Näed, aga kätte ei saa

Siin metsas polegi ammu käinud. Igasugused uusarendused ajavad oma kombitsaid aga mööda linnaservasid muudkui kaugemale, nii et pole üldse teada, kas ja kui kaua üldse neid aarete peidukohti üldse on. Siinne küll vist kestab esialgu edasi, aga nii mõnelgi on kodukoht muudeks otstarveteks kasutusele võetud. Igatahes oli täitsa mõnus jalutuskäik. Arvasin küll, et kummikud oleks mõistlik, aga kohe kuidagi ei tahtnud mõistlik olla. Läksin botastega. Eks mingi hetk oli ikka probleeme, aga mitte suurematsorti ja see väikene vesi ei tee ju jalgadele liiga ega midagi.
Tänud peitjale toreda mõistatuse ja aarde eest.

Rohkem tegu sellega et näha, mitte et ei saa kätte aga eks aastaajad on ka erinevad, täna oli täitsa kuiv.

Kirjeldus tundus hirmus segane, aga sai end lõpuks kokku võetud. Lõpus läks aega rohkem kui oleks pidanud, aga lõpp hea, kõik hea. Aitäh.

Siukest ränka pokumaad ei osanud siit küll oodata. Hullem, kui Piirissaarel kogetu. Sileda sussiga paras katsumus. Esiti ei näinud, ammugi siis kätte saime. Rohelusega tutvumist ja lõpuks ka nägime. Tänud peitjale.

Huuhh, seda maastikku andis ikka künda. Lõpu puhul olin valmis palju hullemaks otsimiseks, aga aare oli tegelikult kiiresti leitav ja andis hea emotsiooni.

Täna sain näha kraave, mida mina kraavideks poleks pidanudki. Seetõttu olin lõpuni kahtleval seisukohal, kas tõlgendan juhiseid ikka õigesti... aga aardekohta välja jõudes tundus, et see peaks küll õige kahemeetrine olema. Mida ei silmanud oli konteiner... Otsustasin, et söön oma poolelioleva hommikupala lõpuni ja vaatan siis veel värske pilguga üle. Ennäe imet - täis kõht tegi nägijaks! Ja siis hakkas teater pihta: luuletusega esines kägu, tantsu ja lauluga sookured ning tagatipuks oli karugi sinna oma jäljed jätnud. Vägev hommik! Aitäh peitjale sinna eksitamast!

Täna on super ilm siin jalutamiseks.Aitäh!

Kodutöö oli mul tehtud nii ja naa. Vähemalt oli teada kuhu lõpp umbeski jääb. Mina oma tibusammudega vudides pidin ju juurde mitukümmend lugema aga no Arvo on ikka täismehemõõdus õnneks ja saime tänu talle logi kirja.

Tänud kutsumast, lõpp ilusas kohas ja tore idee, kartus oli ilmasjata, tegelikult oli logimata, et kaaslast ei leidnud!

Väga mõnus vanakooli orienteerumismulti või kuidas teda nimetada. Igastahes selline räme maastik, hüppad mättalt mättale ja vaatad, kas saad pihta. Saime küll. Samas mulle ikka jälle meeldis mõnusalt, selline hea matkaja aare. Aitäh.

Sai sobiv täpp ammu kaardile poetatud ja Carolys käis ka kohta kinnitamas. Kui Laulasmaal lapsehoid tehtud, oli õnneks veel piisavalt palju aega enne päris pimedaks minemist ja otsustasin siin ära käia, sest muidu lükkan aina edasi. Lähenemisplaan oli nii hästi paigas, et kuiva jalaga ja väga kiirelt saime topsi juures ära käidud. Aitäh!

Kuna aastatega võib looduses nii mõndagi muutuda, siis ei hakanud lootmagi, et kõik need kirjelduses mainitud kraavid ja rajad meid seal ootavad. Seega tegime hoopis kodus korralikult kaarditööd ja panime potentsiaalse huvipunkti paika. Täna hüplesime mööda korralikkult märga pokumaastikku kohale, leidsime umbes kahemeetrise objekti ja hakkasime tiirutama. Ikka õige mitu ringi sai seal tehtud ja kui lõpuks ainult vaatlemise asemel ka käed kasutusele võtsime, siis sai ka konteiner leitud. Tagasi jalutasime juba mööda metsaalust, kus praegusel aastaajal palju mõnusam liikuda. Aitäh!

Teisel katsel leitud. Vahepeal saime vähe kindlust juurde, et olime õiges kohas. Kolmandat korda ei oleks enam viitsinud siia tulla.

