Mitte ainult Rohuneeme tee

Võttis aega, kuid tehtud ta sai.

Jupi aega sai hoogu võetud, ikka jube palju punkte ja pikk teekond. Lisaks veel see probleem, et kuidas sa seda autot kaasa küll lohistad või siis et kuidas temani tagasi saada. Igatahes kuskiltmaalt oli vaja end kokku võtta ja see kadalipp läbi teha. Tegelikult sai juba mõni nädal tagasi kohad üle vaadatud ja lõpuski käidud, aga ega siis multisid raisata pole, logimiseks tuleb ikka oodata päeva, mil multi kohal tühjus vastu vaatab. Täna oli täpselt see päev.
Tänud peitjale peitmast ja uuendamast, vaatamata igasugustele probleemidele oli tore

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Ilmataat on ka lõpuks tunnistanud, et Winter is coming. Olgu pealegi, sai MART siis veelkord taastatud. Tegelikult kõik vahepunktid olid uuendatud üsna ammu, aga lõppaare viibis ja lõpuks lahenes teistmoodi. Üldiselt võib kogu seekordse uuendustuuri kohta öelda, et paljudes paikades loobusin mingitest erilahendustest ja piirdusin kokkuvõttes geopeituri jaoks väga standardsete lahendustega. Ehk aitab see otsingutel kergema vaevaga edasi liikuda ja ehk tulevikus kergemini vahepunkte uuendada.

Mitmed teepunktid on täitsa uutes kohtades ja üritan siin neist ülevaate anda: 4. Uues kohas, uuel paremal rajal, saab jalgsi/rattaga kergesti ligi. 6. Nihkus objekt, nihkus ka vihjesilt teisele poole teed. 8. Uus peidukoht, võibolla mingite reeglite järgi küsimärgiga, aga otsi silmadega, käed hoia taskus. 10. Koordinaat nagu enne, aga kõrgus muutus paar meetrit. 11. Uus koht, endine ei sobi geopeituse jaoks eriti hästi. 12. Uus koht, endine siiski veel püsib, aga naabrid langenud, ei taha otsijate tervisega riskida. Olgu siin öeldud, et üheski punktis ei tohiks nüüd enam rajal maastiku raskusaste üle 2.5 punkti tõusta. Üldine maastiku raskusaste jääb nagu oli, distantsi ja tugeva jalgsi/rattaga liikumise soovitusega. 14. Uus koht, endine objekt on eemaldatud. 15. Uus koht, pisut otsijasõbralikum. 16. Lõppaare asub samuti uues kohas. Kah kõige igavam standardlahendus, suuruseks mikro.

Kui kellelgi jäi rada kunagi pooleli, saatku mulle oma viimase punkti koordinaadid ja annan vastuse uue infoga - siis ei pea päris algusest uuesti alustama.

Ilmataat on ka lõpuks tunnistanud, et Winter is coming.

Olgu pealegi, sai MART siis veelkord taastatud. Tegelikult kõik vahepunktid olid uuendatud üsna ammu, aga lõppaare viibis ja lõpuks lahenes teistmoodi. Üldiselt võib kogu seekordse uuendustuuri kohta öelda, et paljudes paikades loobusin mingitest erilahendustest ja piirdusin kokkuvõttes geopeituri jaoks väga standardsete lahendustega. Ehk aitab see otsingutel kergema vaevaga edasi liikuda ja ehk tulevikus kergemini vahepunkte uuendada.

Mitmed teepunktid on täitsa uutes kohtades ja üritan siin neist ülevaate anda:

4. Uues kohas, uuel paremal rajal, saab jalgsi/rattaga kergesti ligi.

6. Nihkus objekt, nihkus ka vihjesilt teisele poole teed.

8. Uus peidukoht, võibolla mingite reeglite järgi küsimärgiga, aga otsi silmadega, käed hoia taskus.

10. Koordinaat nagu enne, aga kõrgus muutus paar meetrit.

11. Uus koht, endine ei sobi geopeituse jaoks eriti hästi.

12. Uus koht, endine siiski veel püsib, aga naabrid langenud, ei taha otsijate tervisega riskida. Olgu siin öeldud, et üheski punktis ei tohiks nüüd enam rajal maastiku raskusaste üle 2.5 punkti tõusta. Üldine maastiku raskusaste jääb nagu oli, distantsi ja tugeva jalgsi/rattaga liikumise soovitusega.

