Õmma

Siin läks päris kiirelt, esimese hooga olin küll veidi pime vaid. Vägev onn, esmalt vaatasin, et RMK puukiriku keset raba püsti pannud ning laudtee selleni on veel ikka eriti korralik. Rabatiirult hiljem tagasi tulles tuli bussitäis rahvast vastu- kuna mul räätsad näppus olid siis uuriti, et kas ikka onnini kuiva jalaga saab- jah, ikka saab, ka sokkis hetkel saaks. Äge koht, tänud tutvustamast!

Nii pole aus. Aaret näen, kätte ei saa. Ma olen 1.60 Koht ilus, pikk tee maha käidud ja nüüd longi tühjalt tagasi.

Geopimedus tabas meid siin. Aga õnneks visadus viis sihile. Aitäh, mõnis vaikne koht!

Tehtud, tänud :)

Alguses oli küll jama ja porine aga jõudess laudrajale olime vaimustusses. Tänud

Kaunis koht, massiivne onn ja masendav ajalugu.

Leitud

Äge seiklus rabas. Tänud tutvustamast.

Ilus rahulik kohake oli siiamaani. Nüüd uue "maanteega" võib muutuda populaarseks. Lõpuks sai ka aare regatud, siiamaani olin jätnud alles, et oleks põhjust jälle tulla. Ujuda oli mõnus.

Tänud peitjale. Äge koht. Oleks tahtnud pikemalt molutama jääda. Järve esi mõnusalt soe.

Kui surnud rabast läbi saime, siis kenas rabas oli ilmatuma lai uus laudtee, mida mööda sai muretult silmad kinni kohale astuda. Igati meeldivasse kohta juhatab see aare.

Tänan peitmast.

Täna oli imeilus päikeseline ilm, nii et patt oleks olnud linna jääda. Nii kui kohustustest vabanesin, plagasin siit minema. Vaatasin kohe hea mitu aaret välja, mille juures täna ära käia, aga kuna üsna varsti kutsuti mind linna tagasi, jäi see ainukeseks. Teekonnast aardeni esimene pool oli kaunikesti igav seal turbavälja kõrval, teine pool aga ülihuvitav. Nimelt sealtmaalt, kus vist oleks pidanud laudtee olema, oli jäätee. Täielik kiilakas. Otse loomulikult olin selleks olukorraks valmistunud, nii et seljakotist naglid välja ja saabastele alla. Aga ikkagi oli suht ebakindel astumine, kuid kohale ma sain ja pärast tagasigi. Seejuures kogu tee püstiasendis. Kohapeal vaatasin kõigepealt kõik vaadatavad kohad üle, siis lugesin logisid ja sain aru, et vaadates ei leia siit muffigi, seega hakkasin poleerima. Siis juba sai leid ka pea kohe vormistatud. Tänud peitjale aarde eest.

Õmma avastamine oli juba väga ammu plaanis, aga kuidagi ei saanud ette võetud. Kui siis Triinu pakkus et läheks Marimetsa rappa, sai ta kähku ümber räägitud. Õnneks on olnud kuiv suvi ja kuivapoolne sügis, seega oli aardeni pääsemine suht lihtne. Tagasiteel tegime veel põike, et vaadata ka natuke kaugema asuvaid laukaid. Onn on muljetavaldav, raba ise selline.... teistmoodi. Laukaid eriti pole, pigem mättane. Ilm oli ebareaalselt ilus, 2022. aasta 13. novembril oli 10 kraadi sooja ja paistis ere päike. Onni tagumise seina ääres sai mõnusasti päikese käes vedeleda ja piknikku pidada. Aarde logisid lugedes tekkis mingi aja jooksul arusaam, kust otsima peaks. Kui olime aarde tuvastanud ja nuputasime, et kuidas seda kätte saada, meenus mulle, et mul on pikad käed. Mis riiete ostmisel nuhtlus, on Geopeituse otsimisel abiks. Aitäh aarde peitjale, kindlasti külastamist väärt koht.

Sven luges kuskilt lugu Õmma rabast ja seal asuvast vaatetornist, mina ühtlasi kiikasin, kas selles kohas ka aaret oleks. Üks pluss üks sai kokku ja seega otsustasime ootamatult mõnusa ilmaga laupäeva veeta just siin. Matk on mõnus lühike, kohapeal vaade uskumatu, nii äge! Külalisteraamatus vahva jutt sellest, kuidas lapsena ühele isikule isa parve ehitas siia lauka peale ning nüüd sellest parvest omamoodi ujuvsaar on saanud. Aitäh kutsumast!

Leitud. Aitäh!

Täiesti kena ja mugav rada viis aardeni. Õnneks defineerisin vihjet õigesti ja leid tuli kiiresti. Luukeresid ei hulpinud kuskil. Aitäh!