Käisin siin ka suvel piilumas, aga kuna kaasas olnud inimene keeldus kategooriliselt sellisel maastikul liikuma, sügisel ja üksi oli oluliselt parem liikuda. Mõistatus sai lahendatud kodus ja kaardi peal, kohapeal oleks tõesti kraavide tuvastamisega raskeks läinud. Puhkasin natuke objekti otsas ja lugesin logisid, siis tegin tiiru ümber ja vaatasin kõikjale kuhu vaadata oli ja käes ta oligi.

Leidsime!

Leitud ja logitud. Aega võttis, aga asja sai. Tänud!

Nüüd põhjalikult otsides jäi aare silma. Aitäh!

Otsisime kas vales kohas või oli aare hästi peidus. Lohutuseks leidsime paar sarve maast.

Vaatasin maa-ameti kaarti ja selle järgi oli juhiseid järgides kõik nii nagu peabki. Ega nende meetrite ja kraavidega pole vaja üle mõelda. Oleksin võinud ka matkasaapaga tulla, aga viskasin enne igaks juhuks kummarid jalga, et äkki läheb puhta rabaks ära. Ei läinud. Hunnikud viitasid, et paik on tugevalt põtrade poolt asustatud. Sipelgad ajavad ka tasapisi end käima. Tänan peitjat ja tegelikult võiks kirjeldusse lihtsalt panna, et mine rabapinnale ja vaata veidi ringi, kuniks näed muud objekti kui seda on puu. Nii lihtne ongi. Karp on siiski hästi maskeeritud, hakkasin juba korraks isegi kahtlema, et kas mu paremad ja vasakud on segamini läinud või mis. Aga ei, kõik on täpselt nii nagu peabki olema.

Uhh.. ähh.. ohh.. tänu varemleidnud kaaslasele sai siiski ära vormistatud, kuigi viimase lõpu vesisele maastikule vandusin kehvade jalanõude tõttu alla ja ronisin hoopis lähedase männi otsa õiget suunda ja viimaseid paarikümmet meetrit aardeni turvama. Tänan.

Kraavist tõepoolest täpselt aru ei saanud, aga mingit nire jälitatud sai. Lõpppunktis leidus isegi sobiv objekt, mis justkui vastas aardekirjeldusele ja logidele. Ka ilusale vaatele. Aga johhaidii - mida ma ei leidnud, on aare.

Alustame lõpust - kunagi lahendasin sellist mõistatust nagu Kraani pol'd, nüüd võin nentida, et kraavi pol'd.

Paar nädalat tagasi proovisin lahendada. Probleemiks sai kraav. Olin segaduses ja üritasin lihtsalt meetrite järgi kuhugi minna, aga arvasin, et koht kuhu jõudsin pol'd õige. Kodus tähelepanelikult kirjeldust üle lugedes sain aru, et kurask, olin ju ikkagi õiges kohas ol'd.

Täna tegin sama tee läbi ja loobusin kraavi otsimisest. Eeldatavas lõpus ringlesin tükk aega ja olin ikkagi loobumas. Arvasin, et ei ol'd ikkagi märke õigesti lugenud. Hea, et ei loobunud vaid jätkasin jonnakalt otsinguid. Lõpuks nägin (?) konteinerit. Ei saa öelda, et ma poleks sel hetkel rõõmus ol'd. Kolmandat korda sellist jõhkrat maastikku läbida poleks taht'd. Sellised orienteerumisaarded on rasked, aga hea tunne on neid leiuga lõpetada. Hoopis muu, kui lihtsalt lõppu loivata ja otsima asuda. Aitäh!

Õudne, võibolla ka ruudus. Pole midagi teha, kui on selline harrastus. 272 päev, jäänud on 94 (miks küll mulle just sattus liigaasta??????). Käes on lõpuspurdi aeg, jalad on piimahapet täis, nagu selle aarde lõpp-punktiski. Aga alla ei tohi enam anda ja peab lõpuni pingutama, mis siis, et kõige pimedam aeg on veel ees. Õnneks on mõned kergemad maastikud varuks hoitud ja nende peal purjetab ehk lõpuni välja. Aitäh keerulise aarde eest!

Ei tasu ikka sapsida:

• Parkides


• Tee valikul


• Metsa läbides


• Koeraga jalutades


• Pokkudel hüpates


• Aaret otsides!