14. Uus koht, endine objekt on eemaldatud.

15. Uus koht, pisut otsijasõbralikum.

16. Lõppaare asub samuti uues kohas. Kah kõige igavam standardlahendus, suuruseks mikro.

Kui kellelgi jäi rada kunagi pooleli, saatku mulle oma viimase punkti koordinaadid ja annan vastuse uue infoga - siis ei pea päris algusest uuesti alustama.

Enne Jaani jalutasin kogu raja läbi ja viisin ennast olukorraga kurssi. Siiamaani mõtlesin, et kas taastada või pole enam mõtet. Päris pooled punktid ei vaja uut peiduviisi, aga õige mitmed küll. Ja uuendada tuleb sisuliselt kõiki, sest numbrid ju muutuvad. Paistab siiski üsna tehtav. Üritan siis suve lõpuks kõik korda teha. Teekond on veel piisavalt huvitav, et vast väärib seda vaeva.

Palun enne septembrit veel mitte arhiveerida. Vaheraport. Logiraamatu peidukohta kahjuks enam ei eksisteeri. Kindlasti leiaks alternatiivse variandi lõpu konteineri paigutamiseks, kuid koordinaat peaks pisut muutuma ning aarde suurus arvatavasti ka. See tähendaks mõningaid muudatusi paaris eelnevas vahepunktis. Muidugi muud vahepunktid tahaks tegelikult samuti ülevaatamist... Plaan järgmine: Enne jaani käin kogu raja kontrolliks läbi ja hindan olukorda. Kui see 16-punktiline minu esimene vasikas pooltes punktides ajale ja arengule jalgu on jäänud, siis pigem tõesti laseks arhiivi. 10 aastat oleks ühele geopeituse aardele juba enamvähem ok eluiga. Kui paistab, et kannatab veel taastada, siis annan oma otsusest siin märku. Taastamiseks varuks aega igaks juhuks suve lõpuni. Kui aare 22. septembriks aktiivne ei ole, siis palun pange ta pange ära ja ma saan ühest nuhtlusest lahti :o)

Seda multit olen ma aastaid edasi lükanud. Eelmise aasta sügisel oli siia kanti asja ja siis käisin esimesest punktist läbi, võtsin info ning läksin koju uurima, mis sellega peale hakata. Kodus lugesin kolm korda kirjeldust, enne kui asjale pihta sain. No ja siis mõnel õhtul, peale tööd, käisin paar punkti läbi. Ega rohkem ei jõudnutki, pimedaks läks. Ühe mitte just kõige meeldivama puu juures jäin toppama ja nii sai sügisest kevad.

Kevadel hakkasin Viimsi kandi aardeid külastama ning käisin ka ülejäänud punktid läbi. Lõpu vaatasin ka üle, aga logimise jätsin sobivamale päevale. No ja siis avastasin, et aare on kättesaamatuks pandud. Apiii, aga ma tahan seda ikka ära logida, kes teab mis sellest multist saab, vb läheb hoopis hingusele. :( Nii ma Tunkile oma muret kurtsin ning õnneks oli ta nõus, tänaseks päevaks, karbi omale kohale tagasi viima.

Tegelikult ei olnudki see multi midagi üle mõistuse, täitsa tehtav. Lihtsalt vahel tundub mõni asi hullem kui ta tegelikult on.

Suur tänu Rohuneeme tutvustamast!

