vonka, lageda soo peal seevastu võis otse roosat joont järgida. Lõpus läks häbematult kaua. Otsin ja otsin, aga no ei leia! Hakkas juba tunduma, et aaret netu. Kuna Timixi mikrodega on see tunne varemgi tekkinud ning kohati petlikuks osutunud, siis jätkasin kauem kui 1.0 peidukoha puhul üldiselt viisakas. Garmin ei suutnud kuidagi otsustada, kas suunata mind 10 m siia või sinnapoole, ainult see paistis kindel, et null jääb minu asukohast olenemata pidevalt umbes kümne meetri kaugusele. Lõpuks loobusin satelliitide usaldamisest, panin gepsu taskusse ja vaatasin niisama geopeituri pilguga ringi - kuhu ise siin mikro paigutaks. Nii sai kergemini tõesti, mõne minuti pärast torkas tops silma, imelik et varem ei märganud.

Vahepeal olin enda ümber kogunud tüütutest kärbestest austajaskonna, kes minu meelehärmiks tagasiteel grammi võrragi maha ei jäänud, enne kui võsani jõudes kerge tuul tõusis. Siis jagus tähelepanu juba muule meeldivale - näiteks karukellad ja vasikabeebi karjamaal. Ei ole ühti vaid soo ja kole... mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa. Aitäh meite moodi mäele kutsumast.

Täitsa mõnus tatsamine aardeni ja tagasi.Aitüma!

Algul läks teekond üsna mõnusalt, siis aga ilmnesid pooleldi märjad ning pooleldi jäätunud takistusrajad. Nendel käimine oli justkui õnnemäng, et kas kannab või mitte? Siis tuli veel üks pikk jalutus põllul ja saimegi logida. Pärast oli kõik täpselt samamoodi tagurpidi, ainult et sel korral käis jalg ühest kohast natuke veest läbi. Tagasi jõudes saime veel Kaupo autot lükata. Aitäh!

Need kaks matka aaret oli tänane põhi eesmärk. See aare tundus hirmuäratav, aga asjatult. Mööda jääd oli hea minna ja ilma pingutuseta saime aardeni. Tagasi tulles lugesin kaarti valesti ning rada oli pisut raskem. Mu mõõtmise järgi kulus aardest tagasi autoni 15min. Ümber keerates jäin kinni, hea, et Allan ja Martti lükkamas olid.