Markusepäev

Aarde on peitnud geopeitur kameelion, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.

Markusepäev

...Bertha was a maiden fair

Dwelling in the old Minister Square;

From her fireside she could see

Sidelong its rich antiquity,

Far as the bishop`s garden wall

Where sycamores and elm trees tall

Full leav`d, the forest had outstript,

By no sharp north wind ever nipt,

So shelter`d by the mighty pile.

Bertha arose and read awhile,

With forehead `gainst the window pane;

Again she tried, and then again,

Until the dusk eve left her dark

Upon the legend of St. Mark.

From pleated lawn-frill fine and thin

She lifted up her soft warm chin,

With aching neck and swimming eyes,

And dazed with saintly imageries...

-“The Eve of Saint Mark”, John Keats

Markusepäev (ka äkksurmapäev, surmapäev) on 25. aprillil. Markusepäeva nimetus pärineb kirikukalendrist. Tegemist on evangelist Markuse mälestuspäevaga.

Kiriklik taust

Markust seostatakse eelkõige temanimelise evangeeliumiga. Ta oli Aleksandria koguduse rajaja, mis oli üks olulisemaid tugipunkte varakristlaste hulgas. Tema sümboliks on tiibadega lõvi.

Markus oli tihedalt seotud varakristlastega ja tema ema maja Jeruusalemmas külastasid Jeesuse esimesed jüngrid. Peale Kristuse taevasseminekut rändas ta koos apostlite Peetruse, Pauluse ja Barnabase seltsis ringi ja kuulutas evangeeliumit. Markus lahkus Paulusest teel Küprosele ja läks tagasi Jeruusalemma. Hiljem tegutses ta siiski misjonärina ka Küprosel.

Peale seda sai Markusest Peetruse jünger Roomas. Peetrus oli see, kes rääkis Markusele Jeesuse eluloost, tema sõnadest ja tegudest. Selle kuuldu põhjal pani Markus kirja evangeeliumi.

Peale Roomat suundus Markus Egiptusesse, kus rajas Aleksandria koguduse. Markus suri seal 67. aastal keiser Nero valitsuse ajal märtrisurma.

Kunstis kujutatakse teda sageli koos kirjarulli, raamatu või pärgamendiga, ikonograafias koos lõviga.

Legendid ja koht Euroopa kultuuriloos

Markusepäevaga kaasneb mitmete legendide ja uskumuste kogu. Halloween on kindlasti kõigile teada ameerikalik püha (tegelikult pärit ikkagi Euroopast), mida peetakse oktoobri lõpus. Markusepäeva eelõhtu on selle püha justkui Euroopa vaste, mida suurelt ei tähistata. Legendi järgi ei saa sellel päeval näha mitte surnud inimeste vaime, vaid nende omi, kelle saatuseks on surra järgneva aasta jooksul. Enamus kirjeldusi käsivad seista kiriku kõrval või surnuaial kella 11. õhtul kuni 1 öösel, et näha surnute ilmumist. Mõnes paigas usuti, et selleks, et mingeid hingi näha, tuleb eelnevalt olla kolm aastat järjest üleval markusepäevale eelneval ööl. Teistes kohtades levisid jutud, et need, kes üritasid vaime näha, kuid kukkusid läbi, pidid ise surema. Neid lugusid jutusatati, et hoida inimesi öistest surnuaedadest eemal ja külvata hirmu. Hoolimata kõigist õuduslugudest kasvas markusepäeva populaarsus tänu maagilistele lugudele tohutult kiiresti ja omandas kindla koha erinevate rahvaste folklooris ning kirjanduses. Tuntuim sellekohane teos on John Keatsi kirjutatud poeem “The Eve of St. Mark” .

Teise versiooni kohaselt pidi perekond võtma oma tuleasemelt tuhka ja raputama seda südame peale. Nende jalajäljed, kes surema pidid, ilmusid öö jooksul maha, kuna nende hing oleks juba justkui südamest lahkumas. Seda ennustamismeetodit kahtlustati tihti, sest teised inimesed või lapsed võisid pettusega veenda inimesi, et nad surevad varsti, tehes ise jalajäljed hoovile või trepile. Mõningate lugude kohaselt oli võimalik lisaks surnute hingedele näha surnuaias ka nende hingi, kes pidid tuleval aastal abielluma.

Järgmisel (st ennustamisele järgneval) päeval kogunesid inimesed traditsioonide kohaselt, et tähistada markusepäeva, ning need, kes olid tunnistanud surnute ronkäiku eelmisel õhtul, vaatasid õudusega neid, kellele oli määratud surra, söömas ja lõbutsemas.

Eesti rahvakalendris

Eesti rahvakalendri traditsioonide järgi ei tohtinud markusepäeval tööd teha, et kaitsta karja ja ka ennast äkilise surma eest. Markusepäeval ennustati ka saatust ja ilma. Külm ilm markusepäeval toob ka üldiselt külma ilma ja halva saagi. Samuti pidas Ussikuningas rahvausu kohaselt sellel päeval oma alamatega suurt koosolekut. Seetõttu nimetati seda mõnel pool ka ussikuningapäevaks. Ussikuningas pidas kohut, ka inimeste üle, kes usse tapsid. Et mitte hirmutada usside koosolekut ja langeda nende viha alla, ei tohtinud ükski kütt markusepäeval püssi paugutada. Kui kütt aga kogemata siiski püssi kasutas, sai asja parandada nii, et tuli kinni püüda väike uss, kes siis koos rohuga püssi pandi, ja seejärel lasti püssi.

!Tähelepanu!

Aarde leidmiseks pole tarvis sooritada hauaröövi ega üldse mingeid kaevetöid teostada. Samuti ei ole otsimiseks vaja haudade peal või vahel kõndida. Peale aarde leidmist taasta palun esialgne olukord. Aitäh!