Metsapargi 3

Kuigi kodust tervelt paari tunni kaugusel, on Kuusiku mulle üsna tuttav koht: siin on põllumajanduslikke katseid tehtud üle saja aasta ja nii on Kuusikul metsapargist paari kilomeetri kaugusel ka põllumajanduspark, kuhu mul aeg-ajalt ikka asja on. Lisaks käisin paar aastat tagasi suvel siinsamas mõisakompleksis huvitaval sündmusel - vanade tikrisortide näitusel.
Küll aga pole ma siia kunagi talvel sattunud. Nüüd on juba kuu aega lugeda, et aarded on metsapargis mugavalt kättesaadavad. Seepärast tuligi täna pärast pidulikku lipuheiskamist eksprompt-mõte kaanetanud paisjärvele kõndima tulla. No tegelikult oleks võinud mööda jääd sõiduautoga suisa drive-in kõne alla tulla. Selle saarekese ääres oligi keegi end kenasti auto ja saunaga sisse seadnud. Küll see talv kingib ikka toredaid võimalusi!
Aardel oli siin vahva lahendus, suurim tänu ja kiidupunktid!

Klassika, kiire leid loogilisest kohast. Aitäh!

Georada juhatas kohale. Peagi möödusime läbipaistvast saunakesest. Tänud peitjale.

Tore jalutamine mööda külmunud jõge, mis oli kohalike atv sõitjate poolt juba pea siledaks hööveldatud. Geomaantee viis otse aardeni, kus nullis oli juba korralikult ära tallatud, nii Skin ta välja võttis. Saare juurde oli püstitatud vist talisuplejatele mõeldud sauna laadne moodustis mille juures seisis üks atv ja mugud seal midagi toimetasid. Nemad ei seganud meid ja meie neid. Logisime ja jätkasime oma teekonda.

Täname peitjat aarde eest!

Teistest huvitavam lahendus, mis sa teed kui saarel ei kasva ühtegi ronimispuud.

Jalutasime jääl ja noppisime aardeid. Aitäh!

Parkisime talli ette, hobused hirnusid aga seal oli juba üks auto ja tundub,et kohtusime kuukalaga kes ütles,et gpsu pole vaja kuna suur geomaantee viib aareteni.Mugud ei teinud meist välja vaid nautisid rõõmsalt saare peal kilesauna.

Kiire leid ja väga omapärane materjal logiraamatuks. Peitjale tänud!

Ilmeilusa ilmaga logitud :)

Tänud aarde eest!

Auto parkisime ettenähtud parklasse mõisa juurde. Uhke mõisamaja siin. Tundub, et hetkel on küll tühi ja kasutuseta. Mõis imetletud jalutasime veidi pargiteed ja siis arvasime, et jõepeal on veel lihtsam edasi kulgeda. Peagi olime aarde juures ja pärast pisikest otsimist saime ka logiraamatusse sissekanded teha. Edasi jäksime silla alla, kuid seal aardeni siiski ei küündinud. Peab veel pikemaks kasvama. Tänan Kuusikule kutsumast.

Tänud aarde eest!

Jõejääd ma pole kunagi usaldanud. Järjest tuli siinse piirkonna logisid kus kasutati olusid edukalt ära. Võtsin julguse kokku ja tahtsin ka proovima minna. Kutsusin karu ning kassi kaasa, juhuks kui midagi juhtub, siis tõmbavad mind välja. Kunagi suvel olen selle aarde juurde proovinud läheneda, natuke jäi puudu. Läksime üle jõe eelmiste mängijate jälgi mööda. Eemalt midagi mustendas, ei tahtnud vaatama minna kas tegemist oli lahtise veega. Sisse kõnnitud rada oli igatahes väga tugev. Aitäh aarde eest!

Tänase eksepitsiooni suunaks oli valida mingid laiud või mingid saared. Otsustasime saarte kasuks, küll laidudele ka jõuab. Tiimiga liitumiseks vabatahtlike kätemerd ei tõusnud, nii asusime Kotkapere Dairiga kahekesi teele, teadmata, kas upume, ujume v
skoorime. Igaksjuhuks hoidsime pikivahet ka, et kui ..., siis ... Jätsime geoliikuri parklasse ja asusime teele. Esimene aare oli kõikse lihtsam. Kui külm ilm välja arvata. Vesi auras ja oksad härmatasid. Tänan!

Kui loodus pakub märgade aarete leidmiseks jääkaant, siis geopeituri ülesanne on see tänulikult vastu võtta. Tulime ka siis logimisolusid üle vaatama ja tõdesime rõõmuga, et vesi kannab ja saarekestele ligipääs ilma abivahendita olemas. Kohapeal kribinal-krabinal topsi järele - tööjaotus paigas - Merle tõi alla, mina viisin tagasi. Aitäh peitjale, õues oli -19, aga külm ei hakanudki.