Leitud

Haapsalus äärelinnast lahkudes valisime vahepeatuseks Õmma raba kuna see jäi praktiliselt teele, tutvustuses lubati laudteed, järve ja metsaonni ning siin me polnud varem käinud ja kodust spetsiaalselt nii lühikesele rajale nagunii tulema ei hakkaks.

Algul veits üllatas, et suurelt teel ühtegi silti siia RMK rajale ei juhata kuigi rajal olid RMK tähisega suunaviidad täitsa olemas. Aga raja seisukorda nähes sai selgeks, miks seda rada väga ei reklaamita. Ma ei tea kas turbavälja servas ka varem laudtee oli või mitte aga praegu igatahes pole, õnneks maapind oli piisavalt kuiv. Umbes viimased 700m oli siis laudtee, millest pole enam palju alles jäänud ja meie oma (esialgu) valgete linnapapudega sobisime siia rajale eriti "hästi" :) Õnneks metsaonn oli alles ja kuigi pisut väsinud siis ikkagi päris viisakas ja täiesti kasutatav. Nautisime seal vaateid ja tegime pilte ning vahepeal otsisin ka aarde üles. Alguses ikka valedest kohtadest aga kui midagi ei leidnud siis tekkis plaan B, mida ka üks varasem logi toetas. Abivahendiga oli õige koha tuvastamine lihtne. Topsil väike tükike küljest ära näritud aga sisu täitsa ok. Täname siia juhatamast.

Leitud

Tänud peitjale aarde eest!

No võttis ikka kiruma küll, sest ma katsusin ju sealt. Suhteliselt kiiresti algas mul ka ülemõtlemine, kus kõik palgipraod sai põhjalikult läbi uuritud.

Õnneks oli ilus ilm ja nautisin otsimist, aga entusiasmi jagub ikkagi teatud piirini. Siis sai peitjaga ühendust võetud, peale mida väike tiir ümber maja jälle ja käes ta oligi.

Leitud, logitud, tänan!

Parklas olevasse autosse saabus mees ja lahkus. Oma nime oli ta küll maja külalisteraamatusse märkinud, kuid logiraamat oli puutumata. Laudteest sai ainult unistada, jääkoorik lumel oli liiga õhuke, et kõiki samme kanda, nii et oli väsitav minek. Talvel ööbimiseks on see onn kahjuks küttekoldeta, soojemal ajal võib siin päris mõnus ööbida olla. Logiraamat oli endiselt kuiv ja korras, aitäh aarde eest!

Alustasime oma teekonda Õmma aardest. Väidetav matkarada on viidud kraavi pervele aga milline see tegelikult välja näeb, me teada ei saanud. Lumevaip oli katnud kogu kraavipealse ja selle teekonna läbimiseks pidime lumes sumpama. Raba äärde jõudes oli sealt teekond onnini kord kandev jääkoorik, kust lumi kõik ära tuisanud, kord paras sumpamine lumes.

Onni sai igalt poolt uudistatud, lõpuks otsisime ka aarde üles.
Tänud

Tegime sõpradega traditsioonilist aasta alguse laagrit ja sai ka siit läbi matkatud. Tegime suppi ja mustika kisselli ja nautisime olemist. Tänud ka siin peituvale aardele!

Aasta esimest ilusat päikesepaistelist päeva otsustasime peale aastavahetuspidu tähistada loodusmatkaga ja mõtlesime kuhu siis minna võiks. Millegipärast tõmbas nii mind kui Jevgeniat rappa ja rääkisime ka mehed-lapsed nõusse.

Selle majakese olemasolu siin teadsin kuskilt (ma ei mäleta enam, kust) juba ammu, aga vaatama polnud ma seda veel jõudnud ja nii tundus see sobiv sihtpunkt olevat. Tee siia oli parklast liigagi lihtne ja lühike ja jõudsime kiirelt kohale, kuna parklas enne meid ühtegi autot polnud, lootsime eest leida tühja maja - aga ei - maja oli hoopis inimesi ja koeri paksult täis.

Esimesele korrusele, kus oli lisaks mugudele veel neli haukuvat koera, me isegi ei üritanud ennast sisse pressida. Teisel korrusel oli õnneks vaid üks lumest endale teed keetev mugu ja seal pidasime meiegi pisikese söögipausi ja käisime kordamööda tornis vaadet imetlemas.

Silveri logis olnud sõrgadega purke õnneks enam kuskil näha ei olnud (vb olid need esimesel korrusel, kus me ei käinud) ja üldse tundus maja suhteliselt korralik ja majaümbrus väga kaunis.

Mõtlesin et kus see aare siis olla võiks, et loodetavasti mitte esimesel korrusel, sest siis jääb see logimata, kuna koertega mugud ei kavatsenudki minna värsket õhku hingama. Alustasin maja süstemaatilist läbiotsimist ja peale pisikest vihjepojukest see aare ka leitud sai. Õnneks on see peidetud nii, et seda on võimalik ka mugurikkal ajal logida. Aitäh peitjale!

