Pandisahr

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Tundub, et ei vaja hooldust.

Sain Tiina endaga kaasa, seltsis ikka segasem mööda merd tuiata. Meri on ikka päris kaugele jääs ja samas on miskipärast hulk luiki kes pole viitsinud ära lennata. Luik peab ju põhjast toitu saama, sügavas vees ta ei saa. Ju neil siis on kohti teada. Aardes täiesti uued paberid, kõik korras. Nüüd peab ilma tänama et lõpuks logima jõudsin.

Selleks tuli küll vaeva näha, aga lõpuks olin õigel ajal õiges kohas. Lihtne ja kiire jalutuskäik aardeni. Aitäh!

lihtne jalutuskäik nulli ja logi kirja. aardel on uus topsil vana kõrval, hooldusvajaduse võib maha võtta. aitäh peitjale!

Kuna täna olime nelja veetagust aaret siinsamas Tallinna külje all juba külastanud, siis jäi veel see pinnuks silma. Niiviisi ei saanud ju jääda, seega nüüdseks juba vähendatud koosseisus asusime ka siia saarele teele. Sa mu meie, küll puhus siin ikka külm tuul, nagu noaga oleks lõiganud. Aga ega ei pööranud otsa ringi ka, ikka võiduka lõpuni. Peale logimist plagasin mina päkkade välkudes auto poole, teised jäid veel ilufotosid tegema. Minu poolest jäägu need kus see ja teine, sooja tahaks. Aga vähemalt nüüd käidud, igati positiivne. Merel patseerijaid oli tegelikult ikka üllatavalt palju, aga nad polnud varasemalt Vaskjala veehoidla peal nahka kuumaks kah ajanud ja siis siia tuule kötte külmetama tulnud. Meie olime.
Tänud peitjale aarde eest.

Ideaalne ilm logimiseks :)
panime uue minigripi ja logilehe, aga kuna korki ei ole, siis ei usu, et see kaua kestab.

Nii lähedal, kuid samas kaugel. Kalamehe kummik jäi koju ja vesi külm. Eks tuleb uuesti tulla.

Lõpuks siin ka käidud, paras ettevõtmine.

Hommikune jalutuskäik, vesi osutus oodatust sügavamaks, küll pärast aega pükse kuivatada. Nõustun õhtuse logiaga, vesi on tõesti soe.

Mõnus soe õhtu väikeseks jalutuskäiguks. Merevesi ka täitsa soe. Aitäh aarde eest!

Algus oli paljulubav aga 80meetrit enne lõppu tuli ikka vesi ette, ei hakanud kahlama.

Öösel läks uni ära, vaatasin huvipärast mis aardeid rahvas loginud on ja jäi silma selle aarde tihe logimine. Võtsin suuna Pandi poole. Talvesaapaga aardeni kuivajalaga ei pääsenud, kummikuga vast veel saaks. Tänan

Palju aastaid oodanud seda õiget hetke, nüüd sai piiluma tuldud ja edukalt logitud, aitäh :)

Leitud

Aare taastatud. Konteineriks mullitaja.

Selle aardega on omaette pikem lugu. Juba geokarjääri alguses olid meil Mirjamiga suured plaanid see aare vallutada. Alates 2021 septembrist enam leiulogisid ei tulnud, edasi olid ainult mitteleiud. Aegamööda oleme siit mööda sõitnud palju. Enamikel kordadel on veetase olnud niivõrd kõrge, et liivariba on jäänud vee alla. Meie esialgne plaan nägi ette Rohuneemes ühe tavalise aarde logimist ja siis ehk mingile maale Tunki MART multit vaadata. See plaan jäi kiirelt katki. Kui Pandju silmapiirilt paistma hakkas ja seal inimesi peal kõndimas nägime, siis Mirjamilt tuli hetkega üks pikk "Ooooo!" Sellega oli kõik öeldud ja tegime peatuse, et vähemalt uurida, mis seisukord seal torni juures on.