Tänaseks lubati külma ilma, kohe väga külma. Mu kraadiklaas näitas vaid -14, aga mul siin akna taga meri, see mõjub kõvasti. Teel olles küündis vahepeal kõlmapügal -21-ni, prrr ja siis meenus, et kui nõuka ajal ilmateadet loeti, siis alustati ikka kõige külmematest kohtadest ja Kuusiku oli alati esirinnas, vahel lausa mitme kraadiga teistest kohtadest ees. Ja kui tänaselt kaaskulgejalt tuli pilt, kus kraad on peal -25, siis väikene kahtlus puges taas hinge, et ei tea kas jääme ikka ellu.
Kui silla juures ei saanud me aardele mingi nipiga ligi, siis siin tundus asi juba lootustandvam. Kuna jääd kattis paks kiht lund ning teisel pool saart oli jõgi ilmselgelt lahti, siis kõigepealt väikene jää uuring, selgus, et kärab küll ja ettevaatlikult peale. Saarele jõudes panin küll oma kutsa kinni, kuna muudkui tüüris sinna lahtise vee poole. Aaret otsisime ikka jupi aega ja peale leidmist nikerdasime jupi aega, et teda oma pesast kätte saada, oli teine suht jää vangis. Aga saime, kenasti korras teine. Logi siia kirja ja edasi järgmise poole.
Tänud peitjale aarde eest.

Seekord vist kolmas katse selle aardega. Seekord oli oma ujuvvahend kaasas. Pumpasin selle täis ja läksin mingist veidi vähem kõrkjasest osast teele. Varsti leidsin ka hea koha randumiseks. Kui olin ära randunud, siis sain oma veast aru. Olin nimelt saarest mööda sõitnud ja randunud samal kaldal, kust alustasin. Mis kehvasti, see uuesti. Vandusin natuke, läksin siis uuesti veele ja randusin seekord juba paremas kohas. Üllatavalt kena rada viis otse aardeni ja aare tuli ka esimesest vaadatud kohast välja. Logiraamatut avades leidsin üllatusega, et vaid päev varem on ka siin käidud. Lõpuks siis tehtud. Aitäh peitjale.

Parkisime auto mõisahoone juurde ja tulime aarde lähistele vee- ja taimestikuolusid hindama. No siit on küll ideaalne SUP-id vette lasta ja veevool ka mõnus vaikne. Tehtud-mõeldud, pumpasime SUP-id täis ja suundusime vastuvoolu selle aarde juurde. Randumiseks leidsime sobiliku koha majakese kõrval ja siit viis maantee juba otse aardeni. See aasta pole siia veel kedagi sattunud. Aare kuiv ja korras. Tänud peitjale!

Ega polegi Taneli logile sisukat lisada. Kahjuks vandus abivahendi iste, ilmselt suure niiskuse käes seismisest, alla. Pidime veele minekust loobuma ja selle oma kohale tagasi panema. Polnud ka ei tööriistu ega muid materjale parandamiseks võtta. Vabandust!

Esimese hooga üritasime läheneda abivahendile otse maanteelt, aga kõigepealt oli hull vÕsa ja siis veel kraav ka risti ees. Tuleb teiselt poolt läheneda. Auto poole tagasi minnes suutsime metsa ära eksida, kuigi metsa oli vaevalt 50 meetrit... Mõningase ekslemise järel saime siiski välja. Natuke tiirutamist, úhelt poolt tulieravaldus vastu, aga teiselt poolt leidsime täitsa viisaka raja, mis viis ilusti kohale. Aga sellega veel asi ei lõppenud. Omast arust seisin nullis, aga abivahendit ei näinud kusagil. See on ikka geopimeduse raskem vorm, kui nii suurt asja ka ei näe. Teine silmapaar õnneks aitas ja leidsime abivahendi üles. Vinnasime ta siis jõe äärde ja veeskasime. Pardumimise ajal aga käis raksakas ja istumisalune muutus mitmeosaliseks. Kutsusime kokku kriisikoosoleku, mis jõudis järeldusele, et see sõiduvahend paraku merekõlbulik ei ole ja eduka merereisi tõenäosuse hindasime väikemaks ootamatult vees lõpetamise tõenäosusest. Andsime alla ja viisime abivahendi oma kohale tagasi. Eks kunagi teinekord tuleb siis kolmas katse ka teha.

Hakkasin siis SUPiga riburada pidi minema. See esimene mille kätte sain.

Proovisime Metsapargi aarded vähe lihtsamalt kätte saada. Eks karpidele ligipääs oligi lihtsaks läinud aga see-eest edasine tegevus selle aarde puhul eriti keeruline. Aarde tervise huvides otsustasime mitte jõudu kasutada. Keemia aitab alati. Väike tripp viis meid Raplasse. Sealt soetasime vastavad vahendid ja nulli tagasi jõudes nägime, et keegi seal juba nokitseb. Ühendasime jõud ja saimegi logid kirja. Tänud!