Mingid ehitustööd segavad meie tähtsat missiooni... Eks vaatab, mis edasi saama hakkab. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Vägev, igati lahe aare :) Minul kulus selle lahendamiseks, vahepunktide leidmiseks ja aarde kätte saamiseks kaks päeva ning 18 km jalutamist. Esimesel päev jäi otsing pooleli sest päike jõudis enne looja minna, kui mina rehkendustega valmis sain. Järgmisel päeval olin uuesti tagasi, et pooleli jäänud seiklust edasi lahendada. Suur tänu Esko, et mind jooksvalt paarist vahepunktist edasi aitasid, kus oli vajalik info kadunud või ajahambast puretud ning loetamatuks muutunud.

NB Väike tähelepanek edaspidiseks, hoia peidukal silm peal ..uuel aastal hakatakse seal ilmselt vana uuega asendama.

Suur tänu selle ägeda seikluse eest, mis siia seiklema kutsus!

Leitud.

Mitme aasta töö sai täna lõpuks ära vormistatud.Aitäh!

Lisan mitteleiu tähistamaks seda, et me oleme ka nüüd lõpuks algust teinud selle multiga! Ma ei teagi, mis varem on takistanud algusest infot vaatamast. Autos ei saanud asja kohe jooksma ja kuna nii pikka seiklust täna lõpuni poleks jõudnud/tahtnud/viitsinud teha, siis võtsime info koduseks dešifreerimiseks kaasa.

Eelmistel leidjatel läks logiraamatu järgi selle aarde leidmiseks kolm tundi. Meil kulus üle seitsme aasta ;-) Ainus kord seda siiani otsida oligi 2014 sügisel. Tookord tõdesin, et miks mitte punkthaaval lahendada. Õnneks päris punkt aastas ei kulunud, rohkem paar punkti per aasta, kui hakata statistikat taga ajama. Lõpp oli täitsa viisakas ja huvitavas paigas. Isegi külm ilm ei seganud. Täname Eskot tema esimese linnukese eest! Aare korras.

Uue kooliaasta alguse tähistamiseks tahtsime otsima minna midagi sellist, mis nii keha kui mõistuse korralikult erksaks lööks. Pisut kaardi peal ringi vaadates langes valik MART-ile. Kirjeldust lugedes ja varem kuuldud teiste peiturite seiklusi meenutades tundus, et siin saab hea treeninglaagri korraldada. Kui sellest raketiteadusest ennast läbi pureda, küll siis võib julgelt ka uuele õppeaastale vastu minna.

Kodus sai mõttega ja mitu korda arvutamise juhend läbi loetud ja meelde jäetud. Tegelikult läkski arvutamise spikrit vaja vaid esimeses punktis. Edasi tuli kõik juba üsna ludinal. Paar esimest punkti jalutasime, kuid siis ikka otsustasime, et kui äkki lõppu jõuame, siis oleks mingi 16 km autoni tagasi kõndida tsipa palju ja edaspidi liikusime ikka punktist punkti autoga. Väikest tiirutamist muidugi oli, kuid kitsad tänavad oli tööpäeva õhtu kohta kuidagi eriti tühjad ja kuskil polnud ei liikumise ega hetkeks peatumisega probleeme.

Ülimalt tore, et oli antud iga punkti kõrgus maapinnast, see hõlbustas tunduvalt vahepunktide otsimist ja ega kuskil pikalt nuuskima ei pidanud. Ainult see kõige raskema maastikuga vahepunkt võttis ikka korralikult aega. Alguses ei suutnud isegi otsustada, millise objekti juures seda kõrgust mõõtma peaks. Sai ikka kolm proovironimist tehtud enne kui õige objektini jõudsime. Kõrgust pidime ka hindama silma järgi, sest endalegi üllatuseks olime kaasa haaranud vaid 3-meetrise mõõdulindi. Kuid õnneks visadus viis sihile ja lõpuks olime õiges kohas õigel kõrgusel ja nii see vahepunkt leitud saigi.