Kõndisime siis kohale ja saare kaldalt näitas aardeni ca 60 meetrit. Logisid nähes tuli tunnistada, et suure tõenäosusega seal midagi ei ole. Aga mis oleks, kui hoopis taastaks aarde. Mõeldud-tehtud! Tagasi kõndides kirjutasin Krissule, kes oli aarde 2021 veebruaris leidnud ja tahtsime teada, missugune konteiner seal varem nööri küljes olnud oli. Kuna liivariba vastas oli Coopi pood, siis arvasime, et kui sealt leiab kõik vajaliku aarde taastamiseks, siis teeme ära. Olin vabatahtlikult nõus seal külmas vees solberdama. Coopis hakkasid pika peale vajalikud asjad silma - konteineriks tuli mullitaja, logiraamatuks joonelise vihiku leht, sinna juurde rull isoleerteipi ning minigripi leidsime ka. Kassapidaja pidas meid kindla peale napakateks, kui sellist asjade kogumit kassalindil nägi. Öelge, milline normaalne inimene sellise kraamiga poest välja läheb... ainult geopeitur.

Tagasiteel mööda liivariba tegime kerge fotosessiooni mullitajaga ja hakkasime järk-järgult aaret ette valmistama. Kõik mullid said puhutud, konteiner isoleerteibiga üle tõmmatud jne. Seejärel algas minu jaoks see kõige raskem osa, see märg osa... Minu esimene mõte oli, et mis see 60 meetrit ära ei ole, käin paljajalu ruttu ära. Ega see käega katsutud vesi täit pilti ju ette ei andnud. Koorisin siis jope pealt ära, müts pähe, püksisääred põlveni paljaks ja astusin vette. No johhaidii.. talisuplejat minust vist ei saa. Külmašokk oli ikka korralik, jõudsin vist 10 meetrit ära kõndida, kui otsustasin, et tulen tagasi. Lisaks oli loomulikult valus ka kividel astumine, seega valu oli topelt. Kui palja jala veest välja võtsin, siis oli kohe tunda, et õhk on soojem kui vesi. Sellest ka järeldus, et veetemperatuur võis olla ca 5 kraadi, kuna väljas oli 8 kraadi. Mul olid juba loobumismõtted peas, aga siis mõtlesin, et kui juba on nii palju selle aarde jaoks tehtud, siis tuleb ju kuidagi ära käia. Lasin Mirjamil tuua oma tossud. Lükkasin need siis paljaste jalgade otsa. Mööda kive astumine oli kindlasti lihtsam. Veetase tahtis vahepeal üle põlve minna, aga lõpuks sai leitud teekond, millega sain pärale.

Veest välja astudes tundsin, kuidas jalad kohe soojaks lähevad. Kohapealne missioon oli siiski vaja läbi viia veel. Esmase vaatluse järel sai leitud ilmselt seesama nöör, mille küljes eelmine konteiner oli olnud. Kasutasin seda ära ka taastamisel. Nüüd siis konteiner on kinnitatud teibiga nööri külge. Loodetavasti püsib see seal nüüd väheke paremini ja veidi kauem, et ka teised, kellel aare logimata, saaksid ära käia. Seda isoleerteipi läks sinna kohe mõnuga. Kui taastamistööd tehtud, siis tagasitulek läbi vee oli nii umbes 10 korda kiirem kui minek. Veetemperatuuriga oli keha harjunud, kuigi õhku välja hingates ikka aurasin. Mis seal ikka, lugesin siis selle "talisupluse" lõppenuks. Aare oli edukalt taastatud. Üle kahe aasta mitte ühtegi leidu, nüüd on aare otsijate ootel. Hiljem suundusime Mirjami vanemate poole, kus ootas keha soojendav "arstirohi" ning saun, mis kõik luud ja kondid eriti hästi üles soojendas. Ma arvan, et tänu sellele ma end järgneval hommikul hästi tundsingi.

Mida kõike aarde leidmise nimel ära ei tehta... Aitäh, elu on seiklus!

