Mägironija aare

Leitud, andis ikka mudas mütata.

Tegelikult oli mul see aare lennanud lahtrisse, las jääb. Täna aga kui olin ette võtnud järjekorde trepi, tuli ikkagi mõte, et no lähen vaatan ja hindan olusid korra veel. Mereäär oli mõnus, päike oli küll juba kaotanud tublisti oma kõrgusest, aga meri sillerdas õhtuselt ikkagi ta käes. Tuul oli ka kuidagi leebe, mitte ei puhunud kontideni välja nagu eile. Turnisin siis vajalikult tasandile ja järjekordselt andis ikka imestada, et siin see drenaaž nii vilets on ning maapind selle tõttu maru plägane. Aga seekord vähemalt leidsin topsi enne kui kogu see olukord mu taas vihaseks jõudis ajada, nii et see ammune sinine nägu saigi täiesti plaaniväliselt nüüd likvideeritud. Peitjale aarde eest tänud ikka, kuigi eks ta üks paras nuhtlus oli.

Lund oli vähevõitu, nii et mudas sai veel sumbata. Kuid nii värvirikast ja uut logiraamatut ma ka ei ootanud.
Aitäh!

Tänud aarde eest!

Uskumatu, et üks mägi võib nii märg ja pehme olla. Üles minek oli raskem, nagu alati. Puu sai ära kallistatud ja alla juba otse. Tänud ????????

Tänud peitjatele!

Läksime nulli peegelmajade juurest otse ja korralik mudaväli oli seal lohus. Tiimitööga sai nimed väga kergelt kirja ja tagasiteeks valisime juba mineku ringiga. Nii sai isegi kiiremini.

Hakkasime mööda veepiiri naaberaarde juurest tulema kuni jõudsime ilusa rajani, mis üles viis. Mõtlesin, et ju see viibki aardeni, aga päris nii hästi ei läinud. Siiski tundus ülevalt lähenemine mõistlikum. Kõndisin üleval mööda teed kuni aardega kõrvuti olime ning siis sukeldusime võssa. Üks hetk tekkis küsimus, et aga kuhu nüüd. Õnneks piisas vaid pilgu tõstmisest. Väike akrobaatika ning nimed kirjas. Ei saanud ma aru, et seal nüüd hirmus mudane oleks olnud. Äkki meil siis vedas lihtsalt. Aitäh!

Äge koht

Siin seda kõike oli, jah. Džungel ja muda põlvini.
Kaasas olev käepikendus tuli ka abiks.
Aitäh aarde hooldamise eest!

See oli...huvitav. Lähenesin suunaga rannalt, et aaret au sees hoida. Vaatasin pankrannikut ka kratsisin kukalt "erivarustust ei lähe vaja" kommentaari lugedes. Proovisin nihkuda ülesse mööda allasadanud puud, kuid veidi enne lõppu muutus elu ühtäkki kalliks, mistõttu venisin sentimeeter sentimeetri järel alla tagasi. Proovisin mööda lahtist pinnast puid krabades uuesti kuni sain ülesse. Nulli ümber oli tõesti veidi mudane, kuid viimase aja põuda arvestades mitte midagi märkimisväärset. Kindlasti mitte võrreldav võimlemisega, mida pidin ronimiseks rakendama.
Tagasiteel sattusin kogemata aardekirjeldusele vastava maastikuastmega kallaku peale, kus tekkis küsimus, miks ma ei võinud normaalsemat sisenemiskohta valida.

Kuna Freddi täiesti märjaks eelmise aarde juures ei saanud, siis otsustasime nendega ka veidi jalutada. Ausalt öeldes mul ei olnud lootust, et ka selle aarde kätte saan, aga Mai oli üsna optimistlik ja tulime vaatama. Korra jäin mina mudasse kinni, siis otsustas Mercury ka selle muda ära proovida. Mõlemad mudast väljas tegin tiiru ümber, aga aaret ei näe, teise tiiru veel peale ja siis Mai hõikab, et seal ju. 2-0 Mai kasuks täna. Mai oli ka see tubli, kes aarde kätte sai. Aitäh!

See aare on üsna kodulähedane, aga ei olnud siin varem käinud. Autole sai parkimiskoht leitud ja alt rannast sai siis aardeni lähenetud. Tagantjärgi tarkusega oleks saanud oluliselt lühema maaga hakkama. Igatahes tosse sai määritud küll veidi. Hea, et veel jahe oli. Ma ei taha teada, mis mülkad siin soojal ajal on. Isegi selle jahedaga vajus mudasse ikka päris korralikult. Tore, et nii vana aare veel aktiivne.

Kes küngast ei roni, see mäge ei valluta. Nii tegime ka meie, ikka üles ja alla ja üles tagasi. Rannal oli hea käia - liiv oli kargelt kõva ning kividevaheline vesi veel täitsa jääs. Nullis saime natuke ikka ringi ka vaadata, aga vihje pädes ja seekord oli Märteni pikkusest abi ka. Aitäh, ranna eest plusspunktid!