Täpselt 3 tundi peale alustamist ja 5 märkmikulehe arvutusi täis kirjutamist saime selja sirgu lüüa ja tõdeda "Ära tegime!". Väga mõnus tunne, et täitsa iseseisvalt ja ühe jutiga ilma ühtegi vahepunkti korduvkülastust tegemata aardekarbini jõudsime.
Tarkusepäevale kohaselt õppisime sellest aardeleiust, et kui oled hoolas, tähelepanelik, järjekindel, osav ja vastupidav, siis saab sinu töö ka vääriliselt tasutud :)

Suur tänu Tunkile, meile meeldis see väike ekskursioon Viimsis väga!

Peale Nosila üritust tulime multikat kaema. Alguses oli veidi segadust aga siis läks lihtsaks ära. Kõik punktid tulid juba esimese arvutamise peale kätte ja nii me end päeva lõpuks lõpust leidsimegi.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Püüan elus hoida traditsiooni see aare enne Jaani korda teha. Juba mõnda aega oli teada, et ühest kohast vihjesilt kadunud ning teine ehitusele jalgu jäänud. Kuues punkt kolis nüüd olude sunnil sadakond meetrit eemale, sellega seoses tuli uuendada veel kaht eelmist vihjesilti. Lisaks kontrollisin enamikku ülejäänud vahepunktidest. Praegu peaks korras olema.

Et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise. Siin kehtis rohkem see, et kui tervet ei jõua, siis tee pool ja tee see ka sõbraga kahepeale. Janar pakkus, et läheme proovime lahendada, tal nimelt algus tehtud ja lootus olemas, et jõuame võiduka lõpuni. Liiga libedalt ei läinud, maailma asjade arutamise kõrvale sai ronitud, guaššitopse leitud, suvaliselt aeletud ning süstlaid välditud. Lõpus hakkasin isegi aru saama, mismoodi see arvutamine käib, kuigi iga kord pidime uuesti meenutama, et mida täpselt ja kuhukohta :). Täitsa tore õhtupoolik sõbraga ja lõpp on toredas kohas. Siia ma polegi veel jõudnud. Aitäh!

Selle aardega sai algust tehtud juba eelmise aasta esimesel detsembril. Ja kohe alguses ei saanud minema, kuna algust lihtsalt ei olnud. Õnneks on lahke peremees, kes on valmis alat sulle müksu andma, et saaks edasi liikuda. Tegelikult jäigi see algus selle päeva esimeseks ja viimaseks punktiks. Pean tunnistama, ega ma enam täpselt ei tea mitu korda ma selle aarde vahepunkte korjamas olen käinud. Iga kord, kui ma siia kaugesse kanti oma statistikat täitma tulin, otsutasin võtta ka ühe või mõne vahepunkti. Mõnikord tuli lausa mõnda punkti mitu korda külastada. Ega ma olegi vist ühtegi teist peitjat nii palju pidanud tülitama, et ühte aaret leida. Täna kutsusin endale kaaslaseks Jutsi, temaga võib lahingusse ikka minna ja temaga koos jõuab sealt ka elusalt ja tervet välja. Viimased paar punkti läksid libedalt ja olimegi lõpus. Siin ei läinud muidugi kuidagi see asi libedalt. Millegi pärast tõmbasid meid rohkem nõgesed, süstlad ja vikat, aga lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta ka välja. Suured tänud peremehele paraja väljakutse eest ja loodan, et ka teised saavad seda aaret varsti ilusti nautida.

Seda aaret sai otsitud kahes järgus. Alguses käisin ära, aga edasi sain tänu varemleidja infole. Siis sai mõned vaheetapid veel tehtud, aga ühes kohas enam midagi ei leidnud ja jätsime tolleks korraks pooleli. Hiljem osutus kahtlustus õigeks, et olime arvutusi natukene valesti teinud ja otsisime küll õigest punktist mitte väga kaugelt, aga siiski täiesti valest kohast.

Sel korral tagasi tulles läksin õigesse kohta otsima, aga seal läks ka ikka otsimisega mõnda aega. Peitu siiski topsike ei jäänud ja sain andmed kätte.