Tänane päevakava nägi ette Viimsi poolsaare tipust mõne vähem meeldivama topsi logimist (nt Koridor.. või Kole ilus..). Vurasime siis rahus sinnasuunas kui ümber nurga tulles paistis suur liivariba Pandju saare poole. Ja inimesed olid peal! Kuna tegemist oli once in a blue moon esineva nähtusega, siis panime piduri peale ning otsustasime hoopis saarel ära käia.

Jalutuskäik oli mõnus, ilm oli soe, tuult minimaalselt. Üsna mitmed mugud olid ka end teekonnale sättinud. Meie läksime aga plaaniga vaadata, kas selle aarde logitud saab. Logidest oli nii palju meeles, et paar mitteleidu nagu oli, aga ajajoonest polnud aimugi. Ja kui me seal kivide peal ukerdades aru saime, et küllap on asi ikka kadunud.. no ei saanud nii jätta. Peitja viimased sisselogimised siia lehele jäid paari aasta taha, seega sealtpoolt taastamist ei saanud küll loota. Mis seal ikka, tuleb ise teha!

Õnneks või õnnetuseks on täpselt Pandju saare vastas üle tee üks COOP. Õnneks või õnnetuseks on see kõige nigelama valikuga COOP mis ma elus näinud olen. Kuna olime minu autoga, kus puudus absoluutselt igasugune aardeparanduseks vajalik kraam, siis olime sunnitud nullist asja üles ehitama. Seega, peale 10 minutilist otsingut (sest see pood oli täpselt 2 riiulit ja kassa) sai ostunimekiri:

• 20m isoleerteipi




• Hot Wheels mullitaja




• Jooneline vihik, 18lk




• Säilituskotid, 1l 10tk

Kogusummaga 4.41 raha. Loovus pidi ju inimese kõige väärtuslikum vara olema.

Igatahes sai siis taaskord saarele sammutud, samal ajal päikeseloojangus mulle puhudes ja potentsiaalset konteinerit teipides. Saarel ühe suurema kivi peal valmistasime ette logiraamatu ning pistsime selle "pudelisse". Siis kooris Märten end põlvist allapoole paljaks ning läks retkele, et konteiner peitu panna.

Esialgu tundus, et sellest asja ei saa, sest

a) vesi oli ropult külm

b) vesi oli isegi Märteni jaoks natuke liiga sügav

c) kivid olid saavutanud maksimaalse libeduse astme

Nendest kaks me saime lahendatud - tossud läksid taas jalga ning teekonna leidsime ka veidike parema. Pikema, aga madalama veega. Märten oli endiselt kahtleval seisukohal, aga kui jalad olid juba märjad ja pool teed oli juba mindud siis üks hetk oli ta nullis ja edasine on juba ajalugu, millest mina oskan ainult vaikida, sest mu silmad pole veel arenenud 60m kauguselt pisidetaile märkama.

Tagasi tuli Märten juba palju hoogsamalt ning peale kiiret kuivatust lippasime taas mandrile, kuna väljas läks juba ohtlikult külmaks ja pimedaks.

Ja selline see seiklus sai. Ettevalmistus 0, hulljulgus 100 ja mida kõike veel. Eks aeg näitab, kas tops sinna ka püsima jääb, aga mõni kiirem peitur äkki ikka saab oma nime sinna jäädvustatud.

Aitäh!

Aarde (oletatava) asukohani jõudmiseks olid üsna soodsad tingimused, vesi oli madal ja ainult pükste sääred pidi veidi üles kerima, et märjaks ei saaks. Huviobjektini jõudes sai selgeks, et aaret seal ei ole. Küll oli külge seotud ülejäänuga võrdlemisi värskem nöör, mis ilmselt haaret seal kunagi kinni hoidis, aga aaret ennast nööri küljes ega ka kuskil mujal lähedal ei olnud.

Kasutasime ära soodsat võimalust ja käisime logimas. Tingimused olid ideaalilähedased. Õhtupimeduses toimus säärel päris aktiivne liiklus. Paare liikus üsna mitmeid. Tänud põneva paiga eest!