Rannast üles tulles tuli hoolikalt vaadata, et sussid kuivaks jääks. Tänud peitjale.

Tegime jalutuskäigu nagu ette nähtud ehk piki randa ja siis väike ukerdamine läbi kraavi üles ja alla ja aardeni. Aitäh.

Pikalt kaardil marineerinud täpp. Nimi tundus hirmutav, aga Kaupo ütles, et pole hullu, Liisukene, küll üles leiad. Viimaste logide pinnalt hakkasin õiget asja otsima ja peagi jäi aare silma. Minek oli okei, aga tagasitulek miskipärast nii kergesti ei tulnud.

Kuna tulime terviserajalt otse tipa tapa, siis jäi auto kummikutega suht kaugele. Ja kui aus olla, pole ma üldse kindel, et need kummikud seal viimase 30 meetri peal ka jalga jäävad või imenduvad lootusetult mülkasse.

Olin millegipärast endale seda asja hoopis teisiti ette kujutanud ja tegelesin pikalt täiesti valede toimetustega. Siis mingi hetk plahvatas et vaataks hoopis mujale ning siis oli juba lihtne. Tänud aarde eest!

Vanakestest kolmas. Kui I.M.A aare oli mulle psühholoogiliselt tähtis leid siis selle aarde panin tänase päeva üheks eesmärgiks. Eesmärk sai täidetud ent suuresti peitja ja veel rohkem abilise abiga. Suured tänud et hoiate elamuste lippu kõrgel. Ei ole vist sellist ekstreemronimist teinud. Kohapeal sai abivahend meisterdatud ja logirõõm oli suur.

Peale mägironimist sai rannas ka väike piknik peetud.

Leitud! Aitäh

Mõtlesime pandakrahvinnaga, et väisaks natuke Tallinnast läände jäävat mererannikut ning ühtlasi vaataks siis ka mõned aarded üle. Alustasime siit – hiljuti uuenduskuuri läbinud auväärt vanakese juurest. Täistõsiseid mägironijaid meist lähenemistee valikust tulenevalt ei saanud, aga päris õnnetusse ronimisikaldusse me siiski ka ei jäänud, selle eest olid peitjad hoolt kandnud. Aitäh!

Vanakeste kogumise projekt käib. Aasta tagasi vanas kohas leidsin selle aarde 5 minutiga. Siin sai käidud kolm korda ja kokku otsitud üle tunni. Täna oli õnneks mõistlikum otsida, sügisel võis kummik kohati üleni mudasse vajuda. Võtsin aja maha, õnneks sain ühest logist vihje ja peale seda tuli leid. Üks raskemaid, mida olen otsinud. Aitäh!

Natukene külmemate ilmadega kui eelmise aasta juunis sai taasotsima tuldud. Kuid ega peale lume muud teistsugust ei olnud, maa oli pehme ja märg nagu eelmisel korralgi. Ainult koordinaat oli muutunud ja ka aare jäi sel korral silma. Seljasirutus ja sain logima asuda. Algse olukorra taastamine oli natukene keerulisem, aga sain hakkama. Aitäh!

Leitud

Leitud,aitäh.

Läbi metsa kohale , logi kirja ja tagasi autosse.
Tänud

Leitud.

Njah... Kahe aasta tagusest käigust olid suht mõrud mälestused ning tänane käik lõppes samamoodi - pahkluuni mudas ja aaret ei leidnudki. Mõlemad telefonid kinnitasid justkui nulli õigsust, aga sobilikku silma ei hakanud. Ei täna peitjat ja minupoolest võib see järgmised kaks aastat seal kaardi peal vastu haigutada, pole mingit tahtmist sellega tegeleda.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". See oli algaja geopeiturina minu kõige esimene peidetud aare 17 ja pool aastat tagasi. Tagant järgi tarkusena saan aru, et koht polnud kõige parem ja mõistan täiesti paljude otsijate pahameelt. Sel suvel, kui käisin peale mitut mitteleidu aarde olemasolu kontrollimas, sumpasin seal mudas ja märjas metsas ja mõtlesin endamisi, kes see rumal inimene küll sellisesse kohta aarde pannud on? Tükk aega juurdlesime, kas üldse tunnistada, et selle aarde eluiga on läbi ja aare arhiveerida või otsida talle mõistlikum peidukoht, et statistikud saaks ikka Tallinna ümbruses ka mõnda vana aaret otsida. Lõpuks jäi siis võitjaks aarde taastamise mõte ja nüüd on ta uues kuues uues kohas. Umbes 60 m vanast peidukast, on aardetopsil puhtam ja kuivem pesa. Uued koordinaadid: 59 26.666 24 30.558