Enamike punktide puhul oli kõige keerulisemaks osaks õigete koordinaatide kätte saamine - küll kasutasin valesid algandmeid või lahutamise asemel liitmist. Õnneks oli geokontroll koguaeg kaasas :) See oli väga vajalik, kuna üks vahepunkt oli sootuks kadunud ja teine loetamatuks muutunud; peitjat sai teavitatud. Kui neist takistustest olime edasi saanud, siis läks juba mõnevõrra lihtsamaks. Isegi tehted hakkasid õigesti välja tulema. Ja sedasi saigi lõpuks ka aarde enda juurde minna. See avaldas ennast väga kiiresti, ehk isegi pisut liiga nähtaval oli. Pärast nimede kirja panemist panin natukene paremini peitu. Aitäh!

Halb märk kui aardelehel hakkab peitjapoolseid teateid ilmuma peaaegu sama tihedalt kui leiulogisid...
Esimene vasikas pidavat ikka aia taha minema. Antud juhul siis üks kuueteistkümnest vasikast jälle plehku pannud - sedakorda kõige esimene kohe nullis. Ega muud kui tuleb aare kättesaamatuks kuulutada. Vaatame, ehk õnnestub kari veel kokku ajada.

Nonii, tehtud :)
Päris mitut aastat ei läinud, nagu mõnel saatusekaaslasel, aga üks aastaaeg jõudis selle aja jooksul siiski vahetuda. Kuid kokkuvõttes alla kahe kuu - vaatan, et esimeses punktis olin 11.08.
Seda, mitu korda kokku käidud sai, enam aga ei mäletagi.
Igatahes päris mitu ja kõige popim punkt sai minu poolt lausa kolm külastust.

Algus kuni kolmanda punktini sujus väga hästi. Siis aga ei leia ja ei leia. Jõudsin muret juba ka nii peitjale kui ka teistele kurta, aga lõpuks perimeetrit laiendades siiski tuli ka leid. Sellest selgus, et minul endal valesti arvutatud koordinaadid. Järgmise arvutasin samuti valesti, aga siis sain oma veast üsna ruttu aru ja edaspidi sai siiski matemaatika selgeks ja kõige viimased otsad ei pidanud isegi enam seda spikerdama, kust ja mis ja mida lahutada või liita tuli, kõik oli lõpuks peas :)

Paari punktis käisin veel paar korda, lihtsalt ei osanud sellist peitmisviisi otsida. Mis aga ikka ja jälle näitab, et ei saa oma kinnisideedes nii kinni olla, vähemalt mitte geopeituses.

Ja üks punkt osutuski päriselt kättesaamatuks. Ülejäänud teised kõik aga kenasti leitavad ja loetavad.

Füüsiliselt kõige raskem oli muidugi see neljase maastikuga, kus pidin ka koduse abivahendi kohale meelitama :) Sealt edasi probleeme enam ei olnud ja varsti olimegi lõpus!

Kokkuvõttes väga mõnus värk. Selline täitsa eraldiseisev seiklus - nagu mäng mängus. Eks nüüd tuleb järgmine projekt ette võtta, näiteks kohatud tütred või murueide muusika või midagi muud sarnast :)

Ja eks selline seiklus peab ka tänukõnega lõppema - erilised tänud muidugi peitjale kifti multi eest, aga tänud ja tervitused ka kõigile toetajatele ja kaasaelajatele! :)

Kuues vihjepunkt on kättesaamatu ehitustööde tõttu ja vajab varsti suure tõenäosusega uut peidukohta. Kes otsingutega vahepeal sinnani jõuab ja saadab mulle õiged koordinaadid, saab vastuseks jätkamiseks tarviliku MART vihje.

Saime lõpuks selle saagaga ühele poole. Punktide läbimiseks kulus umbes viis aastat. Mõnes kohas käisime ka korduvalt, sest osa märkmeid oli kaduma läinud. Kõlab ehk koledasti, aga tegelikult oli vahva aeg-ajalt Viimsis ringi kolistada. Tänud!