Ka seekordne aardeotsing ei kujunenud lihtsalt. Küll Exe sikutas rihma nii et mu pöial lõppes roosiokkas, siis teda sülle võttes tõmbasin kahe näpu vahelt rohuliblega - verd valasin iga 100 meetri tagant. Ei pääsenud ka mu aktiivsusmonitor, mis kuskil oksa küljes või mülkarajas nüüd lebab ja sünkroniseerimist ootab. Sünkroniseerimata ta kahjuks aga jääbki. Ma ise niipea siiakanti ei julge tulla, võib-olla kaotan järgmine kord enda ära... Aga kui keegi musta käepaelaga Mi Band 4 soovib, siis ma soovitan seda aaret otsima minna. (487) Aitäh! V: TB EJ

Plaan oli ilus - üks kiire aare ja tunnine SUPi ring Klooga järves. Teostus oli kõike muud kui ilus. Auto pargitud, asusin mööda veidi mudast teed vahemaad vähendama täpikeseni kaardil. Ühel hetkel tundus läbi metsa lõigata parem. Mets oli meie vastu lahke ja ma nägin ära oma elu kõige suuremad kukeseened. Kes rohkem lugeda ei taha, siis mainin ära, et tagasiteel said need siiski ära korjatud ja ei tasu tormijooksu teha. Peale metsaalust tuli põlvedeni põldmari või mingi muu taim, mis nõgestas mu paljaid pahkluusid nii et triibud on siiamaani näha, peale seda sain turnida ka kõrges murus ning siis saabus langus, plärtsti tossuga otse rabasse. Kuna ma palju mustemaks ja märjemaks enam saada ei saanud siis hüppasin seal pool vees märgitud punktini ja kõik nagu klappis - ei olnud ju puu ja sarnaselt paljudele logidele, mitte midagi ka ei leia. Söötsime seal sääski, parme ja ma ei tea keda veel, kuniks otsustasin, et aitab selleks korraks ka. Veel jõuan nii SUPi ringile kui ehk ka päevase aarde leitud. Tagasitee oli üsna sarnane - tossud märjaks, jalad kriibituks aga seened said leitud ja torusalli korjatud. Autoni jõudes avastasin, et mida ei ole, see on autovõti. No peesse küll, sellist jama pole ammu olnud. Kas üldse? Olin üsna kindel, et varuvõti oli seal samas autos ja ka kodunt polnud abi loota. Pime veel polnud aga pikka pidu enam polnud ka. Proovisin üsna sama teed pidi seenekohani minna, mis ebaõnnestus täielikult ning siis nullini, mis ka kulges mööda teistsugust rada (vähemalt jalad jäid kriipimata). Päikeseloojang oli väga ilus ning jõudes objektini tagasi, tegin poolringi, võtsin maast võtme ja hakkasin tagasi jalutama mingit kolmandat varianti pidi. Aaret isegi ei proovinud otsida, see isu oli tänaseks läinud. See kolmas variant oli hullem kui kaks eelmist kokku aga tagasi autoni ma jõudsin ning mis põhiline, omade jõududega metsast välja ka.

Samal hommikul tööle sõites kuulsin Vikerraadiost (?) kella viie klubi kohta ja üks mõte, mis sealt läbi käis oli, et me võime ju kell 5 ärgata ja näiteks harjutada vasaku käega kirjutamist igal hommikul aga kui seda kellelegi teisele ei ütle, siis varem või hiljem jääb harjutus katki kuna endale tehtud lubadust on lihtsam murda kui seda, mis on teistele tehtud/avalikult välja öeldud. Siinkohal tahan ma lubada, et ma ei lähe enam metsa ilma mingi kotita, kuhu sisse on turvaliselt võimalik asju panna kui mul ei ole seljas mõnda riideeset, millel on lukuga/sügav tasku, kust asjad välja ei kuku!

Ei näinud ja seega kätte ka ei saanud!

Kaardi peal ootas täpp juba pikemat aega kylastust ja täna otsustasin et nyyd on see päev käes. Autoga s6itsin enamvähem m6istlikule kaugusele ja edasi astusin juba jala. Otsitav jäi ysna kiirelt silma aga siis hakkas ikaldus pihta. Tee v6i tina aga mitte kui midagi ei leidnud. Nyyd hakkasin juba kahtlustama et kas minu kodutöö oli untsu läinud ja olin vale objekti juures. Ega muud polnudki kui et istusin nagu konn keset objekti maha ja hakkasin logisid lugema ja uuesti kaarti uurima. Kysisin ka varemleidnult geokontrolli m6ttes et kas olen ikka 6iges kohas. K6ik nagu klappis ja tegin siis veel kassi kombel mitu tiiru ymber palava pudru kuni l6puks sain nägijaks. Oli see vast alles hästi peidetud :D Aga l6pp hea k6ik hea. Tänud peitjale

Tänud

Peale talve käisin, sain vaevu suunad paika aga jäi mitte leiuks. Seekord ilusama ilmaga sai nimed kirja, tänud :)

LOGITUD

Leitud,
Sain autoga peaaegu nulli ;)

Leitud, esimene aare.