Kuna ümbrus oli nii ilus ja päike paistis, siis korjasime oma kraaplevad kratid majast ja õue pealt kokku ja mõtlesime koos mis nüüd edasi teha, sest tagasi auto juurde ja koju küll veel minna ei raatsiks. Lõin aardekaardi lahti ja mis ma näen - linnulennult ca 1,6km kaugusel, keset raba on veel üks leidmata aare. Ja millal siis veel meiesugused rabakogemuseta ja räätsadeta rohelised võiks rappa minna kui mitte talvel, kui maa on kenasti külmunud ja laukasse kukkumist karta pole...

Piltidega on midagi valesti läinud üleslaadimisel, kõvasti hämaramad kui originaalid.

Aasta viimasel päeval sai tehtud väike matk Õmma rappa - tegime suppi ja logisime aarde!

Ilus ja tore koht, aaret otsima asudes jäi juhuslikult päris kiiresti näppu. Aitäh!

10-päevase saarte geotiiru, mille käigus sai autoga läbitud 1200 km, lõpetuseks sobis imehästi üks ilus rabamatk kauni rabajärve äärde. Parklas oli üks auto ja korraks tekkis isegi väike hirm, et kui onn hõivatud, siis kuidas seal midagi otsida saaks. Õnneks sel ajal kui auto juures veel kohmitsesime märkasime raba poolt lähenemas kahte inimest. Juhhei, koht seega vaba ja asusime rõõmsalt teele.

Turbaväljade ääres kulgev matkarada oli värskete viitadega tähistatud ja rada ise nii kuiv, et lausa tolmas. Ka rabas kulgev laudtee oli täiesti kuiv ja praegu saab onnile läheneda kasvõi lakkkingades. Ülimõnus astumine praegu suvisel ajal, kui mitte ühtegi tüütavat putukat ka polnud.

Mõne aja pärast hakkasime nägema veesilma ja siis tuli puude varjust nähtavale ka onn. Tegelikult pole see ju üldse onn, täitsa mitmekordne elamu. Uudistasime kõik kohad läbi ja ikka üsna mitu ringi. Kui maja siseeluga sai piisavalt tutvutud, siis vaatlesime seda ka väljast. Vanu palke oli mõnus silitada, aga vat see aardetops oli ikka õige kavalasti peidus. Vahepeal istusime trepil, vaatasime järvele, lugesime logisid ja kogusime mõtteid. Veel mõni ring majale ja ikka mitte midagi. Peale õlekõrre haaramist sai õnneks aare leitud, selgus et pikematel inimestel siin ikka tuntav eelis.

Peale logiraamatusse nimede kirja panekut lappasime läbi ka onni külalisteraamatu. Leidsime sealt nii mõnegi geopeituri sissekande. Kahjuks ise ei saanud märget maha jätta, kuna raamat oli juba tagakaaneni täis kirjutatud.

Suur tänu vahvasse kohta juhatamast! Meile meeldis väga!

Matk selle aardeni oli päris meeleolukas. Kõigepealt avastasid neljaliikmelisest seltskonnast 2, et oih, and unustasid kummikud koju. Meil polnud aimugi milline tee eees ootab. Asusime mööda kruusateed minekule. Isegi mööda turbaraba äärt oli täitsa mõnus astumine. Kui aga jõudsime laudteele, oli rõõm üürike. See toredus lõppes kiiresti. 6-aastane astus reipalt laudteest mööda ja oli põlvini mudas, ketsidega tegelastel olid ka juba jalad märjad. Pooled andsid alla ja läksid auto juurde tagasi. Ma õngitsesin pisikese matkaselli mülkast välja, rahustasin maha ja kui tuli välja, et tihe kombekas polnud üldse vett kummikusse lasknud, läksime edasi. Alguses oli liikumine ettevaatlik ja vaevaline, kuid pisipeitur kohanes peagi ja oskas ise õiget teed leida. Laudtee jupid, mis alles on, olid enamalt jaolt mudakihi all. Peagi olime raba järve ääres. Leidsime ka onni. On ikka vägev ehitis siin. Poleks arvanudki. Uudistasime kõik tasandid üle ja aare ilmutas end viimasena vaadatud kohast. Nimed kirja ja tagasi minek. Terve sain nüüd õpetussõnu ja manitsusi kuulda, kuhu astuda ei tohi, kui ei taha mülkasse vajuda. Kogemused rääkisid :) autoni jõudes olid osadel juba sokid peaaegu kuivada jõudnud. Aitäh kaunisse kohta juhatamast.

Sadas vihma, sadas lund, natuke oli ka päikest. Jõudsime ilusti suures osas raja kõrval liikudes, aga isegi kaks neljajalgset said ilusti kohale. Väga ilus ja maaliline koht, aarde leidsime ka peale mõningast otsimist. Aitäh!