Ohjah, kes seda enam täpselt mäletab millal antud aardega algust sai tehtud, aasta siis oli igaljuhul 2017. Kindel on igatahes see, et esimesel katsel olin juba teises punktis pime. Vahepeal on saanud nii mõnedki korrad seda asja külastatud, aga tulemused tulid kuidagi jube vaevaliselt, seega lõpuspurti alustasime kuskilt poole pealt. Üllataval kombel jooksis täna kõik nagu lepase reega, ainult ühe punktiga sai veidi pimesikutatud ja nii olimegi umbes pooleteise tunniga lõpus väljas. Kokkuvõttes oli täitsa tore multi, nüüd peab omale uue kirstunaela vaatama. Tänud aarde eest!

Logi kirja saamiseks osutus vajalikuks kolmel korral Rohuneeme teed vältida.

Alustasin tänavu veebruaris, siis jäin üsna alguses ühes metsatukas toppama ja kuidagi ei leidnud. Lõpuks läksin koju ära, aga ei andnud see leidmata vahepunkt ikka rahu ning tegin päringu varemleidjale, kelle kirjeldus punktist vastas ühele objektile, mida olin kohapeal ka uurinud. Seega väga suurte lootustega nüüd juuni alguses kohale ei läinud. Eelmisel nädalavahetusel naastes oli autost välja astudes esimene reaktsioon: no mida?! Jõnks käis seest läbi, et nüüd venitasin liialt kaua ja punkt on kopa ette jäänud. Õnneks oli kõik korras, saabusin vana tuttava notini, kuid ikka ei näinud seal mitte midagi. Ükskõik kust suunast vaatasin. Kuniks siis lõpuks juba lahkumas olles leidsin. Ei osanud sellist peitmisviisi arvatagi sellises kohas.

Järgmises punktis sai veenduda, et olen õige objektini jõudnud, kuid numbrid olid liialt kulunud. Vahepeal käisin üht teise aarde lõppu vormistamas ning peagi jõudis ka kiri peitjalt objektil puudunud infoga. Suuremate sekeldusteta järgmistes punktides jõudsin lõpuks punkti, kus mugude tõttu kinni kiilusin. Kõigepealt passisin mingit valet objekti. Kui selle maja pererahvas autoga koju jõudis ja ma nende sissesõduteel ees seisin, siis... khmmm.. hea, et nad mõnikümmend sekundit varem ei tulnud. Taandusin siis nina telefonis, kalibreerisin kaardi ja tulin uue ringiga teiselt poolt õige objektini. Ja ei leidnud mitte kui midagi. Täiesti suurepärased peidukad aga midagi näppu ei jäänud. Kuna naabruses veel mugusid parajasti tegutses, siis objekti teisi külgi nii hästi uurida ei saanud ja andsin heaga alla.

Täna siis naasesin. Seekord autoga nii lähedale ei sõitnud vaid jätsin selle 700 m kaugusele. Jalutasin kohale, ikka sellest alati haukuma hakanud koerast mööda. Jälle eelmine kord takistuseks saanud mugud oma aias toimetasid, kuid seekord mitte tänaval ja õnnestus pisut rohkem uurida. Aga mida ei ole, see on info. Nii palju punkte oli juba tehtud ja kahju oleks olnud pooleli jätta, seepärast tülitasin peitjat vihje saamiseks. Endal südames kahtlus, et raudselt ma lihtsalt ei leia, kadunud olemist ma ei kahtlustanudki. Vahepeal jalutasin uuesti autosse ja kui siis sain vihje, muutus asi veel segasemaks. Sarnastest kohtadest ma ju olin vaadanud. Uuesti tagasi. Sammud said igatahes täis. Tegin veel tiiru putkale peale ja katsusin uuesti need juba esimeselgi korral silma jäänud kohad üle aga mida ei ole, seda ei ole. Kuniks siis lõpuks tõesti viimasel hetkel midagi sõrmede alla jäi.