Metsapargi 4 juurest läks ludinal ja lootsin sooja ilma ära kasutades ka selle kiirelt ära vormistada. Selgus, et see mõte ei kõlvanud kohe kuskile. Vesi oli küll madal, aga pÕhi selle eest nii mudane, et jäin sinna korralikult kinni ja tükk tegu oli, et üldse sealt minema saada. Eks tuleb teinekord abivahendiga proovida.

Minul oli selge plaan, et enda abivahendeid kaasa ei võta, et tahan proovida peitja poolt pandut. Sest ma tahan ikka saada sellist elamust, nagu on mõeldud saama, mitte seda enda maitse järgi kohandada.
Esimene õppetund oli, et lühkarite ja varbavaheplättaritega on läbi metsa (jätsin suure maantee bussipeatusesse auto) suht ränk rämmamine. Jõudsin abivahendini ja üllatav oli küll, et kui mastaapne asi on kokku klohmitud. Ega midagi, lukust lahti ja hakkasin vee poole tassima. Hea raske kärakas.
Ütleme nii, et ega vees olles väga edasi ei läinud. Küll aga sedavõrra rohkem pakkus huvi kohalikele, kes järve kaldal piknikku pidasid ja jalutasid. Lihtsalt vahtisid nagu mullikad (keda oli ka teisel pool kallast). Sain kõik aarded kenasti logitud. Aitäh.

Kui nelja sain kätte, siis võib edasi sõuda järgmise aarde juurde. Nautisin kaunist mõisa vaadet ja jõudsin aarde lähedusse. Aaret varjas kõrge taimede müür. Pressisin sealt läbi ja jõudsingi aarde juurde. Kohapeal läks kiirelt. Nüüd oli vaja kuidagi saarelt minema saada. Algul proovisin tagurpidi käiku, aga kuna see ei õnnestunud, siis läksin saarele tagasi, tõstin SUPi ümber ja sõitsin välja õiget pidi. Suured tänud aarde eest.

Metsapargi 1 ja 2 olid mul varasemast ajast leitud. Tol korral läks kasutusse kohalik abivahend ja sai palju nalja. Seekord oli kõik vastupidi, abivahend oli omal kaasas ja nalja sai ka sellevõrra palju vähem. Olen oma SUP lauaga juba väga sõbraks saanud, sellega on tõesti hirmus mugav ringi liikuda. Aarde juurde ronisid Martti ja Mare, ma kindlustasin mudasel kaldal SUP laua paigalseisu.

Järgmiste aarete juurde oli liikumine juba pisut vaevalisem, taimestik võtab ikka võimust ja on paras jõutrenn sealt läbi sõita. Ettenägelikult jätsin ma uime lisamata ning sellevõrra lookles saba rohkem kui vaja oleks olnud. Aitäh toreda seeria eest, mõlemad külastused siia on olnud vahvad, esimene kord rohkem kilkeid ja naeru, teine kord chilli ja mõnulemist. Tänud suured!

Mõned sajad meetrid sõitu ja randumine aarde logimiseks. Siiani liikus SUP päris hästi. Aitäh.

Metsapargi 4 oli Siimu meelest tänaseks piisav, nii et tema jäi autosse ja mina läksin luurele. Luure tulemusena selgus, et kõige otsem variant tundus eriti ebameeldiv. Leidsin koha, kust arvasin, et on tore vette minna küll. SUPi pumpama ikka ei hakanud, puhusime rõnga täis, võtsin aeru ühes ja asusin jõge pidi mõlama. Vähe kahtlane tundus see asi kohe algusest peale. Tavaliselt on probleeme tasakaalu hoidmisega, nüüd tundus paadike iga meetriga aina enam allveelaevaks muutuvat. Olin valinud vaba vee, sedakaudu oli täitsa jupp maad sõita tarvis. Uurimisel selgus, et rõngal on korralik auk sees. Küllap mõni terav oks alguses torkas. Nii ma seal tasapisi allapoole vajudes kiiresti mõlasin. Õnneks tuli saar enne kätte, kui muid tehnikaid oleks kasutama pidanud. Logisin aarde ära, lasin nats parmudel end süüa ja vaagisin võimalikke variante. Siim oli nüüd kaldal nõus isegi SUPi täis pumpama. Arvasin, et kuidagi siiski saan hakkama. Ega eriliselt häid variante olnud. Ujumast segas aer, kõndides vajusid jalad juba kolmandal sammul põhjatusse mutta. Lõpuks otsustasin rõnga võimalikult täis puhuda ja ruttu kõige otsemat teed kaldale mõlada. See õnneks töötas. Uhh, tehtud! Aitäh aarde eest ja rõngale mitmete aastate abi eest aarete leidmisel! :)

Randumine oli täielik peavalu. Nii rohtus on see veekogu. Sai tuvastatud kaldal üks väga suur ümmargune auk.. just sel hetkel lendas sinna sisse üks helikopteri suurune vaablane. Võttis kõhedaks küll. Õnneks polnud see aarde peidukas.
Tänud

Leitud. Tänud peitjale.