Sellest aardest oleme sageli mööda sõitnud, kuid alati on olnud kas piirang või vähe aega või muud ebasoodsad tingimused. Täna siis otsustasime lõpuks ära käia. Noorgeopeitur loobus juba alguses ja jäi geomobiili valvama. Meie rajasime endale lohesurfarite vahel paljajalu teed. Saarele jõudes selgus, et viimane jupp aardeni on ootamatult kõrgeveeline. Kaaslane oli siis nõus oma sandaalide tervise ohverdama ja tuule käes mässavates veevoogudes aardeni kahlama. Kohati oli juba kaldalt veidi hirmutav vaadata. Oleks küll nöök olnud, kui aaret poleks kätte saanud, aga õnneks siiski saime. Aitäh!

Kaks kaaslast olid nõus ainult kergema osa kaasa tegema. Viimane sprint jäi minu teha kuna logimata tagasi ei tahtnud ka minna. Algus läks ladusalt, aga lõpu poole ulatus vesi juba vööni. Ära sai siiski käidud.

Tänud!

Juhuslikult sattusime piirkonda kauni päikseloojangu hetkel. Saare tipust edasi sai sokid ja tossud jalast ära võetud ja algas meres ukerdamine. Sügavaks ei läinud, aga kivid olid libedad ja võttis veidi aega. Mariannil oli aare juba leitud ja jäi koos Atsiga saarele kaasa elama. Tegin oma ukerdavate poosidega siis päikeseloojangut neile kaunimaks ;)
Aarde jaoks olin täpses pikkuses, sain ilusti lahti, aga logiraamat oli täitsa märg ja nime kirjapanek raskendatud.

Täna hommikul oli kõik ümberringi valges udus. Jalutasin piki Pandju saare saba saare poole ning nautisin kõrvalt udust kostvaid lindude huikeid ja kaugemalt merelt kostvat laeva udupasunat. Mitte ühtegi mugu. Selles võisin vaid ilma kiita. Nagu ikka oli meri teinud kividest imelisi jääskulptuure. Luiged ei viitsinud eemalduda vaid lasid end üsna lähedalt vaadata. Jalutasin maa poole tagasi, et Marile vastu minna. Ja siis hakkasid saabuma mugud. Pühapäevale omaselt saabus neid palju. Kui Mari tuli, siis läksime kohe ühe joonega lõppu välja. Jää saare ja torni vahel oli veidi kahtlane, aga kandis veel küll. Muidugi tulid meie järele jääle ka kõik lähedal olevad mugud. Sinna maani polnud nad julenud saarelt kaugemale astuda. Tegime mõned pildid, logisime ja läksime tagasi. Mugude konsentratsioon oli liiga suur, kitsas oli :) Tänan peitjat väga vahvasse ja omapärasesse kohta kutsumast!

Seda aaret olen kaua vaadelnud ja siis jälle unustanud ja siis jälle meelde tulnud. Tänaseks panime plaani kindlalt paika, sest tundub, et see on viimane võimalus sel talvel aaret külastada. Tõesti oli siin suur laulupidu, rahvast muudkui vooris edasi tagasi. Tänan.

Kasutasin soodsaid lumeolusid ära ja siin oli tõsine laulupidu käimas, rahvast liikus nii palju, et peaaegu ei kannatanud torni juures 2+2 reeglitki täita.

Aitäh! Pikem logi GC lehel.

Septembris käis karuonu üksi ära, seekord oli kena jalutuskäik jääl. Kivid olid huvitavaid moodustisi moodustanud. Enne meid oli juba tänase kuupäevaga leid ees, populaarne koht. :)

Kesklinna poolt lähenedes ei andnud meri üldse lootust, et mingi jää kusagil on, kuid kohale jõudes oli hokiplats lumest puhtaks lükatud, mäng algamas ja lubas saarele läheneda küll. Vastu tulid mõned kelgutajad ja nii sai üsna julgelt astutud. Poole maa peal kiirustati minust mööda ning kui varsti nägin, et ees väga otsustava sammuga liikuv inimene vist oma telefoni käigu pealt vaatab, oli asi selge - geokolleeg. Ja nii oligi. Lasin tal leida enne kui päris ligi astusin ja pastakat laenasin. Tänud :)