Ja siis see järgmine punkt... Kui mulle kohale jõudis, mis siin tegema peab ja et need kõrgused olid ju detsimeetrites, siis vaatasin puud ja vaatasin ennast. Ja vaatasin puud. Ja tuletasin endale meelde, et ole nüüd realist. Alt ei paistnud isegi, kas otsitav on seal üleval või mitte. Läksin auatosse tagasi, olin juba leppimas sellega, et antud aarde logiraamatusse jääb kribamata, kui miski tõmbas ikka puu poole tagasi, äkki ikka.. Jätsin üleliigse tavaaari maha ja naasesin puu alla. Ja nüüd jäi silm millelegi kahtlasele pidama. Ja käisin tõin ära. Ega enne uuesti sisse ei hinganud kui tervelt tagasi maapinnale sain. Tegelikult lihtne ronimispuu, pole hullu midagi :D Hea, et minu puu otsast laskumise stiilil pealtvaatajaid ei olnud.

Ja järgmises punktis, jälle mugud ees! Flashback esimese otsingupäeva lõpetanud takistusele. Poisid istuvad pingil ja lobisevad. Õnneks varsti tõusid püsti ja jalutasid minema.. ning istusid kauguses olevale pingile. No mulle sobis. Uusi mugusid mööda lastes veetsin aega eelmisest puust juustesse jäänud urbade välja nokkimisega. Edasi läks vahejuhtumiteta ning jõudsin lõpuks ka karbini ja sain logi kirja.

Ja sinna vahepeale jäi hulgaliselt halle ajurakke. Iga uue otsingupäevaga oli vaja taastada see tehete rütm. Alguses võttis jälle aju krussi, et kust nüüd tuli lahutada ja mida..
Tänud tuuri ja ajugümnastika eest ka!

Saabus fototõestusega teade, et üks vahepunkt on täiesti loetamatuks kulunud. Kavatsusega kapitaalsemat ja püsivamat (olgugi mõnes mõttes huligaansemat) lahendust pakkuda, nägin pool tundi vaeva, lõigates pitsakarbi peal kell kaks öösel oma elu esimest stencilit. Jube kole tuli, aga mõtlesin, et selleks, mis mul vaja, it's close enough. Oli ta jee!

Esiteks hakkas vihma sadama - kohe kui oma kipaka shablooni valmis sain ja aerosoolvärvi autosse viskasin. Andsin laba, et 3 km kaugusele vajaliku vahepunktini jõuda, enne kui seal lomp tekib. Sest värvida tuli alt üles, põlvekõrgusel maapinnast, mis tähendas stencili teipimist seliliasendis maapinnal pikutades. Miskipärast kehtisid gravitatsiooniseadused ja paberi peenemad osad ei tahtnud kuidagi ilma tapeediliimita vastu betooni püsida. Tapeediliimita, mida mul üldse polnudki... Endal oli seal triibuliseks lõigutud pitsakarbi peal lamades ka sihuke tunne nigu suhkrust oleks tehtud, näkku sadav vesi mõjus ebameeldivamalt kui kunagi varem. Ah pekki - lasin rapsakalt laigu musta värvi kuhu tarvis. Isegi värv hakkas alla tilkuma, gravitatsioon vist tõesti mõjub kõigele! Minuti pärast tõmbasin oma hoolega lõigatud pabeririba ära ja - no mitte muffigi ei suutnud välja lugeda :D

Ehk siis - kuues vahepunkt sai ikka markeriga nagu vanasti - ning arvatavasti vajab paari aasta pärast jälle uuendamist.

Ei tea küll, millal ükskord oma logivõlad tasutud saan...

Igatahes tänud pikematsorti seikluse eest looduskaunis piirkonnas ;)

Õhtu oli ilus, algus oli paljutõotav, sest pusimiste peale me justkui miskit mõistsime ja ka leidsime, aga siis kadus kõik kuhugi rannaadruvallidesse. Mingil omamoodi moel me siiski lõpu leidsime

Kunagi ammu sai Timmuga alustatud ja nüüd Piia ja Peetriga lõpetatud. Ega ilma abita poleks vist nüüd ka lõpuni jõudnud. On ikka paras pähkel.

Tänan peitjat suure töö eest.